Tsiviilasja number
2-08-64050
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. september 2009, Tallinn
Kohtukoosseis
Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Reet Allikvere, Kaupo Paal
Tsiviilasi
Akzo Nobel Coatings International B.V. hagi Deutsche Amphibolon-Werke von Robert Murjahn Stiftung & Co KG vastu kaubamärgi õiguskaitset välistava asjaolu kindlakstegemiseks
Tsiviilasja hind
25 000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.02.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Deutsche Amphibolon-Werke von Robert Murjahn Stiftung & Co KG apellatsioonkaebus
Menetluse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
Kirjalik menetlus Hageja Akzo Nobel Coatings International B.V. (Velperweg 76, 6824 BM Arnhem, Holland), esindaja patendivolinik Almar Sehver Kostja Deutsche Amphibolon-Werke von Robert Murjahn Stiftung & Co KG (Rossdörfer Strasse 50, Ober-Ramstadt 64372, Saksamaa), esindaja patendivolinik Kristjan Leppik
Tühistada Harju Maakohtu 27.02.2009 otsus menetluskulude jaotamise osas. Jätta hageja Akzo Nobel Coatings International B.V. menetluskulud tema enda kanda. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldada. Apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Asjaolud ja hageja nõue Akzo Nobel Coatings International B.V. esitas 01.10.2008 Harju Maakohtusse hagi Deutsche Amphibolon-Werke von Robert Murjahn Stiftung & Co KG vastu, milles palus teha kindlaks kaubamärgi ALLFAcolor (rahvusvahelise reg nr 868339) õiguskaitset välistava asjaolu olemasolu esinemine klassidesse 7 ja 19 kuuluvate kaupade osas, kuna eksisteerib kaubamärkide ALPHA (reg nr 3491016) ja ALLFAcolor (reg nr 868339) äravahetamise tõenäosuse oht. Hageja on Eestis kehtiva Euroopa Ühenduse registreeritud kaubamärgi ALPHA, registreering nr 3491016, taotluse kuupäev 31.10.2003, registreerimise kuupäev 04.12.2007, klassi 2 kuuluvate kaupade „seinavärvid“ omanik. Kaubamärgilehes nr 7/2006 avaldatust nähtub, et Patendiamet on otsustanud anda õiguskaitse kostjale rahvusvahelisele kaubamärgile ALLFAcolor, rahvusvaheline registreering nr 868339, registreerimise kuupäev 14.09.2005, prioriteedi kuupäev 22.04.2005, järgnevate kaupade osas: klass 2: värvained; värnitsad; lakid; värvid; pigmendid ja värvipastad, mis kuuluvad sellesse klassi; täitevärvid, mis kuuluvad sellesse klassi; maalijaile, sisekujundajaile, trükkaleile ja kunstnikele mõeldud leht- ja pulbermetallid; ehituslakid; klass 7: masinad, nimelt värvide, lakkide, katteainete mikserid; klass 19: mört, sünteetilise vaigu krohv, pahtlid. Hageja vaidlustas 04.09.2006 Patendiameti otsuse anda ALLFAcolor rahvusvahelisele registreeringule nr 868339 Eestis õiguskaitse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi Tööstusomandi Apellatsioonikomisjonis. Komisjon otsustas rahuldada vaidlustusavalduse ALLFAcolor kaubamärgi klassi 2 kuuluva loetelu osas ning mitte rahuldada klassidesse 7 ja 19 kuuluvate kaupade osas leides, et nimetatud klassides sisalduvad kaubad ei ole samaliigilised hageja varasemas ALPHA registreeringus sisalduvate kaupadega. Hageja leiab, et kaubamärk ALLFAcolor on sarnane tema varasema kaubamärgiga ALPHA. Mõlemad kaubamärgid on sõnamärgid ning omavad olulisi sarnasusi. Hageja kaubamärgi eristavaks ja domineerivaks komponendiks on sõna „ALPHA“, mis on kaubamärgi ainsaks osaks. Vaadeldavate kaubamärkide sarnasus põhineb eelkõige nende sarnasel kokkulangeval osal „ALPHA“ ja „ALLFA“, millised on mõlema kaubamärgi domineerivaks elemendiks. Kostja kaubamärgi teine pool „color“ (tõlkes „värv“) ei ole domineerivaks elemendiks, kuna see on kirjutatud väiketähtedes ning moodustab märgi teise, vähem silmatorkava poole liitsõna lõpus ning on vaadeldavate kaupade osas kirjeldava ning seetõttu eristusvõimetu iseloomuga (näitab, et tegemist on värvidega ja värvidega seotud kaupadega). Märkide sarnasuse analüüs põhineb asjaolul, et tarbija ei analüüsi kaubamärke detailselt, kuid pöörab enam tähelepanu eristusvõimelistele ja domineerivatele elementidele. Hageja kaubamärgi tähenduseks on „alfa“, kostja kaubamärgi tähenduseks on „alfa värv“. Seega ühendab mõlemat kaubamärki viide kreeka tähestiku tähele „alfa“ ning nad on seetõttu semantiliselt identsed. Samuti on kostja kaubamärgi foneetiline kõla, häälduse rütm ning rõhuasetus identne hageja varasema kaubamärgi omaga. Seetõttu on märgid tervikuna foneetiliselt väga sarnased. Märgi domineerivad elemendid on aga foneetiliselt identsed. Samuti on kaubamärgid visuaalselt sarnased. Mõlemad sõnad tervikuna on küll erineva pikkusega, kuid nende domineerivad elemendid ALPHA ja ALLFA on identse pikkusega ning ka visuaalselt üldmuljelt olulise sarnasusega. Klassi 7 ja 19 kaupu iseloomustab seos hageja kaubamärgi kaupadega (seinavärvid), sest: 1) klass 7 kaubad on masinad värvide segamiseks (tarbija eeldab, et masinad, millega poodides värve segatakse, pärinevad samadelt tootjatelt, kes müüvad värve või nende tootmise komponente, või on masinate ja värvide tootjatel omavaheline äriline side); 2) klass 19 kaubad on vahendid värvimisele eelnevate pinnatasandustööde teostamiseks. Tarbija soetab pinnatasandustooted ja värvid samast poest, tihti toodava samad ettevõtted nii pinnatasandustooteid kui ka värve, seetõttu võib tarbija selliste kaupade tähistamisel märgid ära vahetada ning ebaõigelt omanikke seostada. Eelkõige märkide kontseptuaalsest identsusest, domineerivate osade foneetilisest identsusest ja visuaalsest sarnasusest ning kõnealuste kaupade identsuse ja samaliigilisuse tõttu on kaubamärkide äravahetamise tõenäosus märkimisväärselt suur.
Kostja vastus Kostja võttis hagi õigeks. Menetluskulud palus kostja, tulenevalt kohesest õigeksvõtust, jätta hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja tuvastas kaubamärgi ALLFAcolor (rahvusvahelise reg. nr 868339) õiguskaitset välistava asjaolu olemasolu esinemise klassidesse 7 ja 19 kuuluvate kaupade osas, kuna eksisteerib kaubamärkide ALPHA (reg. nr 3491016) ja ALLFAcolor (reg. nr 868339) äravahetamise tõenäosuse oht. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 48 816, 90 krooni, juhindudes seejuures TsMS § 162 lg-st 1, § 168 lg-st 6 ja § 1741 lg-st 1. TsMS § 168 lg 6 kohaldamise eelduseks on asjaolu, et kostja ei anna oma käitumisega põhjust hagejale kohtusse pöördumiseks. Kohus leidis, et pole võimalik väita, et kostja ei ole oma käitumisega andnud hagejale põhjust kohtusse pöördumiseks, kuivõrd kostja poolt oma kaubamärgile Eesti Vabariigis kaitse taotlemisel tekkis vastuolu hageja varasemast kaubamärgist tulenevate õigustega ning kõnealuste õiguste kaitseks ongi hageja kohtu poole pöördunud. Hageja on 04.09.2006 esitanud vaidlustusavalduse tööstusomandi apellatsioonikomisjonile ning on seega püüdnud pooltevahelist vaidlust kohtuväliselt lahendada. Hageja ei nõustunud tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsusega ning pöördus seetõttu kohtusse. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Asja menetluse lõpetamise korral kompromissi või hagist loobumise tõttu või kostja õigeksvõtul põhineva otsuse tegemise korral määrab kohus menetluse lõpetamise määruses või õigeksvõtul põhinevas otsuses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse (TsMS § 1741 lg 1). Hageja on esitanud kuludokumendid, mille kohaselt on ta kandnud kulutusi seoses käesoleva asjaga 48 816, 90 krooni. Kostja väiteil ei anna hageja poolt kohtule esitatud arved alust arvata, et hageja ka tegelikult eespool märgitud summa ulatuses menetluskulusid on kandnud. Kostja vaidleb vastu menetluskulude nimekirja p-s 2.2 esitatud asja läbivaatamise kuludena märgitud tõlketöö kulule 5673 krooni ning registriväljavõtte kulule 3496 krooni. Kostjale teadaolevalt ei ole hageja esitanud kohtule taotlust asja läbivaatamiskulude kindlaksmääramiseks ning ette kandmise võimaldamiseks. Kostja on seisukohal, et seetõttu ei saa kõnealuseid kulusid hageja menetluskulude hulka lugeda. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga. TsMS § 148 ei välista võimalust asja läbivaatamise kulude väljamõistmiseks juhul, kui menetlusosaline on iseseisvalt (s.t kohtule vastavat taotlust esitamata) teinud toiminguid, millega kaasnesid TsMS §-s 143 sätestatud kulud. Arvestades asja keerukust, kohtueelse menetluse kulusid ja tõlgete esitamise vajadust, on hageja poolt nõutavad kohtukulud ja nende suurus põhjendatud. Kohtule esitatud dokumendid ei anna alust eeldada, et hageja ei ole tegelikkuses kandnud menetluskulusid 48 816, 90 krooni ulatuses. Hageja poolt nõutud esindaja kulude määr jääb Vabariigi Valitsuse poolt 04.09.2008 määrusega „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ §-s 2 sätestatu piiridesse. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada menetluskulude väljamõistmise osas ja uue otsusega jätta kõik hageja menetluskulud tema enda kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning on rikkunud menetlusnorme. Kohus on eksinud TsMS § 168 lg 6 kohaldamisel. Nimetatud sätte kohaselt, kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Hageja ei ole kordagi pöördunud kostja poole käesoleva kaasuse kohtuväliseks
lahendamiseks, vaid otsustas valida kohtumenetluse, millega kaasnevad reeglina kulutused. Seetõttu ei saa väita, et kohtumenetluse algatamise põhjustas kostja. Apellant märgib täiendavalt, et sai Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse ning sellele lisatud materjalid Saksamaa kohaliku kohtu vahendusel kätte 09.12.2008.a, samal ajal kui hageja esitas hagi juba 30.09.2008.a. Kostjal ei olnud võimalust kohtuväliselt asja lahendada, s.h näiteks loobuda kaubamärgile Eesti Vabariigis kaitse taotlemisest. Kuna kostja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi Tööstusomandi Apellatsioonikomisjoni (TOAK) menetluses ei osalenud, ei edastatud talle ka vastavat otsust. Kostja sai otsusest teada alles hagimaterjalidest, seega puudus tal võimalus kohtueelselt reageerida ja hagi esitamist vältida. Hageja oleks saanud vaidlust ja sellega kaasnevaid kulutusi vältida, kui oleks pöördunud asja lahendamiseks kostja poole. Hagejal oleks see olnud võimalik alates 14.09.2005, mil kostja kaubamärk avaldati Eesti elektroonilises kaubamärkide andmebaasis. Seega oli hagejal enam kui kolm aastat võimalik vältida kohtumenetlusega tekkida võivad kulutusi ning vaidlus lahendada minimaalsete kulutustega. Hageja seevastu valis vaidluse lahendamiseks kohtumenetluse. Pärast hagi esitamisest teada saamist võttis kostja koheselt hagi õigeks, mistõttu on täiesti meelevaldne järeldada, et kostja on andnud põhjust hagi esitamiseks ning sellest tulenevalt ka jätta menetluskulud tema kanda. Kohus põhjendab otsuses hinnangut kostja käitumisele sellega, et hageja on taotlenud oma kaubamärgile Eesti Vabariigis õiguskaitset. Tegemist on jällegi meelevaldse väitega. Käesoleval juhul kaubamärgile kaitse taotlemine ei saa mingilgi viisil olla aluseks hageja menetluskulude tekkimisele. Kostja, taotledes kaitset oma rahvusvahelisele kaubamärgile Eesti Vabariigis, ei saanud kuidagi teada, et tegemist võib olla Vastustaja varasemast kaubamärgist tulenevate õiguste võimaliku vastuoluga Eestis. Nimetatu ilmekaks kinnituseks on ka Patendiameti ekspertiis, mis tuvastas kostja kaubamärgile ekspertiisi tehes nii absoluutsete kui ka suhteliste õiguskaitset välistavate asjaolude, s.h võimaliku kollisiooni puudumise kostja rahvusvahelise kaubamärgi ja hageja kaubamärgi vahel. Kuivõrd hageja ei nõustunud Patendiameti otsusega võimaldada kostja kaubamärgile Eesti Vabariigis kaitset, valis ta kaasuse lahendamise viisiks vaidlustusavalduse esitamise tööstusomandi apellatsioonikomisjonile. Oluline on rõhutada, et ka apellatsioonikomisjon ei nõustunud esitatud vaidlustusavaldusega ning rahuldas hageja avalduse üksnes osaliselt, kinnitades eelpool esitatud kostja argumente ning maakohtu otsuse põhjenduste ebaõigsust. Ka nimetatud aspekte ei ole maakohus oma otsuses arvestanud. Samuti ei nähtu otsusest kohtu poolseid selgitusi või põhjendusi, miks Patendiameti ekspertiisile ning TOAK otsuses toodule vaatamata on otsuse deklareeritud, et kostja poolt oma kaubamärgile Eesti Vabariigis kaitse taotlemisel tekkis vastuolu hageja varasemast kaubamärgist tulenevate õigustega ning kõnealuste õiguste kaitseks ongi hageja kohtu poole pöördunud. Kuivõrd hageja ei nõustunud ka TOAK-i otsusega, valis ta teadlikult ja vabatahtlikult kaasuse edasiseks menetlusviisiks hagimenetluse. Väär on kohtu järeldus, et hageja poolt TOAK-ile vaidlustusavalduse esitamist saab lugeda tema sooviks lahendada vaidlust kohtuväliselt. Kuigi TOAK on kohtueelne sõltumatu vaidlusi lahendav organ, ei saa menetlust nimetatud organis lugeda vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks. Vaidluse kohtuvälise lahendamise all mõeldakse siiski poolte vahelist kokkulepet, milline vormistub näiteks kompromissina kohtumenetluses. Vastavalt tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduse § 38 lg 2 on menetlus apellatsioonikomisjonis Patendiameti otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamiseks kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuni 01.01.2009.a. kehtinud redaktsiooni kohaselt oli menetlus TOAK-is kohustuslik kohtueelne menetlus. Eeltoodust nähtuvalt ei saanud hageja Patendiameti otsusega mittenõustumise korral kohtusse pöörduda ilma menetluseta tööstusomandi apellatsioonikomisjonis. Milline asjaolu täiendavalt kinnitab kostja argumente, et menetlust apellatsioonikomisjonis ei saa lugeda menetlusosalise püüdeks asja kohtuväliselt lahendada.
Kuigi kaubamärgiseaduses on sätestatud ka kaitse pahatahtliku registreerimiseks esitamise vastu (näiteks KaMS § 9 lg 1 p 10 ja § 10 lg 1 p 7), ei ole nimetatud normikoosseisud käesoleval juhul tuvastamist leidnud. Seetõttu ei saa kuidagi väita, et kostja on oma tegevusega andnud alust hageja menetluskulude tekkimisele. Nimetatud kulud tekkisid siiski hageja otsuste tulemusena lahendada vaidlus mistahes muul viisil kui seda on kohtumenetlus. Nimetatud otsuse langetamisel hageja teadis või pidi teadma kaasnevatest kulutustest. Antud juhul puudub põhjuslik seos hageja menetluskulude tekkimise ja kostja tegevuse vahel. Menetluskulude jaotamisel tuleb kohtul dokumentide põhjal ka hinnata, kas vastav kulu on kantud ja kas selle suurus on põhjendatud. TsMS § 175 kohaselt mõistab kohus menetlusosaliselt esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja ei ole tõendanud menetluskulude kandmist. Seega ei saanud kohus üksnes võõrkeelsete materjalide alusel hüpoteetiliselt järeldada, et hageja on ka tegelikult kandnud kulutusi 48 816, 90 krooni ulatuses. Seetõttu puudus alus hageja menetluskulude väljamõistmiseks kostjalt. Maakohus on rikkunud menetlusnormi ka sellega, et jättis arvestamata, et hageja esitas taotluse menetluskulude kostja kanda jätmiseks koos menetluskulude nimekirja ja võõrkeelsete tõenditega, mille kostja esitas vastuse, juhtides kohtu tähelepanu asjaolule, et osundatud tõendite näol on tegemist dokumentidega, mis ei vasta TsMS § 33 lg-s 1 sätestatud dokumentaalse tõendi suhtes kohaldatava keele nõuetele. Kohus neid argumente ei arvestanud, kui ei esitanud otsuses vastavat põhjendust. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostja võttis koheselt pärast hagi esitamisest teada saamist hagi õigeks ega ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Seetõttu oleks ka äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude nimekirja punktis 2.2 on TsMS § 143 tähenduses asja läbivaatamise kuludena tõlketöö summas 5673 krooni ja kostja registriväljavõte summas 3496 krooni. Kostja juhtis kohtu tähelepanu, et asja läbivaatamiskulud tasutakse menetlusosalise poolt esitatud taotluse alusel ning kohtu poolt määratud ulatuses ette ning seda selleks ettenähtud kohtukontole. Kohus jättes sisulised argumendid nimetatu suhtes esitamata ning piirdudes üksnes lakoonilise väitega, et nimetatud asjaolu ei välista võimalust asja läbivaatamise kulude väljamõistmiseks ka juhul, kui menetlusosaline on iseseisvalt teinud toiminguid, millega kaasnesid TsMS §-s 143 sätestatud kulud. Kuivõrd hageja ei esitanud kohtule taotlust TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulude kindlaks määramiseks ning ette kandmise võimaldamiseks, ei saa hageja esitatud menetluskulude nimekirja punktis 2.2 esitatud kulusid lugeda hageja menetluskulude hulka. TsMS § 148 ei sätesta alternatiivseid võimalusi menetlusosalisel oma suva järgi otsustada, kas ja mis ulatuses asja läbivaatamise kulusid kanda. TsMS § 148 kohaselt peab kohtule jääma kontrollimehhanism poolte poolt kantavate kulutuste üle, s.o otsustada, kas taotletavad kulutused on põhjendatud ning tagavad asja TsMS § 2 tähenduses võimalikult väikeste kulutustega lahendamise. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb kaevatavas osas tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja menetluskulud tema enda kanda. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
TsMS § 168 lg-st 6 tuleneb põhimõte, et hageja kannab menetluskulud ise, kui kostja võtab hagi kohe õigeks. Vaid juhul, kui kostja on oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks, tehakse sellest erand ning menetluskulud jäetakse kostja kanda. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on tuvastanud ebaõigesti asjaolu, mis annab aluse jätta menetluskulud kostja kanda. Antud juhul esitas hageja tööstusomandi apellatsioonikomisjonile vaidlustusavalduse, sest ei nõustunud Patendiameti otsusega, mille kohaselt ei tuvastatud rahvusvahelise kaubamärgi ekspertiisi käigus konflikti varasema kaubamärgiga. Kuna tööstusomandi apellatsioonikomisjon jättis hageja vaidlustusavalduse osaliselt rahuldamata, pöördus hageja kohtusse. Hageja ei nõustunud tööstusomandi apellatsioonikomisjoni 30.06.2008 otsusega, mistõttu esitas ta käesoleva hagi kohtule. Hagi esitamisel juhindus hageja tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduse § 64 lg-st 1, mille kohaselt võib vaidlustusavalduse menetlusosaline, keda ei rahulda apellatsioonikomisjoni otsus ja kes soovib jätkata vaidlust menetlusosaliste vahel hagimenetluse korras, esitada hagi kolme kuu jooksul apellatsioonikomisjoni otsuse avaldamisest arvates. Hagi esitamisele eelnenud menetluses kostja ei osalenud. Sellele asjaolule on hageja hagiavalduses ka viidanud. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja sai Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse (hagimaterjali) ja kohtumääruse kätte Saksamaa kohtu vahendusel 09.12.2008. Kostja esitas maakohtule vastuse 29.12.2008, milles võttis hagi TsMS § 440 kohaselt õigeks ning palus, tuginedes TsMS § 168 lg-le 6, jätta hageja menetluskulud hageja enda kanda (tl 82-83). Seega on olemas eeldus kostja vabastamiseks menetluskulude kandmisest. Kohtule teadaolevate asjaolude põhjal ei ole võimalik järeldada, et kostja oleks oma käitumisega andnud hagejale põhjust kohtusse pöörduda. TsMS § 168 lg 6 mõttega oleks vastuolus hinnata selleks igasugust vajadust algatada hagimenetlust. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kostja andis hagejale põhjust kohtusse pöördumiseks sellega, et taotles oma kaubamärgile Eesti Vabariigis kaitset ning et selle käigus tekkis vastuolu hageja kaubamärgist tulenevate õigustega, mille kaitseks hageja pöörduski kohtusse. Selline käsitlus oleks meelevaldne ja vastuolus eelnimetatud menetlusnormi olemusega. See, et hageja esitas vaidlustusavalduse tööstusomandi apellatsioonikomisjonile, ei näita hageja püüdu lahendada pooltevaheline vaidlus kohtuväliselt, nagu märkis maakohus. Vastav menetlus on reguleeritud seadusega. Kuna ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse, tühistab kaevatavas osas esimese astme kohtu otsuse ja jätab menetluskulud hageja kanda, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
Ü. Jänes
R. Allikvere
K. Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.