Tööõigus › Muud tööõigusasjad

ei esitanud, kuna selles osakonnas oli kollektiivne materiaalne vastutus. Seega kasumi vähenemise, puudujäägi või ülejäägi faktid ei ole põhjuslikus seoses hageja töökohustuste täitmisega ja järelikult hageja süü puudub. Vastavalt TDS § 2 p. 1 on distsiplinaarsüüteoks töötajapoolne süüline või mitte nõuetekohane oma kohustuste täitmine. Hageja süüd puudujäägi või ülejäägi tekkimises ei ole tööandja poolt tuvastatud. Distsiplinaarkaristuse võib tööandja määrata vaid konkreetsete rikkumiste eest. Seega peab tööandja distsiplinaarkaristuse määramise motiivides märkima, milliseid rikkumisi vastavalt TLS §dele 48 ja 50 ning töölepingu tingimustele on töötaja toime pannud. Käskkirja sisust on arusaamatu, mille eest konkreetselt hagejat vallandati. Peale selle, ajavahemikul 1998.a. detsembrist kuni 2000.a. aprillini, töötas hageja kostja juures puhkepäevadel, pühade ajal ja puhkuse päevadel kokku 19 päeva jooksul, kuid nende päevade eest kostja pole palka maksnud. Hageja palk oli 2 203 krooni kuus ja lähtuvalt töötatud päevade arvust on palgaarvestus järgmine: detsember 1998.a 1 päev = 2203:21x1= 104.90 krooni jaanuar 1999.a 5 päeva = 2203:20x5= 550.75 krooni veebruar 1999.a 4 päeva = 2203:19x4= 463.80 krooni jaanuar 2000.a 4 päeva = 2203:21x4= 419.60 krooni aprill 2000.a 5 päeva = 2203:19x5= 579.75 krooni Kokku 2 118.80 krooni. Peale selle ei ole kostja maksnud palka ja puhkusehüvitist 2000.a mai-juuni eest summas 935.30 krooni järgmiselt: mai 2000.a 24.05.= 2203 krooni: 23x1= 95.78 krooni juuni 2000.a 3 päeva 22.06.,26.06.,27.06.= 2203 krooni: 21x3= 314.70 krooni juuli 2000.a 2 päeva 15.07.,17.07.= 2203: 21x2= 209.80 krooni. Välja maksmata on 315 krooni puhkuseraha töötatud ajavahemiku 17.01.1999.a. kuni 16.01.2000.a. puhkuse eest alates 25.05.2000.a. kuni 21.06.2000.a., kokku 3 054.10 krooni.. Kostja on viidatud summade maksmisest keeldunud. II. Kostja kirjalik vastus. Kostja kohtule 24.10.2000.a. saabunud kirjalikus vastuses teatab, et hagejaga toimuvad läbirääkimised. Kostja 15.11.2000.a. Narva Linnakohtule saabunud kirjalikus vastuses teatab, et poolte vahel peetakse läbirääkimisi vaidluse rahumeelselt lahendamiseks ning et kostja on 14.11.2000.a. saatnud hagejale vastuse, milles hagejale teatatakse tema nõuete tervikuna rahuldamisest. Mõlemad vastused on allkirjastanud juhatuse esimees N N . 15.03.2001.a. kohtule saabunud kirjalikus vastuses hageja suurendatud nõude osas N N selgitab, et tema hakkas kostja juhatuse liikme kohustusi täitma alates 28.09.2000.a., mistõttu ta hagejat kuni selle ajani ei tundnud. Juhatuse endine liige A.A andis muude dokumentide hulgas üle ka hagejaga 18.01.1996.a. sõlmitud töölepingu nr. 27. 10.10.2000.a. saabus Narva Linnakohtult hageja hagiavaldus. Asjas selguse saamiseks toimusid V.B ’ga kohtuvälised läbirääkimised juristi juuresolekul ja V.B andis üle ka omapoolse ettepaneku vaidluse reguleerimiseks kohtuvälises korras. Kuna töövaidlus oli tekkinud eelmise juhatuse liikme ametisoleku ajal, siis oli otstarbekas tema ettepanekuga nõustuda. Sellest sai hagejale teatatud 14.11.2000.a.. Pärast mõningast vaikimist teatas V.B oma rahalise nõude suurendamisest. Kostja ei pea õigeks, et nõuete suurendamine võiks jätkuda lõpmatuseni, ja kinnitab, et on nõus V.B ettepaneku rahuldama. 30.09.2005.a. Narva Linnakohtule saabunud vastuses V.B täiendavatele nõuetele kostja teatab, et tööleping oli lõpetatud TLS § 86 p. 6 alusel, sest olid olemas objektiivsed dokumentaalsed tõendid hageja poolt töökohustuste mittetäitmise kohta, mis olid kindlaks määratud ametijuhendiga. Kuna kostja juhatus vahetus, siis uus juhatus püüdis asja kohtuväliselt lahendada. 11.09.2000.a. käskkirjaga nr. 25 annulleeriti 17.07.2000.a. käskkiri nr. 22 ning vastav kanne annulleeriti ka tööraamatus. Selle kohta on V.B allkiri, kuid V.B käskkirjast tulenevaid toiminguid ei teinud. 25.10.2000.a. esitas V.B uued nõudmised, mis

võeti tööandja poolt vastu. Alles 16.01.2001.a. esitas V.B avalduse töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel, mille tööandja ka vormistas. V.B pöördus aga siiski kohtusse. III. Asja kohtulik arutelu. Kohtuistungil hageja esindaja teatab, et hageja loobub tööle ennistamise nõudest, kuid palub hagi rahuldada, tunnistada hagejaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja mõista kostjalt kompensatsioon kuue kuupalga ulatuses Hageja loobub ka täiendava töötasu nõudest. Hageja esindaja selgitab, et hageja jääb viimati esitatud hagiavalduse juurde (I kd, tl. 238, tõlge esitatud aastal 2006 ja asub II kd. Tl. 37-39). Käskkirjas nr. 22, 17.07.2000.a. on märgitud hageja töölt vabastamine TLS § 86 p. 6 järgi distsiplinaarkaristusena. Hageja arvab, et tööleping on lõpetatud ebaseaduslikult ja alusetult, sest töölepingut lõpetades ja käskkirja koostades ei määratletud, millise rikkumise alusel hagejat vallandatakse. Süüks on pandud puudujäägi ja ülejäägi olemasolu ning kasumi vähenemine. Viimast ei saa aga hageja süüks panna. Inventuuri juurde ei nõutud hageja käes olevaid dokumente ega küsitud ka hagejalt seletuskirja. Hageja poolt ei olnud mingit õigusrikkumist ega süütegu. Kostja ei ole toonud välja milliseid ülesandeid hageja täitmata jättis. Ei ole hageja süüd selles, et puudujääk tekkis või et ülejääk tekkis. Selle, kes on süüdi, oleks pidanud selgeks tegema tööandja. Kuid tööandja jättis selle välja selgitamata, kuigi kostja vallandas hageja puudujäägi ilmnemise tõttu. Pärast seda üritas hageja kostjaga kokkulepet saavutada ja kolmel korral andis kohus kokkuleppe sõlmimiseks võimaluse. 16.01.2001.a. said pooled kokku ja kõneluste tulemusena leppisid kokku ka selle, et muudetakse ka formuleering tööraamatus. Kui hageja tuli kostja juurde ja esitas kostja kabinetis avalduse, et tööleping lõpetatakse poolte kokkuleppel 16.01.2001.a., siis kostja andis välja käskkirja, millega ta annulleeris 17.07.2000.a. käskkirja nr. 22. Selle käskkirja allkirjastas hageja seetõttu, et oli lootus, et pooled sõlmivad kokkuleppe, mille põhjal pidi kostja hagejale välja maksma 15 215 krooni. Kuid siis kostja avaldas, et temal raha ei ole, mistõttu hageja võttis kostja käest avalduse tagasi. Ka tööraamatus on kanne tegemata. Seda seetõttu, et kostja keeldus raha maksmisest. Kõik kokkulepped, mis olid või vormistati hagimenetluse raames, palub hageja jätta tähelepanuta ja asi ära arutada. Kokkulepitud käskkirja poleks saanud ka täita. Kui eelmine käskkiri annulleeriti, oleks pidanud hageja tööle minema 11.09.2000.a., aga selles lepiti kokku alles 16.01.2001.a. Seega ei saanud hageja käskkirja annulleerimisest alates tööle minna, kui käskkiri vormistati hiljem. 11.09.2000.a. käskkirja on alla kirjutanud N.N , kuid sel ajal teda ametis ei olnud. Siis oli juhatuse liikmeks S.A . 07.03.2001.a. kirjas on kostja teatanud, et N.N asus oma tööülesandeid täitma 28.09.2000.a., järelikult ei saanud tema ka 11.09.2000.a. kostja AS VETA- A käskkirja välja anda. Ka N.N ise on öelnud ja see on toimikumaterjalidega tõendatud, et ta ei saanud käskkirja vormistada. Hageja ise seletab seletab, tab et asus tööle 18.01.1996.a. kaupluse Meresuu juhatajana NarvaJõesuus. 20.07.1998.a. viidi üle kauplusse Narvas Tallinna mnt 33. osakonna juhatajaks kantseleitarvete osakonda. Kauplus Narva- Jõesuus suleti. 02.12.1998.a. määrati ta veel ka samaaegselt Puškini 5 asuva kaupluse osakonnajuhatajaks. Tööleping oli üks ja oli kaks materiaalse vastustuse lepingut, Puškini 5 oli kollektiivne materiaalse vastustuse leping ja Tallinna 33 oli vaid individuaalse materiaalse vastutuse leping. Alluvuses oli veel kummaski osakonnas üks töötaja, keda oli vaja asendada puhkuse ajal ja puhkepäevadel. Haiguslehel viibimise ajal tegi kostja inventuuri neljandas osakonnas ja seal avastati puudujääk 289. 05 krooni. Osakonnas oli ülejääk summas 34. 55 krooni. Kostja esitas puudujäägi osas pretensioone ja selletõttu hageja vallandati. Karistuse ajal oli jõus 18.08.1999.a. käskkiri nr. 12 noomituse kohta selle eest, et 6 päeva jooksul ei esitanud seletust. Lõpparve maksti, kuid mitte täies ulatuses. Maksmata jäi puhkepäevade ja pühade ajal töötamise aja eest. Ka tööraamat anti kätte. Kostja lõpetas töölepingu ebaseaduslikult. Kuna inventuur toimus ilma hageja osavõtuta, siis oli selles tehtud vigu, millele sai juhitud ka kostja tähelepanu. Inventuuri toimumise ajaks ei olnud esitatud juurde aruandeid kassa sissetulekute ja väljaminekute kohta. Kostja korduvat ega ka kontrollinventuuri ei teostanud. Hageja süü

puudujäägi tekkimises ei ole millegagi tõendatud. Kauplus oli pankroti äärel ja pidi minema müüki ning firma pidigi tegevuse lõpetama. Selletõttu kostja otsis põhjust, kuidas hagejast lahti saada. Töötamise ajal kostja võttis kassast raha, kuigi selle raha oleks pidanud hageja maksma tarnijatele. Kuhu kostja selle raha pani, on hagejale teadmata. Hageja selgitab, et kostja esitatud order, mille järgi oleks hageja nagu 15 000 krooni kätte saanud, on võltsitud. Seal ei ole hageja allkiri ja ka kuupäev ei ole õige. See on võltsitud order. Hageja palub tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja välja mõista kostjalt hüvitis kuue kuupalga ulatuses lähtuvalt palgast 2 203 krooni kuus, puhkepäevadel ja pühade ajal töötamise eest hüvitise nõudest 3 054 krooni hageja loobub, kuna täiendavaid tõendeid selle kohta esitada pole. IV. Maakohtu otsuse põhjendused. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust. Kohus, kuulanud ära hageja ja tema esindaja selgitused ning hinnanud toimikus olevaid kirjalikke tõendeid, tuvastas: hagi on esitatud TLS § 117 lg. 1 alusel, mille kohaselt töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt on töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. kohtuistungil hageja loobub tööle ennistamisest ja puhkepäevadel ning pühade ajal töötamise eest täiendava töötasu nõudest, palub tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja mõista kostjalt välja hüvitis kuue kuupalga ulatuses. Seega tuleb lähtuda TLS § 117 lg. 2 sätteist, mille kohaselt, kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses.

märgitud töötaja nimi, süüteo toimepanemise aeg, süüteo ja muude asjaolude kirjeldus, määratud karistus, dokumendi koostamise kuupäev ja allkirjad. Kohtule esitatud 17.07.2000.a. käskkiri 22 ei vasta sisult distsiplinaarkaristuse määramise seaduses sätestatud nõudeile, sest selles puudub otsene süüteo toimepanemise aeg ja süüteo kirjeldus. Käskkirjas on märgitud, et V B pikema aja jooksul on mittekohaselt täitnud oma ametikohustusi, mis kajastub aktsiaseltsi töös. Omades distsiplinaarkaristust noomitusena mittekohase ametikohustuse täitmise eest, V.B ei kindlustanud 2000.a. märtsikuus osakondi kaubaga, mis tõi kaubakäibe languse ja kasumi vähenemise. Kaubalismateriaalsete väärtuste inventuuriga 17.03.2000.a. tuvastati puudujääk ja 11.04.2000.a. inventuuriga ülejääk. V.B oma seletuses objektiivseid põhjendusi ametikohustuste mittekohasele täimisele ei märgi. V.Baženova 25.04. kuni 23.05.2000.a. ja ka alates 25.05.2000.a. kuni 21.06.2000.a. viibis järjekordsel puhkusel ja alates 17.03. kuni 03.04.2000.a. ning alates

kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada töölepingu lõpetamise asjaolusid ja seaduserikkumise iseloomu ning hüvitise suurust ei seata sõltuvusse sellest, kas töötaja asus tööle teise tööandja juures või mitte. Kohus, olles hinnanud vaidluse lahendamisel toimunut ja seaduserikkumist, leidis, et tööandja ei ole käitunud vastavuses TLS § 48 lg. 1 p. 4 ja 5, mille kohaselt on tööandja ja töötaja vastastikku kohustatud olema teineteise suhtes viisakad ning täitma seaduses ja haldusaktis ette nähtud muid vastastikuseid tööalaseid kohustusi. Esitatud käskkirjadest nähtuvalt on V.B tööandja käskkirjadele pidevalt reageerinud ja juhtinud tööandja tähelepanu hageja kui osakonna juhataja arvates ebaõigetele asjaoludele, kuid need on jäänud tööandja poolt tähelepanuta. Seega võiks eeldada, et just see on hageja nn. eelnev käitumine, millele on viidatud käskkirjas ametist vabastamise kohta. Samas tuleneb asjas esitatud dokumentaalsetest tõenditest ja hageja seletusest, et hageja oli valmis sõlmima kohtuvälist kokkulepet, milleks ta heas usus kirjutas avalduse ja nõustus töölepingu lõpetamisega poolte kokkuleppel. Kostja 11.09.2000.a. käskkirjast nr. 25 nähtuvalt on 17.07.2000.a. käskkiri V B’ga töölepingu lõpetamise kohta annulleeritud ja ära on muudetud tööraamatu 17.07.2000.a. kanne nr. 19. Käskkirjaga on V.B tutvunud 11.09.2000.a. Kostja on 16.01.2001.a. andnud ka käskkirja nr. 01-k, kuid sellest ei nähtu, milline tööleping V B’ga on lõpetatud poolte kokkuleppel TLS § 76 alusel alates 16.01.2001.a. Küll on sama kuupäev aga märgitud hageja kirjalikus avalduses, milles ta soovib töölepingu lõpetamist alates 16.01.2001.a. Kuna hageja esitatud töölepingu eksemplar ja tööraamat käskkirja annulleerimise tagajärgi ega kande parandust ei kajasta, siis on usutav hageja seletus, et kostja keeldus kokkuleppe täitmisest selletõttu, et kokkuleppe kohaselt pidanuks kostja ka raha maksma. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale maksnud summa 15 215 krooni, mille ta on märkinud hagejale väljamakstava summana töölepingu sellel eksemplaril, mille ta kohtule esitas. Sellest kandest aga järeldub, et seisuga 16.01.2001.a. on kostja olnud nõus hagejale tasuma ka raha summas 15 215 krooni, sealhulgas 3 000 krooni õigusabi eest. TsMS § 230 kohaselt peab kumbki pool tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. Kostja on korduvalt oma kirjalikes vastustes hagi aluseks olevad asjaolud omaks võtnud sellega, et on nõus vaidluse kohtuväliselt lahendama hageja ettepanekust lähtudes ning andnud selleks ka käskkirja distsiplinaarkaristuse kohaldamise käskkirja annulleerimiseks. Käskkirja toime jäi aga saabumata, mistõttu hageja on jätkuvalt pidanud aastaid kohtus käima ja endale sellega kulutusi tegema. Kohus peab usutavaks hageja seletust, et annulleerimise käskkiri tekkis alles 16.01.2001.a. tagantjärele kuupäevaga, seega ei saanudki V.B alates 11.09.2000.a. jätkuvalt tööle asuda. Et just kostja ei ole soovinud asja kokkuleppel lahendada, tõendab kostja käitumine kogu asja kohtuliku menetluse kestel. Hoolimata korduvalt antud nõusolekutest ei ole kostja hageja nõuet rahuldanud, kostja korduvalt kohtusse ei ilmunud ega ole kohtusse mitteilmumist põhistavaid asjaolusid tõendanud. Kostja väide, et raha pole, ei ole asjakohane, kuna tegemist on tegutseva äriühinguga. Raha puudumine ei vabasta kostjat raha maksmise kohustusest. Järelikult on põhjendatud hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõudes rahuldada ja töölepingu lõpetamisel seaduserikkumise asjaolusid arvestades kostjalt hageja kasuks hüvitis välja mõista kuue kuupalga ulatuses kokku 2 203 x 6= 13 218 krooni. Kuus kuud katab ühtlasi ka aja, mille kestel hageja kostjast olenevatel põhjustel tegelikkuses ei saanud oma tööülesandeid täita. Täieliku materiaalse vastutuse lepingud asjas tõenditena tähtsust ei oma, kuna materiaalsest vastutusest tulenevat hagi pole esitatud. Asjaolu, et raha pole, ei vabasta raha maksmise kohustusest.

töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel lugema töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töövaidlusorgani otsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Seega töölepingu lõpetamine V B’ga tööandja algatusel TLS § 86 p. 6 alusel tuleb tunnistada ebaseaduslikuks ja tööleping tuleb lugeda lõpetatuks TLS § 79 lg. 1 alusel alates 16.01.2001.a., mis põhineb eelviidatud hageja kirjalikul avaldusel.

/allkiri/

Kohtuotsus jõustus 08. septembril 2009.a Nooremreferent

S.Tooming I.Golubev

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.