Sihtasutuse Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik taotlus L.T paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud määrus
Pärnu Maakohtu 26.07.2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
L.T määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik, esindaja kliiniku juhataja L.M Puudutatud isik I (määruskaebuse esitaja) L.T, riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Laureana Telk Puudutatud isik II Pärnu linn (linnavalitsuse kaudu), esindaja RR
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 26.07.2024 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.
3.TsMS § 541 lg 1 ls 2 alusel toimetada puudutatud isikule I kätte üksnes määruse sissejuhatav osa ja resolutsioon. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Sihtasutuse Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja või psühhiaatriakliinik) esitas 23.07.2024 Pärnu Maakohtule (maakohus) taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks (taotlus), millega taotles L.T (puudutatud isik I või patsient) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4 päevaks ja selle ravi pikendamiseks üle 4 päeva isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks. Ühtlasi palus avaldaja edastada puudutatud isikule I vaid määruse resolutsioonosa, sest täieliku haigusteadvuse puudumisega seoses ei ole soovitav isikule avaldada ravile paigutamise asjaolusid ning põhjendusi, kuna see võib halvendada loodetavaid ravitulemusi (st tema tervist).
1.1.Puudutatud isik I toodi 22.07.2024 kell 14.45 politsei saatel psühhiaatriakliinikusse, sest viimastel kuudel muutunud käitumiselt järjest ebaadekvaatsemaks, avaldanud jälitusluulumõtteid, avaldanud õele, et ta on kaitsepolitsei töötaja, aiaposti otsa on pandud jälitusseade, jälitustunde tõttu ärandas põgenemiseks auto. Politsei sõnul varastas patsient õe elukaaslase ammu ja on kodus meisterdanud selle jaoks nooli. Politseile kõneles pidurdamatult ja rohkesõnaliselt, et teda jälitatakse. Vahetult enne hospitaliseerimist kirjutas patsient õele, et läheb Aravetele kedagi pussitama, edastas õele ka autode registreerimisnumbrid ja et tegemist on „moslemitüüpidega“. Samuti rääkis politseile, et uuris, kuidas autot varastada ja lukke muukida.
1.2.Varasemast on teada, et patsient pöördus alates 2017. a pisteliselt psühhiaatrilisele ambulatoorsele ravile depressiivsete kaebuste tõttu. Psühhootilisus vallandus õe andmetel peale juhtumit, kus sõidutas inimest, keda jälitati ja taheti teelt välja sõita. Pärast seda oli vähemalt 48 tundi magamata ja hakkasid süvenema jälitusluulud. Aktiivselt psühhootiline kaks kuud, varasemalt aasta jooksul avaldanud kummalisi mõtteid. Rääkinud poliitikast, et maailma asjad on temaga seotud, inimesed on jagatud headeks ja halbadeks, teinud tuppa altareid, annab asjadele ja olukordadele kummalisi tähendusi, internetis olevat kõik jälgimise all. Omab palju telefoninumbreid, kuna kõike jälgitakse, ainuke turvaline suhtluskanal olevat Instagram. Välimuselt kõhnunud ja enesehoolitsus langenud, Kaubamajaka WC-s käib riideid vahetamas, mujal ei saavat. Suitsuandur on pandud aia peale, sealt saavat signaale, kes postkasti juures käib. Kui õega suhtleb, siis vahepeal tardub, kuulatab, pärast võib olla olek täiesti muutunud – tundub, et esinevad ka kuulmismeelepetted. Õe suhtes on varem olnud vägivaldne, viimasel ajal mitte, aga ähvardab. Õel on väiksed lapsed, nende turvalisuse tagamiseks elab patsient omaette korteris, õde viib õhtuti süüa. Õde kannab patsiendi juurde minnes pipragaasi taskus.
1.3.Haiglaravile võtmisel oli patsiendi olek kummaline, kohati veiderdav, püsimatu, käitumine ebaadekvaatne. Kontakt formaalne, kahtlustav. Mõttekäik kiirenenud, kohati laialivalguv. Kõneles valjult ja rohkesõnaliselt, vestluse suunamine raskendatud, küsimustele vastates hajus ebamäärastesse mõttearendustesse. Meeleolu ja aktiivsus olukorrale mittevastavalt kõrgenenud, naeris kohatult. Esinesid paranoilisse sisuga luulumõtted, hirmutunne, ennast kaitsvat käitumised luulumõtetest tulenevalt. Avaldas vähest kriitikat – tunnistas küll, et tema käitumine on viimasel ajal muutunud, kuid pidas ennast sellest hoolimata psüühiliselt terveks ja keeldus haiglaravist ning ravimite manustamisest.
1.4.Diagnoositud maania psühhootiliste sümptomitega (F30.2), tegemist on ägeda maniakaalse psühhootilise seisundiga. Esinevad nii maania tüüpilised sümptomid – meeleolu ja aktiivsuse kõrgenemine, tahteaktiivsuse sihipäratus, unevajaduse vähenemine, haigusteadvuse puudumine – kui ka psühhootilisus – desorganiseeritud mõttekäik, paranoilised luulumõtted, ilmselt ka meelepetted. Esineb afektlabiilsus, mille tõttu ärritumisel ja oma tahtmise mittesaamisel võib käituda ennast ja ümbritsevaid ohtu seadvalt. Patsiendi käitumine on mõjustatud psühhootilisest maaniast, sh jälitusluulust juhinduv, impulsiivne ja ettearvamatu, seades ohtu nii tema enda kui ümbritsevate julgeoleku, elu ja tervise. Patsient 2 (6)
vajab spetsiifilist ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega, välistatud ei ole elekterkonvulsioonravi vajadus. Isik vajab ravi kontrollitud ravikeskkonnas, kuna puudub vabatahtlik ravisoostumus ja seega ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida.
2.Maakohus rakendas 23.07.2024 määrusega patsiendi suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse, lubades kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 26.07.2024 kell 14.45. Ühtlasi andis maakohus loa patsiendi suhtes kasutada spetsiifilist ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega, vajadusel elekterkonvulsioonravi.
2.1.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1 kohaselt esitab esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla peavõi ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule.
2.2.TsMS § 534 lg 1 järgi kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest.
2.3.Avaldusest ja selle lisatud dokumentidest järeldas maakohus, et puudutatud isiku I seisund ei ole paranenud ja ta ei suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Puudutatud isikul I on diagnoositud maania psühhootiliste sümptomitega (F30.2). Esinevad nii maania tüüpilised sümptomid – meeleolu ja aktiivsuse kõrgenemine, tahteaktiivsuse sihipäratus, unevajaduse vähenemine, haigusteadvuse puudumine – kui ka psühhootilisus – desorganiseeritud mõttekäik, paranoilised luulumõtted, ilmselt ka meelepetted. Esineb afektlabiilsus, mille tõttu ärritumisel ja oma tahtmise mittesaamisel võib käituda ennast ja ümbritsevaid ohtu seadvalt. Patsiendi käitumine on mõjustatud psühhootilisest maaniast, sh jälitusluulust juhinduv, impulsiivne ja ettearvamatu, seades ohtu nii tema enda kui ümbritsevate julgeoleku, elu ja tervise. Puudub vabatahtlik ravisoostumus.
3.Maakohus võttis 23.07.2024 menetlusse psühhiaatriakliiniku taotluse puudutatud isiku I suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravitähtaja pikendamiseks kuni 40 päevaks.
4.Ärakuulamisel oli patsient seisukohal, et ei vaja ravi ega pea haiglas veel 40 päeva viibima. Haiglasse tõid ta politsei kiirreageerijad, kes midagi ei selgitanud. Ta ei peaks olema haiglas, sest ei saa tööd teha. Ta töötab taksojuhina, teeb seda läbi osaühingu ja haigushüvitist ei saa. Ta olevat mitteametlikult Siseministeeriumis tööl, enda tööülesandeid ei tea. Nende kohta tuleks küsida Urmas Sõõrumaa käest, kes on Siseministeeriumi IT5-osakonna juht, KAPOga ei ole tal mingit pistmist. Tunnistas, et on käinud kaubanduskeskuse tualetis riideid vahetamas, sest oli vaja jälgi segada. Selgitas, et talle ei ole tutvustatud temale antavate ravimite toimeid ja kõrvalnähtusid.
3 (6)
5.Raviarst selgitas ärakuulamisel, et patsiendi mõttekäik on muutunud rahulikumaks. Psühhoos pole veel taandunud, haiguskriitikat pole. Soovitakse jätkata ravi antipsühhootikumidega, suu kaudu nõus ainult rahustit võtma, siis tunneb mõnusamalt.
6.Maakohus kuulas telefoni teel ära patsiendi ema, õe ja sõbra, kes kõik kinnitasid, et patsient vajab abi. Tal on viimasel ajal tekkinud paranoia, ta räägib ja käitub imelikult ning ta peaaegu ei maga. Ema ja õde kardavad patsienti, sest ta võib olla ettearvamatu. Ta on käitunud vägivaldselt ja ka ähvardanud vägivallaga. Viimased paar kuud ei ole patsient tööl käinud ning palka saanud, mistõttu ema ja õde aitavad teda.
7.Puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja (esindaja) suhtles nii patsiendi kui ka tema õe ja ka raviarstiga. Esindaja on veendunud, et isikul on psüühikahäire, mis piirab oluliselt tema võimet oma käitumisest täielikult aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu nii ennast kui ümbritsevaid inimesi. Muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane. Asja materjalidest nähtuvalt, on patsiendi käitumine juhitud luulumõtetest, ta on agressiivne enda lähedaste vastu ning seega vajab kõrgendatud järelevalvet. Kuigi patsient on formaalselt nõus võtma arsti ettekirjutuse alusel ravimeid, ei ole eluliselt usutav, et ta tegelikult määratud ravi järgiks koduses keskkonnas, mistõttu teda ennast ja teisi kahjustav käitumine pigem jätkuks.
8.Pärnu linn (puudutatud isik II, edaspidi: KOV) oli nõus psühhiaatriakliiniku taotlusega esialgse õiguskaitse rakendamise korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamisega ja selle pikendamisega kuni 40 päeva või kuni puudutatud isiku I ravivajaduse lõppemiseni.
9.Maakohus pikendas 26.07.2024 määrusega puudutatud isiku I suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani, paigutas ta tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse kuni 31.08.2024 kell
14.45.Ühtlasi andis maakohus loa kohaldada spetsiifilist ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega, vajadusel elekterkonvulsioonravi. Maakohus kordas varasemas määruses esitatud seisukohti ning märkis täiendavalt, et PsAS § 11 lg 1 koosseisu olemasolu on kinnitust leidnud.
9.1.Patsiendil on diagnoositud maania psühhootiliste sümptomitega (F30.2). Esinevad nii maania tüüpilised sümptomid – meeleolu ja aktiivsuse kõrgenemine, tahteaktiivsuse sihipäratus, unevajaduse vähenemine, haigusteadvuse puudumine – kui ka psühhootilisus – desorganiseeritud mõttekäik (läks sõbrale võtmeid viima, siis pidi sõbraga minema kalale jne), paranoilised luulumõtted (jälgede segamiseks riiete vahetamine, töötamine Siseministeeriumi salajases osakonnas jne), ilmselt ka meelepetted.
9.2.Patsiendil esineb afektlabiilsus, mille tõttu ärritumisel ja oma tahtmise mittesaamisel võib käituda ennast ja ümbritsevaid ohtu seadvalt. Tema käitumine on mõjustatud psühhootilisest maaniast, sh jälitusluulust juhinduv, impulsiivne ja ettearvamatu, seades ohtu nii tema enda kui ümbritsevate julgeoleku, elu ja tervise. Lähedaste kinnitusel on puudutatud isik I nii ähvardanud kui ka olnud füüsiliselt vägivaldne.
9.3.Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isiku I haiguskriitika ja ravisoostumus, mis võimaldaksid temaga kokku leppida alternatiivsetes raviviisides, on ebapiisavad. Puudutatud isik I on varasemalt ravi järele jätnud ning ka ärakuulamisel ilmnes, et ta ravivajadust ei mõista ja ennast haigeks ei pea, ei ole tema lubadused raviga kodus jätkata usutavad. Puudutatud isiku I seisundis ei ole tema ega teiste isikute tervise ja elu kaitse väljaspool psühhiaatriakliinikut tagatud.
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
10.Puudutatud isik I esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada. Ta leiab, et täidetud ei ole PsAS § 11 lg 1 p-des 2–3 sätestatud eeldused. Ta ei nõustu, et tal esineb vaimse tervise häire ega sellega, et ta on ohtlik teistele. Maakohus leidis põhjendamatult, et ei ole muud viisi puudutatud isiku I ravimiseks kui kinnine asutus. 4 (6)
11.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis teistele menetlusosalistele tähtaja sellele vastamiseks. Avaldaja ja KOV vaidlesid kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasi saabus 22.08.2024.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).
13.Kolleegium ei nõustu määruskaebuse nappide väidetega. Maakohus leidis õigesti, et patsiendi puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul I maania psühhootiliste sümptomitega (F30.2). Patsiendi enda arvamus haiguse kohta ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Pigem kinnitavad patsiendi soovil kaebusesse märgitud väited raviarsti arvamust, et tal puudub haiguskriitika. Kolleegiumil puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.
14.Patsiendi ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega. Psühhiaatriakliiniku vastusest nähtub, et patsiendi käitumine on mõjutatud psüühikahäirest, millele on mh iseloomulik haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine. Seetõttu jäävad psüühikahäire ja käitumishäire seosed patsiendile arusaamatuks. Raviarst märkis ärakuulamisel, et psühhoos pole taandunud. Puudutatud isik I võib kahtlustada, et teda jälitatakse, ning rünnata. Samuti saatis patsient haiglast lähedastele ähvarduskirju ja telefon tuli talt ära võtta. Raviarst väitis ka, et vaja on jätkata antipsühhootikumidega, kuid neid patsient ei nõustu suu kaudu võtma. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et ravita jäämisel võib puudutatud isik I oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele.
15.Samuti ei ole muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Määruskaebusest nähtub, et patsient ei nõustu psühhiaatrite pandud diagnoosiga ja leiab, et ta ei vaja mingit ravi. Ta keeldus ka osade ravimite suu kaudu võtmisest, mis näitab, et väljaspool raviasutust ei ole tagatud ravimite korrektne manustamine ja terviseseisundi paranemine.
16.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja pikendamiseks. Menetlusnorme maakohus oluliselt ei rikkunud.
17.Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 3 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Resolutsioonis märgitakse menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Puudutatud isiku I esindaja tasutaotluse lahendab kohus täna eraldi määrusega.
18.Maakohus edastas arstide soovitusest tulenevalt puudutatud isiku I tervise huvides isikule vaidlusaluse kohtumääruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule I määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni, ja kaebemenetluses ei nähtu andmeid patsiendi seisukorra olulise muutuse kohta, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule I teatavaks ainult kohtumääruse sissejuhatus ja resolutsioon (TsMS § 541 lg 1 ls 2).
19.TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. 5 (6)
(allkirjastatud digitaalselt)
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.