Määruse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2026, Tallinn Kohtuasja number
2-25-21048
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus U.D suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 6. detsembri 2025 ja 8. detsembri 2025 määrused
Kaebuse esitaja ja liik
U.D määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik U.D (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 6. detsembri 2025 määrus muutmata.
2.Jätta Harju Maakohtu 8. detsembri 2025 määruse resolutsioon muutmata, täiendades osaliselt kohtumääruse põhjendusi.
3.Määruskaebus jätta rahuldamata.
4.Menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse võib esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas
tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 543). Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja, SA PERH) esitas 06.12.2025 Harju Maakohtule taotluse U.D (puudutatud isik) paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 05.12.2025, kell 17.28 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu ja ta ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel. Avaldaja palus rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda kuni neljakümne päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni nelikümmend päeva arvates tahtest olenematu ravi otsusest.
2.Avaldusele lisatud psühhiaatrite ühise arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik PERH Psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 16. korda. Varasemast anamneesist on teada, et patsient pöördus esmakordselt psühhiaatri vastuvõtule 2001. aastal pärast sõjaväeteenistust, mil olid kaebuseks hirmutunne, unehäired, süütunne ning jälitusmõtted. Diagnoositi luululine häire (F22) ning patsient jäi ambulatoorsele ravile. 2007. aastal seisund halvenes, tekkisid ärevus, unetus, meeleolu kõikumised, kujunes laiaulatuslik kahjustusluul. Diagnoositi äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega (F23.1). Seisund stabiliseerus ning patsient jätkas ambulatoorse raviga. 2012. aastal esines uus psühhoosi ägenemine pärast lõputöö kaitsmist, aktualiseerusid süüdistus- ja kahjustusluul ning kuulmismeelepetted. Puudutatud isik viibis taas haiglaravil, diagnoositi paranoidne skisofreenia (F20). Tema seisund on olnud edaspidi muutlik, puuduliku haigustaju tõttu on esinenud probleeme ravisoostumusega, puudutatud isik vähendab kodus omavoliliselt raviannuseid ning jätab ravimite tarvitamise pooleli, mistõttu psühhoos on korduvalt ägenenud ja ta on vajanud haiglaravi. 2024. aastal vajas haiglaravi kahel korral. 2024.a juunis lahkus psühhootilistel ajenditel kodust, avaldas, et elas 3 päeva ilma rahata tänaval, oli söömata. Haiglaravil äge psühhoos taandus, kuid sisulist ravisoostumust ei tekkinud ning haiglaravi järgselt lõpetas taas toetusravi. 01.12.2024- 10.01.2025 viibis haiglaravil kui toodi valvetuppa, sest jooksis Vanalinnas alasti. Valvetoas avaldas, et kuulis häält, mis käskis minna alasti Raekoja platsile kirja viima ja seal pidi toimuma tema ristilöömine. Pärast haiglaravi alustas kodus koheselt 2
raviannuste vähendamist ja vajas uuesti haiglaravi psühhoosi ägenemise tõttu 03.02.07.02.2025 ning 16.02.-21.03.2025. Viimati viibis puudutatud isik haiglaravil PERH Psühhiaatriakliinikus 08.05.-17.09.2025. Ta oli end löönud ise 6 korda noaga rindkeresse, mistõttu vajas erakorralist operatsiooni ning viibis intensiivravil. Valvetoas avaldas, et vigastas end kuna tundis lootusetust ja ebaturvalisustunnet, avaldas luulumõtteid, et endised jalgpallurid või joodikud tungivad tema koju ja tunnistas ravimite vähendamist. Haiglaravi jooksul keeldus puudutatud isik korduvalt ravimitest, vajas nende manustamist süstetena ning lühiajalist füüsilist ohjeldamist. Ravikoostöö puudutatud isikuga oli keeruline ning haiguskriitikat tal ei tekkinud.
2.1.Käesolevale hospitaliseerimisel eelnenust on teada, et puudutatud isik kutsus endale 01.12.2025 kiirabi, sest tal olid viimasel 2 nädalal esinenud kuulmismeelepetted, mis käskisid tal kiirabi kutsuda ning rääkisid, mida puudutatud isik valesti on teinud. Kiirabi poolt manustati talle antipsühhootilist ravimit ja patsient jäi kodusele ravile. 05.12.2025 oli puudutatud isik hüpanud suitsiidi eesmärgil järve, sest tundis väsimust elust ning emaga kooselamisest. Valvepsühhiaatri vastuvõtul oli puudutatud isik pinges ning avaldas suitsiidmõtteid, öeldes, et soovib "lähedasi lõpuni kaitsta" ja end ravimitest võõrutada. Valvearsti otsusega alustati tahtest olenematut ravi 05.12.25 kell 17.28. Käesolevalt ei ole puudutatud isiku psüühiline seisund oluliselt paranenud. Ta väljendab hirmu, et ravimid mõjuvad talle halvasti. Puudutatud isik eitab suitsiidmõtteid, meelepetete esinemist, kuid jääb kahtlus dissimuleerimisele. Ta keeldub haiglaravist, ravimitest ja tahab koju minna. Oma suitsiidkatse osas normaliseerib olukorda ja ei selgita täpseid tagamaid.
2.2.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire F20.00 püsikululine paranoidne skisofreenia. Tema käitumine on psühhoosielamustest juhitud, sihipäratu ja ettearvamatu, mille tõttu ta on ravita jäämisel ohtlik nii iseendale (hüppas suitsiidi eesmärgil järve, et seal ära külmuda) kui teda ümbritsevatele. Oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku seisundi paranemine ja tema iseseisev ohutu toimetulek kodustes tingimustes ei ole tõenäoline 4-päevase haiglaravi järgselt, mistõttu taotleb avaldaja kohtult luba puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks nii esmase õiguskaitse korras 4 päevaks kui raviloa pikendamiseks ja temale psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva, rahustava ning muu vajaliku ravi (kaasa arvatud kehaliste haiguste ravi) manustamiseks haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest. Harju Maakohtu 6. detsembri 2025 määrus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rakendas 06.12.2025 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriakliinikusse paigutamisest, s.o alates 05.12.2025 kella 17.28-st kuni 09.12.2025 kella 17.28. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva, rahustava ning muu vajaliku ravi (kaasa arvatud kehaliste haiguste ravi) manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
3.1.Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.
3.2.Määruse põhjenduste kohaselt kohaldati puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi valvearsti poolt 5.12.2025 kell 17.28 otsusega. Käesolevaks ajaks ei ole 3
puudutatud isiku seisund olulisel määral paranenud ja ta ei suuda otsustada adekvaatselt oma ravivajaduse üle. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, oli kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire F20.00 (püsikululine paranoidne skisofreenia). Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Eeltoodut tõendab asjaolu, et viibib ravil 16. korda. Käesolevalt ei ole puudutatud isiku psüühiline seisund oluliselt paranenud. Ta väljendab hirmu, et ravimid mõjuvad talle halvasti. Puudutatud isik eitab suitsiidmõtteid, meelepetete esinemist, kuid jääb kahtlus dissimuleerimisele. Keeldub haiglaravist, ravimitest ja tahab koju minna. Oma suitsiidkatse osas normaliseerib olukorda ja ei selgita täpseid tagamaid. Kohus leidis, et võttes arvesse patsiendi seisundit ei ole ta suuteline mõistma ravivajadust ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Tema käitumine on psühhoosielamustest juhitud, sihipäratu ja ettearvamatu, mille tõttu ta on ravita jäämisel ohtlik nii iseendale (hüppas suitsiidi eesmärgil järve, et seal ära külmuda) kui teda ümbritsevatele (käitumine psühhoosist juhituna ettearvamatu). Kohus leidis, et puuduliku haiguskriitika tõttu ei ole võimalik ravi väljaspool haiglat. Menetluse vahepealne käik
4.Psühhiaater selgitas 08.12.2025 ärakuulamisel, et puudutatud isik satub sageli väga ohtlikesse olukordadesse. Pärast viimast hospitaliseerimist eluohtlikus seisus enda noaga vigastamise tõttu lõpetas puudutatud isik kodus koheselt ravimite võtmise, sh verevedeldajate võtmise. Nüüd leiab puudutatud isik, et on hiljuti kiirabi poolt süstitud haloperidooli mõju all. Enne hospitaliseerimist ähvardas emale end tappa, läks järve äärde ning oli mitu minutit järves. Kuna ema oli rutanud talle järele ilma telefonita, kutsus kiirabi kõrvalseisja. Ema püüdis teda kinni hoida, et uuesti järve ei läheks. Puudutatud isik oli alajahtunud, temperatuur 33 kraadi. Puudutatud isik avaldas kiirabile, et tundis elutüdimust.
5.Puudutatud isik alustas 08.12.2025 ärakuulamisel aastatagustest sündmustest, kirjeldas pikalt enda raviskeemi muutmist, ravimite kõrvaltoimeid. Kuna minimaalne doos on 5 ühikut (tablett), siis vähendas ta ise doosi selliselt, et tegi tableti pulbriks ja võttis sisse 10% väiksema koguse. Olanzapin muudab reaalsustaju ja paneb tegema valesid otsuseid. See paneb minema valedesse koolidesse ja trennidesse. See juhtus ka temaga. Kui ta ravimeid ei võta, siis tal skisofreeniat ei ole. Ebaadekvaatset käitumist seostab ainult ravimite mõjuga. Kiirabi kutsus 01.12 seetõttu, et ta kolm kuud kodus ravimeid ei võtnud, ravimi mõju vähenemisel hakkas mõtlema mineviku valikute üle. Varasemad traumad tulid üles ja ta hakkas mõtlema ning kutsus kiirabi. Tõesti tahaks koju minna. Haiglasse sattus läbi LTKH. Sinna sattus seepärast, et käis vees Harku Järves. Mõni minut oli vees, ujus välja. Läks seetõttu, et mõtles, kas sellel elul on mõtet.
6.Avaldaja esitas 08.12.2025 täiendava arsti arvamuse, mille kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Harju Maakohtu 8. detsembri 2025 määrus ja põhjendused
7.Harju Maakohus pikendas 08.12.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 05.12.2025 kell 17.28-st psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest ja andis loa isikule tahtevastaselt psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva, rahustava ning muu vajaliku 4
ravi (kaasa arvatud kehaliste haiguste ravi) manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi loetakse lõpetatuks 13. jaanuari1 2026 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
8.Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-telele 1 ja 5 ning leidis, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire F20.00 (püsikululine paranoidne skisofreenia). Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Eeltoodut tõendab asjaolu, et ta viibib ravil 16. korda. Sealjuures viitas maakohus raviarstide arvamuses välja toodud varasematele hospitaliseerimisele eelnenud sündmustele. Käesolevale hospitaliseerimisele eelnenust on teada, et puudutatud isik kutsus endale 01.12.2025 kiirabi, sest tal olid viimased 2 nädalat esinenud kuulmismeelepetted, mis käskisid tal kiirabi kutsuda ning rääkisid, mida patsient valesti on teinud. Kiirabi poolt manustati patsiendile antipsühhootilist ravimit ja patsient jäi kodusele ravile. 05.12.2025 oli puudutatud isik hüpanud suitsiidi eesmärgil järve, sest tundis väsimust elust ning emaga kooselamisest. Valvepsühhiaatri vastuvõtul oli puudutatud isik pinges ning avaldas suitsiidmõtteid, öeldes, et soovib "lähedasi lõpuni kaitsta" ja end ravimitest võõrutada. Käesolevalt ei ole puudutatud isiku psüühiline seisund oluliselt paranenud. Ta väljendab hirmu, et ravimid mõjuvad talle halvasti. Puudutatud isik eitab suitsiidmõtteid, meelepetete esinemist, kuid jääb kahtlus dissimuleerimisele. Keeldub haiglaravist, ravimitest ja tahab koju minna. Oma suitsiidkatse osas normaliseerib olukorda ja ei selgita täpseid tagamaid. Kohus leidis, et puudutatud isiku seisundit arvestades pole tõenäoline tema seisundi paranemine ega tema iseseisev, ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes 4-päevase ravi järgselt. Tema käitumine on psühhoosielamustest juhitud, sihipäratu ja ettearvamatu, mille tõttu ta on ravita jäämisel ohtlik nii iseendale (hüppas suitsiidi eesmärgil järve, et seal ära külmuda) kui teda ümbritsevatele (käitumine psühhoosist juhituna ettearvamatu). Oma haigusest tulenevalt ei ole ta võimeline hindama enda tervislikku seisundit, tegevuse tagajärgi ega ravivajadust. Kohtu hinnangul ei ole puuduliku haiguskriitika tõttu võimalik patsiendi ravi väljaspool haiglat. Kohus leidis, et avaldajale tuleb anda ka luba ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus
9.Puudutatud isik esitas 22.12.2025 Harju Maakohtu 6. detsembri ja 8. detsembri 2025 määruste peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada.
9.1.Määruskaebuse kohaselt ei eita puudutatud isik endal psüühikahäire esinemist. Ta möönab, et on käitunud viisil, mis võis kõrvaltvaatajatele tunduda ohtlik. Selle põhjuseks on ebasobivad ravimid, mis panevad teda valesid otsuseid tegema. Tegemist on ravimite kõrvaltoimetega ja seetõttu ta ei soovi, et teda ravitakse edasi selliste ravimitega. Ta leiab, et ta on valmis raviga jätkama kodus, kuid soovib, et talle kirjutatakse koju välja ravimid, millel pole kahjulikke kõrvalmõjusid. Seega pole täidetud kinnisesse asutusse paigutamise üks eeldustest, s.o haiglaravi vältimatus.
5
Menetluse edasine käik
10.Avaldaja oli seisukohal, et puudutatud isiku suhtes on tahtest olenematu ravi kohaldamise tingimused täidetud. 2025. aastal on puudutatud isik vajanud haiglaravi 5. korral. Kõigil kordadel on ta keeldunud igasugustest ravikoostööst, üritanud korduvalt haiglaravilt põgeneda, ravil viibides on jätkanud suitsiidkatseid (neelas alla pastapliiatsi). Puudutatud isikul puuduvad haigustaju ja koostöövalmidus raviks. Tema käitumine on täiel määral psühhoosielamustest (suurus- ja kahjustusluulumõtted, kuulmismeelepetted) juhitud, millega ohustab eeskätt iseenda (psühhootilistel ajenditel eluohtlikud suitsiidkatsed, käesolevalt läks külma järve eesmärgiga surra) turvalisust. Ravikoostöö puudumise tõttu on puudutatud isikule vajaliku ravi teostamine võimalik vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas.
11.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 06.12.2025 määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata. Harju Maakohtu 08.12.2025 määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2 1 alusel (koosmõjus §-ga 659) tuleb osaliselt täiendada määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata. Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruste tühistamiseks.
13.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
14.PsAS § 11 lg 1 sätestab, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
14.1.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus mõlema määruse puhul nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire püsikululise paranoidse skisofreenia (F20) näol ning oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline mõistma oma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.
6
14.2.Haiglaravita jäämisel võib puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik eelkõige iseendale ning ohtlikkus on pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale (RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Raviasutuse psühhiaatrid on oma arvamuses välja toonud, et puudutatud isiku käitumine on psühhoosielamustest juhitud, sihipäratu ja ettearvamatu, mille tõttu ta on ravita jäämisel ohtlik eelkõige iseendale. Avaldaja on toonud esile, et psühhoosi ägenedes on olnud puudutatud isiku haiguspildis püsikululisele skisofreeniale omane sümptomitekogum (kuulmismeelepetted, ümbritseva luululine taju, laialdased paranoidsed mõjustus-, kahjustus- ja suurusluulumõtted), millest hõivatuna on ta käitunud viimasel aastal eelkõige enda elu ohustavalt (16.02.2025 üritas teostada suitsiidi metsas külmumise läbi; 29.04.2025 lõi ennast 6 korral noaga rindkeresse, milles tüsistusena tekkis kopsuarteri ummistus, kuid keeldus temale elulistel näidustustel vajalikust intensiivravist; 05.12.2025 läks Harku järve, et end uputada). Võttes arvesse puudutatud isiku eelnevat käitumist ning asjaolu, et tal puudus oma seisundi suhtes kriitika, oli kolleegiumi hinnangul alust arvata, et haiglaravita jäädes on puudutatud isiku ohtlikkus tema enda elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.
15.Kolleegiumi hinnangul oli antud juhul täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi ei olnud küllaldane. Puudutatud isik ei ole tunnistanud oma ravivajadust ning tal puudub ravisoostumus. Avaldaja on toonud esile, et käesolevalt viibib puudutatud isik PERH psühhiaatriakliikus statsionaarsel ravil 16. korda, sealjuures 2025. aastal vajas ta haiglaravi 5. korral ning kõigil kordadel on ta psühhoosivastase toetusravi katkestanud koheselt haiglast lahkumise järgselt. Puudutatud isik on vähendanud kodus omavoliliselt raviannuseid ning on jätnud ravimite tarvitamise pooleli, mistõttu psühhoos on korduvalt ägenenud ja ta on vajanud uuesti haiglaravi. Ärakuulamisel on puudutatud isik seostanud oma ebaadekvaatset käitumist ainult ravimite mõjuga ning avaldas ka ise, et ta on kodus iseseisvalt raviannuseid vähendanud. Avaldaja on määruskaebusele esitatud seisukohas olnud arvamusel, et puudutatud isikule vajaliku ravi teostamine on võimalik vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Eeltoodut arvestades ei ole kolleegiumi hinnangul veenev puudutatud isiku väide, et raviga saab jätkata kodus. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu ringkonnakohtule, et väljaspool raviasutust oleks tagatud korrektne ravimite manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.
16.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ning ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle tähtaja pikendamiseks. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.
17.Kolleegium märgib, et maakohus jättis esialgse õiguskaitse pikendamisel ära kuulamata puudutatud isiku lähedased. TsMS § 536 lg 2 p 1 sätestab, et enne isiku kinnisesse asutusse paigutamist peab kohus ära kuulama ka isiku abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea kohus esialgse õiguskaitse rakendamisel alati puudutatud isiku lähedasi ära kuulama, kuid selline kohustus tekib esialgse õiguskaitse pikendamisel (vt RKTKm 08.01.2021, 2-20-6730, p 17). Siiski sätestab eelnevast erandid TsMS § 536 lg 21. Lähedaste ära kuulamata jätmist tuleb määruses põhjendada (TsMS § 536 lg 22). Maakohus ei ole puudutatud isiku lähedaste ära kuulamata jätmist määruses põhjendanud, kuid ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, täiendades selles osas Harju Maakohtu 08.12.2025 määruse põhjendusi. Asjas esile toodud asjaoludest 7
nähtuvalt elab puudutatud isik koos emaga, seega oleks võinud eelkõige olla põhjendatud puudutatud isiku ema ärakuulamine. TsMS § 536 lg 21 p 3 sätestab, et isiku abikaasat ja muid isikuga koos elavad pereliikmeid ei pea ära kuulama, kui nende ärakuulamine ei aita ilmselt kaasa asja lahendamisele. Kolleegium leiab, et kuna tsiviilasja materjalid sisaldavad käesoleval juhul piisavalt andmeid isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kontrollimiseks, ei oleks puudutatud isiku ema või teiste lähedaste ärakuulamine aidanud asja lahendamisele ilmselt kaasa. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et puudutatud isiku lähedaste ära kuulamata jätmine võis mõjutada asja lahendust.
18.Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel jätta riigi kanda.
19.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt)
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.