Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Kaija Piirmets
Määruse tegemise aeg ja koht 30.03.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-26-2382
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus esialgse õiguskaitse korras U.G-le tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.02.2026 määrus (esialgse õiguskaitse pikendamine)
Kaebuse esitaja ja liik
U.G määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399), psühhiaatriakliiniku valvearst E.D Puudutatud isik U.G (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar, eestkostja Saaremaa vald (Saaremaa Vallavalitsuse kaudu)
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
Kirjalik menetlus
1.Jätta U.G määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 03.02.2026 määrus muutmata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) Psühhiaatriakliiniku valvearst E.D esitas 01.02.2026 Harju Maakohtule taotluse kohaldada U.G-le (puudutatud isik) esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 31.01.2026 ning kell 12.16 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Puudutatud isik on psüühikahäirest tingitud ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu endale ja teistele ohtlik ega suuda hinnata oma ravivajadust.
2.Psühhiaatrite 01.02.2026 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – mõõdukas vaimne alaareng olulise käitumishäirega (F71.1), millest tulenevalt on tema käitumine psüühikahäirest mõjutatuna ettearvamatu, ebaadekvaatne ja agressiivsete avaldustega, mistõttu ohustab nii enda kui ka ümbritsevate turvalisust. Ta on psühhiaatriakliinikus jälgimisel alates 15. eluaastast, mil tal diagnoositi mõõdukas vaimne alaareng. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus on puudutatud isik ravil kuueteistkümnendat korda. Esimest korda oli ta ravil 22-aastaselt seoses vaimse alaarenguga kaasnevate tõsiste käitumishäiretega. 2004. aastal diagnoositi kaasuvana alkoholisõltuvus. Alates 2013. aastast on puudutatud isik viibinud kinnistes hooldekodudes ning on korduvalt vajanud haiglaravi nii enda kui ka teiste vastase agressiivse käitumise tõttu. Ta on rünnanud teisi nii verbaalselt kui ka füüsiliselt ja üritanud end üles puua. Viimati vajas puudutatud isik haiglaravi SA PERH psühhiaatriakliinikus 05.09.2024–20.09.2024, mil ta toimetati psühhiaatriakliinikusse kiirabiga politsei kaasabil seoses vaimse tervise halvenemisega. Eelnenud kuu vältel oli puudutatud isik kuri, püsimatu ja agressiivne – laamendas, lõi kaaskliente ja haaras tegevusjuhendajast nii kõvasti kinni, et tekkisid hematoomid. Praegusel juhul hospitaliseeriti puudutatud isik kiirabiga psühhiaatriakliiniku valvetuppa XXX hooldekodust, kus ta oli rahutu ja käitus agressiivselt. Puudutatud isik osales mitmes füüsilises konfliktis, ründas teisi kliente, püüdis ühte kägistada ning lõhkus inventari. Kiirabi saabudes esinesid puudutatud isiku mõlemal käel marrastused ning ta ülahuul oli turses. Puudutatud isiku sõnul provotseerisid kaaskliendid teda, kuna nimetasid teda pedofiiliks, mille peale ta ärritus ja ründas neid. Käesolevalt on puudutatud isik rahulikum, kuid ta ei mõista situatsiooni tõsidust. Puudutatud isik on käitumist normaliseeriva ja õigustava olekuga, mõttekäik on lihtsakoeline ning haiguskriitika puudub. Arvestades tema vaimse seisundi kõikuvat ja ettearvamatut iseloomu ning kalduvust agressioonile, vaiab puudutatud isik veel seisundi jälgimist ja ravi haiglatingimustes, et tagada nii tema enda kui teda ümbritsevate inimeste ohutus. Puudutatud isiku seisundit ja senist ravikogemust arvestades ei ole tõenäoline tema paranemine neljapäevase haiglaravi jooksul. Seetõttu taotleb avaldaja kohtult luba puudutatud isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ka pärast seda ning temale psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva, üldrahustava ja muu vajaliku ravi teostamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusest.
3.Harju Maakohus kohaldas 02.02.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ning paigutas puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse alates 31.01.2026 kell 12.16 kuni 04.02.2026 kell 12.16, andes loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks.
4.Harju Maakohus kuulas ära puudutatud isiku, tema raviarsti ja puudutatud isikule määratud esindaja. 2
2-26-2382 Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et hooldekodus tulid kaks klienti talle kallale. Talle öeldi, et ta on pedofiil ja pederast ning hakati teda peksma. Appi tuli turvamees ja siis politsei, aga ikkagi peksti teda. Puudutatud isik soovib hooldekodusse tagasi minna, ei soovi haiglasse jääda. Puudutatud isik on XXX kinnises osakonnas ja arvab, et varsti lastakse ta välja. Puudutatud isiku raviarst jäi ärakuulamisel esitatud taotluse juurde. Puudutatud isikul on vaimne alaareng ja ta muutub kurjaks. Väidab, et teda provotseeriti. Varasemalt on kurjaks muutudes löönud kellegi käeluu puruks. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust, leides, et puudutatud isik vajab ravi.
5.Puudutatud isiku raviarst esitas 03.02.2026 arvamuse, mille kohaselt on vajalik tahtest olenematu ravi pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub koostöövalmidus raviks ja ravita jätmisel on ta psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele. Maakohtu määrus ja põhjendused
6.Harju Maakohus pikendas 03.02.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi kuni 40 päevani alates psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o alates 31.01.2026 kell 12.16 kuni 12.03.2026 kell 12.16. Kohus määras, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpeb 12.03.2026 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt veendus kohus ärakuulamisel, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Puudutatud isik ei ole võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima enda käitumist. Puudutatud isik on ohtlik eeskätt iseendale, samuti ka hooldekodus teistele klientidele ja töötajatele. Puudutatud isik muutub kurjaks ning seetõttu muutub ka inimeste suhtes agressiivseks, nt hooldekodus püüdis teist klienti kägistada ning varasemalt on kellegi käeluu puruks löönud. Puudutatud isik ise ei näe vajadust haiglaravile jäämiseks ning tahab hooldekodusse tagasi. Puudutatud isikul on vaimne alaareng. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja käesolevalt ei ole muul viisil võimalik ravi läbi viia. Seega puudutatud isiku ohtlikkus enda elule ja tervisele lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku raviarsti arvamuse kohaselt on vajalik tahtest olenematu ravi pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel ta on psüühikahäire tõttu ohtlik endale, kui ka teistele. Seega ei ole puudutatud isiku seisund alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud. Kohus leidis TsMS § 541 lg 1 lausele 2 tuginedes, et põhjendustega määruse puudutatud isikule teatavaks tegemine võib tekitada kahju tema tervisele, mistõttu toimetab kohus määruse kätte puudutatud isiku esindajale ja põhjendusteta määruse väljavõtte puudutatud isikule. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 lause 1 alusel riigi kanda. 3
2-26-2382 Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
7.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osas, millega maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kuni 40 päevani ja teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta avaldaja esialgse õiguskaitse taotlus puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks rahuldamata. Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole puudutatud isiku puhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu. Puudutatud isiku ohtlikkus teiste suhtes ei ole tõendatud. Puudutatud isik sattus haiglasse ekslikult, olles ise kannatanuks. Puudutatud isik selgitab, et talle tulid kallale kaks XXX klienti, kes solvasid teda, nimetades teda pedofiiliks. Puudutatud isik pidi end kaitsma. Puudutatud isik oli nõus, et arstid kontrollivad tema tervist ja vigastusi pärast kallaletungi, kuid pikemalt ei vaja ravi psühhiaatriahaiglas. Puudutatud isik võtab XXX ravimeid, mida haiglas muudeti ja mis sobivad. Puudutatud isikul saab XXX olemisest täis kuus kuud ja ta taotleb, et ta vabastataks sealt ennetähtaegselt ja saadetaks tavalisse hooldeasutusse, mitte kinnisesse.
8.Avaldaja jäi vastuses psühhiaatrite arvamuse ja kohtuistungil antud raviarsti arvamuse põhjal seisukohale, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtevastase psühhiaatrilise ravi määramiseks olid täidetud. Avaldaja lisas, et puudutatud isiku käitumine oli vaatamata alustatud ravile ka osakonnas lärmakas ja ennast õigustav, kergesti vallandusid ärritus, ähvardused ja süüdistused nii haigla kui hooldekodu personali suhtes. Puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja püsis raskest psüühikahäirest tulenev oht füüsilise agressiooni vallandumiseks ümbritsevate suhtes, mistõttu taotles psühhiaatriakliinik luba puudutatud isikule tahtest olenematu ravi jätkamiseks neljaks päevaks ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani. Menetluse edasine käik
9.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
10.Avaldaja esitas maakohtule 16.02.2026 teatise, mille kohaselt lõpetati 16.02.2026 puudutatud isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata, sest määruskaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu määruse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu ravi lõpetatud, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (RKTKm 19.02.2014, 3-21-155-13, p 19). Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine määruskaebuse lahendamist. 4
2-26-2382
13.Kohus võib paigutada isiku avaldaja taotlusel TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud, 2) viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning 3) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
14.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks olid täidetud kõik tingimused TsMS § 534 lg-te 1 ja 5 ja PsAS § 11 lg 1 tähenduses.
14.1.Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Avaldaja taotlusest ja sellele lisatud psühhiaatrite E.D ja X.I 01.02.2026 arvamusest nähtuvalt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – mõõdukas vaimne alaareng olulise käitumishäirega (F71.1). Oma psüühikahäirest tingituna on tema käitumine ettearvamatu, ebaadekvaatne ja agressiivsete avaldustega. Psüühilise seisundi tõttu ei ole puudutatud isik võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Raske psüühikahäire esinemist puudutatud isikul ja tema tervisliku seisundi muutumatust on kinnitanud ka puudutatud isiku raviarst T.Y maakohtule 03.02.2026 esitatud arvamuses. Samuti veendus maakohus puudutatud isikut 02.02.2026 ära kuulates tal esinevas psüühikahäires, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida.
14.2.Puudutatud isik ohustas enda psüühikahäirest ajendatuna viivitamatu haiglaravita nii iseenda kui ka teiste isikute elu ja tervist PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 32-1-151-16, p 14). Kolleegiumi hinnangul on tsiviilasja materjalide põhjal võimalik järeldada, et puudutatud isik kujutas reaalset ohtu nii iseenda kui teiste isikute elule ja tervisele. Praegusel juhul hospitaliseeriti puudutatud isik kiirabiga XXX hooldekodust, kus ta oli vägivaldne, ründas teisi kliente, üritas ühte kägistada ning lõhkus inventari. Kalduvus vägivallale on ka puudutatud isiku pikaaegses haiguspildis sagedaseks ilminguks ning kohtul puudub alus kahelda asjas dokumenteeritud faktis, et puudutatud isik oli hospitaliseerimisele eelnevalt hooldekodu teiste klientide suhtes vägivaldne. Ka hospitaliseerimisel on puudutatud isik psühhiaatrite 01.02.2026 arvamuse (dtl 6–7) kohaselt väitnud, et ta ärritus ja ründas teisi kliente, kuna kaaskliendid provotseerisid teda, nimetades teda pedofiiliks. Puudutatud isiku hilisemad väited, et kaks hooldekodu klienti läksid hoopis talle kallale ja hakkasid teda peksma, ei ole seega vastavuses puudutatud isiku enda poolt hospitaliseerimisel 5
2-26-2382 valvetoas avaldatuga. Psühhiaatrite hinnangul on avaldaja oma käitumist õigustava ja normaliseeriva olekuga ega mõista olukorra tõsidust. Ka on puudutatud isiku raviarst ärakuulamisel avaldanud, et puudutatud isikul on vaimne alaareng ja ta muutub kurjaks ning seda on juhtunud ka varasemalt, kui puudutatud isik on kurjaks muutudes löönud kellegi käeluu puruks. Arvestades lisaks eeltoodule, et puudutatud isiku käitumine oli psüühikahäirest mõjutatuna ettearvamatu, ebaadekvaatne ja agressiivsete avaldustega, oli pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik võib agressiivse käitumisega lisaks iseendale seada ohtu ka teisi, eelkõige teisi hooldekodu kliente ja töötajaid. Asjaolu, et puudutatud isik enda ohtlikkust eitab, ei anna põhjust selles kahelda.
14.3.Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule oleks olnud piisav muu psühhiaatriline abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Puudutatud isik ei olnud psühhiaatrite 01.02.2026 arvamusest nähtuvalt oma psüühilisest seisundist tulenevalt võimeline adekvaatselt otsustama ravivajaduse üle ning tal puudus haiguskriitika. Puudutatud isiku seisundit ja varasemat ravikogemust arvestades ei olnud tõenäoline tema paranemine neljapäevase haiglaravi jooksul, mistõttu taotles avaldaja kohtult luba puudutatud isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks. Psühhiaater T.Y 03.02.2026 esitatud arvamusest esialgse õiguskaitse pikendamise kohta nähtub, et puudutatud isikul ei olnud jätkuvalt koostöövalmidust raviks. Avaldaja on ka vastuses määruskaebusele selgitanud, et puudutatud isiku vaimsest alaarengust tuleneva puuduliku arusaamisvõime ja allumatuse tõttu ei olnud võimalik hooldekodu tingimustes tagada teiste hooldekodu klientide ega puudutatud isiku enda turvalisust, samuti ei olnud puudutatud isik rahustatav ja keeldus igasugusest ravikoostööst ka psühhiaatriakliiniku valvetoas, mistõttu püsis puudutatud isiku raskest psüühikahäirest tulenev oht füüsilise agressiooni vallandumiseks ja puudutatud isiku enda ja teiste isikute turvalisuse tagamiseks tuli kohaldada tahtest olenematut statsionaarset psühhiaatrilist abi. Puudutatud isikule ei olnud seega võimalik osutada psühhiaatrilist abi muul moel kui talle psühhiaatriahaiglas tahtest olenematut ravi osutades.
15.Vastuseks puudutatud isiku määruskaebuses taotletule vabastada teda ennetähtaegselt kinnisest hoolekandeasutusest, selgitab ringkonnakohus, et puudutatud isiku kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamise tingimuste ega tähtaja küsimuse otsustamine ei ole siinse menetluse esemeks. Lisaks annavad siinse menetluse raames kogutud tõendid alust uskuda, et muud kui kinnises hooldekandeasutuses puudutatud isikule osutatavad sotsiaalhoolekandeteenused ei pruugi praegusel juhul olla piisavad.
16.Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
17.Määruse peale, millega ringkonnakohus lahendab määruskaebuse maakohtu esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamise määruse peale, saab TsMS § 543 lg 2 järgi esitada Riigikohtule määruskaebuse. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.