Määruse tegemise aeg ja koht 05.02.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-25-18889
Kohtuasi
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus X.G paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.11.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X.G
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
määruskaebus Regionaalhaigla
Puudutatud isik I (ravile paigutatav isik) X.G (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila Puudutatud isik II (ravile paigutatava isiku abikaasa) B.O (isikukood XXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta tsiviilasja materjalide juurde B.O 24.01.2026 esitatud tõendid. Jätta määruskaebus rahuldamata. Jätta Harju Maakohtu 12.11.2025 määrus muutmata. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib siinse määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib
2-25-18889 menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 10.11.2025 Harju Maakohtule taotluse X.G (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ning selle pikendamiseks 40 päevani.
1.1.Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik alates 09.11.2025 avaldaja psühhiaatriakliinikus ning tema suhtes rakendati alates 09.11.2025 kell 21.08 tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi.
1.2.Taotlusele lisatud psühhiaatrite MV ja IV 10.11.2025 arvamuse kohaselt on puudutatud isik XXX kodanik, kes on abielus eestlasega ning elab vaheldumisi Eestis ja Soomes. Puudutatud isik haigestus 2023. aastal raseduse katkestamise järgselt, olles emotsionaalselt väga traumeeritud. Pärast meditsiinilist aborti nõudis puudutatud isik loodet näha, hoidis seda ligi 6 tundi enda käes ning keeldus seda ära andmast. 2024. aastal uuesti rasestudes püsis puudutatud isik muutlikus meelolus, väitis periooditi, et ei soovi last ning üritas ise rasedust katkestada (ronis lauale kavatsusega sealt maha hüpata kõhu peale). Puudutatud isik süüdistas ümbritsevaid (abikaasa, naabrid, vanemad), kes tahtvat teda kahjustada. Puudutatud isiku meeleolu püsis muutlik ka sünnituse järgselt – hooliv ja hell suhtumine lapsesse vaheldus ärritusperioodidega, kui isik sulges end tualetti ja peksis seinu. Samas võis puudutatud isik istuda tunde pilk ühe punkti suunatud, pööramata tähelepanu lapse nutule. Puudutatud isik keeldus oma abikaasa (B.O) korduvatest ettepanekutest pöörduda psühhiaatri poole, ründas mitmel korral oma abikaasat ning tegi politseile väljakutseid, väites, et tema kodus on võõras mees. 03.03.2025 hospitaliseeriti puudutatud isik esmakordselt avaldaja psühhiaatriakliinikusse järjekordse agressioonihoo järgselt, kui puudutatud isik peksis garaaži ukseklaasid haamriga puruks. Puudutatud isikule rakendati tahtest olenematult ravi kohtumääruse alusel ning isikul diagnoositi raske depressioon psühhoosiga, mille sümptomaatikas oli esiplaanil depressiivne düsfooria süüdistava vaenulikkusega oma abikaasa suhtes. Raviga puudutatud isiku seisund paranes, ta lubati koju 31.03.2025 ning isikule määrati nii antipsühhootiline kui ka depressiivne toetusravi. 17.04.2025 kaugvisiidil teatas puudutatud isik psühhiaatrile, et ta on ravi katkestanud. Puudutatud isiku seisund on viimasel ajal süvenevalt destabiliseerunud. Puudutatud isikul on tekkinud taas meeleolukõikumised ning lisandunud on mäluhäired, sh hiljuti unustas puudutatud isik tühja lastekäru bussi. Esinenud on olukordi, kus puudutatud isik ei lase oma abikaasat voodisse ning isik on käskinud abikaasal köögi põrandal magada. Puudutatud isik on avanud korduvalt maja väravaid, kust pere suur koer võib välja minna ja osutuda inimestele ohtlikuks. Seekord kutsus puudutatud isiku abikaasa kiirabi, kuna puudutatud isik läks ebaselgetel põhjustel füüsiliselt oma abikaasale kallale. Kohaletulnud kiirabibrigaadiga tegi puudutatud isik koostööd, ise oma vaimse seisundi osas kaebuseid ei esitanud, aga nõustus haiglasse 2
2-25-18889 toimetamisega. Valvearsti vastuvõtul oli puudutatud isik ärev ja pinges ning eitas vaimse tervise probleeme. Puudutatud isik püüdis kodus toimunut ratsionaliseerida, eitas otsest agressiooni abikaasa suhtes, ei võtnud omaks meeleolukõikumist ning ei näinud haiglaravi vajadust. Puudutatud isik hospitaliseeriti tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse alusel 09.11.2025 kell 21.08.
1.3.Avalduse esitamise ajaks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Isik käitub haiglas küll rahulikult, aga ei suuda senini oma käitumist mõistetavalt selgitada. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – raske depressioon psühhoosiga (F32.3). Arvestades puudutatud isiku inadekvaatset ja agressiivset käitumist ning seda, et peres on väike laps, on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele. Puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust ise hindama.
1.4.Puudutatud isiku seisundi paranemist nelja ööpäeva jooksul ei olnud alust prognoosida. Seetõttu taotles avaldaja puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi (sh antipsühhootilise ja üldrahustava) kohaldamist neljaks päevaks ning selle pikendamist 40 päevani. Menetluse edasine käik
2.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära. Ärakuulamisel oli puudutatud isik oma abikaasa suhtes negatiivselt ja paranoiliselt meelestatud. Isik leidis, et kõik, mis tema elus on halvasti, on tingitud abikaasa tegevusest. Isik sattus haiglasse põhjusel, et ta tülitses oma abikaasaga, kes kutsus kiirabi ning puudutatud isik toodi haiglasse. Isik ei soovi haiglasse jääda, sest tal ei ole midagi viga, aga kui arstid käsivad, siis on ta nõus haiglasse jääma.
3.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust.
4.Harju Maakohtu 10.11.2025 määrusega rakendati puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutati puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 09.11.2025 kell 21.08 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest kuni 13.11.2025 kell 21.08 (või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega). Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.
5.Puudutatud isiku raviarsti 12.11.2025 esitatud täiendava arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus ja põhjendused
6.Harju Maakohtu 12.11.2025 määrusega pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päevani alates tema 09.11.2025 kell 21.08 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest kuni 19.12.2025 kell 21.08 (või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega). Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda. 3
2-25-18889
6.1.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt esinevad praegusel juhul asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks 40 päevani. Maakohus viitas psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.
6.2.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – raske depressioon psühhoosiga (F32.3), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Puudutatud isik on ohtlik eelkõige ümbritsevatele. Puudutatud isik on käitunud agressiivselt oma abikaasa suhtes, jätnud oma lapse hooletusse, lõhkunud vara ning puudutatud isikul on esinenud mäluhäired (võib olla ohtlik, kuna peres on väike laps). Puudutatud isikul puudub haiguskriitika. Puudutatud isiku nõusolek „kui arstid käsivad, siis olen nõus jääma“ ei ole tõsiseltvõetav, sest haiguskriitika puudumise tõttu võib ta oma seisukohta igal ajahetkel muuta ning see ei ole tema ravi suhtes positiivne. Seega ei ole ravi läbiviimine muul viisil võimalik. Määruskaebus
7.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt sai puudutatud isiku paigutamine psühhiaatriakliinikusse võimalikuks, kuna tema abikaasa esitas ebaõigeid väiteid puudutatud isiku mitteadekvaatse käitumise ja vägivaldsuse kohta. Psühhiaatriahaiglasse toimetamisel ja haiglas viibides käitus puudutatud isik rahulikult ja tegi arstidega koostööd. Puudutatud isik ei ohusta kedagi ning soovib minna koju oma lapse juurde. Menetluse edasine käik ja menetlusosaliste seisukohad
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
9.25.11.2025 teatas avaldaja, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi 25.11.2025.
10.23.01.2026 seisukohas selgitas avaldaja, et vaidleb määruskaebusele vastu. Puudutatud isiku puhul olid täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused vastavalt PsAS § 11 lg-le 1. Avaldaja selgitas, et puudutatud isikul tekkisid pärast esmakordset hospitaliseerimist (03.03.2025–31.03.2025) taas meeleolu kõikumised ning tema käitumine muutus ebastabiilseks. Puudutatud isik muutus düsfooriliseks, ei olnud millegagi rahul, süüdistas kõiges oma abikaasat, sõimles, ärritumisel tuli abikaasale füüsiliselt kallale, käitus impulsiivselt ja mõtlematult ning ei suutnud oma emotsioone kontrollida. Puudutatud isik ei märganud kohati, mis tema ümber toimub, unustas mitmeid asju bussi ning kutsus korduvalt välja lastekaitset (süüdistades meest lapse hooletusse jätmises), kuid hiljem ei mäletanud, et oleks lastekaitsesse helistanud. Puudutatud isik hospitaliseeriti taas 09.11.2025. Haiglas viibides kõneles puudutatud isik kiirelt katkematu monoloogina sellest, kuidas tema abikaasa on kõiges süüdi ning et abikaasa on tema suhtes agressiivne ja provotseerib teda (jäi mulje reaalsustaju häirumisest). Puudutatud isikul diagnoositi raske psüühikahäire – raske depressioon psühhoosiga (F32.3). Raske depressiooniga võib kaasneda tugev kurbus või rahutus, agiteeritus, kaasuvalt psühhootiline reaalsustajuhäire ja luuline mõtlemine. Puudutatud isik viibis statsionaarsel ravil 09.11.2025– 25.11.2025, puudutatud isiku esialgset diagnoosi täpsustati ning lõplikuks diagnoosiks jäi segatüüpi afektiivne episood (F38.00). Puudutatud isikul puudus koostöövalmidus raviks. 4
2-25-18889 Puudutatud isik on avaldanud vahelduvalt nõusolekut raviks ja siis jälle sellest keeldunud. Sisulist haigustaju puudutatud isikul ei kujunenud. Käesolevalt on teada, et ka pärast seekordset haiglaravi on puudutatud isik lõpetanud ravimite võtmise, kuna ei pea end haigeks.
11.Puudutatud isiku abikaasa B.O selgitas 24.01.2026 seisukohas, et puudutatud isikul on olnud aastaid vaimse tervise mured ja tema käitumine on olnud ebastabiilne. Puudutatud isik ei ole stabiilselt järginud talle määratud raviskeeme. Puudutatud isik on olnud oma abikaasa suhtes korduvalt füüsiliselt vägivaldne. 20.10.2025 tuli puudutatud isik oma abikaasale kallale ning põhjustas talle vigastusi näopiirkonnas. 09.11.2025 läks puudutatud isik taas oma abikaasale kallale ja hakkas teda kätega näo piirkonda peksma. 03.03.2025 peksis puudutatud isik haamriga maja akna- ja ukseklaasid sisse, väites, et ta tahab, et abikaasa asjad ära varastatakse. Samuti tahtis puudutatud isik oma abikaasa skuutrit ja poksiaparaati (abikaasa tööks vajalikud esemed) haamriga katki peksta. Puudutatud isik on käitunud korduvalt sundja luulumõtete ajendil (peksis uksi, aknaid, seinu, kujutas ette, et tema õde on Eestis jne). Luulumõtetest andis 2025. aasta kevadel teada ka puudutatud isiku raviarst, kui puudutatud isik viibis sundravil. Puudutatud isik on vihahoos soovinud alla üheaastast last visata vastu maad, mille kohta on andnud tunnistust ka tunnistajad kiirabile 2025. aasta kevadel. Puudutatud isik on üritanud 22.05.2023 enesetappu teha.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-i 1 alusel koosmõjus §ga 659 jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata.
13.Ringkonnakohus võtab TsMS § 662 lg 3 alusel asja materjalide juurde B.O 24.01.2026 esitatud tõendid.
14.Vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu ravi lõpetatud (25.11.2025), annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine määruskaebuse lahendamist.
15.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse pikendamiseks kuni 40 päevani.
16.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline 5
2-25-18889 abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
17.Asja materjalidest nähtuvalt viibis puudutatud isik avaldaja psühhiaatriakliinikus ravil teist korda. Psühhiaatrite MV ja IV 10.11.2025 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – raske depressioon psühhootiliste sümptomitega (F32.3). Raskest psüühikahäirest tulenevalt ei suuda puudutatud isik oma emotsioone kontrollida, tal esinevad meeleolukõikumised, ta on muutunud düsfooriliseks ja oma abikaasa suhtes süüdistavaks (arstidel jäi mulje reaalsustaju häirumisest) ning on käitunud impulsiivselt, inadekvaatselt ja agressiivselt. Arvestades eeltoodut, on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt täidetud PsAS § 11 lg 1 p-st 1 tulenev tingimus, s.o puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Vastuses määruskaebusele on avaldaja selgitanud, et puudutatud isiku esialgset diagnoosi on täpsustatud ning puudutatud isiku lõplikuks diagnoosiks on segatüüpi afektiivne episood (F38.00).
18.Riigikohus on selgitanud, et isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2 ja seal viidatud kohtupraktika).
19.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja materjalidest nähtuvalt võib isik olla ohtlik teiste inimeste elule ja tervisele. Asja materjalide järgi on puudutatud isik olnud korduvalt (20.10.2025 ja 09.11.2025) füüsiliselt vägivaldne oma abikaasa suhtes. Puudutatud isik põhjustas 20.10.2025 abikaasale vigastusi näopiirkonnas (dtl 86). Lisaks on puudutatud isiku abikaasa selgitanud, et puudutatud isik võib samuti olla ohtlik oma väiksese lapse suhtes. Nimelt on puudutatud isik vihahoos soovinud alla üheaastast last vastu maad visata. Eelnevatel asjaoludel on ringkonnakohtu hinnangul isiku ohtlikkus teiste elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline ning täidetud on PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud kriteerium.
20.Asja materjalidest nähtuvalt puudub puudutatud isikul haiguskriitika. Avaldaja on selgitanud, et puudutatud isik on avaldanud vahelduvalt nõusolekut raviks ja siis jälle sellest keeldunud. Kuna puudutatud isik ei tunnista haiglaravivajadust ning on varasemalt koduse toetusravi katkestanud, siis ei ole ambulatoorne psühhiaatriline ravi rakendatav. Seega ei ole muu psühhiaatriline abi ringkonnakohtu hinnangul küllaldane ega võimalik ning täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud kolmas eeldus. Avaldaja on vastuses määruskaebusele lisaks selgitanud, et ka pärast seekordset haiglaravi on puudutatud isik lõpetanud ravimite võtmise, kuna ei pea end haigeks.
21.Puudutatud isik väidab, et tema abikaasa on esitanud ebaõigeid väiteid puudutatud isiku mitteadekvaatse käitumise ja vägivaldsuse kohta. Ringkonnakohus märgib, et asja materjalidest ei nähtu, nagu maakohus oleks isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste hindamisel lähtunud üksnes puudutatud isiku abikaasa väidetest. Toimikust nähtub, et
6
2-25-18889 maakohus hindas tõendeid kogumis. Kohus arvestas puudutatud isiku abikaasa seletusi, lisaks kuulas kohus puudutatud isiku isiklikult ära ning hindas ka raviarstide arvamusi.
22.Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid täidetud ja puudutatud isiku võis paigutada kuni 40 päevaks haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata.
23.Määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.