2-08-55607/25 - Asjaõigus - Omandiasjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

7.septembri 2009. a. allkirjastatud taotluse. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda § 637 lg. 1 p. 3 alusel. Osundatud sätte kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõiv. Apellant on apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasunud osaliselt ja kooskõlas TsMS § 147 lõikega 41 tuleb niisugusel juhul kohaldada vastavalt ka sama paragrahvi lõikeid 3 ja 4. Et apellatsioonkaebuse nõuet ei ole suurendatud ning kaebust ei ole laiendatud kohtuotsuse osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud, siis ei käi TsMS § 147 lg. 4 vaidlusaluse asja kohta. TsMS § 147 lg. 3 kohaselt, kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab kohus riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses; kui hageja jätab riigilõivu kohtu määratud tähtpäevaks maksmata, jätab kohus hagi selle nõude osas läbi vaatamata. Ringkonnakohus nõudis apellandilt täiendava riigilõivu tasumist, apellant riigilõivu täiendavalt ei tasunud. Samas on vaidluse all rahaline nõue, mis on esitatud ühe summana, kuid mis koosneb erinevatest hageja poolt nõutavatest rahasummadest (OÜ-le Arhitektuuribüroo Pluss tasutud 207.222, 20 krooni, OÜ-le Leiterell tasutud 324.340 krooni, G4S Lõuna-Eesti AS-ile tasutud 113.089, 49 krooni ja Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS-ile tasutud 34.689, 69 krooni). Apellandi poolt tasutud riigilõivuga summas 16.750 krooni saaks kohus menetluse võtta apellatsioonkaebuse hinnaga mitte üle 150.000 krooni, sest 150.000 krooni ületavalt nõudelt tuleks riigilõivu tasuda seaduse kohaselt 17.500 krooni; seejuures tekiks apellandil õigus saada tagasi riigilõiv summas 1750 krooni, sest 150.000 krooni suuruselt nõudelt tuleb seaduse kohaselt tasuda lõivu 15.000 krooni. Apellant ei tasunud aga riigilõivu teatud konkreetselt hagisummas sisalduvalt rahanõudelt ega teatanud ringkonnakohtule vaatamata talle tehtud ettepanekule, milliste haginõude osaks olevate rahasummade osas ta esitatud apellatsioonkaebuse läbivaatamist taotleb. Et apellatsioonkaebuse esitamises seisneva menetlusõiguse käsutusõigus on apellandil, mitte kohtul (TsMS § 4 lg. 2; § 5 lg. 1; § 206 lg. 1 lause 2; § 630 lg. 1), siis ei saa kohus apellandi eest otsustada, millise nõudeosa eest saaks lugeda riigilõivu tasutuks ja millises osas oleks võimalik apellatsioonkaebus menetlusse võtta. Pealegi on apellant 14. septembri 2009. a. avalduses taotlenud apellatsioonkaebuse läbivaatamist täies ulatuses, millest samuti võib järeldada, et kaebuse läbivaatamist üksnes teatud nõudesse kuuluvate rahasummade osas apellant ei soovi. Apellandi teistsugust soovi ei järeldu ka avalduses esitatud mööndusest selle kohta, millise summa osas tuleks lugeda lõiv tasutuks,

kui kohus peaks siiski otsustama kaebuse osaliselt menetlusse võtta. Seega ei ole apellatsioonkaebuse teatud osas menetlusse võtmine võimalik ja kaebus tuleb jätta täielikult menetlusse võtmata. Vastava taotluse esitamise korral on apellandil õigus taotleda menetlusse võtmata jäetud kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist (TsMS § 150 lg. 1 p. 2). Vastuseks apellandi 7. septembri ja 14. septembri 2009. a. taotlustele leiab ringkonnakohus veel, et viide TsMS § 133 lõikele 1 ei ole asjakohane, sest osundatud säte, mille kohaselt hagihind arvutatakse põhinõude järgi, ei kuulu kohaldamisele. Tegemist on kaasomanike vahelise vaidlusega kaasomandile tehtud kulutuste hüvitamiseks ja kõrvalnõudeid, mida hagihinna puhul arvestada, ei ole esitatud. Nõustuda ei saa ka apellandi seisukohaga, nagu tuleneks tema õigus maksta riigilõivu vähem seaduses sätestatud määrast asjaolust, et hageja tasus hagi esitamisel lõivu samas määras. TsMS § 137 lg. 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Vaidlusaluses asjas ei olegi tsiviilasja hind kohtuastmeti muutunud, vaid on nii esimese kui teise astme kohtu menetluses 339.670, 69 krooni ehk võrdne hagiavalduses esitatud ning apellatsioonkaebuses vaidlustatud rahanõude suurusega. Pärast hagi esitamist esimese astme kohtule on aga seadusandja sellelt tsiviilasja hinnalt tasuda tulevat riigilõivu suurendanud. TsMS § 6 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Et apellatsioonkaebuselt arvestatakse riigilõivu samade põhimõtete järgi kui esimese astme kohtu menetlusse esitatud nõudelt, ei tähenda, nagu ei peaks riigilõivu maksma vastavalt kehtivale lõivumäärale. Kolleegium ei nõustu ka apellandi seisukohaga, mis puudutab vaidlust riigilõivu suuruse õigsuse üle. Määrus, millega apellatsioonkaebus käiguta jäetakse ja apellanti kohustatakse puuduolevat riigilõivu tasuma, ei ole vaidlustatav (TsMS § 696 lg. 1 lause 1). Küll on kõrgemas kohtuastmes vaidlustatav määrus, millega riigilõivu tasumata jätmise põhjendusel jäetakse apellatsioonkaebus menetlusse võtmata (TsMS § 638 lg. 9). Taolise määruse peale esitatud kaebuse lahendamisel kontrollitakse muuhulgas ka ringkonnakohtu poolt täiendava riigilõivu nõudmise seaduslikkust. Kui tunnustataks apellandi õigust jätta kohtu poolt pandud kohustus riigilõivu täiendavaks tähtaegseks tasumiseks täitmata põhjendusel, et apellant on algatanud apellatsioonikohtuga vaidluse riigilõivu suuruse õigsuse üle, siis ei saavutataks eesmärki, mida on taotletud sellega, et seaduse kohaselt ei ole võimaldatud kaevata apellatsioonkaebuse käiguta jätmise määruse peale. Nii oleks taolisel juhul edasine põhiasja menetlus takistatud samuti, kui see oleks takistatud kaebuse käiguta jätmise määruse peale edasikaebamise võimaldamise korral. Pealegi ei näe TsMS menetlusosalisele ette võimalust väljaspool kohtumääruste peale seaduses sätestatud korras edasikaebamist algatada kohtuga vaidlust apellatsioonkaebuselt nõutava riigilõivu suuruse üle. Apellant võib küll esitada kohtule taotlusi, sealhulgas väljendada oma seisukohta talle pandud kohustuste osas, kuid taolised taotlused ei saa takistada asja edasist menetlust. Kui apellant kohtu nõudmist tähtpäevaks ei täida ja kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, on apellandil õigus selle määruse peale määruskaebusega edasi kaevata, kuid sel juhul võtab apellant endale riski, et kui kõrgema astme kohus tema arusaamaga riigilõivu suurusest ei nõustu, siis jääbki tema kaebus menetlusse võtmata. Apellandi soovimatust kohtu riigilõivu puudutavat nõudmist täita ning tema poolt taolise nõudmise vaidlustamist korras, mida menetlusseadustik ette ei näe, ei saa pidada ka mõjuvaks põhjuseks, mis vastavalt TsMS § 64 lõikele 1 võimaldaks apellandile riigilõivu tasumiseks antud tähtaega pikendada. Kui apellant oleks oma seisukoha riigilõivu suuruse osas esitanud ringkonnakohtule aegsasti enne talle riigilõivu tasumiseks antud tähtaja lõppu, siis oleks ta ka ringkonnakohtult saanud vastuse oma taotlusele enne selle tähtaja lõppu.