Määruse tegemise aeg ja koht 04.10.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-13472
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.09.2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
H.X-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik H.X (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 07.09.2024 määrus muutmata.
2.Jätta H.X-i määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja, psühhiaatriakliinik) esitas 07.09.2024 Harju Maakohtule taotluse H.X-i (puudutatud isik, patsient) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.
2.Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus puudutatud isiku suhtes alates 06.09.2024 kell 16.03 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.
3.Haapsalu kiirabi tõi puudutatud isiku 06.09.2024 psühhiaatriakliinikusse politsei kaasabil, kuivõrd ta märatses Haapsalu kaubamajas ja käitus agressiivselt. Isik viidi esmasele läbivaatusele Läänemaa haigla erakorralise meditsiini osakonda, kust ta pärast rahunemist lahkus, kuid läks seejärel tagasi kaubamajja ja hakkas taas agressiivselt käituma. Kohaletulnud kiirabis keeldus ta eluliste näitajate mõõtmisest, rahustavatest süsteravimitest ja sülitas välja tabletid, kuid nõustus pikemal veenmisel suukaudse rahusti manustamisega.
4.Varasemast oli teada, et puudutatud isik on olnud jälgimisel Läänemaa haiglas ning 2001. aastal diagnoositi tal skisotüüpne häire. Psühhiaatrite vaateväljas oli isik alates 1981. aastast, mil diagnoositi hüsteeriline areng ja jäi kahtlus endogeensele haigestumisele. Isik tarvitas episooditi antipsühhootikume, kuid on ravimitest korduvalt loobunud ning alates 2018. aasta lõpust ravimeid ei tarvitanud. Viimati oli puudutatud isik psühhiaatriakliinikus 08.02.2020-10.02.2020, mil kiirabi tõi ta haiglasse ebaadekvaatse käitumise tõttu. Seisund stabiliseerus rahustava raviga, tahtest olenematu ravi kriteeriumid ei täitunud ning isik kirjutati haiglast välja. Järgnevalt käis ta Haapsalu haigla psühhiaatri poolt suunatuna ambulatoorselt psühhoteraapias (viimati 2023. aasta novembris). Psühholoogi hinnangul oli isik viimastel kohtumistel üha paranoilisem ning kahele viimasele kohtumisele ei ilmunud. Oktoobris tegi ta sihtasutuse Läänemaa Haigla arveldusarvele põhjendamatuid ülekandeid 120 euro ulatuses. 17.11 koputas isik psühholoogi kabineti aknale ja pidas läbi avatud akna arusaamatu monoloogi ligimese armastusest ning monoloogi esitamise järel lahkus. Puudutatud isikul oli teise tüübi suhkruhaigus, mille ravimeid ta regulaarselt ei tarvitanud. Enda väitel tarvitas ta kolm korda profülaktilises annuses joodi, mida soovitas väga kogenud arst, kes töötab mitmes kohas.
5.Psühhiaatriakliiniku valvetoas avaldas puudutatud isik, et ostis poest kolm pudelit vett ja seejärel tulid temaga rääkima mustades riietes mehed. Isikul oli enese sõnul alati olnud loomulik agressiivsus pärsitud ja see tekitas psüühikahäireid. Ta avaldas, et on end tervendanud ja harjutanud tervet agressiivsust. Esmalt hakkas isik seda harjutama veebi teel ja edaspidi karjus akna peal. Ta soovis saada normaalseks ja terveks inimeseks. Psüühiliselt oli isik teadvusel, valjuhäälne, düsfoorilises meeleolus, arsti isiku suhtes väga uuriv, kontrollis töötõendit, avaldas kahtlust arsti pädevuses ja uuris korduvalt, kuidas saab kindel olla, et valvearst on psühhiaater. Mõttekäigus esinesid paranoilised avaldused, s.t isik kirjeldas, et inimesed väldivad teda ja et mingi isik, kellele ta ei meeldi, tahab tema elu takistada. Puudutatud isik selgitas, et tal pandi elekter kinni, mistõttu ei saanud ta telefoni laadida, samuti blokeeriti imelikul põhjusel ära telefoninumber. Kuivõrd isik oli häiritud sellest, et tal ei lubata kommunikeeruda, hakkas ta tähtsaid asju aknast hüüdma. Politsei käis teda korduvalt kodus korrale kutsumas. Üks politseinik ütles, et tohib hüüda ainult vahemikus kell 08.0022.00, kuid teine politseinik väitis, et ei tohi üldse karjuda. Selle info vastuolu oli isiku jaoks väga häiriv. Valvearst alustas puudutatud isiku suhtes psüühikahäirest tuleneva mõttekäigu häirituse ja ettearvamatu, agressiivse, impulsiivse ja ebaadekvaatse käitumise tõttu ravi tahtest olenematu ravi otsusega 06.09.2024 kell 16.03.
6.Taotluse esitamise seisuga isiku seisund oluliselt ei muutunud. Ta oli osakonnas valjuhäälne, protsessiv ja keeldus koostööst, olles personali suhtes verbaalselt ähvardav ja sõimlev ning tehes kätega vehklevaid žeste. Vestlusel oli isik teadvusel, düsfoorilises
meeleolus ega vastanud küsimustele. Isik põrnitses altkulmu ja kurjal pilgul valvearsti, nõudis valjuhäälselt skandeerides kohale õiguskantslerit ja karjus, et arst on värdjas, kelle lööb maha. Emotsionaalselt oli isik afektlabiilne, pinges ja ähvardava hoiakuga. Ta oli verbaalselt agressiivne ja ähvardav, keeldus koostööst, analüüside võtmisest, suukaudsest diabeediravist ja talle määratud rahustitest, mida sai seetõttu süstetena. Isik ei olnud nõus haiglaraviga, ravikoostöö ja haigustaju puudusid.
7.Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire – muu äge psühhootiline episood (F23.8, RHK-10 järgi) ning kaasuvalt pervasiivne arenguhäire (F84.8), mis piirasid olulisel määral tema võimet ümbritsevat mõista ja oma käitumist juhtida. Tal puudus haiguskriitika ja tulenevalt paranoilistest luulumõtetest keeldus ta ravist ja koostööst. Ravita jäämisel võis isik oma raskest psüühikahäirest lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik nii iseendale kui ka ümbritsevatele (emotsionaalne afektlabiilsus, paranoilised kahtlustus- ja jälgimismõtted ning nendest johtuv ettearvamatu, agressiivne ja impulsiivne käitumine, verbaalne ähvardamine, füüsiline allumatus politseile, keeldumine abist ja ravist). Oma psüühilise seisundi tõttu ei olnud isik võimeline tegema adekvaatset otsust enda ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Tema seisundist ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt puudus alus prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel, mistõttu taotles avaldaja kohtult luba isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja talle vajadusel rahustava, psühhoosivastase ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest. Maakohtu määrus
8.Maakohus rahuldas 07.09.2024 määrusega avalduse, rakendas esialgset õiguskaitset ja andis loa puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 06.09.2024 kell 16.03 kuni 10.09.2024 kell
16.03.Samuti andis kohus loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire – muu äge psühhootiline episood (F23.8, RHK10 järgi) ning kaasuvalt pervasiivne arenguhäire (F84.8), mis piirasid olulisel määral tema võimet ümbritsevat mõista ja oma käitumist juhtida. Tal puudus haiguskriitika, tulenevalt paranoilistest luulumõtetest keeldus ta ravist ja koostööst. Ravita jäämisel võis ta oma raskest psüühikahäirest lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Tal esinesid paranoilised kahtlustus- ja jälgimismõtted ning nendest johtuv ettearvamatu, agressiivne ja impulsiivne käitumine, verbaalne ähvardamine, füüsiline allumatus politseile, keeldumine abist ja ravist. Puudutatud isikul oli seega raske psüühikahäire, mille tõttu ei olnud ta võimeline oma tervislikust seisundist ja ravivajadusest aru saama, häiritud oli ümbritsevast arusaamine ning ta ei olnud võimeline oma käitumist adekvaatselt juhtima. Haiglaravita jäädes ohustaks ta oma psüühikahäire tõttu nii ennast kui ka teisi. Seega olid kinnisesse asutusse paigutamise tingimused täidetud ja viivitusega võis oht realiseeruda. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
9.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palus ravi lõpetada ja end viivitamatult kinnisest asutusest vabastada. Täitmata oli PsAS §-s 11 märgitud esmane ja põhiline eeldus kinnisesse asutusse paigutamiseks, s.o raske psüühikahäire olemasolu. Isik selgitas, et aja jooksul pandi talle
erinevaid diagnoose, mis kinnitas, et tegelikkuses tal rasket psüühikahäiret ei olnud. Kuivõrd haigus puudus, oli haiglasse paigutamine ebaõige.
10.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks.
11.Avaldaja hinnangul oli maakohtu määrus põhjendatud ning antud juhtumi puhul olid täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused vastavalt PsAS § 11 lg-le 1.
12.Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ja määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
14.Maakohus kohaldas 07.09.2024 määrusega esialgset õiguskaitset kuni neli päeva alates puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse paigutamisest, s.o alates 06.09.2024 kell 16.03 kuni 10.09.2024 kell 16.03. Ringkonnakohtu hinnangul selgitas maakohus nõuetekohaselt välja PsAS § 11 lg 1 kohaldamise eeldused. Puudutatud isik ei toonud määruskaebuses välja selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et maakohus eksis esialgse õiguskaitse kohaldamisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kohus järgmist.
15.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
16.Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire – muu äge psühhootiline episood (F23.8, RHK-10 järgi) ning kaasuvalt pervasiivne arenguhäire (F84.8). Puudutatud isiku arvamus, et tal puudus raske psüühikahäire, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Kohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Samuti ei põhjendatud määruskaebuses, mis põhjusel ei ole psühhiaatrite seisukohad meditsiiniliselt korrektsed. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et käesoleval juhul esinesid PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldused.
17.Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning
tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14; RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2; RKTKm 2-15-3662, 14.02.2018, p 14). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1; RKTKm 2-16-10435, 20.03.2019, p 18). Psühhiaatrite arvamusest nähtus, et puudutatud isik võib ravita jäämisel psüühikahäirest tuleneva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu ohustada nii iseennast kui ka ümbritsevaid. Isik oli osakonnas valjuhäälne, keeldus koostööst ja oli personali suhtes ähvardav ja sõimlev, sh lubas arsti maha lüüa. Ta toodi psühhiaatriakliinikusse kiirabiga politsei kaasabil, kuivõrd märatses Haapsalu kaubamajas ning käitus agressiivselt, impulsiivselt ja ähvardavalt. Ta ei olnud võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isiku ohtlikkus on maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus.
18.Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus puudutatud isik eitab temal diagnoositud rasket psüühikahäiret ning ei mõista ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Samuti kinnitab eeltoodut asjaolu, et isik keeldus koostööst arstidega, sh analüüside võtmisest, suukaudsest diabeediravist ja talle määratud rahustitest. Seega on ringkonnakohtu arvates tahtest olenematu ravi kohaldamiseks täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.
19.Eeltoodust tulenevalt asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Seega jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
20.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
21.TsMS § 543 võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.