Vallo Kariler, Siret Siilbek ja Aleksandr Kondrašov
Otsuse tegemise aeg ja koht
9. veebruar 2026, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-18799
Kohtuasi
F.C hagi Quo Warranto OÜ vastu hüpoteekide kustutamiseks nõusolekute andmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.02.2025 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Quo Warranto OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
19 173,50 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): F.C (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Janne-Liisa Ottis Kostja (apellant): Quo Warranto OÜ (registrikood 14450178), lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin Prükk
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 26.02.2025 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.
3.Rahuldada F.C taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määrata Quo Warranto OÜ poolt F.C-le apellatsioonimenetluses hüvitatavateks menetluskuludeks 907,37 eurot.
Mõista Quo Warranto OÜ-lt välja F.C kasuks apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitisena 907,37 eurot.
5.Välja mõistetud menetluskulude hüvitiselt tuleb Quo Warranto OÜ-l tasuda F.Cle viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Jätta Quo Warranto OÜ 19.01.2026 vastuväide rahuldamata.
2-21-18799 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.F.C (hageja) esitas 30.11.2021 Harju Maakohtule hagi Quo Warranto OÜ (kostja) vastu hüpoteekide kustutamiseks nõusolekute andmiseks. Hageja palus kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatusse hagejale kuuluvale kinnisasjale asukohaga XXX (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX) kostja kasuks seatud hüpoteekide kustutamiseks.
2.D. C ja Q. R (varasemad perekonnanimed ka A, M, H) sõlmisid 01.05.2008 laenulepingu, mille alusel sai Q. R (edaspidi ka laenusaaja) laenu 200 000 Eesti krooni (edaspidi kroon). Hagejale kuuluvale kinnisasjale seati 15.05.2008 ja 12.10.2010 D. C kasuks hüpoteegid 200 000 krooni (16 617,03 eurot) ja 40 000 krooni (2556,47 eurot), et tagada laenusaaja ja D. C vahel sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi. D. C loovutas 03.06.2021 oma nõuded ja hüpoteegid kostjale. Laenusaaja täitis kõik 01.05.2008 laenulepingust tulenevad kohustused, millega talle anti laenu 200 000 krooni. Lisaks sellele seati täiendav hüpoteek 40 000 krooni, mis oli seotud laenukohustuste restruktureerimisega ja kinnisasja hüpoteegi järjekoha loovutamisega Danske Bank A/S-i kasuks. Kõik hüpoteegiga tagatud kohustused olid lõpuks tasutud 08.11.2021, kui kanti üle viimane makse summas 973 eurot. 2017. a aasta märtsis kinnitas D. C laenusaajale e-kirja teel, et laenulepingust tulenev võlgnevuse jääk oli 6822 eurot. Sellest hetkest alates tasus laenusaaja igakuiselt 130 eurot. Esimene makse tehti 05.04.2017 ja maksed jätkusid regulaarselt, kokku tasudes 6240 eurot. Viimane makse summas 973 eurot lõpetas kõik laenulepingust tulenevad kohustused. Kostja vastuväited hagile
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata.
4.Hageja ei ole tõendanud hüpoteekidega tagatud kohustuste täitmist. Vaidlusalune laenuleping sõlmiti 01.05.2008 laenusummas 210 988 krooni, mis pidi koos intresside ja viivistega olema tagasi makstud hiljemalt 01.05.2009. Lisaks oli lepingus sätestatud intressimäär 3% kuus ja viivisemäär 0,5% päevas, mida kohaldatakse seni, kuni laenukohustus on täielikult täidetud. Kuigi erinevatel perioodidel on tehtud mitmeid makseid, ulatuvad tasumata summa, intressid ja viivised kokku 410 135,48 euroni seisuga 29.12.2022. Laenusummast on tagastamata 13 484,59 eurot, intressivõlg ulatub 70 232,68 euroni ning viivis 326 418,21 euroni. Osamaksed ei kata isegi põhiosa täielikult, rääkimata intressist ja viivisest. 29.12.2022 seisuga on võlgnevuse suurus kokku 410 135,48 eurot. Intressi on tasutud kokku 766,93 eurot, kõik ülejäänud maksed kokku 10 089,73 eurot vähendasid, aga ei 2
2-21-18799 katnud kogu viivise võlgnevust. Põhikohustuse võlgnevus 13 484,59 eurot ehk laenusumma jääk ei ole vähenenud üldse.
5.Kostja nõude arvestuse aluseks on kehtivad poolte kokkulepped olulistes tingimustes, sh: laenulepingu p 1.4 kohaselt kohustuti laen tagastama koos intressidega ja muude lisanduvate summadega hiljemalt 01.05.2009. Laenulepingu p 2.1 jj intressikokkuleppe järgi arvestatakse intressi intressimääraga 3% kuus kuni laenu tagastamiseni. Laenulepingu p 4.3 viivisekokkuleppe järgi arvestatakse viivist viivisemääraga 0,5% päevas. Laenulepingu p-s 4.6 sätestatud tasumiskorra järgi kustutatakse makse tasumisel esimeses järjekorras viivisevõlg, siis intress, seejärel laenusumma. Laenulepingu p 5.1 alusel võib lepingut muuta ainult kokkuleppel ja kirjalikus vormis, mittekohased muudatused on tühised. Tõendatud ei ole, et laenulepingut oleks muudetud. E-kirjad ja tunnistaja ütlused seda ei tõenda. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Maakohus rahuldas hagi. Maakohus kohustas kostjat andma tahteavalduse Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr XXXXXX neljanda jao hüpoteegi kande nr 4 muutmiseks, millega kustutatakse kostja kasuks seatud hüpoteek 260 000 krooni ning asendas kostja tahteavalduse kohtulahendiga. Samuti kohustas maakohus kostjat andma tahteavalduse Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr XXXXXX neljanda jao hüpoteegi kande nr 6 muutmiseks, millega kustutatakse kostja kasuks seatud hüpoteek 40 000 krooni ning asendas kostja tahteavalduse kohtulahendiga. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras hageja menetluskulud kindlaks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitisena 5731 eurot ja sellelt viivise.
7.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: Q. R (ka perekonnanimega M, H) ja D. C (ka perekonnanimega N) vahel sõlmiti 01.05.2008 laenuleping nr 010508-1, mille alusel andis D. C Q. Rle üle raha; hagejale kuulub kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXX kantud kinnisasi asukohaga XXX ; D. C sõlmis kostjaga kokkuleppe 01.05.2008 laenulepingust nr 010508-1 tulenevate nõuete kostjale loovutamises ning nõudeid tagavate hüpoteekide kostjale loovutamises; kostja kasuks on kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX IV jao neljandale järjekohale kantud hüpoteek 200 000 krooni ja kuuendale järjekohale hüpoteek 40 000 krooni.
8.Kinnistusraamatu IV jakku neljandale järjekohale kantud hüpoteek tagab 01.05.2008 laenulepingust ja selle võimalikest lisadest ning 01.05.2008 käenduslepingust tulenevaid nõudeid ning kuuendale järjekohale kantud hüpoteek tagab 01.05.2008 laenulepingust ja selle kuni 12.10.2008 sõlmitud võimalikest lisadest tulenevaid nõudeid.
9.Asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 1 järgi saab kinnisasja omanik nõuda hüpoteegi kustutamiseks nõusolekut, kui hüpoteegiga tagatud nõue on rahuldatud või seda ei ole tekkinud.
10.Laenulepingu ja pangakonto väljavõttega on tõendatud, et Q. R on saanud D. Clt laenu 210 988 krooni. Laenulepingu p-st 1.4 nähtuvalt lepiti kokku laenu tagastamise tähtajas 01.05.2009. Laenulepingu p-st 2.1 nähtuvalt lepiti kokku intressimääras 3% kuus. Laenulepingu p-dest 4.3 ja 4.4 nähtuvalt lepiti kokku Q. R kohustuses tasuda viivist ja leppetrahvi lepingurikkumise korral. Pooled ei vaidle, et Q. R ei tagastanud laenusummat õigeaegselt, st hiljemalt 01.05.2009. Kuivõrd Q. R ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi õigeaegselt, võib laenulepingust tuleneda lisaks laenusumma tagastamise ja intressi tasumise kohustustele kohustus tasuda viivist ja leppetrahvi. Hageja koormis oli tõendada, et kõik lepingust tulenevad raha tasumise kohutused on lõppenud. 3
2-21-18799
10.1.Laenulepingu poolte suhtlusest 2017. a märtsis nähtub, et D. C on teatanud Q. Rle nendevahelisest lepingust tuleneva kohustuse jäägi 6822 eurot 13.03.2017 seisuga. Q. R ja T. F.C on andnud ütluseid, mille kohaselt täideti laenulepingust tulenevaid raha tasumise kohustusi sularahas. Tunnistajate ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks see, et tunnistajad ei osanud avaldada, millistel konkreetsetel kuupäevadel ja millistes täpsetes summades nad D. Cle raha üle andsid. D. C 13.03.2017 Q. Rle saadetud e-kiri ja selles toodud summa kinnitab tunnistajate ütluste usaldusväärsust.
10.2.Kohtu hinnangul on D. C andnud võlausaldajana Q. R nõudel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tõendi laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise kohta. Seega kuulub D. C kinnitusele kohaldamisele VÕS §-s 95 täitmise kviitungi kohta sätestatu. VÕS § 95 lg 5 sätestab, et kui kviitung on välja antud põhikohustuse täitmise kohta, siis eeldatakse, et tasutud on ka kulud ja intress. VÕS § 95 lg 5 järgi tuleb eeldada, et D. C luges 13.03.2017 seisuga täidetuks Q. R poolt tasumisele kuuluvad kõrvalkohustused, sh viivise, mis on üks intressi alaliike. Kostja ei ole tõendanud 13.03.2017 seisuga laenulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmist 6822 eurot ületavas osas.
10.3.T. F.C ja D. C pangakontode väljavõtetest nähtuvalt on T. F.C ajavahemikus 05.04.2017 kuni 08.05.2021 tasunud D. Cle 6240 eurot ja märkinud makse selgituseks „laenumakse“ või „laenumaks“. T. F.C tasus 08.11.2021 kostjale 973 eurot ja märkis makse selgituseks: „D. Clt võetud laenu lõplik tagastamine Q. R nimel. laenulepingust nr 010508-1 ja selle lisadest“. Eeltoodust tulenevalt on D. C ja Q. R vahel sõlmitud laenulepingu alusel pärast 13.03.2017 tasutud võlausaldajatele kokku 7213 eurot.
10.4.D. C ja Q. R 12.03.2017 ja 13.03.2017 peetud e-kirjavahetusest nähtub, et D. C on Q. Rle avaldanud järgmist: „Q ära unusta, et see on ju ilma % raha veel pika graafiku tagasimaksega?“. D. C kirjutatu osundab sellele, et D. C ja Q. R vahel on laenu tagastamise ja intressi tasumise kohta kokkulepe, mis erineb 01.05.2008 laenulepingus sisalduvatest kokkulepetest. D. C kirjutatust nähtuvalt tasutakse laen osamaksetega („pika graafiku tagasimaksega“) ning laenult ei arvestata intressi („ilma % raha“). Poolte kokkulepet laenusumma osamaksetega tagastamisele näitab T. F.C poolt vähemalt alates 05.01.2016 igakuiselt 130 euro tasumine D. Cle. D. C ja Q. R 12.03.2017 ja 13.03.2017 peetud ekirjavahetusest nähtuvalt oli D. C tasumise korraldusest teadlik ning tegi ettepaneku makse suurust muuta. D. C ja Q. R e-kirjavahetus ja T. F.C käitumine on kooskõlas ka Q. R antud ütlustes kirjeldatuga, milles Q. R on väitnud D. Cga täiendava kokkuleppe sõlmimist. Seega oli D. C ja Q. R vahel kokkulepe laenusumma osamaksetega 130 eurot kuus tagastamise kohta ning intressi mittetasumise kohta.
10.5.VÕS § 13 lg 3 sätestab, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. D. C käitumisest nähtub, et ta on olnud nõus lepingu muutmisega laenulepingu p-s 5.1 sätestatust erinevas vormis. Eeltoodust tulenevalt puudub kostjal võlausaldajana õigus tugineda laenulepingu p-le 5.1.
10.6.VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. 08.05.2021 seisuga oli lepingu alusel tagastamata laenusumma 582 eurot (6822-6240=582). Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ei tehtud makseid 2021. a juunis, juulis, augustis, septembris ja oktoobris. Seega oli Q. R viivituses viie osamakse tegemisega. Laenulepingust tulenevad 4
2-21-18799 kohustused saab seega lugeda täidetuks eeldusel, et 08.11.2021 tasutud 973 eurot kattis ka viie osamakse tasumisega hilinetud aja eest arvestatud viivise. Isegi kui lugeda osamakse tasumise kohustuse sissenõutavaks muutumise ajaks kuu esimene päev, on 2021. a juuni osamakselt arvestatud viivise suurus 104,65 eurot, juuli osamakselt arvestatud viivis 85,15 eurot, augusti osamakselt arvestatud viivise suurus 65 eurot, septembri osamakselt arvestatud viivis 44,85 eurot, oktoobri osamakselt arvestatud viivis 25,35 eurot ning novembri osamakselt arvestatud viivis 5,2 eurot. Eeltoodust tulenevalt kattis T. F.C poolt 08.11.2021 tasutud rahasumma nii tasumata osamaksed kui ka nende tasumisega hilinemisest tuleneva võimaliku viivisenõude.
10.7.Seega on hageja tõendanud D. C ja Q. R sõlmitud 01.05.2008 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Kuivõrd 01.05.2008 laenulepingust tulenevad nõuded on lõppenud rahuldamisega, on lõppenud ka D. C ja T. F.C vahel 01.05.2008 sõlmitud käenduslepingust tulenevad nõuded.
11.Kuna laenulepingust tulenevad kohustused on täidetud on hagejal hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikuna õigus nõuda kostjalt kui hüpoteegipidajalt hüpoteekide kustutamist. Apellatsioonkaebus
12.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
13.Laenuleping nägi ette, et seda saab muuta üksnes mõlema poole kokkuleppel ning kõik lepingu muudatused peavad olema vormistatud kirjalikult. Mittekohased muudatused on tühised (p 5.1). Vaidlust pole selle üle, et kirjalikus vormis lepingut muudetud pole. Sellele vaatamata käib käesolevas asjas vaidlus selle üle, kas laenulepingut muudeti. Maakohus asus viitega VÕS § 13 lõikele 3 seisukohale, et laenulepingut muudeti ja seda kehtivalt. Sellisele seisukohale asudes on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, samuti rikkunud menetlusnorme.
13.1.VÕS § 13 lõige 3 võimaldab pooltel kõrvale kalduda kokkulepitud vormist. Käesoleval juhul ei olnud pooltel sellist võimalust. Nimelt nägi 12.10.2010 tagatiskokkulepe ette, et tagatavate kokkulepete lisad peavad olema allkirjastatud.
13.2.Maakohus ei ole tuvastanud, kes, kuna ja mis sisuga tahteavaldusi tegi ning kas tehtud tahteavaldused olid vastastikused. Vastupidi, asjas kogutud tõendid näitavad kostja arvates, et pooled ei muutnud laenulepingut. Nimelt, tunnistaja Q. R väitis, et lepingut muutis tema vend. Seadus ei anna vendadele-õdedele võimalust üksteise eest tehinguid teha. Pealegi väitis tunnistaja Q. R, et laenulepingut muudeti 2012. Seega ei saa laenulepingu muutmisena tõlgendada alates 09.11.2015 toimunud pangaülekandeid, nagu maakohus seda on teinud. Ka ei saa laenulepingu muutmisena tõlgendada märtsis 2017 toimunud kirjavahetust, nagu hageja seda on teinud. Kohtu ja kostja seisukohad ei põhine asjas kogutud tõenditel. Ka väitis tunnistaja Q. R, et 2012. a kokkuleppe kohaselt tuli tasuda alguses 260 eurot kuus. See lükkab ümber kohtu järelduse, et lepingumuudatuse kohaselt oli osamakse summa 130 eurot kuus. Lisaks, see et üks pool maksab teisele summa X kuus, ei tähenda, et pooled olid kokku leppinud just X summa tasumises.
13.3.Tunnistaja Q. R väitis, et laenulepingut muudeti 2012. aastal. Samuti, et lepingumuudatuste kohaselt hakkas ta tagastamata laenu ca 260 eurot kuus ning intressi ta tasuma ei pidanud. Kostja juhib tähelepanu, et sellise sisuga tahteavalduse esitas D. C Q. Rle 5
2-21-18799 24.05.2012, millele lisatud maksegraafik nägi ette esiti 260 euro tasumise. Maakohus jättis need tõendid hindamata. Seega, kui ka ringkonnakohtu arvates tuleb asjas siiski kohaldada VÕS § 13 lõiget 3, siis sisalduvad laenulepingu muudatused 24.05.2012 e-kirjale lisatud tingimuses. Mh nähakse seal ette, et kokkuleppe mittetäitmise korral tuleb Q. Rl tasuda 01.05.2008 lepingus sätestatud viivist ja leppetrahve.
13.4.Maakohus hindas D. C 13.03.2017 e-kirja kontekstist väljarebituna. Viidatud kirja tuleb analüüsida koos 24.05.2012 e-kirjale lisatud tingimustega. Nimelt palus D. C 12.03.2017 ülekande tegemist. 24.05.2012 e-kirjale lisatud tingimustes oli makse kuupäevaks iga kuu 1. kuupäev ja märtsis 2017 makset veel tehtud polnud. Selleks ajaks oli Q. R teinud juba mõnda aega ema vahendusel makseid 130 eurot kuus. Q. R lubas 12.03.2017 teha järjekordse makse kuu lõpus. D. C 12.03.2017 küsimusele konkreetse kuupäeva kohta ei suvatsenud Q. R vastata. D. C palus 13.03.2017 ülekannet veel samal nädalal, aga ka seda, et järgmise kuumakse suurus võiks olla 250 eurot, s.o suurusjärgus sama summa, mis oli 24.05.2012 ekirjale lisatud tingimustes. Samas viitas D. C sellele, et laen on intressita, mis oli nii ka 24.05.2012 e-kirjale lisatud tingimustes. Samas ei väitnud ta, et laen on viiviseta – 24.05.2012 e-kirjale lisatud tingimuste kohaselt tuli viivist tasuda, kui tingimusi ei täideta. Q. R vastas 13.03.2017, et praegu ei ole 250 euro tasumine tema töötuse tõttu võimalik, mis viitab sellele, et Q. R ei tasunud 130 eurot kuus mitte kokkuleppe, vaid Q. R ajutise raske majandusliku seisu tõttu. Makse lubas Q. R teha 28. kuupäeval. Q. R ei teinud makset ka selleks ajaks, mispeale D. C teatas 21.03.2017, et soovib saada makset 1 x 2, s.o Q. R pakutud 130 eurot x 2 = 260 eurot, s.t 24.05.2012 e-kirjale lisatud tingimustele vastavas summas.
13.5.Seega tõendeid nende koostoimes analüüsides selgub, et tasumisele kuuluva laenumakse suurus ei olnud 130 eurot kuus, nagu ekslikult leidis maakohus. Kuna Q. R tasus vaid 130 eurot kuus, siis tuli tal tasuda ka viivist. Kokkulepitud viivise määr oli 0,5% tasumata summalt. Laenuleping nägi ette, et makse tegemisel kustutatakse esimeses järjekorras viivisevõlgnevus. Järelikult läksid tehtud osamaksetest teatud osa viivisenõude katteks. Maakohus on aga viivisenõude katteks arvestanud üksnes osa 08.11.2021 maksest.
13.6.Arvestades vaidluse eset – avaldus hüpoteekide kustutamise nõudes – ei pea kohus käesolevas vaidluses tuvastama tasumata põhiosa suurust. Hagi rahuldamata jätmiseks piisab, kui kohus tuvastab, et osa põhivõlast on tasumata. Eelnev näitab üheselt, et on tasumata.
14.Mis puudutab D. C 13.03.2017 e-kirjas toodud nn kokkuvõtet, siis juhul, kui laen oleks olnud viivise ja leppetrahvita, poleks Q. Rl olnud vähimatki põhjust D. Clt kokkuvõtet küsida: ta oleks saanud ise kokku liita teostatud tasumised ja lahutada need maha laenusummast. D. C kirjas on üheselt toodud, et kokkuvõtte tegi raamatupidaja ja D. C üksnes edastab selle tulemuse. Kokkuvõte ei lähe kokku hageja tõendatud tasumistega. D. C 13.03.2017 e-kiri ei vasta täitmise kviitungi tunnustele, kuna see pole antud täitmise vastuvõtmisel (VÕS § 95 lg 1). Arvestades laenulepinguga kokkulepitud vorminõudeid, oli see informatsiooniline teade.
15.Isegi kui kohus peaks asuma seisukohale, et D. C 13.03.2017 e-kirjas toodud kokkuvõte kujutab endast täitmise kviitungit, siis ei saanud see ära võtta õigust nõuda laenulepingu järgset viivist pärast 13.03.2017. Olukorras, kus kokkulepitud intress oli 3% kuus, laen oli enam kui 8 aastat tähtajast üle, laenuandja pidi nuiama järjekordset ülekannet, mida sellest hoolimata tol kuul ei tulnudki, ei ole õige tõlgendada D. C 13.03.2017 e-kirja selliselt, et vaatamata sellele, mida Q. R ka ei teeks, soovib D. C teda premeerida viivisekokkuleppest loobumisega ka tulevikus. Mõistlik inimene D. C 13.03.2017 e-kirjast niimoodi aru ei saa, seda eriti konteksti arvestades.
6
2-21-18799
16.VÕS § 13 lõike 3 kohaldamine tuli kostjale üllatuslikult – selgitamiskohustuse täitmise raames kohus selle normi kohaldamise võimalust pooltega ei arutanud.
17.Hageja on oluliselt rikkunud asjas tähtsust omavate asjaolude väljatoomise ja tõendite esitamise kohustust. Nii kohtueelsete läbirääkimiste käigus kui ka kohtumenetluse alguses jättis hageja asjaolud ja tõendid avaldamata. Näiteks pole hagis välja toodud laenusumma suurust ning 26.05.2022 menetlusdokumendis eksitati kohut laenusumma suurusega seoses. Hagis ei olnud välja toodud ka laenu tagastamise tingimusi. Ka laenu tagastamise andmed olid hagis puudulikud, piirdudes vaid T. F.C maksetega alates 05.04.2017. Tõendina polnud hagile lisatud laenulepingut ega hüpoteegilepinguid – esimest hageja ei esitanudki. Lisaks, hageja taotles pangakonto väljavõtete väljanõudmist isikute kohta, kes ei puutunud üldse asjasse. Ka tunnistajate ülekuulamise taotlus oli oluliste puudustega. Kokkuvõttes: hageja esitas alles 19.12.2022 esimese asjakohase menetlusdokumendi, millele oli sisuliselt võimalik vastata. Seega tuleks jätta enamik hageja lepingulise esindaja kulusid hageja kanda. Samuti tuleks hageja kanda jätta kostja kahe esimese menetlusdokumendi koostamise kulu, sest see oli tingitud ainuüksi hageja puudustega menetlusdokumentidest. Vastustaja seisukoht
18.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta menetluskulud kostja kanda.
selle rahuldamata
ja
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
19.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.
20.Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hageja kasuks välja mõistmata hageja lepingulise esindaja kulu 890,25 eurot. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.
21.Kostja esitas 19.01.2026 vastuväite ringkonnakohtu tegevusele. Ringkonnakohus jättis 08.01.2026 määrusega rahuldamata kostja taotluse kuulata tunnistajana üle D. C. Selgitamiskohustuse rikkumise tõttu ei teadnud kostja, et maakohus kaalub laenulepingu asemel VÕS § 13 lõike 3 kohaldamist ega asunud seetõttu tõenditega ümber lükkama hageja väidet, justkui oleks lepingumuudatus sõlmitud muus kui kirjalikus vormis. Kostja ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et hageja väitest muus vormis sõlmitud lepingumuudatuse kohta piisas selleks, et kostjal tekiks kohustus esitada tõendeid väidetavate lepingumuudatustega seonduvalt. TsMS § 333 lg 1 järgi võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. Ringkonnakohus leiab, et vastuväide tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus jääb 08.01.2026 määruses toodud põhjenduste juurde, neid siinkohal kordamata. Maakohtus oli vaidlus selle üle, kas 01.05.2008 laenulepingut on muudetud ning kas 12.03.2017 ja 13.03.2017 peetud e-kirjavahetusest tulenevalt on laenulepingu pooled olnud nõus lepingu muutmisega laenulepingu p-s 5.1 sätestatust erinevas vormis. Kostja tugines maakohtus sellele, et laenulepingu p 5.1 kohaselt on lepingu muutmine muus kui kirjalikus vormis tühine. Sellest pidi olema kostjale arusaadav, et asudes seisukohale, et lepingut polnud 7
2-21-18799 muudetud, pidi kostja enda väidet ka tõendama. Kostjal oli seega võimalus taotleda tunnistaja ülekuulamist lepingu muutmise asjaolude osas ka maakohtus.
22.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, on seisukohal, et maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud asjaoludele ja tõenditele, kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme ega ole rikkunud menetlusõiguse norme ning on jõudnud põhjendatult järeldusele, et hagi tuleb rahuldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduste ja põhjendustega ning maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust ringkonnakohus maakohtu põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
23.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus on rikkunud menetlusnorme jättes pooltega arutamata VÕS § 13 lg 3 kohaldamise ning tehes selles osas üllatusliku otsuse. Nii nagu ringkonnakohus 08.01.2026 määruses märkis, ei saa VÕS § 13 lg-le 3 tuginemist pidada kostja jaoks üllatuslikuks ja seega menetlusnormide rikkumiseks. Vaidlus asjaolude üle, mis puudutavad laenulepingu muutmist laenulepingu p-s 5.1 sätestatust erinevas vormis, oli kostjale arusaadav, kuna kostja tugines maakohtus sellele, et laenulepingu muutmine muus kui kirjalikus vormis on tühine. VÕS § 13 lg 3 sätestab, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Maakohtu hinnangul nähtub D. C käitumisest ning 12.03.2017 ja 13.03.2017 peetud e-kirjavahetusest, et ta oli nõus lepingu muutmisega laenulepingu p-s 5.1 sätestatust erinevas vormis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga.
24.Maakohus tuvastas laenulepingu poolte kokkuleppe laenusumma osamaksetega 130 eurot kuus tagastamise kohta ning intressi mittetasumise kohta. Seega on põhjendamatu kostja etteheide, et maakohus poolte tahteavaldusi ei tuvastanud.
24.1.Pooled ei vaidle, et Q. R ja D. C (varasema perekonnanimega N) vahel sõlmiti 01.05.2008 laenuleping nr 010508-1, mille alusel andis D. C Q. Rle laenu 210 988 krooni. Seda laenulepingut muudeti 23.05.2012. Laenulepingu muudatuste p 2 kohaselt võlgnes laenusaaja laenuandjale 23.05.2012 seisuga 15 872 eurot. Laenulepingu muudatuste p 6 sätestas, et kui laenusaaja käesolevat kokkulepet ei täida ning igakuised põhisummat vähendavad maksed on tähtaegselt tasumata, kohustub laenusaaja lisaks põhivõlgnevusele igakuiselt laenuandjale tasuma lepingus toodud suuruses viiviseid ja leppetrahve. Muudatuste lisas oleva graafiku kohaselt pidid igakuised maksed olema 260 eurot kuni 01.04.2014 ja viimane makse 01.05.2014 2972 eurot (dtl 107–108). Asjakohatu on kostja viide Q. R ütlustele, mille kohaselt muutis laenulepingut Q. R vend. Q. R sellekohased ütlused käisid 2012. a laenulepingu kohta, mis vormistati kirjalikult laenulepingu poolte vahel, kuid käesolevas asjas on oluline tuvastada, kas pooled muutsid 01.05.2008 laenulepingut ka 2017. a märtsis ja kui siis mis ulatuses.
24.2.Pooled vaidlevad, kas laenulepingu pooled muutsid 01.05.2008 laenulepingut 2017. a märtsis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et pooled muutsid laenulepingut selliselt, et laenujääk 13.03.2017 seisuga on 6822 eurot ja see tasutakse 130 euro suuruste kuumaksetega ilma intressi tasumise kohustuseta.
24.3.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et 6822 euro näol ei olnud tegemist kogu võlgnevusega. D. C teatas laenusaajale, et 13.03.2017 seisuga kogu võlgnevuse summa 6822 eurot (dtl 24). Asjaolu, et võlgnevuse kokkuvõtte tegi D. C raamatupidaja ja hageja oleks 8
2-21-18799 saanud põhisumma ise kokku arvutada, ei oma siinkohal tähtsust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et D. C andis laenusaajale Q. Rle täitmise kviitungi. Selleks, et võlgnik saaks oma kohustuse täitmist tõendada, on tal õigus nõuda võlausaldajalt kirjalikku tõendit kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta (VÕS § 95 lg 1). Laenusaaja küsis laenuandjalt tema kohustuste jäägi suurust (kokkuvõtet) (dtl 24). Seega saab laenuandja vastust võlgnevuse summa kohta pidada 6822 eurot ületavas osas (täidetud osas) täitmise kviitungiks. Ühtlasi saab eeldada, et 6822 eurot sisaldas ka võimalikke selleks hetkeks tekkinud kõrvalnõudeid (VÕS § 95 lg 5).
24.4.Pooled vaidlevad kui suur pidi olema laenu tagastamise kuumakse alates 13.03.2017 D. C poolt märgitud 6822 euro maksmiseks. 13.03.2017 kirjas märkis D. C: „Ehk paluksin kannet - ikkagi see nädal ja aprillist võiksime teha 250.- kaupa.“ (dtl 24). Sellele kirjale vastas Q. R: „See kuu maksan ise 28 kuupäeval siis saan. Ja kuna ema maksab neid siis lihtsalt ei ole veel praegu võimalik tõsta kuna ma pole veel siiani pääsenud tööle“. D. C teatas 21.03.2017 Q. Rle, et soovib saada makset 1 x 2 (dtl 23). Kostja tõlgendab D. C märgitud „1 x 2“ selliselt, et D. C soovis Q. R pakutud 130 eurot x 2 = 260 eurot, s.t 24.05.2012 e-kirjale lisatud tingimustele vastavas summas. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et D. C sellekohast tahet on võimalik tema 21.03.2017 kirjast järeldada. Numbritest „1 x 2“ ei saa üheselt järeldada, et silmas peeti 130 euro korrutamist kahega. Samuti ei saa D. C ja Q. R kirjavahetusest järeldada, et pooled saavutasid kokkuleppe 250 euro suuruste kuumaksete osas. Vaidlust ei ole selle üle, et 2017. a märtsiks oli Q. R teinud juba mõnda aega ema vahendusel makseid 130 eurot kuus. Ka pärast 2017. a märtsi kirjavahetust maksis Q. R D. Cle 130 euro kaupa edasi kuni 08.05.2021 (dtl 25-27). D. C avaldas 13.03.2017 e-kirjas soovi, et „aprillist võiksime teha 250.- kaupa“. Sellest D. C tahteavaldusest ei saa järeldada, et pooled leppisid järgnevate igakuiste maksete tegemise 250 euro suuruses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist oli D. C ettepanekuga. Sellise ettepanekuga Q. R nõus ei olnud (dtl 23). Seega ei saa järeldada, et pooled muutsid laenulepingut selliselt, et alates 2017. aprillist kuulub laen tagastamisele 250 euro suuruste igakuiste maksetega. Samuti ei saa sellist järeldust teha D. C 21.03.2017 teatest Q. Rle (et soovib saada makset 1 x 2).
24.5.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pooled muutsid laenulepingut selliselt, et laenujääk 13.03.2017 seisuga 6822 eurot tasutakse 130 euro suuruste kuumaksetega ilma intressita. Q. R ütluste kohaselt maksis ta pärast 2012. aastal laenulepingu muutmist alguses 260 euro kaupa, kuid pärast läks kokkuleppel D. Cga üle 130 euro suurustele maksetele (dtl 446–447). Sellist Q. R väidetud kokkulepet kinnitab asjaolu, et 13.03.2017 e-kirjas avaldas Q. R soovi maksta laenu edasi 130 euro suuruste maksetega (dtl 23), millele D. C vastuväiteid ei esitanud, vaid võimaldas Q. Rl maksta 4 aasta jooksul kuni võlgnevuse tasumise lõpuni laenu tagasi 130 euro suuruste maksetega. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et D. C ei oleks 4 aasta jooksul sellise maksmise korraldusega nõus olnud. Hageja tõendas kokkulepet 130 euro suuruse makse osas, kuid kostja ei ole tõendanud, et poolte kokkulepe oli alates 2017. a märtsist 250 eurot kuus maksmise kohta. Kostja esitas maakohtule taotluse D. C ülekuulamiseks, millega soovis ümber lükata hageja tunnistajate T. F.C ja Q. R ütluseid laenukohustuse täitmise kohta, kuid 19.03.2024 istungil loobus kostja oma taotlusest. Seega oli kostjal võimalus oma väiteid tõendada.
24.6.See, et tegemist oli intressita laenuga, on tõendatud D. C 13.03.2017 e-kirjaga (dtl 24). Kostja leiab, et viivise nõudmisest loobumise kokkulepet pooltel ei olnud ja mõistlik laenuandja poleks sellist kokkulepet teinud. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et pooltel ei olnud viivise nõudmisest loobumise kokkulepet. Samas ei saa sellest järeldada, et laenusaaja kohustused oleksid jäänud täitmata. Kuna Q. R tasus vastavalt poolte kokkuleppele 130 eurot kuus, ei pidanud ta tasuma viivist. Maakohus tuvastas õigesti, et T. F.C poolt 08.11.2021 9
2-21-18799 tasutud rahasumma kattis nii 2021. a juunist kuni novembrini tasumata osamaksed kui ka nende tasumisega hilinemisest tuleneva võimaliku viivisenõude.
24.7.Eelnevast tulenevalt on õige maakohtu järeldus, et kuna laenulepingust tulenevad kohustused on täidetud, on hagejal hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikuna õigus nõuda kostjalt kui hüpoteegipidajalt AÕS § 349 lg 1 alusel hüpoteekide kustutamist.
25.Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheidetega ka menetluskulude jaotamise osas.
25.1.Kostja väitel ei olnud hagis välja toodud laenusumma suurust ning 26.05.2022 menetlusdokumendis eksitati kohut laenusumma suurusega seoses ning tõendina polnud hagile lisatud laenulepingut ega hüpoteegilepinguid. See, et hageja ei toonud esimeses menetlusdokumendis esile laenu suurust ega lisanud laenu- ja hüpoteegilepingut, ei too kaasa TsMS § 169 alusel menetluskulude hageja kanda jätmist. Tegemist ei ole asja arutamise edasi lükkamist tinginud asjaoluga. Hagejale ei saa ette heita, et ta ei esita hagiavaldusega kõiki tõendeid. Alles kostja vastusest selgub, mis asjaolud on vaidluse all, mille järgselt on hagejal võimalus täiendavalt seisukohti ja tõendeid esitada. Maakohus pidas pärast kostja vastuse saamist eelistungi, mille käigus selgitas hagejale asjaolude esile toomise vajadust, lisaks selgitas maakohus tõendamiskoormist. Hageja esitas kohtu määratud tähtajaks täiendavad seisukohad, milles tõi esile vajalikud puuduvad asjaolud. Samuti esitas hageja 15.05.2008 ja 12.10.2010 sõlmitud notariaalsed hüpoteegilepingud. Seega ei saa järeldada, et hageja käitumine põhjustas menetluse viibimise. Hageja järgis maakohtu juhiseid.
25.2.Kostja väitel esitas hageja asjakohatu taotluse – hageja taotles pangakonto väljavõtete väljanõudmist isikute kohta, kes ei puutunud üldse asjasse. Kostja viidatud digitoimiku lehel asub hageja taotlus D. C pangakontode väljavõtete kogumiseks (dtl 74). Kostja pole selgitanud, mille tõttu on laenuandja pangakonto väljavõtte kogumise taotlus asjakohatu olukorras, kus vaidlus on selle üle, kui palju laenusaaja laenuandjale laenu tagasi maksis. Pealegi on maakohus hageja sellekohase taotluse rahuldanud, mistõttu ei saa seda pidada asjakohatuks.
26.Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ka menetluskulude kindlaks määramise osas. Kostja ei ole konkreetselt esile toonud, millises ulatuses ta hageja lepingulise esindaja kuludega ei nõustu (millises ajamahus ja millise summa ulatuses on hageja lepingulise esindaja toimingud kostja hinnangul põhjendamatud). Samuti ei ole kostja vaidlustanud hageja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, s.t kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 23.03.2016, 3-2-1-184-15, p 14). Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul, kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Kostja selliseid asjaolusid esile toonud ei ole. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
27.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
10
2-21-18799
28.Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja esitas 19.01.2026 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 907,37 eurot (käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi 4 tunni ja 25 minuti ulatuses tunnihinnaga 175 eurot (käibemaksuta).
29.Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud – kohtuotsuse analüüs, apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine apellatsioonkaebusele, 08.01.2026 kohtumäärusega tutvumine ja menetluskulude nimekirja koostamine, on põhjendatud ning nende ajakulu on õigusteenuse osutamiseks samuti põhjendatud ja vajalik. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 175 eurot (käibemaksuta) on kolleegiumi hinnangul samuti TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud.
30.Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 907,37 eurot (käibemaksuga).
31.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt)
11
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.