Tallinna linna avaldus B.M-i paigutamiseks kinnisesse hoolekandeasutusse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.09.2025 määrus, mida on parandatud 16.09.2025 määrusega
Kaebuse esitaja ja liik
B.M-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Tallinna linn (linnavalitsuse kaudu), lepinguline esindaja Meelika Limberg Puudutatud isik I (määruskaebuse esitaja) B.M , seaduslik esindaja eestkostja Z.L ja esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Mariann Tusti Puudutatud isik II (eestkostja) Z.L
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 01.09.2025 määrus, mida on parandatud 16.09.2025 määrusega.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.
4.Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Harju Maakohtu menetluses oli Tallinna linna (avaldaja) 21.07.2025 avaldus B.M-i (patsient) paigutamiseks kinnisesse hoolekandeasutusse. Maakohus määras patsiendile riigi õigusabi korras esindaja (esindaja) ja kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi (ekspertiis) ning kuulas ära Sotsiaalkindlustusameti (SKA), patsiendi ja tema ema Z.L (ema).
2.Avalduse kohaselt on patsient avalduse esitamise ajaks olnud ravil psühhiaatriakliinikus üheksa korda. Sotsiaalkindlustusameti otsusega tuvastati tal keskmisele puude raskusastmele vastav vaimse funktsiooni kõrvalekalle ja Eesti Töötukassa otsusega puuduv töövõime 27.02.2023 - 26.02.2028. Patsiendil on raske krooniline psüühikahäire - püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00). Ta keeldub kategooriliselt nii kehaliste kui vaimsete haiguste suukaudsetest ravimitest, mistõttu saab regulaarselt süste. Vahel avaldab füüsilist vastupanu ka süsteravile, mistõttu vajanud ravimite manustamiseks lühiajalisi ohjeldamisi. Viimase tahtevastase hospitaliseerimise eel avaldas paranoilisi mõtteid enda jälgimisest, samuti oli ema suhtes verbaalselt agressiivne ja kahtlustav. Vahetult enne hospitaliseerimist pöördus patsient politseijaoskonda ja avaldas, et on kellegi ära tapnud. Lisaks oli hoidnud ema pantvangis (võtnud ära tema telefoni ja võtmed kartes, et ema avab kurjategijatelejälitajatele ukse) ning olnud tema suhtes füüsiliselt vägivaldne, tõugates ema vastu kappi. Korterisse sisenemisel vajati päästeameti abi ning patsient vajas agressiivse ja ebaadekvaatse käitumise tõttu mehhaanilist ohjeldamist käeraudadega. Psühhiaatriakliiniku osakonna juhataja leidis, et patsient vajab enda ja ümbritsevate ohutuse tagamiseks paigutamist ööpäevaringse järelevalvega tugevalt kontrollitud keskkonda.
3.Ekspertiisi akt kinnitas avalduses märgitud diagnoosi: püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00) avaldub pidevate ähvardavate, käskivate ja keelavate kuulmismeelepetena, väga piinavate võõrmõjuelamuste ja paranoiliste luulumõtetena. Patsient on naabrite suhtes kuri, käinud korduvalt nende kohta politseisse avaldust tegemas, samuti ei pea ta ema oma lihaseks emaks, vaid hääled on talle öelnud, et ema on tema pärisema ära tapnud ja nüüd tuleks ema ära tappa. Luul ema vastu on püsinud. Ta kardab psühhiaatrilisi ravimeid, sest nendega ta tapetakse. Nimetatud psüühikahäired moodustavad kogumina raske psüühikahäire, mis oluliselt piirab patsiendi võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Patsient vajab pidevat psühhiaatrilist ravi, kuid ta ei mõista ravivajadust. Ravita jäämisel tema tervislik seisund halveneb – tema käitumine muutub kontrollimatuks ja ta on luulumõtete ajel ohtlik nii endale kui teistele. Oht on korduvalt realiseerunud ja tema käitumine on ettearvamatu. Patsiendi vaimne seisund ei võimalda iseseisvat toimetulekut, vaid ta vajab paigutamist ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele kuni üheks aastaks. Vastasel juhul kaasneb oht talle endale ja kolmandatele isikutele. Turvalisuse tagamiseks ei ole võimalik muude meetmete rakendamine.
4.SKA seisukohast nähtuvalt esinevad patsiendil kõik SHS § 105 lg 1 järgsed alused kinnisesse asustusse paigutamiseks. Tal on raske psüühikahäire. Tema avaldused on mõjutusja kahjustusluulust lähtuvad, rigiidsed, aktualiseerunud on kuulmismeelepetted, ta eitab igasugust ravivajadust, mistõttu on ta ohtlik iseendale ja teistele. Tema suhtes on korduvalt rakendatud tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Psühhiaatriakliinikult saadud teabe kohaselt ei ole edasine psühhiaatriline aktiivravi paranemisprognoosi puudumise tõttu näidustatud. SKA leidis, et patsient vajab paigutamist hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihoolekandeteenust saama kohtumääruse alusel. Muid abimeetmeid pole käesolevalt võimalik kasutada, sest need põhinevad vabatahtlikkusel, inimese valmisolekul mõista oma abivajadust ning soovil abi vastu võtta. SKA käsutuses olevatele materjalidele tuginedes ei võimalda patsiendi tervislik seisund tal eluga iseseisvat toimetulekut, talle määratava raviplaani iseseisvat järgimist.
5.Esindaja kohtus patsiendiga psühhiaatriakliinikus. Haiglasse sattumise asjaolusid kirjeldas patsient esindajale pealiskaudselt ega tahtnud emaga seonduvast rääkida. Esindaja 2 (4)
märkis samuti, et patsiendi suhtes on kohaldatud viimase viie aasta jooksul psühhiaatrilist ravi üheksa korda. Väljaspool haiglat ilma ravita kordub sama muster, kus tal tekivad meelepetted, mille tõttu ta on ohtlik enesele (ei söö, ei joo, keeldub urineerimast, keeldub vajalikest raviprotseduuridest), aga ka teistele. On rünnanud ema, võtnud emalt vabaduse, on veendunud et ema on keegi teine, kujutab ette, et teda ohustatakse ja ähvardatakse, kujutab ette, et on ise toime pannud raskeid kuritegusid või siis, et teda kahtlustatakse nendes. Esindaja leiab, et patsiendi suhtes on täidetud kõik SHS § 105 lg-s 1 sätestatud asjaolud, mis on aluseks isiku paigutamiseks hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusele.
6.Kohus kuulas patsiendi ära tema viibimiskohas psühhiaatriakliinikus. Patsient teadis, kus ta viibib. Ta selgitas oma viibimise põhjuseks, et ta ei avanud politseile koduust, siis ta toodi kliinikusse. Enda hinnangul on tal tervisega kõik korras ja ta ei ole ohtlik endale ega teistele. Tal on küll olnud ühe oma toakaaslasega konflikt aga see oli suuline, mitte füüsiline ning põhjustatud toanaabri valjust muusikakuulamisest ajal, mil patsient soovis magada. Patsient oli vestluse ajal rahulik ja leplik. Vestluse alguses avaldas, et ei soovi kinnisesse asutusse paigutamist. Siiski tundis huvi, et kus hooldekodu asub ja kas seal interneti on, et ta saaks oma tahvelarvutit kasutada. Internetita on tal väga igav. Patsient ütles, et on lõpetanud 9. klassi ja õppinud pool aastat tehnikumis laevamehaanikuks, aga õpingud jäid pooleli ja laeval töötanud ei ole. Kokku on ta üldse töötanud oma elus kaks aastat. Kui ta haiglas ei ole, siis elab koos emaga.
7.Ema soovis eelkõige teada, millal ja kuhu ta poeg kliinikust suunatakse. Ema arvas siiski, et soovib kohtumäärust vaidlustada, aga ei osanud selgitada selle põhjust. Ema tunnistas, et poeg on talle kallale tulnud ja ravivajadust poeg ei tunnista. Ka ei suutnud ema pakkuda välja ühtegi muud lahendust, mis võiks tagada tema enda, patsiendi ja kolmandate isikute turvalisuse olukorras, kus poega kinnisesse hoolekandeasutusse ei paigutata.
MAAKOHTU MÄÄRUS
8.Maakohus rahuldas avalduse 01.09.2025 määrusega (vaidlustatud määrus) ja paigutas patsiendi kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele tähtajaga üks aasta, st kuni 31.08.2026 (aastaarv parandatud 16.09.2025 määrusega). Maakohus tunnistas määruse täidetavaks patsiendile kättetoimetamisega (TsMS § 541 lg 4) ning jättis patsiendi esindamise ja ekspertiisi kulud riigi kanda (TsMS § 172 lg 3 ls 1).
8.1.SHS § 105 lg 1 kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta (nõusolekuta hooldamine), kui esinevad kõik järgmised asjaolud: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama; 3) varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik. Maakohus kontrollis neid eeldusi TsMS §-s 533 ette nähtud korras ja leidis, et need on täidetud.
8.2.Maakohus tuvastas ekspertiisi akti põhjal eespool p-s 3 refereeritud asjaolud, sh patsiendi diagnoosi ja käitumismustrid, mis kinnitavad avaldaja ja SKA seisukohtades märgitut. Kokkuvõttes on patsient käitunud nii ennast kui teisi ohustavalt, olles agressiivne enda ja teiste vastu. Samas kardab ta psühhiaatrilisi ravimeid. Ta vajab igapäevast kõrvalabi ravimite võtmisel, väljaspool järelevalvet ta hakkama ei saa. Haiglaväliselt püsib oht tervisliku seisundi halvenemisele, tegutsedes haiguse ajel ebaadekvaatselt, võib olla agressiivne teiste suhtes, samuti jätta iseennast hooletusse. Asja materjalidest selgub, et patsiendile on osutatud suures mahus tervishoiuteenuseid – ta on viibinud vähemalt üheksa korda tahtest olenematul ravil. Eelneva põhjal leidis maaohus, et patsiendil puudub ravikriitika ja ravisoostumus. Varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks 3 (4)
ja muud täiendavad abinõud peale nõusolekuta hooldamise pole võimalikud. Põhjendatud on rakendada SHS § 105 lg-s 5 ette nähtud tähtaega üks aasta, st kuni 31.08.2026.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Patsiendi esindaja esitas tema soovil 17.09.2025 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada. Patsiendi sõnul on määrus ebaõige, sest tal puudub psüühikahäire. Tema terviseprobleemid on füüsilist laadi. Eesti julgeolekujõud on paigutanud tema kehasse magneti, mis ei võimalda urineerida ja valmistab suuri vaevusi. Kahjuks ei saa patsient selles osas adekvaatset abi, vaid talle manustatakse psühhiaatrilisi ravimeid, mida ta ei vaja. Kinnisesse asutusse paigutamise seadusest tuleneva eeldused (SHS § 105 lg 1) pole täidetud.
10.Avaldaja vaidles kaebusele vastu, ema seisukohta ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).
12.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse nappide väidetega. Maakohus leidis õigesti, et patsiendi puhul olid täidetud SHS § 105 lg 1 tingimused nõusolekuta hooldamise kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus asjakohaselt ekspertiisi käigus tuvastatud ja toimikust nähtuvatele andmetele. Eksperdi hinnangul on patsiendil raske krooniline psüühikahäire – püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (SHS § 105 lg 1 p 1). Maakohus kontrollis ja tuvastas menetlusnorme rikkumata, et patsiendi senises käitumises ilmnevad ohtlikkuse tunnused (SHS § 105 lg 1 p 2). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1) – seegi tunnus on käesoleval juhul täidetud. Samuti on õige ja piisavalt põhjendatud maakohtu otsustus teiste meetmete ebapiisavuse või võimatuse kohta (SHS § 105 lg 1 p 3).
13.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused nõusolekuta hooldamise kohaldamiseks. Rakendatud meetme kestust (üks aasta) ei ole kaebusega kahtluse alla seadnud. Maakohus ei rikkunud oluliselt menetlusnorme tähtaja määramisel ega ka muus osas.
14.Maakohus jättis toimikust nähtuvad menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus saab aru, et maakohtu eesmärk oli siiski jaotada kõik menetluskulud. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 3 ls 1 järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Resolutsioonis märgitakse menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.
15.Patsiendi esindaja ei esitanud koos määruskaebusega ega selle koostamisest kolme kuu möödumisel riigi õigusabi tasu ja kulude taotlust. RÕS § 22 lg 3 ajalise piirangu tõttu ei saa seda enam esitada ja hilisemaid toiminguid pole esindaja kohtumenetluses teinud. Seetõttu ei saa ringkonnakohus riigi õigusabi tasu ja kulusid kindlaks määrata.
16.TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt)
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.