Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

kuupäevani) krooni töötasu 1463,70, puhkusetasu 7 päeva eest summas 2296,59 krooni ja TLS § 82 ettenähtud kahe keskmise kuupalga suuruses hüvitis tööandja kohustuste rikkumiste eest 16 000 krooni. Kostja hagi ei tunnistanud. Asjaolu, et mõnda aega koos hagejaga töötanud kostja teine töötaja teatud tööde tegemise eest protsendilist lisatasu sai, ei tähenda samasugust kokkulepet hagejaga. Hageja poolt esitatud nõuded lisatasu osas ei ole põhjendatud, ega millegagi tõendatud. Hageja töötades juristina kostja juures, ajavahemikul 01.11.2007-30.11.2007 ei teavitanud kostjat tööle mitteilmumise põhjustest. Kostja nõudele, esitada selgitus töölt puudumise kohta, ei ole hageja selgitusi andnud ega esitanud haiguslehte tema võimaliku haiguslehel viibimise kohta. Hageja poolt esitatud puhkusetasu arvestus on alusetu ning põhineb väljamõeldud andmetel. Töövaidluskomisjoni poolt on tuvastatud, et hageja kuupalga määraks on olnud 4600 krooni (neto). Kostja ei tunnista hageja nõudeid TLS § 82 alusel. Hageja väited kostja omapoolsete kohustuste rikkumise kohta on paljasõnalised ning ei ole tõestatud. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus jättis A. N. hagi Juriidiline büroo Defendo Maritime Consulting OÜ vastu rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et poolte töösuhe algas 03.01.2007 ja hageja põhipalga suuruses 4600 krooni kuus (neto). Hageja ei ole tõendanud lisapalga saamist pooltevahelise praktika alusel. Asjaolu, et hagejaga koos töötanud kostja teine töötaja sai mingite tööde tegemise eest protsendilist lisatasu, ei tähenda samasugust kokkulepet hageja ja kostja vahel. Seega ei olnud hageja nõue 2007 oktoobrikuu lisatasu summas 4286,40 krooni saamiseks põhjendatud. Hageja ei ole tõendanud oma tegelikku töötamist kostja juures 01.11.2007-12.11.2007. Hageja ei nõua ka oma 28.11.2007 posti teel kostjale saadetud lahkumisavalduses perioodi 01.11.2007-12.11.2007 eest palka, vaid viitab oktoobrikuu palga osalisele mittemaksmisele. Töölt puudumist tõendab ka puhkuseavalduse esitamine 08.11.2007 e-postiga, mille õigeaegne kättesaamine ei pruukinud olla tagatud. Samuti on märkinud hageja oma hagiavalduses, et ta kohtus 09.11.2007 kostjaga, kui kostja läbirääkimiste käigus maksis talle 2007 oktoobrikuu palga. Kostja väitel ajavahemikul 01.11.2007-30.11.2007 hageja puudus põhjuseta töölt ega esitanud selle kohta mingeid selgitusi ega tõendeid. Eeltoodu alusel leidis tõendamist, et tegelikult hageja seoses tööülesannete täitmisega kostjaga peale 01.11.2007, ei kohtunud. Tööaja normi mittetäitmine toimus hagejast endast tingitud põhjustel ning talle 2007 novembrikuu palga väljamõistmiseks alus puudus. Puhkuseavalduse esitamisega 08.11.2007 tekkis hagejal õigus puhkusele jääda kahe nädala ehk 14 päeva pärast, järelikult alates 23.11.2007. Puhkusetasu pidi hagejale puhkuseseaduse (PuhkS) § 24 lg 1 alusel olema välja makstud eelviimasel tööpäeval enne puhkusele jäämist, seega hiljemalt 21.11.2007 ning selle summa tööasjas tuvastatud põhipalga 5448 krooni alusel pidi olema 2007 novembris 1981,09 krooni ja detsembris 3026,67 krooni, kokku 5007,75 krooni. Lähtudes PuhkS §§-dest 3, 5, 9 ning asjaolust, hageja töösuhe kostja juures lõppes tegelikkuses varem kui tema tööaasta, siis hagejal ei tekkinudki õigust saada puhkust kogu tööaasta eest, vaid osaliselt töötatud aja eest. Hagejale on arvestatud puhkusetasu 25 kalendripäeva eest summas 5007,75 krooni, mida kostja ei ole vaidlustanud ja mille kostja on käesoleva menetluse kestel 17.11.2008 hageja kontole üle kandnud. Hageja nõue puhkusetasu 7 päeva eest summas 2296,59 krooni saamiseks ei ole kooskõlas Vabariigi Valitsuse 23.08.2001 määrusega nr 278 kinnitatud Puhkusetasu arvutamise korra § 1 lg 3 sätestatuga ja tema tegelikult kostja juures töötatud ajaga. Hageja saatis kostjale 28.11.2007 avalduse, milles palus tööleping lõpetada TLS § 82 alusel korduva palga mitteõigeaegse maksmise, oktoobrikuu palga osalise maksmatajätmise,

puhkusetasu maksmata jätmise ja töölepingu tingimuste olulise halvenemise tõttu. Kuna nimetatud põhjendusi ja talle tekitatud kahju suurust lähemalt hageja ei selgitanud, ei ole tõendatud TLS § 82 aluse kohaldamise tingimused. TLS § 82 lg 1 kohaldamisel saab arvestada ja hinnata vaid neid põhjendusi (asjaolusid), mida töötaja esitas tööandjale töölt lahkumise avalduses, kuivõrd just siis peab tööandja otsustama, kas töötaja avaldus on põhjendatud või mitte. Tegelikult oli hageja töölt lahkunud juba enne temal seaduse alusel puhkuse õiguse tekkimist ning oli ka ise töölepingut rikkunud, mistõttu kostja 30.11.2007 käskkirjaga lõpetas hagejaga töölepingu TLS § 86 p 6 alusel 30.11.2007, mis töövaidluskomisjoni otsusega tunnistati ebaseaduslikuks ja mida pooled ei ole vaidlustanud ning on seega jõustunud. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue töölepingu lõppenuks tunnistamiseks TLS § 82 lg 1 ja 2 alusel hüvitise väljamõistmiseks alusetu. TLS § 82 ei ole kohaldatav ühekordsel palga mittemaksmisel, eriti olukorras, kus töötaja oli ise avaldanud soovi töölt lahkuda, ehk siis vaieldavas olukorras. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus A. N. palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja esitas menetluse käigus kohtule taotluse tagaseljaotsuse tegemise kohta, hageja allkirjadega palgalehtede esitamiseks ning alternatiivselt kostja vande all ülekuulamist, kuid kohus ei rahuldanud nimetatud taotlusi ilma mingi põhjuseta. Maakohus jättis arvestamata ka hageja väited, et pooled leppisid kokku kõrgemas palgamääras. Riigikohus lahendis nr 3-2-1-124-05 on olnud seisukohal, et kuna töösuhtes on töötaja nõrgemaks pooleks ja töölepingu kirjalik vormistamine on eelkõige tööandja kohustus, mille täitmata jätmise eest kannab tööandja TLS § 28 lg 3 järgi ka haldusvastutust, ei saa töölepingu kirjalikult vormistamata jätmise korral tuvastada töötasu kokkulepet üksnes kostja koostatud dokumentide alusel. Suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandaja seaduse nõude järgimata jätmise tõttu ja seetõttu peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Kolleegium on leidnud, et kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksvad. Statistikaameti avaldatud töötasude statistika ametialade lõikes 2005 oktoobris oli naissoost õigusspetsialisti brutotunnitasu 98,84 krooni. Seega kuus 15 814,40 krooni. Hageja oma hagis aga nimetab 8000 krooni ehk 9790 krooni (bruto). Hagiavalduse lisadena olid 05.11.2007 kliendile väljastatud volikiri kostja plangil, mis kinnitab hageja viibimist töökohal. Seetõttu on väär maakohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud oma tegelikku töötamist kostja juures 01.11.2007-12.11.2007. Töö-ja puhkeaja seaduse § 14 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud pidama kõigi töötajate tööaja arvestust. Kuna kostja tööaja arvestust ei pidanud, tuli lähtuda hageja esitatud tõenditest ja väidetest. Kostja ei suutnud tõendada, et hageja tööaeg oleks olnud teistsugune, kui oli toodud hagiavalduses. Samuti on töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel tunnistatud ebaseaduslikuks, mistõttu on kohtu järeldus hageja töölt lahkumise kohta väär. Väär on maakohtu otsuse põhjendus, et hageja 28.11.2007 saadetud töölepingu lõpetamise avaldus on põhjendamata, kuna hageja ei selgitanud temale tekitatud kahju suurust. Nimetatud avalduses olid loetletud tööandja rikkumised. Täidetud oli ka TLS § 72 sõue, mille kohaselt on tööandja ja töötaja kohustatud töölepingu lõpetamisest teineteisele ette teatama kirjalikult, kui kirjalikust teatest ei ole loobutud. Maakohus jättis kohaldamata TLS § 16, mille kohaselt tööandja ühepoolse otsusega kehtestatud tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad, on kehtetud (töölepingu lisa ja

hagejale allkirjastamiseks pakutud 01.08.2007 tööleping nr 004/007). Nimetatud dokumendid panid hageja halvemasse olukorda, mis sai poolte vahel tekkinud vaidluse aluseks. Maakohus jättis arvestamata hageja poolt esitatud tõendid. Nimelt hageja esitas kohtule 30.10.2007 kostjale esitatud avalduse puhkuse saamiseks, mis oli dubleeritud 08.11.2007. Avalduse järgi oli puhkus võimaldatud 28 päevaks. Antud asjaolu on kooskõlas ka PuhkS § 7, 13 lg 3 ja 15. Kostja ei ole ümber lükanud hageja esitatud tõendit, kuid maakohus jättis antud tõendi läbi vaatamata ning järeldus, et hagejal oli õigus puhkusele 23 päeva ulatuses on väär. Ebaõige on maakohtu otsuse põhjenduste järgi, et TLS § 82 ei ole kohaldatav ühekordsel palga mittemaksmisel, eriti olukorras, kus töötaja oli ise avaldanud soovi töölt lahkuda. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-1-05 kohaselt PuhkS § 24 lg 2 sätestatud õigus ei muuda TLS § 82 lg 1 sätestatud töötaja õigust lõpetada omal algatusel tööleping TLS § 82 lg 1 alusel tööandjapoolse lepingutingimuste rikkumise tõttu. Kostja maksis hagejale puhkuseraha Töövaidluskomisjoni otsuse aluse rohkem kui aasta hiljem. Ainuüksi puhkuseraha mittemaksmine annab õiguse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. TLS § 73 kohaselt on töölepingu lõpetamise vormistamise kohustus tööandjal, kuid siiani on ebaselge, mis kuupäevaga lõppesid hageja ja kostja töösuhted. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 25.03.2009 otsus tuleb tühistada menetlusnormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu ja saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uues läbivaatamiseks. Kolleegium leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti TLS §-i 82 lg 1. Asja materjalidest lähtuvalt esitas hageja 28.11.2007 avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, märkides ühtlasi, milles seisnes töötajapoolne lepingutingimuste rikkumine. Kuna töötaja soovis lõpetada töölepingu TLS § 82 lg 1 alusel, võis ta pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkuda. TLS § 83 lg 1 mõtte kohaselt võib töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel tööandjapoolse lepingutingimuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt ära jääda ka siis, kui tööandja ei vormista töölepingu lõpetamist seaduses sätestatud korras. Tööandjal on võimalik tööleping lõpetada töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidluskomisjonis. Nimetatud seisukoht on igati kooskõlas ka töölepingu seaduse kui terviku mõttega: kui tööleping lõpetatakse tööandja algatuse (TLS § 86), siis sellega mittenõustumisel on töötajal õigus lepingu lõpetamist vaidlustada töövaidlusorganis, kui aga töötaja algatusel, siis võib seda teha tööandja. Töölepingu lõpetamine nii TLS § 79 lg 1 kui ka § 82 lg 1 alusel toimub töötaja algatusel. Sellist seisukohta on väljendanud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-95-03. Vaidlus puudub selles, et kostja ei ole vaidlustanud töövaidlusorganis töölepingu lõpetamise alust töötaja algatusel TLS § 82 alusel. Vaidlus puudub ka selles, et pooled ei ole vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust osas, millega tunnistati töölepingu lõpetamine tööandja poolt TLS § 86 lg 6 alusel TLS §-is 91 lg 1 sätete rikkumise tõttu ebaseaduslikuks. Töövaidluskomisjon leidis, et töötajal oli õigus PuhkS § 15 lg 4 alusel puhkusele jääda alates 23.11.2007 ning puhkus pidi kestma kuni 15.12.2007. Puhkusetasu pidi sel juhul tööandja välja maksma PuhkS § 24 lg 1 alusel eelviimasel tööpäeval enne puhkusele jäämist, seega 21.11.2007. Vaidlus puudub selles, et puhkusetasu töötajale nimetatud ajal välja ei makstud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-1-05 leidnud, et PuhkS § 24 lõikes 2 sätestatud õigus ei muuda TLS § 82 lõikes 1 sätestatud töötaja õigust lõpetada omal algatusel tööleping TLS § 82 lõike 1 alusel tööandjapoolse lepingutingimuste

rikkumise tõttu. Puhkusetasu väljamaksmine on tööandja puhkuseseadusest tulenev lepinguline kohustus ja selle rikkumise korral on töötajal õigus TLS § 82 lg 1 alusel tööleping lõpetada või kasutada puhkuseseaduse § 24 lõikes 2 sätestatud õigust nõuda puhkuse pikendamist. Vaidlus puudub selles, et 28.11.2007 esitatud avalduses töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel on hageja märkinud ühe töölepingu rikkumisena just puhkuse tasu maksmata jätmise. Seega on maakohus ebaõigesti leidnud, et tööandja ei ole töölepingu tingimusi rikkunud. Tööandja on seda ka tunnistanud ja maksnud töötajale töövaidluskomisjoni otsuse alusel välja puhkusetasu summas 5007,75 krooni. Samas on töövaidluskomisjon jätnud poolte töösuhte lõpetamata ja nagu õigesti märgitakse nii apellatsioonkaebuse kui ka vastuses apellatsioonkaebusele, ei ole seda teinud ka maakohus. Poolte vahel on vaidlus hageja töötasu suuruse osas. Hageja väidete kohaselt oli tema töötasu 4600 krooni kuus, millele lisandus lisatasu, millega koos oli tema töötasuks 8000 krooni kuus. Kostja väidete kohaselt oli hageja töötasuks 4600 krooni kuus ja lisatasu talle ei makstud. Palgaseaduse (PalS) § 10 lg 1 järgi määratakse töötaja palgamäär kindlaks töölepingu sõlmimisel poolte kokkuleppel ja töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 26 lg 1 p 6 järgi oli kokkulepe palgatingimuste kohta üheks töölepingu kohustuslikuks tingimuseks. Seega pidid töötaja ja tööandja töölepingu sõlmimisel töötajale makstavas tasus kokku leppima. Kohus tuvastas, et pooltel oli töölepinguline suhe TLS § 28 lg 2 järgi. Seega pidi kohus tuvastama, millises töötasu määras pooled hageja tööle lubamisel kokku leppisid. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud palga suurust. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja on esitanud kohtule taotluse nõuda välja kostjalt palgalehed hageja allkirjadega (t.l. 75). Maakohus ei ole hageja taotluse osas seisukohta võtnud, millega on rikkunud menetlusõiguse norme. Riigikohus on lahendis 3-2-1-124-05 leidnud, et kuna töösuhtes on töötaja nõrgemaks pooleks ja töölepingu kirjalik vormistamine on eelkõige tööandja kohustus, mille täitmata jätmise eest kannab tööandja TLS § 28 lg 3 järgi ka haldusvastutust, ei saa töölepingu kirjalikult vormistamata jätmise korral tuvastada töötasu kokkulepet üksnes kostja koostatud dokumentide alusel. Suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seaduse nõude järgimata jätmise tõttu ja seetõttu peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Maakohtul tuleb hageja soovitud tõendid kostjalt välja nõuda ning uuel arutamisel tuvastada, milline oli hageja töötasu. Sõltuvalt tuvastatud töötasu suurusest tuleb otsustada, kas hageja nõue täiendava puhkusetasu saamiseks summas 7304,34 ja oktoobrikuu lisatasu saamiseks summas 4286,40 krooni on põhjendatud ning kui suur on hüvitus töölepingu lõpetamisel TLS § 82 lg 1 alusel. Vastates apellatsioonkaebuse väidetele, leiab kolleegium, et maakohus ei ole tsiviilasja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. TsMS § 407 lg 1 kohaselt kohus võib hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Nimetatud sättest ei tulene, et see oleks igal juhul kohtu kohustus, kui hageja sellise taotluse esitab. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei ole tõendanud kostja juures töötamist ajavahemikul 01.11-12.11.2007. Kostja väidete kohaselt ei olnud hageja tööl üldse novembris 2007. Kostja ei ole oma väidete kinnitamiseks esitanud ühtegi tõendit. Hageja on esitanud töötamise kohta mitmed tõendid. Kostja on esitanud neile vaid paljasõnalised vastuväited. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab ka kostja oma vastuväiteid tõendama. Seega on maakohtu

poolt jäänud täitmata TsMS §-is 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded ning seetõttu tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kuivõrd maakohus ei ole tuvastanud asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, osaliselt teinud seda ebaõigesti ja on asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme, siis tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et uute tõendite kogumise ja hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud põhiseaduse §-ga 24 lg 5 ja TsMS §-ga 688 lg 3 ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Menetluskulud tuleb esimese astme kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.