Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Kaija Piirmets
Määruse tegemise aeg ja koht 13.02.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-24-13135
Kohtuasi
A.Y hagiavaldus C.Q ja T.L vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 30.09.2025 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
C.Q ja T.L apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Apellandid (kostjad) C.Q (isikukood XXX) ja T.L (isikukood XXX), nõustaja AK
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta C.Q ja T.L 21.11.2025 apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 30.09.2025 otsuse peale tsiviilasjas nr 2-24-13135 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud C.Q ja T.L kanda. A.Yl ei ole apellatsioonimenetluses veel tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. C.Q kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.A.Y (hageja) esitas 30.08.2024 Pärnu Maakohtule C.Q (kostja I) ja T.L (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista Rapla maakonnas Kohila vallas Kohila alevis XXX asuva kinnisasja valduse ning mõista kostjatelt enda kasuks välja kohtueelsete õigusabikulude hüvitise 1677,5 eurot.
1.1.Hagiavalduse kohaselt on hageja 10.07.2015 surnud Y (Y) pärija. Mh päris hageja Rapla maakonnas Kohila vallas Kohila alevis XXX asuva kinnisasja (kinnisasi) ning hageja kanti 19.08.2015 kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Hageja palus 24.05.2022 ja 27.06.2022 saadetud kirjades kostjatel kinnisasja vabastada, kuid kostjad ei vabastanud kinnisasja. Kuna kostjad ei vabastanud kinnisasja, oli hageja sunnitud pöörduma õigusabi saamiseks advokaadi poole. 19.03.2024 saatis hageja lepinguline esindaja kostjatele kohtuvälise ettepaneku kinnisasja vabastamiseks, poolte lepingulised esindajad pidasid läbirääkimisi, kuid ei saavutanud kokkulepet. Hageja kandis enne kohtu poole pöördumist 1677,5 euro ulatuses õigusabikulusid.
1.2.Hageja nõuab kostjatelt asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 alusel kinnisasja valduse üleandmist. Hageja on kinnisasja omanik ning ta ei ole sõlminud kostjatega kinnisasja kasutulepinguid, st kostjatel ei ole õiguslikku alust kinnisasja vallata ja nad peavad selle vabastama.
1.3.Hageja nõuab kostjatelt omandiõiguse rikkumise tõttu tekkinud õigusabikulude hüvitamist 1677,5 euro ulatuses. Kostja vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
2.1.Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole kinnisasja valduse vabastamise nõue põhjendatud, sest kostja I on W pärijana kinnisasja ühisomanik ja hageja on lubanud kostjatel kinnisasjal elada. Kostjad tõid esile järgmised asjaolud: - W ja Y sõlmisid 14.11.1984 abielu; - 11.12.1986 väljastati Yle riikliku vastuvõtukomisjoni akt, millega võeti ekspluatatsiooni elamu aadressil XXX-i, Raplamaa (elamu); - W suri 03.03.1990 ning tema seadusjärgseteks pärijateks olid tema abikaasa Y ja tema lapsed F ja kostja I võrdsetes mõttelistes osades; - Y ja Eesti Vabariik sõlmisid 30.12.1998 ostumüügilepingu, millega Eesti Vabariik müüs elamu aluse maa Yle; - Y kanti 15.03.1999 kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse; - Y tegi 15.08.2012 testamendi, millega pärandas oma vara hagejale; - Y suri 10.07.2015 ja 19.08.2015 väljastas notar pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt oli hageja tema testamendijärgne pärija; - 11.12.2015 kinnitas hageja kostjale I, et ta ei tee ühtegi kinnisasjaga seotud otsust ilma kostjaga I kooskõlastamata, tal pole kavas nõuda kinnisasja vabastamist ega teha kinnisasjal muudatusi, kuni kostja I veel elab;
2
2-24-13135 -
10.10.2013 alustati W pärimismenetlust ning 29.06.2022 väljastas notar pärimistunnistuse, mille kohaselt päris kostja I kogu W vara; 19.03.2024 tegi hageja kostjatele ettepaneku anda kinnisasja valdus hagejale üle hiljemalt 08.04.2024; 07.04.2024 tegi kostja I hagejale ettepaneku kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks nõusoleku saamiseks; 09.05.2024 kordas hageja 19.03.2024 tehtud ettepanekut.
Kostjad ei ole kinnisasja ebaseaduslikult hõivanud. Kostja I on kinnisasja ühisomanik ning kostja II on tema perekonnaliige. Kostja II jättis hageja kirjad nõudega kinnisasi vabastada õigustatult tähelepanuta, sest kinnisasja ühisomanikul ei ole õigust selliseid nõudmisi teisele ühisomanikule esitada.
2.2.Kostjad märkisid vastuses, et esitavad ühtlasi vastuhagi kinnistusraamatu kande parandamiseks või kahju hüvitamiseks, ning palusid kohtul otsustada kinnistusraamatu kande parandamise selliselt, et hageja kõrval kantakse kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse ka kostja I, alternatiivselt palusid kostjad mõista hagejalt omandi kaotuse eest välja hüvitise 126,900 eurot. Maakohus selgitas 21.11.2024 istungil, et kohus ei ole vastuhagi veel menetlusse võtnud, vastuhagi tuleb oluliselt täiendada ning tasuda riigilõiv, ja määras vastuhagi esitamiseks tähtaja 05.12.2024. Kostjad ei esitanud tähtaegselt vastuhagi, kuid palusid 19.09.2025 menetlusdokumendis (kohtukõne teesid ja lõplikud seisukohad) asendada hageja nõusoleku kinnistusraamatu kande parandamiseks selliselt, et kinnisasi jääb hageja ja kostja I kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades.
3.Pärnu Maakohus eraldas 30.09.2025 määrusega kostjate vastuhagi teise menetlusse (tsiviilasi nr 2-25-16393), ilma seda menetlusse võtmata. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei olnud vastuhagi menetlusse võtmine põhjendatud, sest põhihagi menetlemine oli lõppfaasis ning vastuhagi menetlusse võtmine venitaks põhjendamatult kohtumenetlust. Vastuhagi ei ole põhihagiga selliselt seotud, et seda ei saaks eraldi tsiviilasjana menetleda. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Pärnu Maakohus rahuldas 30.09.2025 otsusega hagi. Maakohus mõistis kinnisasja kostjate valdusest hageja valdusesse ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 1677,5 eurot. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2550,22 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.
4.1.Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: -
W ja Y abiellusid 14.11.1984; 11.12.1986 väljastati Yle riikliku vastuvõtukomisjoni akt, millega võeti ekspluatatsiooni elamu aadressil XXX-i, Raplamaa; W suri 03.03.1990; tema seadusjärgsed pärijad olid tema abikaasa Y ning tema lapsed C.Q ja F, kes igaüks pärisid vastavalt seadusele 1/3 pärandist; Eesti Vabariik ja Y sõlmisid 30.12.1998 ostumüügilepingu, millega Eesti Vabariik müüs elamu aluse maa Yle; Y kanti kinnisasja omanikuna 15.03.1999 kinnistusraamatusse; kinnisasja ainuomanikuna on praegu kinnistusraamatusse kantud hageja; 3
2-24-13135 -
-
11.12.2015 kirjutas hageja kostjale I, et ta ei tee ühtegi otsust, mis maja puudutab, ilma kostjaga I nõu pidamata ja nõusolekuta; hagejal ei ole plaanis kostjate valdust majale lõpetada; hageja plaan on, et kostja I eluajal ei muutu kostja I jaoks midagi ja teatud tingimustel on võimalik kostjale I anda ka õigus kinnistasjal elada; hageja pöördus 24.05.2022 ja 01.02.2024 kostjate poole kinnistu valduse vabastamiseks; kostjad ei ole kinnisasja valdust vabastanud.
4.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb kinnisasja valduse vabastamise nõue AÕS § 80 lg 1 alusel rahuldada, sest hageja on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja ainuomanikuna ning kostjad ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis kinnitaksid nende õigus kinnisasja vallata või lükata valduse vabastamise kohustuste täitmist edasi. Kinnistusraamatu kanne ei ole ebaõige. Kuigi elamu kuulus poolte hinnangul W ja Y ühisomandisse, ei ole kostja I kinnisasja ühisomanik. Maa kinnistamise ajal kehtinud AÕS § 118 lg 1 järgi tekkis kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega). Kinnisasjal asunud elamu muutus kinnisasja oluliseks osaks ja elamu kui vallasomand lakkas olemast, kuid vallasomandi kaotanud isikul võivad olla võlaõiguslikud hüvitisnõuded (vt RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-86-08, p 19). Seega lõppes elamu teiste omanike omand kinnistule, kelle omandisse maad ei kinnistatud. Kostjatel ei ole ka kinnisasja valdamiseks muud kasutusõigust. Hageja 11.12.2015 kirjast ei saa järeldada, et pooled sõlmisid kinnisasja kasutuslepingu või hageja loobus siduvalt AÕS § 80 lg-s 1 sätetatud õiguskaitsevahendi kasutamise õigusest. Kostjad ei ole toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et nad olid sõlminud Yga kinnisasja kasutamise lepingu, mis oleks siduv ka hagejale.
4.3.Kostjatel tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1 alusel hüvitada hagejale ka kohtueelsed õigusabikulud 1677,5 eurot. Kuna hageja pöördus 24.05.2022 ja 01.02.2024 kostjate poole palvega kinnisasi vabastada, kuid kostjad ei vabastanud kinnisasja, oli advokaadi poole pöördumine põhjendatud. Kostjad ei tõendanud oma väidet, et nad viibisid hageja nõutud kuupäeval kinnisasjal ja ootasid hageja saabumist. Kuna hageja andis 24.05.2022 teates mõista, et soovib kinnistu vabastamist esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 27.06.2022, siis ei saanud hageja mõistlikult ka eeldada, et kostjad 27.06.2022 oma kohustuse täidavad. Hageja pöördus advokaadi poole alles siis, kui kohtuvälised nõuded ei andnud tulemust. Advokaat osutas hagejale teenust 7 tundi tunnitasuga 180 eurot. Arvete lisaks olevatelt spetsifikatsioonidelt nähtuvad tööd ja mahud on mõistlikud ja põhjendatud ning advokaadi tunnitasu suurus kohtupraktikas aktsepteeritud.
4.4.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-le 1 jäävad menetluskulud kostjate kanda. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 2550,22 eurot, sh riigilõiv 595 eurot, mis tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista koos kohustusega tasuda sellelt seadusjärgses määras viivist. Apellatsioonkaebus
5.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult või kahjuhüvitise nõude osas rahuldamata, või saata asja 4
2-24-13135 maakohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus või peatada apellatsioonimenetluse kuni eraldatud tsiviilasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et kostjad ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid selle kohta, et neil on õigus kinnisasja vallata. Kostjad esitasid hageja 11.12.2015 kirja, millega hageja andis kostjatele lubaduse eluaegse valduse kohta, kuid maakohus jättis selle nõuetekohaselt hindamata. Hageja lubadused on käsitatavad tasuta kasutamise lepingu sõlmimise pakkumisena, millega kostja I konkludentselt nõustus (elades sees ja kandes kulusid). Leping kehtib või on selle ülesütlemine olnud pahauskne, mistõttu on kostjatel jätkuvalt õiguslik alus kinnisasja vallata. Hageja lasi kostjatel teha kinnisasjale parendusi ja asus pahauskselt seejärel omandiõigust maksma panema. Maakohus jättis kostjate väited hageja pahausksuse kohta arvestamata.
5.2.Maakohus leidis vääralt, et kostjad jätsid hagejale valduse nõutud kuupäeval üle andmata, ja mõistis seetõttu vääralt kostjatelt hageja kasuks välja kohtueelsete õigusabikulude hüvitise. Maakohus jättis arvestamata kostjate väite, et nad ootasid hagejat, kuid hageja ei tulnud, ning hageja väite, et ta ei tulnud, kuna ei saanud kostjatelt kinnitust. Hageja käitus pahauskselt. Kui kostjad olid valmis valdust üle andma, kuid hageja ei ilmunud kohale, on tegemist hageja vastuvõtuviivitusega ning kostjad ei ole kohustust rikkunud. Maakohus ei selgitanud kostjatele kohustust tõendada oma väidet selle kohta, et kostjad olid valmis valduse üle andma.
5.3.Maakohus oleks vastuhagi teise menetlusse eraldades pidanud siinse menetluse peatama kuni eraldatud asjas lõpplahendi tegemiseni. Valduse vabastamist ei saa otsustada, kuni pole selge, kas kostjatel on õigus omandile või hüvitisele omandi kaotamise eest või kinnisasjale tehtud parenduste eest.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
7.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (RKTKm 03.04.2018, 2-16-18835/64, p 10.1). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
5
2-24-13135
8.Siinses asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kostjad peavad andma hagejale üle kinnisasja valduse ning hüvitama kinnisasja valduse üle andmata jätmisega põhjustatud õigusabikulud.
8.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa apellatsioonkaebuse väidete ja kostjate esile toodud asjaolude alusel järeldada, et kostja I on kinnisasja ühisomanik, mistõttu ei anna see kostjatele õiguslikku alust kinnisasja vallata ega välista kinnisasja valduse vabastamise kohustust. Olukorras, kus kostja I on W pärija ja kinnisasjal asunud elamu kui vallasasi kuulus enne selle aluse maa kinnistamist enne 01.07.2010 jõustunud PKS § 14 lg 1 järgi koosmõjus PKS §-ga 132 W ja Y ühisvara hulka, kuid elamu alune maa kinnistati pärast W surma, s.o pärast abielu lõppemist, ei saanud elamu aluse maa kinnistamise järel kuuluda kinnisasi PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara hulka, sest ühisvaraks saab olla üksnes abielu kestel omandatud ese. Pärast abielu lõppemist ühe abikaasa omandatud varaese kuulub selle omandanud abikaasa ainuomandisse. Seda ei muuda ka asjaolu, et kinnisasjal asuv elamu kui vallasasi kuulus abikaasade ühisvara hulka. Riigikohus on leidnud, et ehitise juurde maa erastamisel ja kinnistamisel muutus elamu enne 01.07.2022 kehtinud AÕS § 8 lg 1 ja § 16 lg 1 tähenduses maatüki oluliseks osaks ja lakkas vallasasjana, s.o iseseisva õiguskäibe objektina olemast. Kinnisasja omand tekkis toona kehtinud AÕS § 118 lg 1 järgi kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega) ning PKS § 14 lg 1 järgi saab kinnisasi olla abikaasade ühisvara, kui kinnistamine toimus abielu ajal (vt RKTKo 17.02.2004, 3-2-1-14-04, p 12; RKTKo 03.10.2007, 3-2-1-77-07, p 11). Siinsel juhul toimus elamu juurde maa kinnistamine pärast abielu lõppemist, mistõttu ei saanud kinnisasi kuuluda W ja Y ühisvara hulka. Samuti ei saanud kostja I W pärijana pärida kinnisasja ega saada selle ühisomanikuks. Kostjale I sai pärimise korral üle minna Wle kuulunud elamu kui vallasasja ühisomand, kuid kinnistamisel kaotas ta vallasasja ühisomandi. Riigikohus on ka pärimise puhul leidnud, et elamu muutumisel kinnisasja oluliseks osaks lõppes toona kehtinud õiguse järgi tekkinud pärijate kaasomand elamule ning omandi kaotanud pärijal võivad olla üksnes rahalised nõuded (RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-86-08, p 19).
8.2.Kostjatele ei saa kinnisasja valdamiseks õiguslikku alust anda ka hageja 11.12.2015 kiri. Sellest, kui kinnisasja pärinud isik lubab kinnisasja valdajatel kinnisasja edasi kasutada ja avaldab, et ta ei soovi seda nende tahte vastaselt nende valdusest nende eluajal ära võtta, vaid tahab kõik toimingud kooskõlastada ja leida kõigile sobiva lahenduse, ei saa järeldada kinnisasja omaniku õiguslikult siduvat tahet loobuda kinnisasja valdavate isikute eluajal valduse vabastamise nõudest. Juhul, kui kostja esitatud asjaolude alusel saaks järeldada, et pooled sõlmisid kinnisasja kasutamiseks tasuta tähtajatu lepingu VÕS § 389 tähenduses, oli hagejal VÕS § 393 lg 3 järgi õigus selline leping igal ajal üles öelda ja nõuda kinnisasja tagastamist. Seega saaks sellise kasutuslepingu lugeda üles öelduks alates hageja esimesest kinnisasja vabastamise sooviga kostjate poole pöördumisest ning kostjatel ei oleks alates sellest ajast õiguslikku alust kinnisasja vallata. Kostjate esile toodud asjaoludel ei saaks kinnisasja omaniku valduse vabastamise nõude esitamist pidada ka kuidagi pahauskseks ega VÕS § 6 lg 2 tähenduses hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatuks. Olukorras, kus hageja on kinnisasja omanik ja võimaldanud kostjatel aastaid kinnisasja tasuta kasutada, ei saa valduse vabastamise nõude esitamist pidada hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatuks ka siis, kui kostjad on kandnud kinnisasja tasuta kasutamise ajal kinnisasjaga seotud kulusid.
6
2-24-13135
8.3.Kostjate apellatsioonkaebuse väidet, et nad ei ole kohustust rikkunud, ja selle põhistamiseks esile toodud asjaolusid arvestades ei saaks ringkonnakohus tühistada maakohtu otsust ka kahju hüvitamise nõude osas. AÕS § 80 lg 1 järgi on kinnisasja omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Seega saab kinnisasja omandiõiguse rikkumiseks pidada seda, kui isik valdab kinnisasja ilma õigusliku aluseta. Siinsel juhul ei ole kostjad väitnud, et nad ei valda kinnisasja. Ülaltoodut arvestades ei olnud neil aga hiljemalt valduse vabastamise nõude saamisest õiguslikku alust hagejale kuuluvat kinnisasja vallata. Seega rikkusid kostjad hagejale kuuluvat kinnisasja edasi vallates hageja omandiõigust. Kostjad ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja pöördus korduvalt enne advokaadi poole pöördumist kostjate poole palvega kinnisasja valdus vabastada, kuid hagejad ei vabastanud kinnisasja ega ole seda ka kohtumenetluse ajal teinud. Seda, kui kostjad ootasid kinnisasja valduse üleandmiseks hagejat kinnisasjale, et talle võtmed üle anda, ei saa lugeda valduse üleandmise kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks. Kohustuse saab VÕS § 76 lg 3 järgi lugeda täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal õiges kohas ja õigel viisil. Kostjate esile toodud asjaoludest ei saa järeldada ka seda, et kostjatel oli valduse üleandmine hagejast tulenevatel asjaoludel takistatud või hageja rikkus täitmise vastuvõtmise kohustust. Vastuvõtuviivitusega saaks VÕS § 119 lg 1 tähenduses olla tegemist siis, kui kostjad pakkusid hagejale valduse üleandmist, kuid hageja keeldus õigustamatult valdust vastu võtmast või mõne oma kohustuse täitmisest, ilma milleta ei saanud kostjad valdust üle anda. Kostjad ei ole toonud esile selliseid asjaolusid ega ole väitnud, et nad pakkusid hagejale kinnisasja valduse üleandmist. Pelgalt hageja ootamist kinnisasjal ei saa pidada kostjate poolt valduse üleandmise kohustuse täitmiseks ega täitmise pakkumiseks. Sellistel asjaoludel ei saa ka hageja käitumist pidada hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatuks.
8.4.Maakohtu määruse tühistamiseks ei annaks alust ka kostjate väited vastuhagi teise menetlusse eraldamise ja sellest tulenevalt siinse menetluse peatamise vajaduse kohta. Iseenesest on õige kostjate arusaam, et kinnisasja valduse vabastamise nõude lahendamine võib sõltuda sellest, kas kinnistusraamatu kanne on õige või mitte. Siinses asjas ei saa aga kinnistusraamatu kannet pidada kostjate esile toodud asjaoludel ebaõigeks (vt ülal p 8.1). Seega ei saa siinse vaidluse lahendamine sõltuda teise menetlusse eraldatud vastuhaginõude lahendamisest. Sisuliselt on kostjate vastuhaginõue õiguslikult perspektiivitu. Samuti on õige kostjate arusaam, et kinnisasja valduse vabastamise nõude lahendamine võib sõltuda sellest, kas kostjatel on kinnisasja vabastamisel hageja vastu rahalisi nõudeid, mis võivad anda kinnisasja valdajatele VÕS § 110 lg 1 järgi õiguse keelduda valdust üle andmast kuni rahalise kohustuse täitmiseni. Seejuures ei anna aga täitmisest keeldumise vastuväide alust jätta kinnisasja valduse vabastamise nõuet rahuldamata, sellise vastuväite esitamise korral peab kohus hagi rahuldama ning saab näha otsuses ette asja valduse väljaandmise rahalise kohustuse täitmise vastu (RKTKo 20.12.2005, 3-2-1-136-05, p 33). Sellist vastuväidet ja nõuetekohast vastuhagi rahaliste nõuete lahendamiseks ei ole kostjad maakohtule esitanud.
8.5.Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata. 7
2-24-13135
9.Lisaks tuleb kostja II osas jätta apellatsioonkaebus TsMS § 637 lg 1 p 2 järgi menetlusse võtmata ka seetõttu, et kostja II esitas apellatsioonkaebuse pärast apellatsioonitähtaja möödumist. TsMS § 632 lg 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest ning kui apellatsioonkaebus on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist, ei võta ringkonnakohus TsMS § 637 lg 1 p 2 kohaselt apellatsioonkaebust menetlusse. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kostja II lepinguline esindaja Mari Taevas sai maakohtu määruse kätte 01.10.2025 ja kostja I lepinguline esindaja 22.10.2025. Juhindudes TsMS § 62 lg-st 1 ja TsÜS § 135 lg-st 1 hakkas kostja II apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema 02.10.2025 ja 30 päevane apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg möödus TsMS § 62 lg 2 I lause kohaselt 31.10.2025 kell 24.00 (kostja I tähtaeg 21.11.2025 kell 24.00). Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse 21.11.2025. Seega ei ole kostja II esitanud kaebust seaduses sätestatud tähtaja jooksul.
10.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 apellantide kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellantidel vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
11.Kuna eeltoodu kohaselt ei ole alust arvata, et apellantide kavandatav menetluses osalemine on edukas, ei ole alust rahuldada ka nende menetlusabi taotlusi. TsMS § 181 lg 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seejuures eeldatakse TsMS § 181 lg 2 järgi menetluses osalemise edukust, kui taotlus, mille esitamiseks menetlusabi taotletakse, on õiguslikult veenvalt põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Praegusel juhul ei ole ülaltoodud põhjendustel alust arvata, et apellantide menetluses osalemine oleks edukas, mistõttu ei ole alust rahuldada ka nende taotlust vabastada nad menetlusabi korras riigilõivu tasumisest. Kuigi praeguses asjas ei ole apellandid riigilõivu tasunud ja menetlusabi taotluste rahuldamiseks ei ole alust, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellantidel riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellantidel õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.
12.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
8
2-24-13135
13.Määruse peale, millega ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, võib TsMS § 696 lg 1 esimese lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt)
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.