Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest
Tsiviilasi
P.C. hagi Narva tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 22. detsembri 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
P.C. apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
3. september 2024
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) P.C. (isikukood XXX)
linna
vastu
pärimisõiguse
Kostja (vastustaja) Narva linn, esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 22. detsembri 2023. a otsus muutmata.
Jätta apellatsiooniastme menetluskulud P.C. kanda.
1(6)
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.P.C. (hageja) esitas 10. detsembril 2021 Viru Maakohtule hagiavalduse Narva linna (kostja) vastu, milles palub tuvastada tema pärimisõigus vastavalt L.M. 18. märtsi 1998. a testamendile. Hageja esitas koos hagiavaldusega kohtule hagi tagamise taotluse. Hageja palus teha ja saata Narva notarile Sergei Nikonovile pärimistunnistuse tõestamist keelava kohtumääruse. Maakohus rahuldas 26. detsembri 2021. a määrusega hagi tagamise taotluse. Hagiavalduse kohaselt tegi L.M. 18. märtsil 1998 notariaalse testamendi, milles nimetas enda ainupärijaks N. M. ja asepärijaks hageja. Testamendis on märgitud järgnev: "Juhuks, kui minu poolt nimetatud isik sureb enne pärandi avamist, loobub pärandist, ei võta pärandit vastu või on pärimiskõlbmatu, määran asepärijaks P.C. T.." L.M. suri 15. septembril 2020. N. M. viibis pärast L.M. surma haiglas ning 13. oktoobril 2020 määrati talle Narva linna avalduse alusel eestkoste. Eestkostjaks määrati V. P.C., kes on hageja isa. N. M. suri 26. oktoobril 2020. N. M. ei jõudnud enne surma L.M. pärandit vastu võtta või sellest loobuda. N. M.il testamenti ei teinud ning tal ei ole ka seadusjärgseid pärijaid. Hageja pöördus pärimise küsimuses notari poole ning sai teada, et pärimismenetluse on algatatud KÜ XXX XXXXXXXX, hagejal puudub pärimisõigus, L.M. ja N. M. vara pärijaks on XXX ning pärandvara koosseisu kuulub korteriomand aadressil XXXXXXXX, XXX. Ainsad sugulased, kellega L.M. suhtles, oli hageja ja tema vanemad. Hageja isa oli N. M. eeskostja ning ta korraldas ka matused. L.M. on hageja vanematele rääkinud, et tegi testamendi ning nimetas pärijaks igaks juhuks ka hageja. Hageja leiab, et L.M. tahe oli, et kui midagi peaks N. M. juhtuma, on pärijaks hageja. Tõenäoliselt ei tahtnud L.M., et korter läheks Narva linna omandisse. Eelistada tuleb testamendi tõlgendust, mis võimaldab testaatori korraldusi võimalikult suurel määral ellu viia ning saavutada neid õiguslikke tagajärgi, millele testaatori tegelik tahe oli suunatud. Ainuüksi asjaolu, et testamendis on kasutatud õiguslikku mõistet, ei välista võimalust kvalifitseerida korraldus õiguslikult ümber. Testaatori sõnakasutusest ei saa lähtuda juhul, kui selle tulemusena saabuksid õiguslikud tagajärjed, mis testaatori tegelikule tahtele ei vasta, või tagajärjed oleksid soovitust ebasoodsamad. Praegusel juhul ei saa 2(6)
lähtuda ainult sõna "asepärija" seaduses sätestatud tähendusest. L.M. soovis jätta oma vara esmajärjekorras N. M., ja juhuks, kui temaga peaks midagi juhtuma, hagejale. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt ei ole saabunud tingimus, millal pärib asepärija. Asepärija on isik, kes asendab esimesena pärijaks nimetatut, kui esimesena silmas peetud isik pärijaks ei saa. L.M. suri 15. septembril 2020, pärija N. M. suri 26. oktoobril 2020. Testamendi järgi pärib asepärija, kelleks on hageja. Hageja ei pea tõendama, et L.M. soovis oma vara hagejale jätta, kuna L.M. määras oma testamendis asepärijaks hageja.
Kostja hagi ei tunnistanud.
L.M. suri 15. septembril 2020, seega avanes pärand ja läks üle pärijale, st N. M. samal päeval. Kehtiva pärimisseaduse kohaselt läheb pärand pärijale üle automaatselt ning eraldi pärandi vastuvõtmise avaldust ei ole vajalik koostada ega notarile esitada. Hagejal puudub õigus pärida N. M. järel. Hageja ei ole L.M. pärija, kuna saabunud ei ole selleks vajalikud tingimused.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 22. detsembri 2023. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist. Kohus tühistas 26. detsembri 2021. a määrusega kohaldatud hagi tagamise. Pooled ei vaidle selle üle, et L.M. nimetas testamendiga enda ainupärijaks abikaasa N. M. ning asepärijaks hageja. Samuti puudub pooltel vaidlus, et L.M. pärandas eelnimetatud testamendiga kogu oma vara, sealhulgas korteriomandi aadressil XXXXXXXX, XXX. L.M. suri 15. septembril 2020 ning N. M. 26. oktoobril 2020. Pooltel on vaidlus, kas hageja pärib asepärijana L.M. vara. Hageja palub L.M. pärandvara pärimisõiguse tuvastamist. TsMS § 368 lg 1 alusel võib isik esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kohtule esitatud notar Sergei Nikonovi 2. detsembri 2021. a pärimistunnistuse kavandi kohaselt kohaldus L.M. ja tema abikaasa N. M. varasuhetele ühisvararežiim. N. M. suri, jõudmata L.M. pärandit vastu võtta. Pärimistunnistuse kavandist nähtub, et sellisel juhul kohaldatakse pärimisseaduse (PärS) § 120. Notar Sergei Nikonovi 2. detsembril 2021 tõestatud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on N. M. seadusjärgne pärija kostja. Hageja leiab, et kuna L.M. nimetas ta asepärijaks ning et N. M. ei jõudnud pärandit vastu võtta, pärib ta asepärijana L.M. vara. Pärimisseaduse § 3 lg-te 1 ja 2 kohaselt avaneb pärand isiku surma korral ja pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev. PärS § 4 lg 1 kohaselt läheb pärand pärandi avanemisel pärijale üle. Kehtiva PärS § 180 kohaselt kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui sama seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. Seega tuleb L.M. testamendi tõlgendamisele kohaldada 15. septembril 2020 kehtinud pärimisseadust, mille kohaselt avanes L.M. pärand 15. septembril 2020. PärS § 28 kohaselt lähtutakse testamendi tõlgendamisel testaatori tegelikust tahtest. PärS § 42 lg 1 sätestab, et testaator võib nimetada pärija asemele ühe või mitu asepärijat juhuks, kui pärijaks nimetatud isik sureb enne pärandi avanemist, loobub pärandist või on pärimiskõlbmatu. Sama paragrahvi lg-st 2 tuleneb, et kui testamendist ei nähtu, milliseks sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhuks on asepärija nimetatud, loetakse, et asepärija on nimetatud kõikideks nendeks juhtudeks. PärS § 43 lg 1 näeb ette, et asepärija saab 3(6)
pärijaks, kui saabub tingimus, mille puhuks ta oli nimetatud. PärS § 43 lg 2 kohaselt ei kaota teine ja järgnevad asepärijad õigust pärida, kui neile eelnev asepärija sureb enne pärijat või järjekorras eelnevat asepärijat. L.M. testamendist nähtub, et asepärija oli nimetatud juhuks, kui pärijaks nimetatud isik sureb enne pärandi avanemist, loobub pärandist, ei võta pärandit vastu või on pärimiskõlbmatu. Kohus leidis, et ülalnimetatud tingimused, mis tooksid kaasa asepärija õiguse pärida, ei ole saabunud. PärS 4 ei näe ette, et pärimiseks peab pärija pärandi vastu võtma. Kehtiva pärimisõiguse põhimõtte kohaselt läheb pärandvara pärandaja surma korral pärijale üle olenemata sellest, kas pärija teeb vajalikud toimingud notari juures. Oluline on, et pärijal on õigus pärandist seaduses ette nähtud tähtaja jooksul loobuda. Vastasel juhul loetakse, et pärand on vastu võetud. Seega päris N. M. L.M. vara vastavalt PärS § 4 lg-le 1. Testamendi tõlgendamisel tuleb küll lähtuda L.M. tegelikust tahtest, kuid kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite pinnalt ei saa järeldada, et olukorras, kus N. M. suri poolteist kuud pärast L.M., soovinuks L.M., et N. M. ei päriks tema vara. PärS § 19 annab pärandajale võimaluse teha pärandi kohta korraldusi just enda surma puhuks. Kuna N. M. suri pärast L.M., eeldaks hageja asepärijana pärimine, et L.M. tegi korraldusi N. M. surma puhuks N. M. pärandi kohta N. M. asemel. Kohus leiab, et L.M. ei saanud 18. märtsi 1998. a testamendi tegemisel selle sõnastust mõista viisil, et asepärija pärib tema vara siis, kui ainupärijale on pärand üle läinud, kuid ta sureb enne pärandi formaalselt vastuvõtmist. See tähendaks, et N. M. puudunuks õigus käsutada vara, mille ta on endale pärimise teel saanud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada, jätta menetluskulud poolte endi kanda ja Viru Maakohtu 26. detsembri 2021. a määrusega kohaldatud hagi tagamine kehtima kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Ebaõige on kohtu järeldus, et L.M. testamendi tõlgendamisele tuleb kohaldada 15. septembril 2020. a kehtinud pärimisseadust, sest PärS § 181 lg 1 kohaselt on testament või pärimisleping kehtiv, kui see on tehtud kooskõlas testamendi tegemise või pärimislepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusega. Sama paragrahvi lg 2 järgi kohaldatakse enne 2009. aasta 1. jaanuari tehtud testamendi teksti tõlgendamiseks kehtiva pärimisseaduse §-de 28–34 sätteid. See tähendab, et asepärija kohta kohaldatakse testamendi tegemise ajal kehtinud sätteid. Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseaduse (PärS1996) § 40 lg 1 kohaselt võib testaator nimetada pärija asemele ühe või mitu asepärijat juhuks, kui pärijaks nimetatud isik sureb enne pärandi avanemist, loobub pärandist, ei võta pärandit vastu või on pärimiskõlbmatu. Tegemist on asepärija regulatsiooniga. Asepärija määramine välistab seadusejärgsete pärijate pärimisõiguse. Testamendi tegemise ajal kehtinud PärS1996 § 4 järgi pidi pärija pärimiseks pärandi vastu võtma. N. M. ei saanud pärandit vastu võtta, kuna suri. See tähendab, et on saabus tingimus, mille alusel peab pärima testamendi järgi asepärija.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. PärS §-st 3 tulenevalt avaneb pärand isiku surma korral (lg 1) ja pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev (lg 2). PärS § 4 lg 1 kohaselt läheb pärandi avanemisel pärand üle pärijale. L.M. surmaga tema pärand avanes ja läks üle pärijale, s.o N. M. samal 4(6)
päeval. Kehtiva pärimisseaduse kohaselt läheb pärand pärijale üle automaatselt ning eraldi pärandi vastuvõtmise avaldust ei ole vajalik koostada ega notarile esitada. Hagejal puudub õigus pärida N. M. järel. PärS § 43 lg 1 tulenevalt saab asepärija pärijaks, kui saabub tingimus, mille puhuks ta oli nimetatud (PärS § 42). Praegusel juhul PärS § 42 lg-s 1 nimetatud tingimused saabunud ei ole ja seega ei saanud hageja L.M. pärijaks. Väär on hageja arusaam PärS §-st 181. See reguleerib enne kehtiva pärimisseaduse redaktsiooni jõustumist tehtud testamendi või sõlmitud pärimislepingu kehtivust ja tõlgendamist. Asepärija mõiste ja asepäramise eeldused on sisuliselt ühed ja samad nii kehtiva pärimisseaduse (§ 42) kui ka enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS1996 (§ 40) järgi. Hageja ei saa nõuda PärS § 180 alusel pärimismenetluse läbiviimist PärS 1996 sätetest lähtudes. Pärandi avamine, vastuvõtmine jne toimub üksnes kehtiva pärimisseaduse sätetest lähtudes (PärS § 180). Kuna L.M. suri enne N. M. ja viimane ei esitanud avaldust L.M. pärandist loobumiseks, siis sai N. M. L.M. pärijaks ja sellega on ammendatud L.M. testamendis sisalduv tahteavaldus ja testament on täidetud. Järelikult ei saabunud tingimus, mille saabumisel saanuks hageja olla asepärijaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu arvestades mõjutada otsust. Hagiavalduses kirjeldatud elusündmuste põhjal ei saa hageja nõuet rahuldada (isegi kui eeldada hageja esitatud faktiliste väidete õigusust). Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
7.1.Maakohus ei eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Asjas on vaidluse all küsimus, kas hageja on L.M. pärija. PärS § 1 lg 1 järgi on pärimine isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule. Kehtiva pärimisseaduse rakendussätte, PärS § 180 esimese lause järgi kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui sama seaduse teistest rakendussätetest ei tulene teisiti. L.M. suri ja tema pärand avanes (PärS § 3 lg-d 1 ja 2) 15. septembril 2020. Seega tuleb ka L.M. vara üleminekul tema pärijatele kohaldada alates 1. jaanuarist 2009 kehtiva pärimisseaduse sätteid ning PärS 1996 § 4 (mille järgi pidi pärija pärimiseks pärandi vastu võtma) asjas ei kohaldu.
7.2.Hageja märgib, et PärS § 181 lg 1 kohaselt on testament kehtiv, kui see on tehtud kooskõlas testamendi tegemise ajal kehtinud seadusega, ning et PärS § 181 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse enne 2009. a 1. jaanuari tehtud testamendi puhul kehtiva pärimisseaduse sätteid üksnes testamendi teksti tõlgendamiseks. Ringkonnakohus märgib, et pooled ei ole seadnud asjas kahtluse alla L.M. 18. märtsil 1998 tehtud notariaalse testamendi kehtivust ning asja materjalidest ei nähtu ka asjaolusid, mis võiksid kaasa tuua kõnealuse testamendi tühisuse. Asepärija instituut oli enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS 1996 (§-des 40–42) reguleeritud peaaegu samaselt
5(6)
kehtiva PärS-i §-de 42–44 sätetega. Sisulist erinevust varem kehtinud ning L.M. pärandi avanemise ajal kehtinud normide vahel ei ole. L.M. testamendi tegemise ajal kehtinud õigus võimaldas testaatoril nimetada pärija asemele ühe või mitu asepärijat juhuks, kui pärijaks nimetatud isik sureb enne pärandi avanemist, loobub pärandist, ei võta pärandit vastu või on pärimiskõlbmatu (PärS 1996 § 40 lg 1). Kehtiva PärS § 43 lg 1 järgi saab asepärija pärijaks juhul, kui saabub tingimus, mille puhuks ta oli nimetatud (nii oli see ka PärS1996 § 40 lg 1 järgi). Hageja oli vaidlusaluses testamendis (tl 4) nimetatud N. M. asepärijaks kõikideks eespool loetletud juhtudeks.
7.3.Iseenesest õige on hageja märgitu, et testamendi tõlgendamisel tuleb lähtuda testaatori tegelikust tahtest. Samas ei tähelda ringkonnakohus, et pooltel oleks vaidlus L. M. poolt enda surma puhuks testamendis tehtud korralduste sisu üle. Hageja ei ole väitnud, et tema asepärijaks nimetamine ei vastanud L. M. tegelikule tahtele. Ringkonnakohtu 3. septembri 2024. a istungil kinnitas hageja samuti, et tegemist on asepärija nimetamise korraldusega (tl 115 pöördel). Ringkonnakohus märgib, et need korraldused, mida pärandaja saab testamendiga enda surma puhuks teha, on seaduses ammendavalt sätestatud.
7.4.Asja materjalidest nähtuvalt suri N. M. 26. oktoobril 2020 (tl 8) ning poolte esitatust ei nähtu, et ta oleks jõudnud oma eluajal L. M. pärandi osas midagi väljendada, st kas loobub pärandist või võtab selle vastu (PärS § 118). N. M. surma hetkeks ei saanud olla möödunud ka PärS § 119 lg-s 1 sätestatud kolmekuuline tähtaeg L. M. pärandist loobumiseks. Eelmärgitut arvestades kuulus N. M. pärandvara hulka ja sai tema pärijale (eelduslikult kostjale) üle minna N. M. tema eluajal kuulunud õigus L.M. pärand vastu võtta või sellest loobuda (PärS § 120). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja N. M. pärijana oleks L.M. pärandist loobunud. Kostja esindaja avaldas ringkonnakohtu istungil, et kostja (N. M. pärijana) ei kavatse L.M. pärandist loobuda (tl 116 pöördel).
8.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.
9.Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.