(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Mati Maksing ja kohtunik Ulvi Loonurm
Määruse tegemise aeg ja koht 24.09.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-12132
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku esialgse õiguskaitse taotlus X psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ning tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.08.2024 ja 16.08.2024 määrused
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (vastustaja): Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (registrikood 90006399, aadress Paldiski mnt 52, 10614 Tallinn, e-post: [email protected]) Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar (epost:XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 14.08.2024 ja 16.08.2024 määrused jätta muutmata. X määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud
2-24-12132 usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas 13.08.2024 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik/patsient) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ja seejärel pikendamiseks kuni neljakümne päevani.
2.Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 13.08.2024 kell 00.30, mil tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt PsAS §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida nelja ööpäeva vältel. Arvestades eeltoodut taotleb avaldaja rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda neljakümne päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi nelikümmend päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest ja temale rahustava, psühhoosivastase ja meeleolu stabiliseeriva ravi jätkamiseks haiglatingimustes alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest. Maakohtu 14.08.2024 määrus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rakendas 14.08.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 13.08.2024 kell 00.30 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest ning andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus määras, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 17.08.2024 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
4.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et esinevad asjaolud puudutatud siku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ning esialgse õiguskaitse rakendamise taotlus kuulub rahuldamisele. Kohus tugines PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.
5.14.08.2024 määrusega määras Harju Maakohus puudutatud isikule esindaja, kelleks advokatuur nimetas RÕS § 18 lg 1 kohaselt vandeadvokaat Imbi Seimari.
2-24-12132
6.Esitatud taotlusest, sellele lisatud psühhiaatrite 13.08.2024 arvamusest nähtub, et puudutatud isik viibib SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus ravil neljandat korda. Varasemast on teada, et patsiendi areng lapse ja noorukieas kulges häireteta, lõpetas XXX Keskkooli kuldmedaliga ja asus seejärel õppima Tallinna Tehnikaülikoolis õigusteadust. Kõrghariduse omandamise järgselt töötas inkassofirmas juristina. 2014. aasta kevadest vähenes tema unevajadus ja maikuus tekkis tüli seltskonnas, kus patsient sai löögi näkku. Peale seda intsidenti halvenes patsiendi käitumine süvenevalt. Ta oli kuri, agressiivne, ütles inimestele halvasti, öösiti ei maganud. Viibis ravil Ahtme Psühhiaatriahaiglas, kus diagnoositi bipolaarne häire. Ema hinnangul haiglaravi foonil patsiendi seisund paranes, kuid selle järgselt ta toetusravi ei kasutanud. Patsient naasis tagasi tööle juristina, kuid 2016. aasta kevadest muutus patsiendi käitumine taas tasakaalutuks, ütles töökaaslastele ja klientidele halvasti, oli kuri ja ründav, mistõttu töösuhe temaga lõpetati. Sama aasta talvel muutus patsient ema külaskäigul rahutuks, ta tõukas tänaval inimesi, oli kuri ja ähvardav. Puudutatud isik hospitaliseeriti esmakordselt PERH psühhiaatriakliinikusse haiguse ägenemise tõttu 26.12.2016, diagnoositi segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2). Ravi foonil äge psühhoos taandus, alustati toetusravi antidepressandi ja antipsühhootikumiga. Ta jäi ambulatoorsele jälgimisele IX osakonna ravimeeskonna juurde, toetusravi tarvitas vahelduva eduga. Patsient naasis tööle ja psüühiline seisund püsis stabiilsena kuni 2023. aasta detsembrini, mil tal tekkisid kuulmismeelepetted, käitumine muutus ebaadekvaatseks, patsient lahkus järsult töölt. Haiglaravi foonil toimus seisundi osaline paranemine, kuid kuulmismeelepetted jäid püsima. Viimati vajas puudutatud isik haiglaravi 30.05.–17.06.2024, mil pöördus vastuvõttu erakorraliselt töökaaslase saatel psühhoosi ägenemise tõttu. Patsient ei saanud kohtus töötamisega hakkama. Ta tunnistas raviarstile, et kuulmismeelepetted esinevad pidevalt, kohati keelavat patsiendil söömist ja joomist. Ägeda psühhoosiga kaasnes uriini retentsioon ja urineerimisraskus, sest hääled keelasid patsiendil urineerimast. Ta tunnistas, et kasutab enda ureetra puhastamiseks ja kõhukinnisuse leevendamiseks antiseptikumi, mis on sissevõetuna mürgine. Vestlusel raviarstiga keeldus patsient edasisest ravimite võtmisest ja koostööst ning avaldas soovi haiglast lahkuda, mistõttu alustas raviarst patsiendile tahtest olenematut ravi 05.06.2024 kell 9.00. Ravi foonil kuulmismeelepetted taandusid, kuid jäid püsima rigiidsed hoiakud ja ranged toitumisreeglid. Raviarstile jäi mulje sümptomite varjamisest, tekkinud haiguskriitika oli osaline. Patsient käis haiglaravi järgselt raviarsti ambulatoorsel vastuvõtul 27.06.2024, kus spontaanselt psühhootilisi sümptomeid ei avaldanud. Ravi tarvitas enda sõnul vastavalt raviskeemile. Käesolevalt hospitaliseeriti puudutatud isik 13.08.2024 Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnast, kuhu viidi Grossi poe eest. Patsient oli alkoholijoobes ja oli käitunud ebaadekvaatselt. Avaldas emale paranoilist luulumõtet, kuidas ema soovib teda tappa ja ta läks emale kallale. Möödujad helistasid 112, kuhu patsient viidi kiirabiga politsei transpordi saatel. Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas etanooli intoksikatsioon taandus, patsient suunati psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvetoas istus patsient rahulikult poolsuletud silmadega ja rääkis monoloogina seosetut juttu. Valvearsti küsimustele ei vastanud, avaldas paranoilisi luulumõtteid ja kuulmismeelepetteid. Psühhoosist tuleneva ebaadekvaatse käitumise tõttu hospitaliseeriti patsient valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 13.08.2024 kell 00.30.
7.Käesolevaks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Vestlusel kaldub monoloogina rääkima. Mõttekäik on kohati raskesti jälgitav, sihipäratu ja ei ole küsimustega suunatav. Avaldab, kuidas kuulmismeelepetted on püsinud pidevalt alates möödunud aasta detsembrist. Patsiendi tegevusi suunab väidetavalt Google arvuti, mis juhib tema käitumist erinevate kehaliste aistingute (orgasmid, sensoorsed tunded kätes ja mujal kehas) mõjul. Patsiendi sõnul tundis ta end viimase haiglaravi järgselt hästi ja ta jätkas enda hinnangul parima toetava ravi tarbimist. Täpsustavate küsimustega selgub, et patsiendi valitud raviks oli igapäevane veini
2-24-12132 tarbimine ja Swisshotelli restoranis söömas käimine. Tunnistab, et medikamentoosset toetusravi ei ole tarvitanud. Haiguskriitika enda seisundi osas on puudulik. Puudutatud isikul esineb käesolevalt raske psüühikahäire (segatüüpi skisoafektiivne häire F25.2). Tema käitumine on impulsiivne ja agressiivne ning täiel määral psühhoosielamustest. Oma seisundist tulenevalt pole patsient võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.
8.Arst jäi ärakuulamisel arvamuse juurde.
9.Puudutatud isik tema kohtuniku poolt ärakuulamisel 14.08.2024 PERH Psühhiaatriakliinikus kõneles katkematu monoloogina, teda tuli küsimuste esitamiseks katkestada. X: Ma siin olla ei taha, haigla on minu tahte vastane. Mul on vaja ravida ainult neid: näitab sinikaid kätel ja jalgadel. See põlvevigastus on ema tehtud, tema vedas mind juukseidpidi mööda tänavat ja libisesin põlvili. Ema hoidis mind poksija haardes ja ma ei saanud lahti. Siis hakkas keegi meid filmima ja hammustasin sõrmest ema enesekaitseks. Politsei ja kiirabi tulid, nagu oleks kuskil nurga taga oodanud. Küsitleti ainult mind, mitte ema, kuigi ema oli süüdistatav ja mina olin kaitsealune. Mulle on olanzapin kirjutatud, kuid ma ei võtnud seda, sest ravimid pole mind aidanud. Tänu toitudele ja jookidele paranesin ise, tunnen ennast palju paremini, kui kolm aastat tagasi. Siis mul olid kehaaistingud, et sünnitan ja platsenta voolab välja. Seda abi, kuidas ise ennast ravida, olen saanud instagrami kaudu ja inimestelt sõnumite teel.
10.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas haigla esitatud taotlust.
11.Kohus ei pidanud puudutatud isikule lähedaste isikute ärakuulamist vajalikuks. Kohus leidis, et arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi tuvastatud ning objektiivseid asjaolusid, ei aitaks lähedaste ärakuulamine asja lahendamisele kaasa (TsMS § 536 lg 21 p 3).
12.Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire - segatüüpi skisoafektiivne häire. Tema käitumine on psühhoosielamustest mõjutatud, impulsiivne ja agressiivne. Haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Isik ei ole võimeline oma elu sellises seisundis korraldama. Kohus leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ka ümbritsevatele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib patsient vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides.
13.Kohus kohaldas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas isiku 4 päevaks kinnisesse asutusse. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leiab, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluse edasine käik
14.Avaldaja andis Harju Maakohtule 16.08.2024 teada, et käesolevalt ei ole patsiendi seisund muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.
Maakohtu 16.08.2024 määrus ja põhjendused
2-24-12132
15.Harju Maakohus pikendas 16.08.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 13.08.2024 kell 00.30 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest ning andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus määras, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 22.09.2024 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
16.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et esinevad asjaolud puudutatud siku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ning esialgse õiguskaitse rakendamise taotlus kuulub rahuldamisele. Kohus tugines PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.
17.Maakohus kordas suures osas 14.08.2024 määruses toodud põhjendusi, tuginedes avaldaja poolt esitatud avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusele, puudutatud isiku raviarsti seisukohale, mille kohaselt jäi ta esialgselt avaldatud arvamuse juurde, puudutatud isiku enda vahetu ärakuulamise käigus saadud lisateabele puudutatud isiku, tema käitumise, tervisliku seisundi ja psüühikahäire laadi kohta ning asjaolule, et puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas haigla esitatud taotlust. Kohus ei pidanud puudutatud isikule lähedaste isikute ärakuulamist vajalikuks. Kohus leidis, et arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi tuvastatud ning objektiivseid asjaolusid, ei aitaks lähedaste ärakuulamine asja lahendamisele kaasa (TsMS § 536 lg 21 p 3).
18.Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire - segatüüpi skisoafektiivne häire. Tema käitumine on psühhoosielamustest mõjutatud, impulsiivne ja agressiivne. Haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Isik ei ole võimeline oma elu sellises seisundis korraldama. Kohus leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ka ümbritsevatele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib patsient vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides.
19.Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ümbritsevaid. Seetõttu kohaldas kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas isiku 40 päevaks kinnisesse asutusse. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leiab, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus
20.Puudutatud isik esitas temale riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu määruskaebuse, milles palub maakohtu 14.08.2024 ja 16.08.2024 määrused tühistada.
21.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei vaja puudutatud isik haiglas psühhiaatrilist ravi ning kasutatav ravi ei ole temale sobiv. Puudutatud isik on selgitanud, et oli 13.08.2024
2-24-12132 juhtumist kannatanu, kuid haiglasse toodi tema ema ja politsei kokku mängimise tõttu. Tal on siiani põlved sinised. Ta on veidi teistsugune, sest tal on peas kompuuter, kuid tänaseks on ta sellega harjunud elama. Talle ei sobi haiglas kasutatavad ravimid ja ravi meetodid. Ta ravib end veini ja Proseccoga, mis on talle kõige sobivamad. Teda on nii palju väärkoheldud, et ta on nüüd pöördunud abi saamiseks Kaja Kallase, Vladimir Putini poole ja teavitanud teisi organeid oma saatusest. Puudutatud isik on seisukohal, et kaevatav kohtumäärus ei ole seaduslik ning tahtevastase ravi kohaldamine ei ole sellest tulenevalt põhjendatud, ta ei ole haige, ega vaja siinset ravi. Puudutatud isik on kindlal veendumusel, et tema ohtlikkus ise enda ja teiste suhtes ei ole tõendatud ega õige, tema on kannatanu asjas. Kuivõrd puudutatud isiku arvamuse kohaselt ei ole tema puhul täidetud PsAS § 11 lg 1-s sätestatu, siis ei ole tema suhtes haiglasse paigutamise pikendamine tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamisega põhjendatud. Menetlusosaliste seisukohad
22.Avaldaja leidis, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu on kaaskirjana lisatud kahe arsti arvamuse ja kohtuistungil antud raviarsti arvamuse näol täidetud. Puudutatud isikul esineb segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2) on hinnatav raske psüühikahäirena. Temal esinevatest psühhoosielamustest (kuulmismeelepetted, seksuaalse sisuga kommentaarid ja kehalised mõjustuselamused; paranoilised luulumõtted ema suhtes -veendumus et ema tahab teda tappa, Googlist juhitud käitumine sh toidust keeldumine) tulenevalt ei tajunud ta ümbritsevat adekvaatselt ja ohustas neist juhitud käitumise tõttu nii ümbritsevate (agressiivne käitumine ema suhtes, rahutu ja ründav käitumine psühhiaatriakliinikus) kui iseenda (toidust keeldumine; ootamatu ja ründav käitumine võib põhjustada rünnakuid ka patsiendi suhtes) turvalisust. Ravita jäämisel oli prognoositav psühhoosielamuste ja neist tuleneva ohtlikkuse süvenemine. Puudutatud isikul on kogu haigestumise perioodi vältel puudunud haiguskriitika, ta pole järginud ravisoovitusi ning keeldus ka nii käesoleval hospitaliseerimisel kui järgnevalt ravikoostööst, kuna eitas endal psüühikahäire olemasolu. Sellest nähtuvalt ei olnud muu psühhiaatriline abi küllaldane. Menetluse edasine käik
23.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu määrused on seaduslikud ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruste tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määrused muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruste põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
25.Määruskaebusest nähtuvalt on käesolevas asjas endiselt vaidluse all, kas kõik PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle pikendamiseks olid täidetud.
26.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema
2-24-12132 tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
27.Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu määruste seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud isiku suhtes olid nii esialgse õiguskaitse kohaldamisel kui selle pikendamisel täidetud kõik eelnimetatud eeldused. Seda seisukohta ei muuda ka määruskaebuse esitaja väited, et tema ei ole haige ega vaja psühhiaatrilist abi ning tema ohtlikkus iseenda ja teiste suhte ei ole tõendatud, kuna ta on hoopiski kannatanu.
28.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas avaldaja 13.08.2024 maakohtule psühhiaatrite Piret Tolk ja Ingrid Veiksar arvamuse, mille kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire segatüüpi skisoafektiivse häire (F25.2) näol, mis esmakordselt diagnoositi temal juba 2016 aastal. Tema käitumine on impulsiivne ja agressiivne ning täiel määral juhitud psühhoosielamustest. Oma seisundist tulenevalt pole patsient võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Psühhiaatrite eriteadmistest lähtuvate hinnangute järgi puudutatud isiku seisundit ja senist ravikogemust hinnates pole tõenäoline seisundi paranemine ja patsiendi iseseisev toimetulek kodustes tingimustes 4-päevase haiglaravi järgselt. Psühhiaater on 14.08.2024 ärakuulamisel jäänud oma arvamuse juurde. 16.08.2024 on psühhiaater Piret Tolk andnud maakohtule täiendava arvamuse, mille kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud, tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.
29.Ringkonnakohus osundab, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel ja selle pikendamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-1 sätestatud raske psüühikahäire ja p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Ringkonnakohtul puudub alus avaldusele lisatud ja asjas edaspidi esitatud psühhiaatrite arvamustes kahelda, kuna puudutatud isik ei ole põhistanud määruskaebemenetluses esitatud väiteid. Põhistamine on TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine kohtule selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Puudutatud isik ei ole esitanud tõendeid, et eelviidatud psühhiaatrite arvamused oleksid väärad, sh temale pandud diagnoos raske psüühikahäire olemasolu ja sellest johtuva ohtlikkuse kohta, ekslik. Puudutatud isiku enda arvamus, et ta haige ei ole, erialaspetsialistide esitatud hinnanguid ümber ei lükka.
30.Puudutatud isiku käitumine enne psühhiaatriosakonda paigutamist viitas selgelt tema ebaadekvaatse psühhootilise käitumise süvenemisele. Tõendatud on, et puudutatud isiku paigutamisel tahtest olenematule ravile ja selle pikendamisele oli põhjuseks puudutatud isikul esinevast raskest psüühikahäirest tingitud ohtlikkus. Nimelt nähtub avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuses esitatud kirjeldusest, et puudutatud isik hospitaliseeriti 13.08.2024 IdaTallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnast, kuhu ta viidi Grossi poe eest. Seal oli puudutatud isik avaldanud oma emale luulumõtet, et ema soovib teda tappa ning ema seepeale rünnanud, mida nägid pealt möödujad, kes helistasid Häirekeskusesse. Seega ei saa vastata tõele määruskaebuse väide, et hoopis puudutatud isik ise on kannatanu.
2-24-12132
31.Kuigi erakorralise meditsiini osakonnas puudutatud isikul esinenud etanooli intoksikatsioon taandus, rääkis ta monoloogina seosetut juttu, avaldas paranoilisi luulumõtteid ja kuulmismeelepetteid ega vastanud küsimustele. Valvearst otsustas psühhoosist tuleneva ebaadekvaatse käitumisega seoses puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega hospitaliseerida. Psühhiaatriakliinikus ei olnud puudutatud isiku seisund esialgse õiguskaitse rakendamise otsustamise ajaks paranenud. Sealjuures selgus tõsiasi, et medikamentoosset toetusravi ei olnud puudutatud isik tarvitanud. Tema valitud raviks oli igapäevane veini tarbimine. Haiguskriitika enda seisundi osas oli puudutatud isikul puudulik. Psühhiaatri täiendavast arvamusest nähtuvalt ei olnud puudutatud isikul haiguskriitikat tekkinud ka ajaks, mil kohtul tuli lahendada esialgse õiguskaitse pikendamise taotlus. Määruskaebusele esitatud avaldaja vastuse kohaselt ei ole puudutatud isikul seda tekkinud ka edasise raviperioodi jooksul, sh ei ole ta järginud ravisoovitusi ning eitab endal psüühikahäire olemasolu.
32.Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1), tuvastas maakohus nii esialgse õiguskaitse kohaldamisel kui selle pikendamisel õigesti, et puudutatud isiku ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.
33.Õige on seegi maakohtu järeldus, et haiguskriitika puudumise tõttu ei ole võimalik puudutatud isiku ravi väljaspool haiglat. Kohtupraktikas on selgitatud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40).
34.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole puudutatud isik talle määratud ravimeid tarvitanud ning on asendanud talle erialaspetsialistide poolt määratud ravi teadmata taustaga inimestelt saadud soovitustel alkoholiga (määruskaebuse kohaselt veini ja vahuveiniga). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et olukorras, kus puudutatud isik ei mõistnud esialgse õiguskaitse rakendamise eelselt enda ravivajadust, olles talle määratud ravi katkestanud ega suutnud oma ravivajadust mõista ka esialgse õiguskaitse pikendamise otsustamise hetkeks, jättes ravisoovitused järgimata, ei olnud võimalik temale osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tahtest olenematut ravi kohaldades ja seda pikendades.
35.Eespool toodud seisukohti arvestades jätab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu määrused muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
36.Seoses määruskaebuse väitega, et puudutatud isikule ei ole avaldaja poolt kasutatav ravi sobiv, selgitab ringkonnakohus, et on seotud kaebuse esemega ega saa käesoleva menetluse raames teostada kontrolli avaldaja poolt kasutatud ravimite ja ravi meetodite sobivuse üle puudutatud isikule. Ringkonnakohus saab hinnata üksnes esialgse õiguskaitse kohaldamise ja pikendamise seaduslikkust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
37.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasutaotluse on lahendanud maakohus 26.08.2024 määrusega. Seega asjas kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
38.TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.
2-24-12132
39.Kohtukoosseisu liikme Maris Kuurbergi eemalviibimise tõttu asendab teda kohtunik Mati Maksing.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.