(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Iris Kangur-Gontšarov
Määruse tegemise aeg ja koht 06.02.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-25-22179
Kohtuasi
SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja taotlus isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi pikendamiseks 40 päevaks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 21.12.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
S.R-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (vastustaja): SA Pärnu Haigla (registrikood 90004527) Psühhiaatriakliiniku juhataja R.V Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): S.R (isikukood XXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Toomas Metsma Puudutatud isiku elukoha järgne kohalik omavalitsus: Pärnu linn (linnavalitsuse kaudu) (registrikood 75000064)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Pärnu Maakohtu 21.12.2025 määrus jätta muutmata. S.R-i määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse
2-25-22179 sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud, menetluse käik
1.SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja R.V (avaldaja) esitas 18.12.2025 Pärnu Maakohtule taotluse S.R-i (puudutatud isiku) suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks 4 päevaks ja ravi pikendamiseks üle 4 päeva tema kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.
2.Avalduse põhjenduste kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse 17.12.2025 kell 16:26 esialgu ravilepinguga, kuid 17.12.2025 kell 22:00 kohaldati valvearsti otsusega tema suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi vastavalt PsAS § 11 lg-tele 1- 3. Haiglaravile saabumise põhjused: Patsient hospitaliseeriti esmakordselt Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse, suunati haiglaravile psühhiaatri ambulatoorselt vastuvõtult, kuna tegemist väljendunud ~5 aastat süvenenud psühhosomaatilise haigestumisega, mis käesolevaks jõudnud psühhoosi tasemele. Varasemast anamneesist on teada, et alates 2021.aastast on toimunud väga palju erinevate eriarstide visiite (ninakõrvakurguarstid, pulmonoloog, gastroenteroloog, EMO), mis on seotud kummaliste hingamiskaebustega (sagedane köha, lima kurgus jne), millele kehalise haiguse alust ei ole väga mitmete uuringutega leitud. Erinevad eriarstid jäänud arvamusele, et tegemist psühhiaatrilise haigusega, somaatilist haigust ei esine. Soovitatud pöörduda abi saamiseks psühhiaatrile, millest patsient keeldunud. Perearst pöördunud psühhiaatri poole e-konsultatsiooni kaudu, psühhiaater soovitas haiglaravi, millest patsient keeldus, ei nõustunud ka psühhoosivastast ravi ambulatoorselt kasutama. Patsient on veendunud, et tal esineb tõsine kopshaigus, mis kestnud aastaid, keegi ei ravi, võib-olla et isegi meelega. Seisundi kirjeldus haiglaravile võtmisel: Patsient orienteeritud isikus-ajas-kohas, kuid situatsiooni adekvaatselt ei hinda, uurib "kas homne raviarst on ikka kopsuarst". Välimuselt kahhektiline, kõnnib vaevaliselt, ettepoole küürakil. Osakonda kõndimise käigus hingeldab ja köhatab. Käitumiselt nõudlik, räägib väga detailselt enda haiguslugu ning soovib erinevaid analüüse. Kontakt formaalne. Hinnatavas osas mõttekäik jälgitav, kuid väga kitsenenud hingamisraskustele. Veendumus enda kopsuhaigusest on luulu tasandil - "paremas kopsus on probleem ning tekib roheline lima. Kõik on valesti uuritud - ma tahaks ise neid uuringuid vaadata. Menstruatsiooni ajal ei saa ma üldse hingata - ilmselt sellest, et veri läheb kopsu sisse". Vestluse ajal patsient kordagi ei köhata, hingab tavapäraselt, räägib pikkade lausetega. Esialgu nõustus haiglaraviga täiendavate uuringute eesmärgil, kuid hospitaliseerimise õhtul avaldas soovi lahkuda, samuti sekkus patsiendi ema, kes patsiendi luululisest tajust indutseeritud. Kuna seisundit hinnatud psühhootiliseks ning patsiendi tervist ja elu kahjustavaks ravita jäämisel, siis kohaldati valvearsti poolt tahtest olenematut ravi.
2
2-25-22179 Käesolev seisund: Patsiendil esineb väljendunud luululine sümptomaatika, mis aastaid ravita. Alusetult veendunud, et põeb rasket kehalist haigust, kopsuhaigust paremas kopsus. Tahteaktiivsus mõjutatud luululise psühhootilise sümptomaatika poolt – on elust ja õpingutest-tööprotsessist välja langenud, enamuse ajast voodis, mitte midagi ei tee, söögiisu alanenud, kehakaal langenud. Hirmu tõttu on vähe söönud, mistõttu juba 2021.aastast analüüsides märgata süvenevat aneemiat, rauavaegust, hüpovitaminoosi (D-vit). Uni häirunud, esineb raskusi uinumisega, pidev väsimustunne. On enda tervisetaju ja mõtete osas täielikult kriitikata, ei pea psühhiaatrilist ravi vajalikuks, nõuab, et teda raviks kopsuarst. Ambulatoorselt proovitud soovitada psühhoosivastast ravi, aga seda tarvitama ei hakanud. Anamneesi ja kliinilise pildi alusel on tegemist luululise häirega (F22.9), mis on olnud aastaid ravita ja progresseerunud. Patsiendi käitumine on tugevalt mõjutatud psühhootilise luululise sümptomaatika poolt, mis on omakorda halvendanud tema kehalist tervist (aneemia jm.). Patsiendil esinev psühhootiline seisund vajab spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, lisaks vajadusel rahustava toimega ravi ning kehalise seisundi stabiliseerimist normaalse toitumise taastamise abil. Ta vajab turvalist ravi- ja hoolduskeskkonda kuni psühhoosi leevenemiseni. Kuna olemasolevate andmete alusel on psüühikahäire alanud ja süvenenud aja jooksul ning käitumise ebaadekvaatsus ajas süvenenud, siis on psühhiaatrilistest eriteadmistest lähtuvalt ilmne, et häire ei möödu 4 päevaga ning vajab pikemat ravi ning seisundi täpsustamist. Kuna isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu nii iseenda kui teiste tervist ja julgeolekut ning kuna muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane, siis vastavalt PsAS § 11 lg-le 1 vajab puudutatud isiku tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist.
3.Pärnu Maakohus paigutas 18.12.2025 määrusega puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras tema tahtest olenemata Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse ja kohaldas temale psühhiaatrilist ravi haiglas tähtajaga kuni 4 päeva alates 17.12.2025 kell 22:00 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 21.12.2025 kella 22:00. Maakohtu määrus ja põhjendused
4.Pärnu Maakohus pikendas 21.12.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja tema ravi eesmärgil SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse paigutamise tähtaega kuni 40 päevani alates puudutatud isiku 17.12.2025 kell 22:00 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 26.01.2026 kella 22:00ni ning määras, et puudutatud isiku suhtes on lubatud kasutada psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, vajadusel rahustava toimega ravi. Määrus kuulus täitmisele viivitamata. Menetluskulud (riigi õigusabi tasu ja kulud) jättis kohus Eesti Vabariigi kanda.
5.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 1, TsMS § 534 lg-tele 1,2 ja 5. Kohus, tutvunud kohtule esitatud avaldusega, sellele lisatud puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentidega, temale riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukohaga, kuulanud isiklikult ära puudutatud isiku ja tema raviarsti, leidis, et tahtest olenematu ravi kohaldamise alused püsivad ning esialgse õiguskaitse korras määratud tahtest olenematu ravi tähtaega tuleb pikendada.
6.Avaldusele lisatud 17.12.2025 kell 22:00 tehtud psühhiaater dr LK otsusest nr 128 tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta nähtub, et puudutatud isikul esineb luululine veendumus kopsuhaiguse põdemisest, mille tõttu on tema uni häirunud ja söögiisu vähenenud, kaasneb 3
2-25-22179 kaalulangus, ta on muutunud voodikeskseks, peatanud haiguse tõttu õpingud. Patsient on käitumiselt ebaadekvaatne ja ohtlik endale, muu ravi on ebapiisav, vajab haiglaravi. Puudutatud isik on keeldunud andmast allkirja otsusega tutvumise kohta, mida kinnitab haigla töötaja oma allkirjaga otsusel.
7.18.12.2025 kl 10:20 koostatud arvamusest isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta nähtub, et patsient S.R on suunatud haiglaravile ambulatoorse raviarsti poolt. 25-aastane patsient hospitaliseeritud esmakordselt Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse. Varasemast anamneesist on teada, et patsiendil on diagnoositud 2016.a depressiooni sümptomitega segatüüpi ärevushäire- määratud raviks amitrüptiliin (epikriisi ei ole). Alates 2021.aastast on näha väga palju epikriise (erinevad KNK, pulmonoloog, gastroenteroloog, EMO), mis on seotud hingamiskaebustega (sagedane köha, lima kurgus jne). Jäänud kahtlus, et tegemist võib olla psühhosomaatiline kaebusega - 10.2021 epikriis- "Tundub, et köha pigem psühhoemotsionaalset laadi, patsient on keskendunud mõttele, et rögakülvis kasvas St. aureus." 01.2022- "pt. nõudlik ja oma arvates väga teadlik bakteritest ja nende tekitatud probleemidest. Eelnevalt määratud antibiootikum KNk-lt ära ravinud küll "vasemast kopsust tuleva röga" aga "paremast kopsust tuleva rögale" need polevat mõjunud. Patsient vajab psühhiaatri konsultatsiooni, kuid patsient ei ole sellega ei nõus, nõuab analüüse. Püütud telefoni teel kontakteeruda lapsevanemaga - edutult, ei helista ka tagasi. Patsient kategooriliselt eitab psühhiaatri visiidi vajalikkust; keeldub vastuvõtule minemast; nõuab taas bakterite uuringuid; süüdistab arsti, et ma ei taha oma tööd teha". 08.2025: "Minu hinnangu kohaselt ei ole patsiendil kopsuhaigust. Lisauuringuid ei pea mõistlikuks ja ega oskagi midagi välja pakkuda, kõik tehtud uuringud olnud korras. Soovitan ikka pöörduda abi saamiseks psühhiaatrile. Kopsuhaigust ei ole alust diagnoosida." Käesolevalt pöördus ambulatoorselt dr. G vastuvõtule: "Rohkem kui 5 a. parema kopsuga probleemid. Som. käesolevalt ei leita midagi. Kahtlustavad psühhosomaatikat. Köhatab sageli. Ise veendunud, et tõsine kopsuhaigus, mis kestnud pea 5 a. Enne töötas klienditeenindajana toitlustuses. Põhiharidus. TKV gümnaasium jäänud haiguse tõttu katki. Selgitatud pikalt psühhosomaatika olemust. Väga ei usu, aga nõus jääma haiglasse uuringutele."
8.Vestlusel raviarstiga 18.12.2025 kell 10.00 toob patsient kaebusena välja hingamisraskuse ja lima bronhis, mida ei õnnestu välja köhida. Vasak kops olevat terve, kuid paremas kopsus olevat roheline lima. Räägib, et ta on olnud haige alates 2021. aastast ning on käinud paljude erinevate arstide juures, kuid teda pole piisavalt uuritud. Soovib veel uuringuid enda seisundi täpsustamiseks. Ei ole nõus mitmete eriarstide (kopsuarstid, sisearstid, erakorralise meditsiini arstid, perearst, psühhiaatrid) arvamusega, et kaebused on tingitud psühhiaatrilisest haigusest. Peab ennast psüühiliselt terveks. Patsiendi mõttekäik on fikseerunud võimalikule kehalisele haigusele, alternatiivseid selgitusi omaks ei võta. Haiguse tõttu on vähenenud söögiisu, aastate jooksul on vähenenud kehakaal teadmata määral. Kirjeldab, kuidas on viimased 5 aastat olnud kodune, haiguse tõttu jäänud haridustee poolikuks, samuti ei olevat patsiendil ühtegi sõpra. Suure osa päevast veedab voodis lamades, pesema minemine nõuab suurt pingutust. Elab koos emaga ja vanema vennaga. Objektiivselt kahhektilise välimusega naisterahvas. Juuksed sassis, hõredad. Nahk kahvatu, kuiv. Punane papuloosne lööve nahal (lööve paistab käsivartel ja näol, muud kehaosad riietega kaetud). Nina ümbrus kuiv ja punetav. Kõnnib ettepoole küürakil ja aeglase sammuga, põhjuseks toob hingamisraskused (sirge seljaga olevat raske hingata). Kõndimine osakonna ühest otsast teise köhima ega hingeldama ei aja, samuti suudab kõneleda kõndimise ajal. Vestlusel kõne vaikne, monotoonne. Räägib pikkade lausetega, vestlusel hingamisraskusele muljet ei jää. 20minutilise vestluse ajal köhib ühe korra, köha kuiv. Mõttekäik aeglustunud, lihtsakoeline, fikseerunud luulumõttele kehalisest raskest haigusest. Meeleolu alanenud. Baasärevus kõrgenenud. Esineb väljendunud luululine sümptomaatika, mis aastaid ravita. 4
2-25-22179 Meelepettelistele elamustele kahtlust ei jää. Tahteaktiivsus mõjutatud luululise psühhootilise sümptomaatika poolt. Söögiisu alanenud, kehakaal langenud. Uni häirunud, esineb raskusi uinumisega ja unes püsimisega. Pidev väsimustunne. Patsient haiguskriitikata. Ravisoostumus halb, keeldub ravist. Ambulatoorselt psühhiaatri poolt määratud ravimeid regulaarselt tarvitama ei hakanud. Dr SK andis arvamuse, et kuna isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva raske psüühikahäire tõttu iseenda elu, tervist ja julgeolekut ning kuna muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane, siis vastavalt PsAS §11 lgle 1 vajab S.R tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist.
9.Puudutatud isikule esindajaks määratud advokaat Toomas Metsma kohtus esindatavaga psühhiaatriakliinikus 19.12.2025. Esindatav avaldas kohtumisel esindajale, et tal on olnud 5 aastat mure seoses oma kopsudega. Praegu on probleem parema kopsuga. Kopsus on lima sees ja seda ei ole välja ravitud. Samuti on tuvastatud paremas kopsus mikrokolded, aga neid koldeid ei ole uuritud. Ütleb, et neid koldeid tuleks ka põhjalikult uurida, sest kolded võivad pahaloomuliseks muutuda. Soovib minna bakterioloogi juurde, kuna kopsus on bakter sees. Leiab, et uuringuid on olnud palju, aga tehtud uuringud või analüüsid on kehvad. Kui ka ravi on määratud, siis ravi ei ole olnud tulemuslik ja probleem on endiselt üleval. Avaldab, et jätkuvalt on hingamisraskused, köha, söögiisu halb, esinevad probleemid unega, samuti on esinenud elutüdimusmõtted. Ütleb, et ta on põhjendamatult psühhiaatriakliinikus, tegelikult on vaja hoopis teistsugust ravi. Ütleb, et ravimitest antakse haloperidooli, aga need on nii tugevad ravimid, et enesetunne on halb, käed värisevad ja vahel ei saa aru kus viibib. Sellest tulenevalt ei taha seda ravimit võtta. Ütleb, et kodus olles on selle ravimi võtmisest loobunud. Soovib raviarstiga arutada alternatiivseid ravimeetodeid, aga raviarst ei kuula teda. Avaldab, et ravitähtaja pikendamisega nõus ei ole ja soovib koju minna. Valveõe kirjelduse järgi on patsiendiga ravikoostöö puudulik. Esinenud on juhtumeid, kui isik keeldub arsti poolt määratud ravimit võtmast. Võtab ravimeid veenmisega. Patsient leiab, et piisavalt ei ole siiski uuritud tema vaegusi ja nõuab pidevalt uuringuid ja analüüside tegemist. Isikul on fikseerunud luulumõte haigusest paremas kopsus. Sisuliselt isik haiguskriitikata, ohtlik eelkõige endale. Vaja on ravi pikendamist meditsiiniliste ravivõtetega raviefekti saavutamiseks. Võttes arvesse kõiki asjaolusid, sh valveõe selgitusi ning vahetut kogemust puudutatud isikuga suhtlemisel, on esindaja seisukohal, et esindatav vajab ravitähtaja pikendamist. Isikul esineb esindaja hinnangul psüühikahäire, mis takistab või piirab isikul adekvaatset arusaamist oma käitumisest ja seda juhtida. Isiku ärevus haigusest kõrgenenud, mistõttu nõuab aina uusi uuringuid ja meditsiiniliste analüüside tegemist. Vestluses tajutav, et isikul on asjadest arusaamine puudulik. Esindaja hinnangul isik on haiguskriitikata. Ravi vajadust ei mõista ega saa aru ravil olemise vajadusest (ravi osas rääkides on isik umbuskliklik osutatava ravi osas). Isiku psüühikahäire on ajas süvenenud ja isikul esineb psüühikahäire. Esindaja hinnangul on isik praeguse tervisliku seisundi puhul ohtlik eelkõige endale ning tema suhtes tuleb kohaldada tahtest olenematut ravi PsAS § 11 lg 1 järgi. Ravi tegelik kestus oleneb ravi tulemuslikkusest ja isiku meditsiinilisest/psüühilisest seisundist, mida oskab anda ja hinnata raviarst. Kohaldatav ravi on vajalik, et minimaliseerida puudutatud isiku võimalik ohtlikkus ning stabiliseerida tema psüühiline seisund. Vajalik on meditsiiniliste protseduuride teostamine, jälgimine ja ravi.
10.Kohus kuulas puudutatud isiku isiklikult ära 19.12.2025 haigla psühhiaatriaosakonnas. S.R orienteerus õigesti enda isikuandmetes, ajas ja kohas. S.R kordas sama juttu, mida on kirjeldatud taotluses ja määratud esindaja kirjalikus seisukohas: tal on kopsuhaigus, mida ei taheta uurida ega ravida. Enda tegelikust olukorrast S.R-il arusaamist ei ole, ta eitab psühhiaatrilise probleemi olemasolu ja ravivajadust, ei ole nõus psühhiaatrilisi ravimeid kodus võtma ka siis, kui arstid seda vajalikuks peavad. Arvab, et töötukassa kaudu saaks piisavat 5
2-25-22179 psühhiaatrilist abi interneti teel, kui ta seda peaks vajama. S.R kurtis, et haiglas antakse väga kangeid ravimeid, mis teevad ta uimaseks, hommikul olid tasakaaluhäired ja kätes värin, S.R kodus guugeldas, et haloperidoli antakse, kui on raske psühoos, S.R-il seda ei ole. S.R rääkis, et haigestus 2021 koroonasse, ta raviti terveks, aga siis tuli kuidagi lima tagasi. S.R sõnul perearst suunas ta uuringutele, tehti kõik uuringud, bakteriaalne proov võeti ka, aga midagi ei leitud. Röntgen S.R haigust ei näitavat, röntgen näitab siis, kui on kolle. Haiglas tehti lihtsad uuringud, vere- ja uriiniprooviga seda haigust ei tuvasta. Tal ei ole luulusid oma tervise suhtes, ta on Internetist uurinud, et ka teistel koroonat põdenutel on siiani tüsistused. Tal on siiani köha, raske hingata, eriti menstruatsiooni ajal. Vahel on nii raske hingata, siis peab istuma üks jalg tagumiku all, siis on kuidagi kergem hingata. S.R soovib, et talle tehtaks vajalikud uuringud ja ta saaks bakterioloogi vastuvõtule. Ta ei ole ennast hooletusse jätnud, haiguse tõttu on küll söögiisu vähenenud, sest haigusega tuju läheb ära ja siis ei taha süüa ka, aga ta sööb ikka iga päev. See on normaalne, et sügisel ja talvel Eestis D-vitamiini puudus tekib. Tal on kodus olemas kõik vitamiinid. Süüa teeb kodus ema, tavaliselt teeb suppi, seda jätkub mitmeks päevaks. S.R rääkis, et ei ole 2021. aastast tööl käinud, sest on väga haige. Koolis ka haiguse tõttu ei käi. Ta on lihtsalt kodus, suhtleb sõpradega interneti teel, midagi muud ei tee. Praegu saab töötukassast toetust, nüüd tuleb selle viimane makse. Tal on tulemas töövõime hindamine, homseks on kokku lepitud kohtumine sotsiaaltöötajaga, kes aitab ankeeti täita. Psühhiaatriahaiglas ta olla ei taha ja ei pea siin olema, tuli psühhiaatri vastuvõtule ainult sellepärast, et ei osanud enam mujale pöörduda. Algul nõustus haiglasse jääma, sest arvas, et on see koht, kuhu kiirabiga toodud sisse võetakse. Kiirabisse oleks nõus jääma.
11.Puudutatud isiku raviarst, dr SK selgitas 19.12.2025 haiglas toimunud ärakuulamisel, et patsiendil on raske luululine häire, mis on olnud aastaid ravimata. Ohtlikkus on iseendale, teistele S.R ohtlik ei ole. Vajab kindlasti haiglaravi, luululine häire on mõjutanud juba tema füüsilist tervist, ta on elust sisuliselt välja langenud. Haiglas on S.R-ile raske ravimeid anda, teda tuleb tugevalt veenda selleks. Seni paari päevase ravi tulemusel veel muutusi ei ole, alustati väikeste kogustega. Prognoos paranemisele on halb, isegi suures annuses ravimid ei pruugi siin aidata. Suure tõenäosusega täielikku taastumist ei tule. Varasemalt on patsient psühhiaatriga kontaktis olnud 2 aastat tagasi ja juba siis oli luululise häire diagnoos. Kirjutati ravimid, aga patsient ei võtnud neid. Vajab kindlasti ravitähtaja pikendamist. Dr K hinnangul ka 40 päeva raviks on vähe, ilmselt tuleb veel pikendada. Haigust S.R ei tunnista, ravimeid võtab ainult veenmise peale. Hetkel on patsiendil 2 rohtu peal. Haloperidoli saab tilkadena hommikul ja õhtul, eile sai päeval, sest keeldus hommikul võtmast. Ööseks suus lahustuv tablett. Tilkadega on lihtsam, tableti võtmisel peab jälgima, et ikka võtaks. Patsient kurdab, et ravimid teevad uimaseks, aga tegelikult see nii ei ole, jaksab pärast ravimi võtmist osakonnas ringi liikuda ja vaielda ravimite üle, raviarst ei ole uimasust täheldanud. Kopsuhaigust tal tegelikult ei ole. Köhimist ka ei ole. Õed ütlevad, et S.R proovib endal ise köha esile kutsuda ja vahepeal isegi näppe kurku toppides. S.R-i on aastate jooksul väga põhjalikult uuritud ja füüsilist viga ei ole leitud. Dr K on suhelnud S.R emaga, tema arvamus S.R haiglas olekust on ebaselge. Kord on nõus ja leiab, et lapsel vaja ravi, siis järgmine hetk on helistanud sotsiaaltöötajaid läbi ja ähvardab advokaatidega. Koduses ravimite võtmises ema toele praegu loota ei saa.
12.Kohus leidis, et kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid ja ärakuulamisel vahetult kogetu kinnitavad PsAS § 11 lg 1 koosseisu olemasolu. Esitatud dokumentidest nähtuvalt on S.R-il raske psüühikahäire – luululine häire (F22.9), mis on aastaid ravimata ja on progresseerunud. Kohus leidis, et puudutatud isikul on ravimist vajav raske psüühikahäire.
6
2-25-22179
13.Kohus leidis, et puudutatud isiku puhul on põhjendatud tahtest olenematu ravi jätkumine haiglas. Ta ei tunnista enda haigust ega ravivajadust, paar aastat tagasi esmakordse psühhiaatri vastuvõtu järel talle määratud ravimeid kasutama ei hakanud. S.R-il puudub haiguskriitika ja ta ei tee ravikoostööd, kuna peab ennast psüühiliselt terveks. Kohtunikuga vesteldes S.R ei nõustunud ravimeid võtma ka siis, see oleks haiglast koju saamise tingimus. Seega ambulatoorne ravi ei ole praegu võimalik. Ka haiglas nõustub S.R ravimeid võtma üksnes pika veenmise peale, dr K sõnul on S.R hommikust ravimit anda päeval, sest hommikul ei suudetud veenda S.R-i ravimit võtma, tablettravi puhul tuleb jälgida, et S.R ravimit võtmise järel kohe välja ei sülita. Kuna S.R ravi vajalikuks ei pea, ei saa temaga sõlmida ravikokkuleppeid. Raviarsti selgitusel on kontrollitud turvaline keskkond hädavajalik patsiendi seisundi ravimiseks ja ravimite mõju hindamiseks.
14.Kohus oli veendunud, et S.R-i haiglaravita jäämisel püsib reaalne oht tema enda tervise (nii kehalise kui vaimse) suhtes. Seda kinnitab asjaolu, et kopsuhaiguse luulu tõttu on S.R-i varasem tavapärane elukorraldus katkenud, ta ei käi enam tööl ega õpi. Nii S.R psüühiline kui ka füüsiline tervis on halvenenud - suurenenud ärevus ja hirm, haiguse tõttu on vähenenud söögiisu, aastate jooksul on vähenenud kehakaal, arstid on diagnoosinud aneemiat ja hüpovitaminoosi (D vitamiini osas), mis võivad psühhiaatrilise ravita jäämisel ja enda tervisest ebaadekvaatse arusaamise jätkumisel süveneda ning viia eluohtliku seisundini. S.R sõnul on ta viimased 5 aastat olnud kodune, haiguse tõttu on jäänud haridustee poolikuks, samuti ei olevat tal ühtegi sõpra (kohtunikuga vesteldes küll väitis, et räägib sõpradega interneti teel), ka tööl ei ole käinud 2021.aastast. Kodus midagi ei tee, suure osa päevast veedab voodis lamades, pesema minemine nõuab suurt pingutust. S.R-i puhul on pigem kindel, et haiglaravita jäämisel et tema tervis halveneb veelgi, lõpeb invaliidistumise ja eluaegse kõrvalise abi vajadusega (sellist prognoosi möönis ka dr K). Haigusest tingitult ei ole S.R iseseisev toimetulek reaalne, ravita psühhootiline seisund ei taandu, S.R tervis halveneb veelgi. Eeltoodu alusel leidis kohus, et muu psühhiaatriline ravi ei ole praegu võimalik ega piisav ning põhjendatud on puudutatud isiku tahtest olenemata psühhiaatriline ravi haiglas. Kohus pikendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras rakendatud tahtest olenematut ravi tähtaega psühhiaatriakliinikus kuni 40 päevani. Määruskaebus
15.Puudutatud isik esitas määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus lahend, millega jätta avaldaja taotlus puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks rahuldamata.
16.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole käesoleval juhul täidetud tahtest olenemata vältimatu psühhiaatrilise abi eeldused PsAS § 11 lg 1 p 2 ja 3 mõttes. Määruskaebuse esitaja ise on seisukohal, et tema suhtes ei esinenud selliseid asjaolusid, mis andsid aluse kohaldada esialgset õiguskaitset esmalt 4 päevaks ja hiljem pikendada tahtest olenematut ravi tähtaega. Isik ei ole ohtlik ei endale ega teistele. Määruskaebuse esitaja saab aru ja tajub erinevaid olukordi ja situatsioone ning suudab oma käitumist vastavalt juhtida. Isik möönab, et ravimeid tuleb siiski võtta ja saab aru ravimite vajalikkusest tema tervisele, et tagada tervisliku seisundi stabiilsus. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et võimalik on kohaldada ka muid psühhiaatrilist abi meetmeid, näiteks ambulatoorset ravi. Määruskaebuse esitaja on nõus käima vabatahtlikult ja regulaarselt psühhiaatri vastuvõtul ning järgima raviplaani kodustes tingimustes viibides. Menetlusosaliste seisukohad
7
2-25-22179
17.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu. Avaldaja tugines psühhiaatrite 17.12.2025 ja 18.12.2025 hinnangule ning raviarsti hinnangule. Isikul diagnoositud raskele psüühikahäirele on muuhulgas iseloomulik haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine, mistõttu isiku enda hinnang psüühilisele terviseseisundile ei saagi vastata objektiivselt tuvastatule. Erinevate psühhootiliste veendumuste tõttu oma tervise kohta on ta jätnud end adekvaatse ravita, nõudnud erinevatelt arstidelt uuringute ja ravi määramist, mis pole olnud asjakohane ning see kõik kokku on halvendanud omakorda tema kehalist tervist (aneemia, ninaverejooksud jms). Seega ohtlikkus tema enda tervise osas on juba resulteerunud. Kuna haigusteadvust ei ole piisavalt kujunenud, siis ei saa olla veendunud, et ta suudaks vähem kontrollitud viisil ravi vastu võtta.
18.Puudutatud isiku elukoha järgne eestkosteasutus vaidles kaebusele vastu. PsAS § 11 lg 1 eeldused on täidetud. Kohus on tuginenud raviarsti erialasele arvamusele, mille kohaselt on isiku käitumine ettearvamatu ning ta kujutab jätkuvalt ohtu nii endale kui ka potentsiaalselt teistele. Asjaolu, et isik möönab ravimite vajalikkust ja avaldab valmisolekut neid võtta, ei välista tahtest olenematu ravi kohaldamise vajadust. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole määrav mitte isiku deklaratiivne ravisoostumus, vaid hinnang sellele, kas isik on tegelikult suuteline raviplaani järjepidevalt järgima ning kas ambulatoorne ravi oleks piisav ohu vältimiseks. Käesolevas asjas leidis raviarst, et isik vajab statsionaarset ravi ning ambulatoorne ravi ei ole piisav. Kohus on seda hinnangut arvesse võttes põhjendatult leidnud, et leebemate meetmete kohaldamine ei ole piisav. Menetluse edasine käik
19.Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
20.Avaldaja esitas maakohtule 22.01.2026 taotluse tahtest olenematu ravi kohaldamise lõpetamiseks, kuna puudutatud isiku tervislik seisund on sedavõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima, ta ei ohusta enam iseenda elu, tervist ja julgeolekut ja saab aru edasise ravi vajalikkusest.
21.Pärnu Maakohus lõpetas puudutatud isiku suhtes vaidlustatud määrusega kohaldatud tahtest olenematu ravi kohaldamise 22.01.2026 määrusega.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
22.Ringkonnakohus selgitab esmalt, et kuigi tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi on puudutatud isiku suhtes pärast tema määruskaebuse esitamist lõpetatud, mistõttu ei ole avalduse uuesti lahendamine enam võimalik, saab ringkonnakohus kontrollida vaidlustatud Pärnu Maakohtu määruse seaduslikkust.
23.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub kõigi vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8
2-25-22179
24.Ringkonnakohus selgitab esmalt, et PsAS § 17 lg 1 kohaselt on psühhiaatrilise sundravi eesmärgiks psüühikahäire ravi, psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vähendamine ning isiku toimetuleku taastamine iseseisvaks toimetulekuks ühiskonnas. Kinnisesse asutusse paigutamise menetlus on suunatud eelkõige isiku enda tervise kaitsmisele (RKTKm, 12.11.2021, 2-21-5865, p 14.2.). Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu määruse seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud kõik TsMS 534 lg 5 teises lauses ja PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ning maakohtule ei ole materiaalõiguse väär kohaldamine ega menetlusõiguse normide rikkumine ette heidetavad.
25.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
26.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ongi puudutatud isiku raviarst maakohtule 19.12.2025 ärakuulamisel sellisest vajalikkusest teada andnud. Sealjuures on arvamuses esile toodud, et puudutatud isik vajab kindlasti haiglaravi jätkamist luululisest häirest tingitud iseendale ohtlikkusest tulenevalt, kuna hetkel raviga muutusi ei ole ja puudutatud isik oma haigust ei tunnista, talle on raske ravimeid anda ja teda peab selleks tugevalt veenma ning tema luululine häire on mõjutanud juba tema füüsilist tervist, mistõttu ta on elust sisuliselt välja langenud, olgugi, et kopsuhaigust tal tegelikult ei ole (dtl 48).
27.Ringkonnakohus osundab, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Ringkonnakohtul puudub alus siinses asjas esitatud psühhiaatrite arvamustes kahelda. Kuigi puudutatud isik väidab määruskaebuses, et ta ei ole ohtlik iseendale ega teistele ning suudab oma käitumist vastavalt juhtida ja saab aru ravimite vajalikkusest tema tervisele, ei lükka see väide ümber asjas esitatud raviarsti ja psühhiaatrite arvamusi puudutatud isiku ohtlikkusest iseendale. Ringkonnakohus osundab, et ka määruskaebusele antud vastusest nähtuvalt on avaldaja jäänud selles osas endisele arvamusele, tuues esile, et puudutatud isikul ei ole endiselt haigusteadlikkust piisavalt kujunenud ning haiglaravi lõpetamine tähendaks puudutatud isiku ravita jäämist (dtl 88). Lisaks on puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtevastase ravi pikendamist toetanud ka temale määratud esindaja, kes on esindaja hinnangul haiguskriitikata, ravi vajadust ei mõista, kuigi oluline on et ta läbiks ravikuuri (dtl 43- 44). Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1), tuvastas maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus on täidetud ka vaidlustatud määruse tegemisel ning puudutatud isiku ohtlikkus iseendale on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline, kuna haiglaravita jäämisel tema tervis halveneb veelgi.
9
2-25-22179
28.Ringkonnakohus on ka seisukohal, et olukorras, kus puudutatud isik ei mõistnud enda ravivajadust ja võttis ravimeid ainult veenmise tulemusel, ei olnud võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Puudutatud isik ise on 19.12.2025 ärakuulamisel maakohtule vastanud, et ta ei taha psühhiaatrilisi ravimeid kodus võtta, kuna neid ei ole tal vaja, sest seda psühhoosi tal ei ole (dtl 47). Sellest tulenevalt ei ole ringkonnakohtul võimalik nõustuda selle määruskaebuse väitega, et puudutatud isikule oleks olnud võimalik kohaldada ambulatoorset psühhiaatrilist ravi. Arvestades, et puudutatud isiku käitumine ja seisukohad ärakuulamisel andsid alust kahelda, et puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtaks, oli seega õige ka see maakohtu järeldus, et puuduliku haiguskriitika tõttu ei ole võimalik puudutatud isiku ravi väljaspool haiglat. Kuna ka kohtupraktikas on sedastatud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40), järeldas maakohus vaidlustatud määruse tegemisel õigesti ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eelduse olemasolu.
29.Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et puudutatud isik ei vaidlusta määruskaebusest nähtuvalt endal psüühikahäire olemasolu, olid maakohtu määruse tegemise ajal puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse pikendamiseks vajalikud seaduses sätestatud eeldused seega täidetud, mistõttu jääb maakohtu määrus muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
30.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasutaotlused on lahendatud eelnevalt maakohtu poolt (15.01.2026 määrustega).
31.TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.