Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) avaldus isiku tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 03.10.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J.C määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel
Avaldaja Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu), lepinguline esindaja Hristina Parimskaja Puudutatud isik J.C (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Puudutatud isik sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta toimiku juurde võtmata J.C 20.11.2025 saabunud dokumendid.
2.Jätta Harju Maakohtu 03.10.2025 määrus muutmata.
3.Jätta J.C määruskaebus rahuldamata.
4.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 kohaselt võib määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud,
2-25-13705 võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu, avaldaja) esitas 26.09.2025 Harju Maakohtule avalduse J.C (puudutatud isik) tahtest olenematu ravi pikendamiseks kuni kolme kuuni.
1.1.Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik alates 26.08.2025 SA PERH Psühhiaatriakliinikus (SA PERH), kus rakendati tema suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule 4 ööpäeva ning seejärel pikendati ravi 40 päevani s.o kuni 05.10.2025. Puudutatud isik on praeguseks olnud psühhiaatriakliinikus ravil kümme korda ning tal on diagnoositud paranoidne skisofreenia (F20.0). Varasemast on teada, et patsient haigestus psüühiliselt 1960. aastal ning viibis statsionaarsel ravil ajavahemikus 1960–1986 kokku üheksal korral, viimati 30.07.–21.08.1986. Kliinilises pildis domineerisid tahteelu ja tahteaktiivsuse alanemine, depressiiv-hüpohondrilised luulumõtted. Alates 1977. aastast patsiendi psüühiline seisund halvenes ning tal esinesid kestvad psühhoosiepisoodid hüpohondriliste luulumõtetega, mille mõjul lamas psühhoosist hõivatuna aastate kaupa voodis ja vajas hooldust. Liikumatuse tõttu kujunes välja jäsemete lihaste kõhetumine. 1983. aastal hospitaliseeriti J.C kahel korral religioosse sisuga psühhoosielamuste ning agressiivse käitumise tõttu ema suhtes taas haiglaravile. Psühhoosivastase ravi toimel küll ägedad psühhoosielamused taandusid, kuid haiguskriitikat ei kujunenud. Pärast haiglaravi puudutatud isik enam psühhiaatri vastuvõtule ei pöördunud ning ravimeid ei kasutanud, mistõttu hüpohondrilised luulumõtted süvenesid (oli veendunud, et tal on ravimatu raske kehaline haigus), jäi voodisse lamama ning pidas äärmuslikku dieeti, mille tagajärjel jäi väga nõrgaks. 1985. aastal kukkus puudutatud isik kodus, kaotas teadvuse ja hospitaliseeriti neurokirurgia osakonda, kuid neurokirurgilist ravi ei vajanud. Sealt suunati ta ravile psühhiaatriakliinikusse, kus diagnoositi paranoidne skisofreenia. Toidust keeldumise ja agressiivse käitumise tõttu oma ema suhtes viibis puudutatud isik viimati haiglaravil 1986. aastal. Viimati käis patsient psühhiaatri ambulatoorsel vastuvõtul 24.08.1989. Puudutatud isik oli töötu, loobus invaliidsusgrupist ning tal puudus täielikult haiguskriitika. Ravidokumentide andmete kohaselt puudutatud isik pärast seda kohtumist psühhiaatri vastuvõtule pöördunud ei olnud. Sotsiaaltöötaja sõnul oli puudutatud isik viimaste aastate jooksul elanud puuküürnikuna tuttava mehe korteris ning keeldus korterist lahkumast. Puudutatud isik oli korteri omaniku suhtes verbaalselt agressiivne ning tema toas oli ebahügieeniline olukord. Puudutatud isik on keeldunud abi vastuvõtmisest ning kedagi oma eluruumi lubamisest. Puudutatud isik keeldus arsti vastuvõtule pöördumisest.
1.2.Harju Maakohtu 04.08.2025 määrusega tsiviilasjas nr 2-25-11717 määratud ekspertiisi teostamiseks kohaldati 26.08.2025 puudutatud isiku suhtes sundtoomist, kuid patsiendi koostööst keeldumise tõttu ei õnnestunud ekspertiisi läbi viia. Kuna patsient oli psühhoosielamustest juhitud käitumisega, toodi ta kiirabiga PERH Psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Kiirabitöötajate suhtes oli puudutatud isik agressiivne, ei teinud koostööd ega lubanud tervisenäitajaid mõõta. Vastuvõtul oli puudutatud isik ründav, räsitud välimusega, desorienteeritud, avaldas paranoilisi luulumõtteid (kurjategija võttis temalt korteri, kõrvalkorteris tapeti inimene ning tegeleti prostitutsiooniga) ning tal puudus täielikult haiguskriitika. 2
2-25-13705
1.3.24.09.2025 esitatud ravi pikendamise taotluse kohaselt ei olnud puudutatud isiku psüühiline seisund oluliselt paranenud. Ta on olnud osakonnas tõrges ja vaenulik personali suhtes, keda kahtlustab ennast kahjustavas tegevuses ja koostöös Tallinna Linnavalitsusega. Psühhoosielamustest ajendatuna on puudutatud isik keeldunud kõigist ravimitest (sh kõrge vererõhu tõttu näidustatud ravimist), uuringutest, kohati ka söögist ja joogist. Puudutatud isik avaldab rohkelt hüpohondrilisi (esineb maohaavand, veremuutused, hemofiilia) ja paranoilisi luulumõtteid (politseinikust kurjategija on ta oma korterist välja tõstnud, 91-aastane korteriomanik on tapnud oma 30ndates partneri), veedab osakonnas ööpäevringselt aega erinevatele ametiasutustele kaebekirjade kirjutamisega, eitab haiguse esinemist ja keeldub igasugusest ravikoostööst sh tema füüsilise seisundi parandamiseks vajalikust ravist (vitamiinide asendusravi, vererõhuravi jm).
1.4.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire - paranoidne skisofreenia (F20). Tema käitumine on täiel määral psühhoosielamustest (hüpohondrilised ja paranoilised luulumõtted) juhitud, mistõttu ohustab ta nii iseenda (elab asotsiaalsetes oludes, ei suuda end eest hoolitseda, toitub puudulikult ning sellise eluviisi tagajärjel on tal tekkinud tervisehäired, mille ravist isik keeldub, psühhoosist ajendatuna on puudutatud isik avaldanud suitsiidmõtteid) kui ümbritsevate (psühhoosist juhitud vaenulikkus ja agressiivsus) turvalisust. Oma psüühilisest seisundist tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline ravivajadust mõistma ega oma käitumist kontrollima. Raviga haiglatingimustes ei ole patsiendil veel haiguskriitikat kujunenud, mistõttu tuleb jätkata haiglaravi. Puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire tõttu vajab ta pikaajalist psühhiaatrilist haiglaravi ja kestvat viibimist tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Kohtupsühhiaatriline ekspertiis
2.Maakohus määras puudutatud isikule kohtupsühhiaatriaekspertiisi.
2.1.Psühhiaater PT 30.09.2025 esitatud psühhiaatriaekspertiisi kohaselt esineb puudutatud isikul alates 1966. aastast raske psüühikahäire - püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00), mis väljendub puudutatud isikul paranoilistes suhtumis-, kahjustus-, tagakiusamisluulu ning hüpohondrilise luulu mõtetes ja psühhootilises käitumises. Puudutatud isik on jätnud end abitusse olukorda, tõlgendanud abi ja toetust luululiselt ja keeldunud ravist ning abist. Haigustaju ja ravikoostööd pole uuritaval aastate vältel kujunenud, ta keeldub ravimitest ning psühhoos on püsikululine. Puudutatud isik on keeldunud meditsiiniliselt parimast ravist ning sotsiaalsüsteemi toetust, tõlgendab abi vaenulikult, seetõttu on puudutatud isiku iseseisev igapäevane toimetulek halvenenud ning ilma kõrvalabita ta toime ei tule. Uuritaval pole vaatamata senisele adekvaatsele antipsühhootilisele ja rahustavale ravile kontrollitud keskkonnas kujunenud haiguskriitikat ja ravikoostööd. Ta tõlgendab ümbritsevat psühhoosist lähtuvalt, on keeldunud ravimitest, vahel ka söögist, mistõttu võib ta edasise ravita jäämisel olla ohtlik nii iseendale kui ümbritsevale.
2.2.Ekspertiisi teostamise ajal 29.09.2025 oli puudutatud isik teadvusel, teadis oma isikuandmeid, kuid oli olukorras desorienteeritud. Puudutatud isik ei mõistnud ekspertiisi asjaolusid, ärritus ja muutus valjuhäälseks ja süüdistavaks. Uuritaval on kõrgvererõhutõbi, kuid ta keeldub selle raviks vajalikke ravimite võtmisest. Puudutatud isikul on kuulmislangus. Puudutatud isik oli ekspertiisi tegemise ajal ärev, kahtlustav ja süüdistav, rääkis valjuhäälselt valdavalt monoloogina enda valitud teemal. Puudutatud isik oli emotsionaalselt düstroofiline ja afektlabiilne, tema käitumine oli kohati impulsiivne. Mõttekäik oli laialivalguv ning 3
2-25-13705 vastuoluline. Puudutatud isik on kõrge enesehinnanguga, teisi tühistav ja süüdistav. Puudutatud isik esitas paranoilisi suhtumis-, kahjustus- ja tagakiusamisluulu mõtteid sotsiaaltöötajate suhtes, kes olevat kurjategijate kamp ja teda tappa tahtnud, arstide suhtes, kes ahistavad ja on teda vangi pannud, ning kohtunike suhtes, kes teevad valesid talle kahjulikke otsuseid. Meelepetteid eitas uuritav kategooriliselt. Uuritaval esinevad hüpohondrilised luulumõtted, ta on veendunud, et tal esinevad mitmed rasked kehalised haigused: südameklapirike, rütmihäire, lülisamba kahjustus ja peatrauma järgne seisund. Uuritav on veendunud, et tal on maailma kõigi keemiliste ainete sh ravimite suhtes allergia ning see on eluohtlik. Kui ekspert palus täpsustada ainete nimesid, nimetas puudutud isik ainsa ainena B1 vitamiini. Luululistel ajenditel on uuritav keeldunud ravimitest, k.a. vererõhuravimitest, vahel ka söögist ja joogist. Puudutatud isiku mõttekäik ja tahteaktiivsus on luulust lähtuvalt protsessiv ja resoneerne (õõnes, tühi mõttetegevus). Puudutatud isik nõudis kojusaamist, kuid oli muretu selles osas, et tal pole elukohta. Eksperdi suhtes oli puudutatud isik umbusklik, süüdistav ja tühistav.
2.3.Ekspertiisiakti kohaselt ei ole uuritav oma psüühikahäire tõttu võimeline mõistma oma seisundi raskust ning ravivajadust, tegema adekvaatseid kaalutletud otsuseid ning oma käitumist kontrollima. Sellest lähtuvalt vajab puudutatud tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi jätkumist ning antipsühhootilise, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravimi manustamist ning viibimist tugevalt kontrollitud ning turvalisusega tagatud ravikeskkonnas orienteeruvalt kuni kolm kuud, mille järel tuleb seisundit uuesti hinnata. Ärakuulamine
3.Maakohus kuulas puudutatud isiku haiglas ära 27.08.2025 seoses esialgse õiguskaitse kohaldamisega. Puudutatud isik rääkis, et ei tea, miks teda haiglasse toodi. Puudutatud isik eitas agressiivsust ja väitis, et raviarst valetab. Puudutatud isik oli veendunud, et ta ei ole haige, ning kinnitas, et ei ole kunagi skisofreenia diagnoosist kuulnud. Puudutatud isik selgitas, et ei saa haiglas olla, sest peab asju ajama, peamiselt tegelema kohtuvaidlusega korteri pärast. Puudutatud isik arvas, et korterivaidluse pärast määrati talle ekspertiis. Puudutatud isik selgitas, et tal on vaja pangakaart uuendada, sest järsku laekub korteri eest hüvitis. Ta väitis, et tal on tuttavaid/sõpru, kes teda kohtumenetlustes toetavad ja saavad talle haiglasse järele tulla. Puudutatud isik leidis, et ta saab ilma haiglaravita hakkama. Määratud esindaja seisukoht
4.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et avaldus tuleb rahuldada. Maakohtu määrus ja põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 03.10.2026. a määrusega avalduse ning määras, et puudutatud isik tuleb paigutada tahtest olenematule ravile kuni kolmeks kuuks, kuni 05.01.2026 kella 13.43ni või varasema ajani, kui raviasutus lõpetab ravi kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemise tõttu. Maakohus andis loa manustada puudutatud isikule tema tahte vastaselt ravimeid ning kohaldada arsti valitud muid ravimeetodeid, kui puudutatud isik ei nõustu vabatahtlikult ravimeid võtma. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.
5.1.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt võib kohus isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse avalduse alusel paigutada psüühiliselt haige isiku tema tahte vastaselt 4
2-25-13705 psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega, ning kohaldada talle haiglaravi (TsMS § 533 lg 1 p 1). Avaldaja on puudutatud isiku elukohajärgne omavalitsus. Praegusel juhul on psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud ning on olemas eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse prognoosi kohta, ekspert on isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud (TsMS § 537 lg 1 ls 1).
5.2.Maakohus ei kuulanud praeguse menetlusega seoses puudutatud isikut uuesti ära, kuna puudutatud isik ei ole raskest psüühikahäirest tulenevalt võimeline enda seisundit ise adekvaatselt hindama ega teadvalt raviks nõusolekut andma. Eksperdi arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund võrreldes ärakuulamise ajaga märgatavalt muutunud. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud maakohus vajalikuks (TsMS § 536 lg 21 p 3). Kohalik omavalitsus tugineb avalduse esitamisel psühhiaatrite arvamusele ning on oma seisukoha kirjalikult avaldanud. Seetõttu ei pidanud maakohus kohaliku omavalitsuse täiendavat suulist ärakuulamist vajalikuks, suuline ärakuulamine ei annaks asja õigeks lahendamiseks täiendavat teavet. Arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita muude isikute ärakuulamine ilmselt asja lahendamisele kaasa.
5.3.Maakohus leidis, et avaldus tuleb rahuldada, kuna puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire püsikujuline paranoidne skisofreenia (F20.00), mis väljendub puudutatud isikul paranoilistes suhtumis-, kahjustus-, tagakiusamisluulu ning hüpohondrilise luulu mõtetes ja psühhoosist lähtuvas käitumises. Puudutatud isiku psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Tema käitumine on psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu ravita jäämisel ohustab ta nii enda kui ka ümbritsevate turvalisust. Puudutatud isiku seisundist lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek ravi jätkamiseks kodustes tingimustes. Puudutatud isik võib asetada ennast ning ümbritsevaid olukorda, kus võib tekkida reaalne oht tema või ümbritsevate elule ja tervisele. Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Maakohus veendus asja materjalide, ärakuulamise, arsti ja määratud esindaja arvamuse ning ekspertiisiakti põhjal, et puudutatud isiku raske psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Puudutatud isik ei ole võimeline mõistma ravivajadust ning oma käitumist kontrollima. Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isik võimeline andma teadvalt nõusolekut raviks. Seetõttu vajab puudutatud isik ravi jätkamiseks kontrollitud keskkonda ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on täidetud. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahte vastaselt ravimite manustamiseks, eelkõige psühhoosivastase, rahustava ja muu vajaliku ravi manustamiseks ning vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil, kui puudutatud isik ei ole valmis vabatahtlikult ravimeid manustama või ei nõustu vabatahtlikult muude ravimeetoditega.
5.4.Maakohus selgitas, et lõpetab isiku kinnisesse asutusse paigutamise, kui paigutamise eeldused on ära langenud või kui ilmneb, et eeldused ei olnud täidetud. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
6.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.
6.1.Määruskaebuse väidete kohaselt on puudutatud isiku tervis sundravi tõttu halvenenud ning talle manustatud ravimid mõjuvad halvasti tema südamele. Lisaks on puudutatud isikul palju muid terviseprobleeme, millele need ravimid mõjuvad halvasti. Puudutatud isik ei tea, millist haigust tal ravitakse ning ei ole selle kohta haiglas ühtegi selgitust saanud.
5
2-25-13705
6.2.Puudutatud isiku hinnangul ei ole avaldajal puudutatud isikule midagi ette heita. Puudutatud isik ei ole rikkunud avalikku korda ega teinud midagi halba. Puudutatud isik ei soovinud korteriomanikule tüliks olla ning ei jätnud toidujäätmeid vedelema. Korteriomanik ei lubanud tal prügi välja viia ja soovis seda ise sorteerida. Avaldaja esindajad tegid puudutatud isiku juurde kodukülastusi, mis oli puudutatud isiku hinnangul otsene kiusamine. Avaldaja ei ole aidanud teda igapäevaolmega seotud küsimustes.
7.Maakohus jättis 23.10.2025 määrusega määruskaebuse menetlusse võtmata, kuna see esitati hilinenult. Puudutatud isik vaidlustas 06.11.2025 määruskaebusega määruskaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse, selgitades, et koostas ja allkirjastas määruskaebuse 19.10.2025, kuid haigla postitas määruskaebuse alles 21.10.2025, mistõttu määruskaebus jõudis kohtusse hilinenult.
8.Maakohus rahuldas puudutatud isiku 06.11.2025 määruskaebuse ning tühistas 23.10.2025 määruse, ennistas 23.10.2025 määruskaebuse esitamise tähtaja ning lugedes määruskaebuse tähtaegselt esitatuks.
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning küsis sellele SA PERHi seisukohta.
10.SA PERH vaidles määruskaebusele vastu leides, et puudutatud isik vajab jätkuvalt haiglaravi, kuna ei ole veel piisavalt paranenud. Kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise eeldused on praegusel juhul täidetud.
11.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
12.18.11.2025 esitas puudutatud isik määruskaebusele lisad. Lisadena esitas puudutatud isik avalduse Tallinna Kesklinna Valitsusele, millest nähtub, et puudutatud isik palus, et talle eraldataks munitsipaalkorter, samuti selgituse, miks ta seda vajab.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrused tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6 ja § 659).
14.Esmalt lahendab ringkonnakohus puudutatud isiku 20.11.2025 ringkonnakohtule saabunud taotluse, võtta määruskaebuse juurde puudutatud isiku avaldus Tallinna Kesklinna Valitsusele, millest nähtub, et puudutatud isik palus, et talle eraldatakse munitsipaalkorter (dtl 252), ning selgituse, miks ta munitsipaalkorterit vajab (dtl 254). TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Kohus võtab TsMS § 238 lg 1 kohaselt vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.
15.Kolleegiumi hinnangul ei oma puudutatud isiku esitatud dokumendid praeguse asja lahendamise seisukohast tähtsust, mistõttu nende toimikusse lisamisest tuleb TsMS § 238 lg 1 alusel keelduda.
6
2-25-13705
16.Avalduse isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse vaatab kohus TsMS § 475 lg 1 p 6 alusel läbi hagita menetluses. TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kohus peab TsMS § 477 lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Need põhimõtted kehtivad hagita asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses (TsMS § 639 lg 1).
17.TsMS § 533 lg 1 p 1 kohaselt menetleb kohus psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamisega isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. TsMS § 537 lg 1 kohaselt võib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutada üksnes juhul, kui paigutamise eelduste kohta, muu hulgas isiku ohtlikkuse prognoosi kohta, on olemas eksperdiarvamus, mille koostanud ekspert on isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud. Kohus määrab ekspertiisi tegemise ülesandeks ühele eksperdile, välja arvatud komisjoni- või kompleksekspertiisi korral. Eksperdiks võib olla üksnes psühhiaater, nakkushaige puhul pädev arst. TsMS § 537 lg 4 kohaselt võib kohus pärast eksperdi ärakuulamist määrata isiku kuni üheks kuuks raviasutusse vaatlusele, kui see on ekspertiisi tegemiseks vajalik. Enne määruse tegemist tuleb isik ära kuulata. Vajaduse korral võib kohus pikendada määrusega isiku kinnipidamise aega kuni kolme kuuni ja rakendada isiku suhtes sundtoomist.
18.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
19.Kolleegium leiab, et praegusel juhul on isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused täidetud. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – püsikululine paranoliline skisofreenia (F20.00), mis väljendub puudutatud isikul paranoilistes suhtumis-, kahjustus-, tagakiusamisluulu ning hüpohondrilise luulu mõtetes ja psühhoosist lähtuvas käitumises. Maakohus on isiku menetluses isiklikult haiglas ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1), kinnisesse asutusse paigutamisel on koostatud ekspertarvamus (TsMS § 537 lg 1). Ekspertiisiakti kohaselt ei olnud puudutatud isik võimeline oma käitumist adekvaatselt hindama ning keeldus ravist. Puudutatud isik oli haigla personali suhtes ründav ja tõrjuv ning veendunud, et ta ei vaja haiglaravi. Luululistel ajenditel oli uuritav keeldunud ravimitest, k.a vererõhuravimitest, vahel ka söögist ja joogist. Puudutatud isiku mõttekäik ja tahteaktiivsus olid luulust lähtuvalt protsessivad ja resoneersed (õõnes, tühi mõttetegevus). Puudutatud isik nõudis kojusaamist, kuid oli muretu selles osas, et tal pole elukohta. Eksperdi suhtes oli puudutatud isik umbusklik, süüdistav ja tühistav. Puudutatud isik on jätnud end abitusse olukorda, tõlgendanud abi ja toetust luululiselt ja keeldunud ravist ning abist. Haigustaju ja ravikoostööd pole uuritaval aastate vältel kujunenud, ta keeldub ravimitest ning psühhoos on püsikululine. Uuritav ei ole oma psüühikahäire tõttu võimeline mõistma oma seisundi raskust ning ravivajadust, tegema adekvaatseid kaalutletud otsuseid ning oma käitumist kontrollima. Seetõttu on puudutatud isik ohtlik eelkõige iseendale, kuid ka ümbritsevatele. Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.
7
2-25-13705
20.Kokkuvõttes leiab kolleegium, et kuna puudutatud isiku puhul olid kinnisesse asutusse paigutamise eeldused täidetud ning eksperdiarvamusega täiendavalt kinnitatud, tuleb maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata jätta.
21.Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Vallo Kariler
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.