Määruse tegemise aeg ja koht 27. mai 2026, Tallinn Kohtuasja number
2-26-9625
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus K.K suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 30. aprilli 2026 ja 2. mai 2026 määrused
Kaebuse esitaja ja liik
K.K määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik K.K (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 30. aprilli 2026 ja 2. mai 2026 määrused jätta muutmata.
2.K.K määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse võib esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 543). Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib
menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja, SA PERH) esitas 30.04.2026 Harju Maakohtule taotluse, milles palus rakendada K.K (puudutatud isik) suhtes esialgset õiguskaitset ning ühtlasi pikendada seda kuni neljakümne päevani ja lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni nelikümmend päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 29.04.2026, kell 11.42 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu ning ta ei ole võimeline ravivajadust ise hindama.
2.Taotlusele lisatud raviasutuse psühhiaatrite arvamuse kohaselt haigestus puudutatud isik psüühiliselt 1985. aastal, mil tal diagnoositi depressiivset neuroosi. 1987. a viibis ravil psühhoosi tõttu kahel korral Tartu Psühhiaatriakliinikus, kus diagnoositi skisoafektiivne häire, vormistati invaliidsus, kuid ravi tulemusena seisund paranes, asus taas tööle. Seisund halvenes taas 1999. a lõpul, hospitaliseeriti haiglaravile Tallinna Psühhiaatriakliinikusse maniakaalses rahutuses. Järgneval kolmel aastal viibis haiglaravil seisundi halvenemiste tõttu 5. korral, põhjuseks reeglina ravi omaalgatuslik kasutamine, sellest tulenev kõrgenenud aktiivsus, unetus kuni psühhoosi vallandumiseni. Raviga paranes reeglina hästi, jätkas tööd. Järgnev psüühilise seisundi halvenemine tekkis 2004. a maikuus, viibis haiglaravil samal aastal 3 korral, kokku 104 päeva. Kestva ravikuuri tulemusena meeleolu stabiliseerus, jätkas toetusravi ambulatoorselt, käis ambulatoorsel vastuvõtul, järgneva 8 aasta vältel püsis tööprotsessis, haiglaravi ei vajanud. 2012. a tekkis haiguse ägenemine peale omaalgatuslikku raviannuste vähendamist, kuna leidis, et ravi muudab teda uimaseks. Vallandusid unehäired, kõrgenenud aktiivsus, sihitu sekeldav käitumine. Kuna ei tulnud enam tööülesannetega toime, siis nõustus haiglaraviga, kus viibis lühiaegselt 20.11.-05.12.2012. Haiglaravilt lahkudes kasutas ravimeid ebakorrapäraselt, psüühiline seisund halvenes koheselt taas. Vallandusid unehäired, luulutajuelamused (arvas, et käes viimane päev tema ja lähedaste elus), tõmbas välja elektririistad, läks füüsiliselt kallale emale ja õele, mistõttu toimetati haiglasse kiirabikorras politsei kaasabi, viibis tahtest olenematul ravil SA PERH Psühhiaatriakliinikus 12.01.-21.02.2013. Puudutatud isik oli pretensioonikas ravimi isu tõstva kõrvaltoime suhtes, mistõttu raviskeemi haiglaravi ajal korrigeeriti. Peale haiglaravi kasutas toetusraviks määratud ravimeid, kuid vähendas annuseid, hindas end kurvameelseks, keskendumisraskused seganud tööga toimetulekut. Pöördus haiglaravile omaalgatuslikult 02.09.2014, soovis jääda haiglaravile. Ravi ajal toimus järsk meeleolumuutus, muutus rahutuks, sekeldavaks, unevajadus vähenes. Viibides subakuutosakonnas käis pesuväel ringi, võttis akna eest ära, ründas kaashaiget ja teda korrale kutsuma tulnud turvameest. Vägivaldse käitumise tõttu vormistati tahtest olenematu ravi otsus ja puudutatud isik toimetati edasiseks raviks 2
akuutosakonda, kus vajas jätkuvalt ohjeldusmeetmete rakendamist ja ravimite manustamist süstituna, kuna keeldus ravist. Kestva 50-päevase ravikuuri toimel rahunes, määrati meeleolu stabiliseeriv ja psühhoosivastane toetusravi. Järgnevalt kaebas pidevalt meeleolu langust, puudutatud isiku soovil korrigeeriti taas raviskeemi, vahetati meeleolu stabiliseerivat ravimit. Lisaks kasutas puudutatud isik hulgaliselt erinevaid toniseerivaid käsimüügiravimeid ja vitamiine, millega väitis end tundvat paremini. 2016. a vajas haiglaravi 5 korral kui psüühiline seisund taas süvenevalt halvenes, meeleolu tõusust ja psühhootilistest elamustest põhjustatult käitus ebaadekvaatselt, rahutult ja agressiivselt. Koostöövalmidus raviks oli puudulik, vaidlustas kohtumäärused tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohta. Ambulatoorsele ravile lubati koheselt ohtlikkuse taandudes kui haigustaju polnud välja kujunenud ja seisund stabiliseerunud. Puudutatud isik oli rahulolematu kõigile temale määratud ravimitega, kaebas erinevate kõrvaltoimete esinemist, ravimeid ettenähtud korras ei kasutanud. Haiguspildis esines meelepettelisi- ja luulutajuelamusi, paranoidseid- ja suurusluulumõtteid, vaenulikkust meditsiinitöötajate ja lähedaste suhtes. Ägedas haigusfaasis psühhootilistest elamustest mõjutatult peksis kodumajas puruks kõik aknad ja kogu sisutuse. Päästeteenistusel ust ei avanud, toimetati haiglaravile raskustega. Viimati vajas patsient haiglaravi PERH Psühhiaatriakliinikus 26.01.-09.03.2017 psüühilise seisundi halvenemisega raviskeemi korrigeerimiseks. Tookord nõustus raviga üldistel alustel. Järgenvalt olnud käesolevani psühhiaatri ambulatoorsel jälgimisel Confido psühhiaatriakeskuses, haigus püsinud haiglaravi vajava ägenemiseta. Arsti sissekanded digiloos nähtavad pole.
2.1.Puudutatud isik elab üski, on olnud igapäevaselt lähedastega tihedas suhtluses, töötab apteegis klienditeenindaja - konsultandina. Viimati käis tööl eelmisel nädalal, selle nädala esmaspäeval otsustas tööle mitte minna, sellest tööandjale teada ei andnud. Eile ei saanud lähedased puudutatud isikuga enam kontakti, mistõttu läksid tema korteri juurde ja nägid aknast, et puudutatud isik seisab keset tuba, hoiab midagi käes. Ta ei reageerinud uksekellale ega rõdult kontakti otsimisele. Lähedased teavitasid häirekeskust. Ka päästele puudutatud isik ust ei avanud, päästjad sisenesid korterisse akna kaudu. Puudutatud isik jalutas korteris ringi raadio käes, selgitas, et püüab raadiolained. Ta oli äraoleva olekuga, koostööd ei teinud. Mingil hetkel viskas enda käes olnud eseme politsei suunas. Lähedaste ja kiirabi veenmisest hoolimata keeldus haiglasse tulemast, rakendati sundtoomist. Kehalise seisundi hindamiseks viidi esmalt erakorralise meditsiini osakonda, kus vajas läbivaatuse ja analüüside tegemiseks mehaanilist ohjeldamist ja ravimiga sedeerimist. Uuringud akuutset kehalist haigust esile ei toonud ning patsient toimetati politsei abiga PERH Psühhiaatriakliinikusse, kuhu hospitaliseeriti tema tahtest olenematult 29.04.2026 kell 11.42. Vastuvõtul haiglasse oli tõrksa, umbusaldava olekuga. Valvetoas palus tõmmata kardinad alla, keeldus istumast ja liikus ruumis ringi. Vältis otsa vaatamisest, vaatas ruumis ringi. Küsimustele vastas üleolevalt küsimustega. Oli toimunu osas normaliseeriv, eitas, et oleks käitunud kummaliselt, pidas ennast täiesti terveks. Olevat ravimid ära jätnud ja võtnud "tunde järgi". Haiglaraviga ei nõustunud, protestis, nõudis advokaati. Osakonda paigutatult keeldus koostööst, riideid haiglariiete vastu vahetamast, ei andnud ära oma väärtasju. Peale rahustava ravimi manustamist leebus, allus korrale. Käesolevalt käitub puudutatud isik rahulikult, hoiab omaette, kuid on vestlusel jätkuvalt tõrges, pinges. Uurimisel oma käitumist arusaadavalt ei selgita, normaliseerib toimunut, süüdistab võimuorganeid enda suhtes vägivalla kasutamises. Ta ei soostu võtma haigla poolt antud ravimit, nõuab koju.
2.2.Puudutatud isik põeb rasket psüühikahäiret segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2), mis on ägenenud. Tema käitumine on haigusest tingitult ebaadekvaatne, ettearvamatu (varasematel haiguse ägenemiste episoodidel käitunud ootamatult äärmiselt agressiivselt) ja ohtlik (mh töötab apteegis klienditeenindajana). Oma seisundist tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Psüühilisest seisundist ja varasemast 3
ravikogemustest nähtuvalt pole tõenäoline tema seisundi paranemine ja tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes 4-päevase haiglaravi järgselt, mistõttu taotleb avaldaja kohtult luba puudutatud isikule tema tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi (antipsühhootiline, rahustav, meeleolu stabiliseeriv) jätkamiseks ja temale psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest.
3.Kohus määras 30.04.2026 määrusega puudutatud isikule esindaja, kes ei esitanud avaldusele vastuväiteid.
4.Puudutatud isiku raviarst selgitas 30.04.2026 ärakuulamisel, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud. Oletatavasti ei ole ta ravimeid võtnud, kuigi väidab neid võtvat. Puudutatud isik on muidu igapäevases kontaktis lähedastega, kuid järsku ei võtnud enam ühendust.
5.Puudutatud isik oli 30.04.2026 ärakuulamisel veidi pidurdunud, targutav ja nõudlik. Leidis, et haiglasse ei ole vajadust jääda. Tema oli rahulikult kodus, kuulas raadiot ja luges veidi. Siis tungiti tuppa sisse. Talle helistasid küll enne tütar ja õde, aga ta ei tahtnud kõne vastu võtta, ta oli parasjagu raamatu lugemisega hõivatud ja telefoni oli hääletu peal. Uksekell helises ka, aga see oli palju hiljem. Siis oli ta ka hõivatud. Ta ei ole midagi politsei suunas visanud, ta väänati hoopis voodile, suruti kõhule, pandi käerauad, mis kindlasti olid liiga väikesed. Ta ei ole püüdnud raadiolaineid, ta kuulas lihtsalt Vikerraadiot. Tööandja teda ei otsinud. Ta pidi küll esmaspäeval tööle minema, aga oli veidi väsinud. Mõtles võtta haiguslehe, aga ei jõudnud, toodi haiglasse ära (maakohtu märkus- toodi mitte esmaspäeval, vaid kolmapäeval). Võtab korralikult ravimeid ja koguseid ei ole ise vähendanud. Kui puudutatud isikule selgitatakse menetluse edasist käiku ja võimalust esitada määruskaebust, soovib ta pikalt arutleda teemal, et mis siis saab, kui ta pole oma advokaadiga ühel meelel. Harju Maakohtu 30.04.2026 määrus ja põhjendused
6.Harju Maakohus rakendas 30.04.2026 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriakliinikusse paigutamisest, s.o alates 29.04.2026 kella 11.42-st kuni 03.05.2026 kell 11.42. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
6.1.Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Taotlusest nähtub, et puudutatud isiku tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi on kohaldatud valvearsti poolt 29.04.2026 kell 11.42 otsusega. Käesolevaks ajaks ei ole puudutatud isiku seisund olulisel määral paranenud ja ta ei suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire- segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2), mis on ägenenud. Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Temal esinevast psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline täielikult mõistma ravivajadust ega korrigeerima oma käitumist. Eeltoodut tõendab asjaolu, et varasemalt on puudutatud isik muutnud omaalgatuslikult raviskeemi. On haiguse ägenedes rünnanud füüsiliselt oma ema ja 4
õde. Haiglaravil viibides on rünnanud kaashaiget ja teda korrale kutsuma tulnud turvameest. Puudutatud isikul on esinenud meelepettelisi- ja luulutajuelamusi, paranoidseid- ja suurusluulumõtteid, vaenulikkust meditsiinitöötajate ja lähedaste suhtes. Ägedas haigusfaasis psühhootilistest elamustest mõjutatult peksis kodumajas puruks kõik aknad ja kogu sisutuse. Päästeteenistusel ust ei avanud, toimetati haiglaravile raskustega. 29.04.2026 ei saanud lähedased puudutatud isikuga enam kontakti, mistõttu läksid tema korteri juurde ja nägid aknast, et patsient seisab keset tuba, hoiab midagi käes. Ta ei reageerinud uksekellale ega rõdult kontakti otsimisele. Ka päästele patsient ust ei avanud, päästjad sisenesid korterisse akna kaudu. Puudutatud isik jalutas korteris ringi raadio käes, selgitas, et püüab raadiolained. Ta oli äraoleva olekuga, koostööd ei teinud. Mingil hetkel viskas enda käes olnud eseme politsei suunas. Lähedaste ja kiirabi veenmisest hoolimata keeldus haiglasse tulemast, rakendati sundtoomist. Kehalise seisundi hindamiseks viidi esmalt erakorralise meditsiini osakonda, kus vajas läbivaatuse ja analüüside tegemiseks mehaanilist ohjeldamist ja ravimiga sedeerimist. Vastuvõtul haiglasse oli tõrksa, umbusaldava olekuga. Valvetoas palus tõmmata kardinad alla, keeldus istumast ja liikus ruumis ringi. Küsimustele vastas üleolevalt küsimustega. Oli toimunu osas normaliseeriv, eitas, et oleks käitunud kummaliselt, pidas ennast täiesti terveks. Olevat ravimid ära jätnud ja võtnud "tunde järgi". Haiglaraviga ei nõustunud, protestis, nõudis advokaati. Osakonda paigutatult keeldus koostööst, riideid haiglariiete vastu vahetamast, ei andnud ära oma väärtasju. Peale rahustava ravimi manustamist leebus, allus korrale. Käesolevalt käitub patsient rahulikult, hoiab omaette, kuid on vestlusel jätkuvalt tõrges, pinges. Uurimisel oma käitumist arusaadavalt ei selgita, normaliseerib toimunut, süüdistab võimuorganeid enda suhtes vägivalla kasutamises. Ta ei soostu võtma haigla poolt antud ravimit, nõuab koju.
6.2.Kohus leidis, et võttes arvesse puudutatud isiku seisundit ei ole ta suuteline mõistma ravivajadust ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Tema käitumine on haigusest tingitult ebaadekvaatne, ettearvamatu (varasematel haiguse ägenemiste episoodidel käitunud ootamatult äärmiselt agressiivselt) ja ohtlik ( mh. töötab apteegis klienditeenindajana). Kohtu hinnangul ei ole puuduliku haiguskriitika tõttu võimalik puudutatud isiku ravi väljaspool haiglat. Kuna taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist, tuleb anda avaldajale luba puudutatud isikule tahtevastaselt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks ja muu vajaliku ravi manustamiseks ning vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluse vahepealne käik
7.Avaldaja esitas 02.05.2026 täiendava arsti arvamuse, mille kohaselt ei olnud puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Harju Maakohtu 2. mai 2026 määrus ja põhjendused
8.Harju Maakohus pikendas 02.05.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 29.04.2026 kell 11.42-st psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb 5
lugeda lõpetatuks 7. juunil 2026 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jättis maakohus Eesti Vabariigi kanda.
9.Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust pikendada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel ning pikendada seda 40 päevani. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire segatüüpi skisoafektiivne häire, mis on ägenenud. Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Temal esinevast psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline täielikult mõistma ravivajadust ega korrigeerima oma käitumist. Eeltoodut tõendab asjaolu, et varasemalt on puudutatud isik muutnud omaalgatuslikult raviskeemi. Puudutatud isiku seisundit arvestades pole tõenäoline tema seisundi paranemine ega tema iseseisev, ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes 4päevase ravi järgselt. Tema käitumine on haigusest tingitult ebaadekvaatne, ettearvamatu (varasematel haiguse ägenemiste episoodidel käitunud ootamatult äärmiselt agressiivselt) ja ohtlik (mh töötab apteegis klienditeenindajana). Kohus leidis, et puuduliku haiguskriitika tõttu ei ole võimalik puudutatud isiku ravi väljaspool haiglat. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist, mistõttu tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus
10.Puudutatud isik esitas Harju Maakohtu 30.04.2026 ja 02.05.2026 määruste peale määruskaebuse, milles palub määrused tühistada ning jätta avaldaja 30.04.2026 esialgse õiguskaitse taotluse puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks rahuldamata.
10.1.Määruskaebuse kohaselt külastas puudutatud isikule määratud esindaja puudutatud isikut psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isik avaldas, et soovib esmalt võtta vastutusele politseitöötajad, kes kasutasid tema suhtes vägivalda ja tekitasid talle kehavigastusi, tal on verevalumid. Puudutatud isik leiab, et talle kohaldatud ravi ei tulene tema tervislikust vajadusest, vaid on seotud politseipoolse vägivallaga. Ta ei olnud vägivaldne, ega andnud oma käitumisega põhjust arvamuseks, et vajab tahtest olenematut ravi. Ta tervis on korras, ei suhelnud lähedastega ega läinud tööle seepärast, et oli liigsest töökoormusest väsinud ja vajas sellest puhkust, oleks võtnud selleks haiguslehe. Kasutas ravimeid vastavalt vajadusele. Puudutatud isik on seisukohal, et ta ei ole kuidagi ohtlik ei endale ega teistele ega vaja haiglaravi ning tahtevastase ravi kohaldamine ei ole sellest tulenevalt põhjendatud ega seaduslik. Menetluse edasine käik
11.Avaldaja oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna puudutatud isiku suhtes on täidetud PsAS § 11 lg-st 1 tulenevalt eeldused tahtest olenemata ravi kohaldamiseks.
12.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
6
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrused tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse väited ei anna alust määruste tühistamiseks.
14.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse.
15.PsAS § 11 lg 1 sätestab, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
16.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus mõlema määruse puhul nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäire, segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2), mis oli ägenenud. Sealjuures on raviarstid toonud esile, et puudutatud isik käitus oma seisundist tulenevalt ebaadekvaatselt, ta ei suutnud oma käitumist kontrollida ega mõistnud ravivajadust. Määruskaebusele esitatud vastuses on avaldaja kirjeldanud, et puudutatud isikul diagnoositud haiguse ägenemisel häirub tema meeleolu ning ta muutub akuutselt psühhootiliseks, millega kaob reaalsustaju, esinevad meelepettelised elamused ja luulumõtted ning avaldub agressiivne käitumine. Haiguse ägenemise tõttu on puudutatud isik vajanud psühhiaatrilist haiglaravi kokku 17-l korral. Samuti tõi avaldaja välja, et puudutatud isiku käitumisavaldused on samalaadsed eelmistele psüühilise seisundi dekompensatsiooni episoodidele. Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1).
17.Samuti leidis maakohus põhjendatult, et haiglaravita jäämisel võis puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele ning et ohtlikkus oli pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale (RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Raviasutuse psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isiku käitumine tema haigusest tingitult ebaadekvaatne, ettearvamatu ja ohtlik. Sealjuures on esile toodud, et puudutatud isik on varasemalt haiguse ägenemise episoodidel käitunud ootamatult äärmiselt agressiivselt, ta 7
on peksnud puruks oma kodu ning on rünnanud teda ümbritsevaid inimesi. Käesolevale hospitaliseerimisele eelnevalt lõpetas puudutatud isik ootamatult kontakti oma lähedastega, ta ei läinud tööle ega teavitanud sellest tööandjat ning ei avanud ust oma lähedastele ega päästjatele. Päästjad sisenesid tema korterisse akna kaudu ning nende ilmudes oli puudututatud isik äraoleva olekuga, jalutas korteris ringi raadio käes ja selgitas et püüab raadiolaineid. Ta viskas enda käes olnud eseme politsei suunas ega olnud nõus tegema koostööd. Võttes arvesse puudutatud isiku eelnevat käitumist ning asjaolu, et tal puudus oma seisundi suhtes kriitika, leidis maakohus kolleegiumi arvates põhjendatult, et haiglaravita jäädes oli puudutatud isiku ohtlikkus temale endale ning ümbritsevale pigem kindel kui tõenäoline. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku enda arvamus, et ta ei olnud ohtlik, ei saa olla PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimuse täidetuse hindamisel määrav.
18.Kolleegiumi hinnangul oli antud juhul täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi ei olnud küllaldane. Taotlusest ja sellele lisatud psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt eitas puudutatud isik haiguse ägenemist, tema ravisoostumus oli puudulik ning ta avaldas raviarstile, et ta jättis ravile saabumisele eelnevalt omaalgatuslikult ravimid ära ja võttis neid „tunde järgi“. Määruskaebusele esitatud vastuses on avaldaja toonud esile, et puudutatud isik keeldus ravikoostööst ning tema turvalisuse tagamiseks vajaliku kestva psühhoosivastase ravikuuri läbiviimine oli võimalik üksnes tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu ringkonnakohtule, et väljaspool raviasutust oleks olnud tagatud korrektne ravimite manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.
19.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ning ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle tähtaja pikendamiseks. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 30.04.2026 ja 02.05.2026 määrused muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
20.Avaldaja on kohtule teatanud, et puudutatud isiku suhtes lõpetati tema seisundi paranemise tõttu tahtest olenematu ravi 21.05.2026, s.o enne 40 päeva möödumist.
21.Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel jätta riigi kanda.
22.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt)
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.