(Advokaadibüroo Tepper & Partnerid; asukoht Pärnu mnt 105, Tallinn 11312; elektronpost [email protected]) Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud
2-08-59851 Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja Osaühing BIC kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 14. septembril 2009.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.17. septembril 2008.a Harju Maakohtule esitatud hagis palub Osaühing BIC kostjalt Aktsiaselts (AS) YIT välja leppetrahvi kokku summas 287 625 krooni.
mõista
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmiti poolte vahel 30. mail 2006.a võlaõiguslik kokkulepe, millega kostja müüjana kohustus ehitama Xxxasuvale kinnistule korterelamu, jagama selle korteriomanditeks ning võõrandama korteriomandiks oleva ridaelamuboksi nr 6 hagejale (edaspidi müügileping). Müügilepingu punkti 6.1 järgi tuli asjaõigusleping müügilepingu eseme üleandmiseks kostjalt hagejale sõlmida võimalikult lühikese tähtaja jooksul arvates päevast, kui müügilepingu ese on korteriomandina kinnistusraamatusse kantud või vastav avaldus on kinnistusraamatu pidajale esitatud ning tingimusel, et hageja on kostjale täielikult tasunud kogu ostuhinna või taganud selle vastavalt müügilepingule. Müügilepingu punkti 6.2 kohaselt pidi asjaõiguslepingu sõlmimine toimuma jaanuaris 2007.a, kuid mitte hiljem kui 31. märtsil 2007.a. 21. mail 2007.a sõlmiti poolte vahel võlaõigusliku müügilepingu muutmise leping ja asjaõigusleping (edaspidi ka 21. mai 2007.a leping). Müügilepingu punkt 7.1. nägi ette, et korteriomandi otsene valdus antakse hagejale üle hiljemalt 7 päeva jooksul arvates kogu ostuhinna tasumisest kostjale või arvates asjaõiguslepingu sõlmimisest, olenevalt sellest, kumb toimub hiljem. Sama punktiga on kostjale pandud kohustus teavitada hagejat valduse üleandmise ajast ja kohast vähemalt üks päev ette. Müügilepingu punkt 7.2 sätestab, et valduse üleandmise või vastuvõtmise kohustuse täitmisega viivitamisel on teisel lepinguosalisel õigus nõuda viivitanud lepingupoolelt leppetrahvi 0,05% ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Müügilepingu punktis 7.3 on pooled kokku leppinud, et valduse üleandmisel allkirjastavad nad üleandmisevastuvõtmisakti, mis loetakse hageja poolt antud täitmise kviitungiks ja milles märgitakse
2-08-59851 valduse üleandmise kuupäev, üleantavad dokumendid ja esemed, mõõdikute näidud ning võimalikud avastatud puudused ja nende kõrvaldamise tähtaeg. Hageja väidete kohaselt ei ole kostja kuni käesoleva ajani lepingu esemeks oleva korteriomandit valdust vastavalt müügilepingus kokkulepitud korrale hagejale üle antud. 2. novembril 2007.a toimunud kohtumisel selgitas hageja seadusjärgne esindaja, et hagejal ei ole võimalik lepingu esemel siseviimistlustöid teostada enne, kui kostja poolt antakse talle lepingu ese valmis kujul üle. Müügilepingu kohaselt tuli lepinguese üle anda sellises olukorras, et sealt oleks võimalik edasi minna siseviimistlustöödega. Lepingu ese aga sellises olukorras ei olnud. Kõigil korrustel esinesid sellised puudused, mis ei võimaldanud lepingu eseme sihipärast kasutamist. Seintest ja laest esines läbijooks, mistõttu ei olnud ostjal kuidagi võimalik siseviimistlust teostada, et lepingu ese eluasemena kasutusele võtta. Hageja märgib, et lepingu esemel esines ka mitmeid muid puudusi, kuid vee läbijooks ja sellest tulenevalt niiskuskahjustused välistasid lepingu eseme eesmärgipärase kasutamise. Vee läbijooks ja vastavad niiskuskahjustused kõrvaldati kostja poolt 22. novembril 2007.a. Pärast seda sai hageja hakata lepingu eseme siseviimistlust teostama ning kõige varasemalt saab sellest kuupäevast lugeda lepingu eseme valduse ostjale üleläinuks. Tulenevalt eespooltoodust esitas hageja kostjale arve leppetrahvi tasumiseks lepingu eseme valdusega viivitamise eest summas 287 625 krooni. Arve koostamisel lähtus hageja sellest, et kostja viivitas valduse üleandmisega ajavahemikus 29.05.-22.11.2007, seega kokku 177 päeva. Leppetrahvi suuruses on pooled kokku leppinud müügilepingu punktis 7.3, mille kohaselt on see 0,05% ostuhinnast. Ostuhinnaks oli 21. mai 2007.a lepingu punkti 2.1 kohaselt 3 250 000 krooni, mis teeb leppetrahvi suuruseks iga viivitatud päeva eest 1652 krooni. Kuna hageja on lugenud viivitatud päevade arvuks 177 päeva, siis on viivise suuruseks kokku 287 625 krooni. Eelnimetatud arve esitati hagejale 21. jaanuaril 2008.a koos kirjaliku pretensiooniga. Kostja ei ole esitatud arvet tasunud ega ka põhjendanud arve tasumata jätmist. Samuti ei ole kostja vastanud hageja poolt kostjale koos arvega saadetud pretensioonile. Hageja hinnangul ei ole kostja oma kohustust täites toiminud heas usus, sest ta ei ole kuni tänase päevani üritanud hagejale korteriomandi valdust üle anda. Kuigi pooltevaheline leping nägi sõnaselgelt ette valduse üleandmise kirjaliku aktiga, on kostja poolte vahel toimunud kirjavahetuses väitnud, et seda teha ei ole vaja. Hea usu printsiibi vastane on olnud ka hageja arvele ja pretensioonile vastamata jätmine. Kui kostja ei nõustunud arve ja pretensiooniga, siis tulnuks tal vastata ja selgitada, miks ta leiab, et ta arvet hagejale tasuma ei pea.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
3.Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta viivitanud hagejale korteriomandi otsese valduse üleandmisega. Kostja leiab, et müügilepingu esemeks oleva korteriomandi otsene valdus läks kostjalt hagejale üle tähtaegselt. Müügilepingu punkt 7.1 nägi ette, et müügilepingu esemeks oleva korteriomandi otsene valdus antakse ostjale üle hiljemalt seitsme päeva jooksul arvates kogu ostuhinna tasumisest müüjale või arvates asjaõiguslepingu sõlmimisest, olenevalt sellest kumb toimub hiljem. Kooskõlas müügilepingu punktiga 7.3 pidid ostja ja müüja allkirjastama müügilepingu eseme üleandmisel lihtkirjaliku üleandmis-vastuvõtmisakti. Käesoleval juhul saabusid mõlemad valduse üleandmiseks ettenähtud eeldused üheaegselt. Nimelt alandasid pooled 21. mai 2008.a lepinguga kokkuleppeliselt korteriomandi müügihinda seniselt 3 600 000 kroonilt 3 250 000 kroonile, müügihind loeti ostja poolt täies osas tasutuks (ostja poolt oli müüjale nimelt tasutud varem kokkulepitud ostuhinnast 3 250 000 kr) ja kanti üle
2-08-59851 müügilepingu esemeks oleva korteriomandi omandiõigus. Tulenevalt faktist, et poolte vahel sõlmiti asjaõigusleping 21. mail 2008.a ja sama lepinguga loeti lõplikult tasutuks ka müügihind, saabus müügilepingu punkti 7.1 arvestades korteriomandi otsese valduse üleandmise lõpptähtaeg seega 28. mail 2007.a.
3.mail 2007.a sõlmitud lihtkirjalikus kokkuleppes fikseerisid pooled, et hageja ei oma tööde mahu osas kostjale mingeid pretensioone, millest on ainuvõimalik järeldada, et juba seisuga 3. mai 2007.a olid AS YIT poolt tööd kokkulepitud mahus faktiliselt teostatud (ehk siis pooled leppisid kokku tööde mahu vähendamises ja hinna alandamises, milline kokkulepe vormistati 21. mail 2008.a ka notariaalses vormis). Korteriomandi otsene valdus anti kostja poolt hagejale faktiliselt üle juba 15. mail 2007.a. Viimast väidet tõendab 15. mail 2007.a poolte esindajate poolt allkirjastatud akt Xxxkorter nr 6 vee- ja elektriarvestite näitude kohta korteri valduse üleandmisel, seisuga 15. mai 2007.a. Korteri otsese valduse üleandmine oli loomulik jätk 3. mail 2007.a allkirjastatud kokkuleppele, võimaldamaks hagejal alustada seoses hinna alandamisega temale langenud tööde teostamisega (parketi paigaldus jms). Ülaltoodud asjaolusid kinnitab kostja arvates ka 21. mai 2007.a lepingu punktis 1.4.3 sisalduv müüja esindaja kinnitus, et korteri tööd ei ole täismahus lõpetatud ning tegemata tööde maht kirjeldatakse lihtkirjalikus lepingu eseme valduse üleandmise aktis. Nimelt pidaski AS YIT vastava lihtkirjaliku akti (kokkuleppe) all silmas osapoolte vahel eelviidatud 3. mail 2007.a sõlmitud kokkulepet tööde mahu vähendamiseks ja hinna alandamiseks (millega loeti kostja poolt teostatud tööde maht nõuetekohaseks ja lepiti kokku pooleliolevate tööde teostamine hageja poolt ning eelnevaga seoses hinna alandamine 350 000 krooni võrra). Asjaolu, et kostja nõudis hiljem ekspluatatsiooni käigus korteriomandil ilmnenud puuduste kõrvaldamist ja hageja need garantiitööde korras ka kõrvaldas (mille üle vaidlus puudub), ei muuda olematuks fakti, et korteriomandi otsene valdus oli kostjalt hagejale juba varem üle antud. Kuivõrd müügilepingu punkti 7.2 kohaselt saab leppetrahvi nõuda vaid siis, kui lepingupoole poolt viivitataks lepingu esemeks oleva korteriomandi valduse üleandmisega ning käesoleval juhul faktiliselt mingit viivitust müüja poolt ei esinenud, on hageja poolt esitatud leppetrahvi nõue igal juhul täielikult alusetu.
4.Lisaks eeltoodule oleks hageja kostja hinnangul ka minetanud õiguse nõuda leppetrahvi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 156 lg-st 1 tuleneb, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud summa. Vastavalt VÕS § 159 lg-le 2 kaotab pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul peale kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Arvestades müügilepingu punktis 7.1 sätestatut ja asjaõiguslepingu sõlmimist 21. mail 2007.a, tuli kostjal anda müügilepingu esemeks oleva korteriomandi otsene valdus hagejale üle hiljemalt 28. mail 2007.a. Juhul, kui hageja leidis, et kostja rikkus lepingu eseme otsese valduse üleandmise kohustust, siis oli hageja hiljemalt 29. mail 2007.a kostja poolt vastava kohustuse rikkumisest vaieldamatult teadlik. Kostja arvates ei ole hageja esitanud leppetrahvi nõuet mõistliku tähtaja jooksul pärast kohustuste rikkumise avastamist, mistõttu hageja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Kostja sai hageja leppetrahvi nõude (s.t hageja 21. jaanuari 2008.a pretensiooni ja arve) esmakordselt kätte alles 24. jaanuaril 2008.a, mis on seitse kuud pärast seda, kui hageja pidi olema avastanud leppetrahvi nõude aluseks oleva kohustuse rikkumise ja rohkem kui kaks kuud pärast leppetrahvi nõude aluseks oleva kohustuse hageja poolt täidetuks lugemisest (hagiavalduses on hageja lugenud korteriomandi otsese valduse kostjalt hagejale üleläinuks 22. novembril 2007.a). Juhul kui kohus peaks siiski asuma seisukohale, et hageja ei ole minetanud leppetrahvi nõudmise õigust ning leppetrahvinõue on ka sisuliselt põhjendatud, oleks leppetrahvinõue summas 287 625 krooni kostja hinnangul ebamõistlikult suur ja ebaproportsionaalne. Kostja
2-08-59851 taotleb seetõttu (alternatiivselt) leppetrahvi summa vähendamist mõistliku suuruseni vastavalt VÕS § 162 lg-le 1. Vaidluse asjaolusid arvestades võiks leppetrahvi mõistlikuks suuruseks kostja hinnangul pidada mitte rohkem kui 10 000 krooni. Kostjal puuduvad andmed selle kohta, et hageja oleks kandnud kohustuse täitmise väidetava viivitamisega seoses lisakulutusi või mistahes muud reaalset kahju. Kostja märgib seejuures, et poolte vahel puudub vaidlus, et pärast puuduste ühist fikseerimist 2. novembril 2007.a kõrvaldas kostja oma töös ilmnenud puudused juba 22. novembril 2007.a.
MENETLUSE KÄIK
5.24. augustil 2009.a toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja varasemalt menetluses esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
7.Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. Pooled sõlmisid 30. mail 2006.a müügilepingu. Müügilepingu punktist 7.1 lähtudes ja arvestades asjaõiguslepingu sõlmimist 21. mail 2007.a, pidi kostja lepingu esemeks oleva korteri otsese valduse hagejale üle andma hiljemalt 28. mail 2007.a. Otsese valduse üleandmise kohustuse täitmisega viivitamisel oli hagejal kui ostjal õigus nõuda kostjalt müügilepingu punkti 7.2 alusel leppetrahvi 0,05% ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Hageja esitas kirjaliku pretensiooni leppetrahvi nõudega kostjale 21. jaanuaril 2008.a ning kostja sai selle kätte 24. jaanuaril 2008.a.
8.Pooltel on vaidlus esmalt selle üle, kas kostja on oma müügilepingu punktist 7.1 tulenevat lepingu eseme otsese valduse üleandmise kohustust rikkunud. Juhul kui kostja on nimetatud kohustust rikkunud, on pooltel vaidlus selle üle, kas hageja on esitanud leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul arvates lepingurikkumisest teadasaamisest ning ei ole seetõttu kaotanud õigust leppetrahvi nõuda (VÕS § 159 lg 2). Juhuks kui hageja leppetrahvinõue on õiguslikult põhjendatud ning hageja ei ole kaotanud õigust leppetrahvi nõuda, on kostja esitanud ka taotluse VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendamiseks.
9.Vastavalt VÕS § 158 lg-st 1 tulenevale määratlusele on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Lähtudes eeltoodust, peab kohus vajalikuks käsitleda esmalt vaidlusküsimust lepingu rikkumisest. Vastavalt poolte vahel 30. mail 2006.a sõlmitud müügilepingu punktile 7.1 tuli müügilepingu eseme (kinnistu jagamisel tekkiva korteriomandi) otsene valdus anda ostjale üle hiljemalt seitsme päeva jooksul arvates kogu ostuhinna tasumisest müüjale või arvates asjaõiguslepingu sõlmimisest, olenevalt sellest, kumb toimub hiljem. Müüja kohustus sama lepingupunkti järgi teavitama ostjat valduse üleandmise ajast ja kohast vähemalt üks päev ette. Pooled sõlmisid müügilepingus viidatud asjaõiguslepingu 21. mail 2007.a ning puudub vaidlus selles, et korteriomandi valduse üleandmise kohustus muutus sissenõutavaks 28. mail 2007.a.
10.Kostja vastuväidete kohaselt anti korteri otsene valdus hagejale üle juba 15. mail 2007.a. Nimetatud väidet kinnitavat 15. mail 2007.a allkirjastatud akt vee- ja elektriarvesti näitude fikseerimise kohta valduse üleandmisel (vt toimik, lk 72). Kostja käsitluse kohaselt saab sellega täidetuks lugeda müügilepingu punktist 7.1 tuleneva otsese valduse üleandmise kohustuse. Kohus kostja taolise käsitlusega ei nõustu.
2-08-59851 Müügilepingu punkt 7.3 kohustas andma müügilepingu eseme ostjale üle müügilepingus ettenähtud seisundis. Müügilepingu eseme valduse üleandmisel pidid pooled sama lepingupunkti kohaselt allkirjastama lihtkirjaliku üleandmis-vastuvõtmisakti, mis loetakse ostja poolt antud täitmise kviitungiks ja milles märgitakse valduse üleandmise kuupäev, üleantavad dokumendid ja esemed, mõõdikute näidud ja võimalikud avastatud puudused ja nende kõrvaldamise tähtaeg. Müüja kohustusi seoses müügilepingu eseme valmisehitamisega reguleeris müügilepingu kolmas punkt, mida pooled hiljem muutsid 21. mai 2007.a lepinguga (vt toimik, lk 42-50). Seega ei saa müügilepingu punkti 7.1 kohaseks täitmiseks kostja poolt lugeda korteriomandi ostjale üleandmist mistahes seisundis, vaid selle reaalosaks olev eluruum pidi olema valmis ehitatud poolte poolt kokkulepitud mahus ning teostatud tööd pidid omama vähemalt tavapäraselt oodatavat kvaliteeti. Asja materjalidest nähtuvalt korteriomand 28. maiks 2007.a sellises seisundis ei olnud. Veel 2. novembril 2007.a on pooled allkirjastanud akti, milles on fikseerinud korteri väljaehitamisel teostatud tööde defektid (vt toimik, lk 86). Aktist nähtuvalt esinesid sellel hetkel vee läbijooksud korteri seintest ja laest ning nendest tekkinud niiskuskahjustused. Taoliste puuduste esinemisel ei saa kostja kohustusi müügilepingu eseme reaalosaks oleva korteri väljaehitamisel lugeda kohaselt täidetuks. Suurema osa 2. novembri 2007.a aktis fikseeritud puudustest kõrvaldas kostja hageja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt 22. novembriks 2007.a. Nimetatud kuupäeval on pooled allkirjastanud kaetud tööde akti (vt toimik, lk 114) ning hageja hinnangul võib sellega lugeda kostja poolt võetud kohustused korteriomandi reaalosaks oleva eluruumi väljaehitamisel kohaselt täidetuks. Kostja poolt kohtumenetluses esitatud väidetele ülalviidatud 15. mai 2007.a akti kohta räägib sisuliselt vastu ka kostja juhatuse liikme R.S
29.oktoobri 2007.a kiri hagejale, milles kostja esindaja möönab, et üleandmise protseduuri formaalset külge, nagu see on määratletud pooltevahelises võlaõiguslikus lepingus, pole erinevatel põhjustel täpselt järgitud (eelkõige vastava akti vormistamise kaudu) (vt toimik, lk 36).
11.Kohus märgib täiendavalt, et iseenesest puudub vaidlus selles, et kostja kohustuste maht müügilepingu esemeks oleva korteri valmisehitamisel vähenes võrreldes müügilepingus algselt fikseerituga. Poolte selline tahe nähtub eeskätt 3. mail 2007.a sõlmitud lihtkirjalikust kokkuleppest (vt toimik, lk 73). 21. mail 2007.a sõlmitud võlaõigusliku müügilepingu muutmise lepingu punkt 1.4.3 sisaldab samuti kinnitust, et korteri tööd ei ole täismahus lõpetatud. Sama lepingu punktist 2.1 nähtub kokkulepe müügihinna (ostuhinna) alandamiseks 350 000 krooni võrra. Samas on kohtu arvates ülaltoodu põhjal (vt otsuse p 10) meelevaldsed kostja tõlgendused, et ülalviidatud 2. novembri 2007.a ja 22. novembri 2007.a aktides nimetatud tööde tegemise kohutus tal puudus või et tegemist oli pisipuuduste kõrvaldamisega garantiiremondi käigus. Kohtu arvates oli tegemist oluliste vajakajäämistega töödes, mis kuulusid kostja poolt teostamisele. Samuti ei ole usutav kostja väite, et 21. mai 2007.a lepingu punktis 1.4.3 nimetatud lihtkirjaliku akti näol on pooled silmas pidanud ülalnimetatud 3. mai 2007.a lihtkirjalikku kokkulepet (vt toimik, lk 73). Kuivõrd poolte ühist tegelikku tahet 21. mai 2007.a lepingu punkti 1.4.3 osas ei ole õnnestunud menetluse käigus kindlaks teha, tuleb seda kooskõlas VÕS § 29 lg-ga 4 tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohtu hinnangul nähtub juba 21. mai 2007.a lepingu punkti 1.4.3 sõnastusest, et lepingu eseme valduse üleandmise akt ei ole veel allkirjastatud (vaid seda kavatsetakse teha tulevikus). Samuti puudub mõistlik põhjendus sellele, miks ei võinud pooled 21. mai 2007.a lepingu punktis 1.4.3 otseselt vastavale aktile viidata, kui see juba väidetavalt allkirjastatud oli.
12.Lähtudes ülaltoodust, on kohtu hinnangul tõendatud hageja väide, et kostja oli alates 29. maist 2007.a kuni vähemalt 22. novembrini 2007.a viivituses poolte vahel 30. mail 2006.a sõlmitud müügilepingu punktist 7.1 tuleneva müügilepingu eseme (korteriomandi) otsese valduse üleandmise kohustuse täitmisega. Poolte esitatud asjaolude põhjal puudub alus väita, et kostja rikkumine oleks vabandatav (VÕS § 103). Seega tekkis hagejal vastavalt
2-08-59851 müügilepingu punktile 7.2 õigus leppetrahvi nõudmiseks suuruses 0,05% ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Samas nõustub kohus kostjaga selles, et hageja on leppetrahvi nõudmise õiguse VÕS § 159 lg-s 2 sätestatust lähtudes kaotanud.
13.Vastavalt VÕS § 159 lg-le 2 kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Eesti kohtute senise praktika põhjal mahub mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab seejuures arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (vt nt: Riigikohtu 20. märtsi 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-115-08, p 13, või 11. mai 2009.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 10). Leppetrahvinõude aegumise tähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 1 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ning sama paragrahvi teise lõike kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Vaidlustamata asjaolude kohaselt muutus hageja nõue müügilepingu eseme otsese valduse üleandmiseks käesoleval juhul sissenõutavaks 28. mail 2007.a ning alates 29. maist 2007.a oli hageja kostja väidetavast lepingurikkumisest teadlik. Hageja esimese leppetrahvinõude on kostja kätte saanud 24. jaanuaril 2008.a. Seega on hageja leppetrahvinõude kostjale esitanud rohkem kui seitse kuud pärast kohustuse rikkumise avastamist ning kaks kuud pärast kohustuse täitmist kostja poolt. Kohtu hinnangul ei ole leppetrahvi nõudmine toimunud mõistliku aja jooksul. Hagejal puudusid objektiivsed takistused leppetrahvi nõudmiseks oluliselt varem. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja juba 10. oktoobril 2007.a esitanud ekirja teel pretensiooni müügilepingu eseme üleandmise kohta (vt toimik, lk 35). Kostja juhatuse liikme vastuses nimetatud pretensioonile on kostja eitanud kohustuse rikkumist (vt toimik, lk 36). 2. novembril 2007.a on hageja pöördunud uuesti kostja poole lepingu täitmise nõudega (vt toimik, lk 37). Kuivõrd esitatud tõenditest nähtuvalt keeldus kostja müügilepingust tuleneva kohustuse täitmisest, võinuks hageja mõistlikult käituva võlausaldajana teatada leppetrahvi nõudmisest juba 2007.a oktoobris-novembris. Kohus märgib, et VÕS § 159 lg 2 eesmärk on tõkestada õiguste kuritarvitamist leppetrahvi nõude esitamisele ajalise piiri seadmisega ja seeläbi võlgnikku lepingulises suhtes kaitsta. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine peab tagama selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada (vt nt: Riigikohtu 20. märtsi 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, p 12).
14.Hageja väited leppetrahvi nõude (või vastava teate) varasema esitamise kohta suulises vormis ei ole menetluse käigus tõendamist leidnud. Hageja väited selle kohta, et leppetrahvinõude esitamisel keeldunuks kostja üldse edaspidisest koostööst lepingu täitmisel, on kohtu arvates üksnes oletusliku iseloomuga. Liiatigi oleks hagejal olnud võimalik sellisel juhul kasutada teisi võlausaldajale antud õiguskaitsevahendeid, eeskätt müügilepingust taganeda.
15.Võttes aluseks ülaltoodu, tuleb hageja poolt esitatud leppetrahvinõue jätta rahuldamata, kuna hageja vastav nõudeõigus on VÕS § 159 lg 2 alusel lõppenud. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks võtta seisukohta kostja poolt vastavalt VÕS § 162 lg-le 1 esitatud leppetrahvi vähendamise taotluse osas.
16.Hageja on muu hulgas asunud seisukohale, et kostja käitumine ei ole heauskne, kuna kostja ole väidetavalt käesoleva ajani üritanud hagejale korteriomandi valdust üle anda ning jätnud vastamata ka hageja poolt esitatud arvetele ja pretensioonile. Kohtu hinnangul ei anna
2-08-59851 need hageja poolt välja toodud asjaolud käesoleval juhul siiski alust kostja vastuväidete suhtes TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 2 rakendamiseks ning seeläbi hageja nõude rahuldamiseks. Lisaks tuleb heausksust võlasuhtes vastavalt VÕS §-le 139 eeldada.
17.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi ei rahulda, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.