Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

Jätta AS-i Global Metal Supply AS poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud 50% ulatuses Valerij Dedkovi kanda. Kahes kohtuastmes poolte kantud ülejäänud menetluskulud jätta nende endi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Asjaolud ja hageja nõue 02.01.2007 sõlmiti Natalija Dedkova ja AS Global Metal Supply vahel tööleping nr 25, mille järgi hageja asus tööle kostja juurde projektijuhi ametikohale. Lepingu p 5.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et töötaja põhipalk on 15 000 krooni kuus ning, et sõltuvalt töötaja töötulemustest võib tööandja maksta töötajale lisatasu, mis koosneb 7%-st müügitulust. Töölepingu lisas nr 1 leppisid pooled kokku, et kostja hüvitab hagejale tööülesannete täitmiseks tehtud isikliku mobiiltelefoni kasutamise arved 2000 krooni kuus. 02.07.2007 käskkirjaga teatas kostja Natalija Dedkovale, et vähendab tema palka 01.08.2007 alates 7000 kroonin kuus. 25.07.2007 esitas Natalija Dedkova tööandjale avalduse, paludes temaga sõlmitud tööleping lõpetada alates 01.08.2007 TLS § 82 lg 1 alusel seoses palga vähendamisega ning maksta kompensatsiooni kahe kuu keskmise palga ulatuses. 28.11.2007 kohtusse esitatud hagis palus Natalija Dedkova välja mõista kostjalt töötasu 46 132 krooni, isikliku mobiiltelefoni kasutamise tasu 2000 krooni, puhkusetasu 3507 krooni, puhkuse kompensatsioon 23 kasutamata puhkusepäeva eest 21 765, 82 krooni, TLS § 82 lg 2 alusel kahe kuu keskmine palk 55 518,54 krooni, tööraamatu kätteandmisega viivitamise aja eest hüvitist 195 636, 75 krooni ja lõpparve tasumisega viivitamise aja eest hüvitist 27 759, 27 krooni. 02.01.2007 sõlmiti Valerij Dedkovi ja AS Global Metal Supply vahel tööleping nr 26, mille järgi hageja asus tööle kostja juurde kommertsdirektori ametikohale. Lepingu p 5.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et töötaja põhipalk on 19 068 krooni kuus. 20.06.2007 esitas Valerij Dedkov tööandjale avalduse seoses sellega, et tööandja ei ole välja maksnud 2007.a maikuu palka, mis oleks pidanud välja makstud olema hiljemalt 05.06.2007, ning palus tööleping lõpetada TLS § 82 lg 1 alusel ja välja maksta kahe kuu keskmise palga suurune kompensatsioon koos lõpparve, saamata jäänud töötasu ning puhkusekompensatsiooniga. 28.11.2007 kohtusse esitatud hagis palus Valerij Dedkov kostjalt välja mõista puhkuse kompensatsioon 42 kasutamata puhkusepäeva eest 36 162 krooni, TLS § 82 lg 2 alusel kahe kuu keskmine palk 49 077 krooni, tööraamatu kätteandmisega viivitamise aja eest hüvitist 209 161, 50 krooni ja lõpparve tasumisega viivitamise aja eest hüvitist 24 538, 50 krooni. Hagejad ei nõustunud kostja väitega, et nende nõuded kostja vastu on aegunud. Hagi aegumise tähtaeg peatus neil 26.09.2007, kui hagejad esitasid kostja vastu pretensiooni ja nõudsid selles töötasu ja hüvitiste maksmist ning andsid kostjale vabatahtliku täitmise tähtaja. Tähtaeg hakkas uuesti kulgema 21.11.2007, s.o päevast mil sai selgeks, et kostja ei täida hagejate nõudeid Kostja vastus

Kostja vaidles hagidele vastu ning palus jätta need rahuldamata. Tegelikult lahkus Valerij Dedkov omavoliliselt töölt alates 21.06.2007 ja Natalija Dedkova aga alates 26.07.2007. Hagejate hagid on aegunud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 kohaselt ning nende nõuete osas tuleb kohaldada aegumist. Neljakuuline aegumistähtaeg hakkab kulgema päevast, mil töösuhe faktiliselt lõppes, mitte hagejate märgitud ajast. TLS § 73 lg 2 kohaselt on töölepingu lõpetamise päevaks töötaja tööloleku viimane päev. Ainsaks nõudeks, mis Natalija Dedkoval ei ole aegunud, on lisatasu 46 132 krooni väljamõistmise nõue, kuid selle nõude rahuldamiseks puudub alus, sest pooled on töölepingus kokku leppinud, et tööandjal on õigus, mitte kohustus, maksta töötajale lisatasu 7% aastas. Asjaolu, et Natalija Dedkova ise maksis omale varasemalt raamatupidaja ülesandeid täites lisatasusid, ei tähenda seda, et hagejal on seda esitatud hagiga õigus nõuda. Hagejad ise arvestasid oma töötasu (s.h kõikvõimalikud kompensatsioonid ja boonused) ning teostasid palga ülekandeid (Natalija Dedkova nimele oli väljastatud e-panga PIN-koodide kalkulaator, Valerij Dedkovi nimele oli väljastatud PIN-koodide kalkulaator tema juhatuse liikmeks oleku ajal). Hagejad pidid arvestama ka oma puhkusetasu. Sisuliselt lõid hagejad ise oma tegevuse/tegevusetusega need asjaolud, millele tuginedes taotlevad puhkusetasu väljamõistmist. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas osaliselt Natalija Dedkova hagi ja mõistis AS-lt Global Metal Supply Natalija Dedkova kasuks välja 114 025, 41 krooni, s.h isikliku mobiiltelefoni kasutamise hüvituse 2000 krooni; puhkusetasu kasutatud 5 päeva puhkuse eest 3519,6 5 krooni; kompensatsiooni 23 kasutamata puhkusepäeva eest 17 310, 81 krooni; hüvitise töölepingu lõpetamise eest 31 611, 03 krooni; hüvitise lõpparve kinnipidamise eest 15 805, 52 krooni ja hüvitise tööraamatu kinnipidamise eest 43 778,40 krooni. Valerij Dedkovi hagi jättis kohus rahuldamata. Natalija Dedkova menetluskuludest jäeti 32,6% AS Global Metal Supply kanda ja Valerij Dedkovi menetluskulud jäeti tema enda kanda ning AS Global Metal Supply menetluskuludest 67,4% jättis kohus võrdeliselt Natalija Dedkova ja Valerij Dedkovi kanda. Maakohus asus seisukohale, et kostja, saades Natalija Dedkovalt 25.07.2007 avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel, oleks kostja pidanud kas lõpetama tööleping TLS § 82 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustama töölepingu lõpetamise aluse töövaidlusorganis. Kuna kostja aga kumbagi nimetatust ei teinud, oli hageja õigustatud alates 01.08.2007 töölt ära jääma. Pooltevaheline töösuhe tuleb lugeda poolte vahel lõppenuks alates 01.08.2007. Kostja väide nagu oleks Natalija Dedkova jäänud töölt ära kohe järgmisel päeval pärast avalduse esitamist, on paljasõnaline ja ümber lükatud kostja 26.07.2007 ja 30.07.2007 arvetega, mis on väljastatud Natalija Dedkova poolt ja tõendavad, et hageja oli siiski tööl kostja juures pärast 25.07.2007. Arvestades asjaoluga, et tööandja ei vormistanud töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel ega maksnud hagejale hüvitist TLS § 82 lg 2 alusel, nagu hageja kostjale esitatud töölepingu lõpetamise avalduses nõudis, ega ka vaidlustanud hageja poolt taotletud töölepingu lõpetamise alust töövaidluskomisjonis, algas Natalija Dedkoval 02.08.2007 neljakuuline tähtaeg, mille jooksul oli tal õigus esitada hagi töövaidluskomisjonile või kohtule töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks. Hageja esitas kohtusse hagi 28.11.2007, seega tähtaegselt. Ka Valerij Dedkovilt osas asus kohus seisukohale, et kostja, saades töötajalt 20.06.2007 avalduse sooviga tööleping lõpetada TLS § 82 lg 1 alusel, oleks pidanud kas lõpetama tööleping TLS § 82 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel 25.06.2007 või vaidlustama töölepingu lõpetamise alus töövaidlusorganis. Kuna kostja aga kumbagi nimetatust ei teinud, oli hageja õigustatud alates 25.06.2007 töölt ära jääma. Pooltevaheline töösuhe tuleb lugeda poolte vahel lõppenuks 25.06.2007. Kostja väide, nagu oleks Valerij Dedkov jäänud töölt ära kohe järgmisel päeval pärast avalduse esitamist, on paljasõnaline ja ümber lükatud tunnistaja A. K. ütlustega, kes nägi hagejat oma

tööülesandeid täitmas veel 25.06.2007. Arvestades asjaoluga, et tööandja ei vormistanud töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel ega maksnud hagejale hüvitist TLS § 82 lg 2 alusel, nagu hageja töölepingu lõpetamise avalduses nõudis, ega ka vaidlustanud hageja taotletud töölepingu lõpetamise alust töövaidluskomisjonis, algas Valerij Dedkovil 26.06.2007 neljakuuline tähtaeg, mille jooksul oli hagejal õigus esitada hagi töövaidluskomisjonile või kohtule töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks. Kuna Valerij Dedkov esitas hagi kohtusse aga 28.11.2007, on tema nõuded aegunud. Hagejate väide, nagu oleks neil hagi aegumise tähtaeg peatunud 26.09.2007 ja hakanud uuesti kulgema alates 21.11 2007, ei ole õige. Nõude esitamine kostja vastu oma esindaja kaudu ei tähenda veel läbirääkimiste algust poolte vahel TsÜS § 167 mõttes, millest tulenevalt ei peatunud ka hagejate poolt osundatud seadusesätete alusel hagejate nõude aegumise tähtaeg läbirääkimiste ajaks, nagu hagejad ekslikult leiavad. Tulenevalt asjaolust, et pooled on töölepingu p-s 5.1 kokku leppinud, et Natalija Dedkova põhipalk on 15 000 krooni ja tööandjal on õigus maksta töötajale lisatasu, mis koosneb 7%-st müügitulust, ei ole tööandja kohustatud hagejale lisatasu maksma ja hagejal puudub õigus seda tööandjalt nõuda ning hageja nimetatud nõue on õigusliku aluseta ja tuleb jätta rahuldamata. Kuna Natalija Dedkova töötas kostja juures kuni 01.08.2007 ning tööandja ja töötaja olid kokku leppinud, et kostja hüvitab talle igakuiselt isikliku mobiiltelefoni arved 2000 krooni ulatuses, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 2000 krooni isikliku mobiiltelefoni kasutamise eest tööülesannete täitmiseks. Kostja ei ole hageja nimetatud nõudele esitanud sisulisi vastuväiteid. Kostja esitas kohtule dokumentaalse tõendina hageja avalduse, milles Natalija Dedkova palus lubada end puhkusele alates 12.07.2007 kuni 16.07.2007. Tööandja on sellele viseerinud oma nõusoleku. Kostja poolt kohtule esitatud Natalija Dedkova palgatõend kinnitab samuti, et hageja on olnud 2007.a juulis 5 päeva puhkusel, kuid ei kinnita seda, et kostja oleks hagejale puhkuseraha maksnud. Kostja ei tõendanud, et ta on hagejale välja maksnud puhkuseraha 5 puhkusepäeva eest juulis 2007, mille väljamaksmise kohustus tulenes puhkuseseaduse (PuhkS) §-st 23, mistõttu tuleb kostjalt välja mõista 5 päeva puhkuseraha juulis 2007 kasutatud puhkusepäevade eest. Võttes puhkuseraha arvestamise aluseks Vabariigi Valitsuse 23.08.2001 määruse nr 278 ja kostja poolt kohtule esitatud hageja palgatõendi, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele 3519, 65 krooni. Kuivõrd kostja ei esitanud Natalija Dedkova nõudele 23 kasutamata puhkusepäeva eest hüvituse saamiseks sisulisi vastuväiteid, leidis kohus, et nimetatud nõue tuleb PuhkS § 25 alusel rahuldada. Kuna Natalija Dedkova tööleping lõppes 01.08.2007, tuleb puhkusekompensatsioon välja arvutada Natalija Dedkoval 2007.a veebruari kuni juuli palkade ja kalendripäevade alusel. Natalija Dedkova sai nimetatud kuudel kokku palka vastavalt kostja esitatud palgatõendile 120 423 krooni ning kalendripäevi oli nimetatud perioodil 160. Eeltoodust tulenevalt oli Natalija Dedkova keskmine päevapalk sellel ajavahemikul 752, 64 krooni ja puhkusekompensatsiooni suuruseks 23 päeva eest seega 17 310, 81 krooni. Kuna tööandja teavitas Natalija Dedkovat 02.07.2007 oma käskkirjast, millega ta otsustas vähendada töötaja palka 01.08.2007 alates 7000 kroonini kuus, oli hageja õigustatud nõudma tööandjalt temaga töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel. Palga vähendamine tööandja poolt on töölepingu oluline rikkumine võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 p 1 ja p 2 mõtte kohaselt, sest töölepingus kokku lepitud palgatingimuste muutmine on lubatud palgaseaduse (PalS) § 4 lg 1 kohaselt üksnes poolte kokkuleppel. Kuna hageja oli õigustatud nõudma temaga töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel, on tal ka õigus saada kostjalt vastavalt TLS § 82 lg-s 2 sätestatule ka hüvitist töötaja kahe kuu

keskmise palga ulatuses. Eespool toodud arvestuse kohaselt oli Natalija Dedkova keskmiseks päevapalgaks vaidlusalusel perioodil 752, 64 krooni. Arvestades, et hageja töötas nimetatud perioodil keskmiselt 21 tööpäeva, on tema keskmise palga suuruseks kuus 15 805, 52 krooni ja kahe kuu keskmise palga suuruseks seega 31 611, 03 krooni. Kuna kostja ei ole hagejale lõpparvet välja maksnud ega temaga töölepingu lõpetamist vormistanud, tuleb kostjalt hageja kasuks TLS § 119 lg 2 alusel välja mõista ühe kuu keskmine palk 15 805, 52 krooni. Tunnistaja B. N. ütlustega leidis tõendamist, et hagejatele telliti ja vormistati tööraamatud AS-s Global Metal Supply. Nimetatu kinnitab kostja väidet, et hagejatel tööraamatuid tööle tulles ei olnud, kuid nende tellimise ja vormistamise kohustus oligi tööandjal. Kuna tunnistaja B. N. kinnitas, et tema kui kostja juhatuse liige ise tegi hagejate tööraamatutesse esimesed kanded, mis oli tema tööülesandeks, lükkab nimetatu ümber kostja väite, nagu oleks tööraamatute tellimise ja täitmise kohustus olnud hagejatel, kes oma tööülesanded täitmata jätsid ja nüüd oma tegemata töö eest pahatahtlikult hüvitust nõuavad. Arvestades asjaoluga, et N. Dedkova avaldus töötuskindlustushüvitise saamiseks jäi Eesti Töötukassa poolt läbi vaatamata 30.10.2007 põhjusel, et ei N. Dedkova ega kostja esitanud Eesti Töötukassale tema poolt nõutud tähtaja jooksul dokumente töösuhte lõpetamise õigusliku aluse kohta, mida kinnitavad Eesti Töötukassa teabepäring kostjale, kiri Natalija Dedkovale ja otsus taotluse läbivaatamata jätmisest. Nimetatud dokumentide esitamine on vastavalt sotsiaalministri 16.12.2002 määruse nr 147 § 3 lg-le 1 kohustuslik töötuskindlustuse hüvitise saamiseks, tekitas kostja oma eeltoodud õigusvastase käitumisega hagejale varalist kahju. Vastavalt töötuskindlustuse seaduse §-dele 8 ja 9 oleks N. Dedkoval olnud õigus saada esimese 100 päeva eest töötuskindlustushüvitist vähemalt 26 825 krooni. Järgmise 79 päeva eest oleks Natalija Dedkova töötuskindlustuse hüvitiseks olnud 16 953, 40 krooni. Kuna kostja ei lõpetanud ei töölepingut ega väljastanud hagejale ka tööraamatut töölepingu lõpetamise kandega, on põhjendatud mõista kostjalt välja TLS § 119 lg 1 alusel hüvitus tööraamatu kinnipidamise eest 43 778, 40 krooni, s.o töötuskindlustushüvitis, mis jäi hagejal saamata kostja õigusvastase käitumise tagajärjel. Kostja väited ja esitatud tõendid Natalija Dedkova poolt kassajäägi omastamise ja alusetute arvete väljastamise kohta jättis kohus TsMS § 238 lg 5 alusel otsuse tegemisel arvestamata, sest leidis, et need ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega rahuldati Natalija Dedkova hagi ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud jätta Natalija Dedkova kanda. Maakohus rikkus oluliselt protsessiõiguse norme ja kohaldas valesti materiaalõiguse normi ning ei ole tuvastanud asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid ega hinnanud suurt osa tõenditest. 04.07.2008 määrusega jättis maakohus rahuldamata kostja taotluse E. S. tunnistajana ülekuulamiseks ning kostja seadusliku esindaja S. O. vande all istungil ülekuulamiseks. Sama määrusega rahuldas maakohus hageja taotluse üle kuulata tunnistajatena B. N., A. K. ja R. P., kellest kaks esimest 07.10.2008 kohtuistungil ka üle kuulati. Nii hageja kui ka kostja poolsed tunnistajad teadsid anda ütlusi samade juriidiliste faktide kohta: kas Natalija Dedkoval oli tööraamat ja millal oli tema faktiline viimane tööpäev. Kuna kostja tunnistaja ja seaduslik esindaja said anda ütlusi samade asjaolude kohta, mis ka hageja tunnistajad, siis maakohtu otsustus mitte kuulata üle kostja tunnistajat ja seaduslikku esindajat kujutab endast protsessiosaliste ebavõrdset kohtlemist. Natalija Dedkova hagi osalisel rahuldamisel tugines maakohus just tunnistajate ütlustele, mille ümberlükkamist kostjale ei võimaldatud.

Hageja tunnistajaid B. N. ja A. K. ei saa pidada usaldusväärseks, sest esimene neist oli tegev koos Valerij Dedkoviga kostjale kuuluva väärtusliku kinnistu väljakantimise skeemis (kostja juhatuses oleku ajal sõlmisid nad 17.10.2005 kinnistu müügilepingu, mille alusel võõrandas kostja selle kinnistu oluliselt alla turuväärtuse samade isikute vahefirmale. Hiljem müüs vahefirma kinnistu 5 850 000 krooni kallimalt lõppostjale. Seejuures tasus kostjale kinnistu eest alles lõppostja, mitte Dedkovi ja N. vahefirma. Selle tehingu tühisuse tuvastamiseks ja kinnistu tagasinõudmiseks esitas kostja hagi kohtule (tsiviilasi nr 2-05-23820). Kohtumenetlus nimetatud tsiviilasjas lõppes osapoolte kompromissiga. Nimetatud asjaolu ilmestab, et B. N. ja hagejad on omavahel tihedalt seotud, mistõttu ei saa tunnistaja ütlused olla usaldusväärsed. Tunnistaja A. K. mäletas, millal oli Valerij Dedkov faktiline viimane tööpäev, kuid ei mäletanud kostja asukoha aadressi (tunnistaja üüris sealsamas ladu), nimetades selleks päevaks seejuures päeva, mil hageja ka oma sõnade kohaselt tööl enam ei olnud. Oma avalduses palus Valerij Dedkov lõpetada temaga sõlmitud töösuhe alates 24.06.2007 ning tema viimane tööpäev oli 22.06.2007. Seega ei saanud olla ta tööl esmaspäeval 25.06.2008. Maakohus lahendas nõude, mida Natalija Dedkova hagis ei esitanud. Protsessiosaliste vahel esineb lahkarvamus, mis alusel lõppes Natalija Dedkova tööleping. Taolise lahkarvamuse esinemisel pidi hageja esitama nõude töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu määramiseks, s.t pidi esitama eraldi nõude, et kohus sedastaks, et töösuhe lõppes mitte tööluusi tõttu, vaid TLS § 82 lg 1 alusel. Seda nõuet Natalija Dedkova ei esitanud. Kaebuse kohaselt sai hageja nõude rahuldamine toimuda vaid eelnimetatud protsessinormi olulise rikkumise tagajärjel. Nii tugines kohus tööraamatu kinnipidamise eest hüvituse nõude rahuldamisel tunnistaja B. N. ütlustele, et hagejale oli vormistatud tööraamat. Tegelikult ei olnud tööraamatut vormistatud ega olnud hageja ka avaldanud soovi tööraamatu vormistamiseks. Seda asjaolu ei võimaldanud kohus kostjal tunnistaja ütlustega ega seadusliku esindaja vande all antava seletusega tõendada. Juhtisime korduvalt maakohtu tähelepanu asjaolule, et Dedkovid ise arvestasid oma töötasu ja teostasid vastavaid ülekandeid. Sisuliselt lõidki nad ise need asjaolu, millele tuginedes taotles hageja puhkusetasu väljamõistmist. Ka mobiiltelefoni kasutamise eest hüvitise nõue on tõendamata. Hüvitise maksmise materiaalseks eelduseks on kõnede tegemine tööasjus ning formaalseks aluseks arve esitamine tööandjale. Mobiiltelefoni kasutamise arvet 2007.a juulikuu eest ei ole hageja kostjale esitanud, järelikult puudub tal ka alus saada vastavat hüvitist. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja Natalija Dedkova vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada. TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel peab ringkonnakohus võimalikuks teha tühistatud osas uue otsuse ning jätta rahuldamata hageja nõuded mobiiltelefoni kasutamise tasu 2000 krooni osas, puhkusetasu 2007.a kasutatud puhukuse 5 päeva eest 3519, 65 krooni ja tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise 43 778, 40 krooni saamiseks ning vähendada hüvitist kasutamata puhkuse 23 päeva eest ja suurendada TLS § 82 lg 2 ja TLS § 119 lg 2 järgi väljamõistetud hüvitisi, sest kohus on eksinud hageja keskmise palga arvutamisel. Kuna kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna, leiab kolleegium, et kohtuotsuses sisalduv viga hageja keskmise palga arvutamisel tuleb otsuses tervikuna parandada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista seega kokku 75 948, 60 krooni (15 737, 10 + 40 141 + 20 070, 50).

Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme määral, mis tingiks kohtuotsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule saatmise. Samas tuleb nõustuda, et osade nõuete kohta otsustuse tegemisel ei ole kohus hinnanud tõendeid õigesti. Asja materjalist nähtuvalt esitas hageja Natalija Dedkova 25.07.2007 avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, märkides ühtlasi, milles seisneb tööandjapoolne lepingutingimuste rikkumine (tl 15, tõlge tl 16). Kuna töötaja soovis töölepingut lõpetada TLS § 82 lg 1 alusel, võis ta pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkuda. TLS § 83 lg 1 mõtte kohaselt võib töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel tööandjapoolse lepingutingimuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt ära jääda ka siis, kui tööandja ei vormista töölepingu lõpetamist seaduses sätestatud korras. Tööandjal on võimalik lõpetada tööleping töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidluskomisjonis või kohtus. Nimetatud seisukoht on igati kooskõlas ka töölepingu seaduse kui terviku mõttega: kui tööleping lõpetatakse töötajaga tööandja algatusel (TLS § 86), siis sellega mittenõustumisel on töötajal õigus lepingu lõpetamist vaidlustada töövaidlusorganis, kui aga töötaja algatusel, siis võib seda teha tööandja. Töölepingu lõpetamine nii TLS § 79 lg 1 kui ka TLS § 82 lg 1 alusel toimub töötaja algatusel. Nimetatud seisukohta on väljendanud oma 30.09.2003 otsuses nr 3-2-1-95-03 ka Riigikohus. Antud juhul jättis kostja kui tööandja töölepingu lõpetamise vormistamata ega pöördunud avaldusega mittenõustumisel töövaidlusorganisse. Sellist võimalust seadus ette ei näe. Ka juhul, kui hageja jäi töölt ära enne etteteatamistähtaja möödumist (mille üle pooled senini vaidlevad), ei olnud kostjal õigust jätta töötaja avaldust tähelepanuta. Seega tuvastas maakohus õigesti, et hageja tööleping on TLS § 82 alusel lõppenud ning töötajal on õigus nõuda vastavat hüvitust. Eeltoodud asjaolude tõttu on põhjendamatu apellandi seisukoht, et hageja oleks pidanud esitama kohtule töölepingu lõpetamise aluse tuvastamise nõude. Kui kostja leidis, et hageja pani toime tööluusi, siis oli tal võimalik sellele vastavalt ka reageerida (töölepingu lõpetamisel tööandja algatusel oleks hagejal olnud võimalik lepingu lõpetamise alust vaidlustada). Praegusel juhul ei esinenud neid asjaolusid, mis oleksid vajanud kohtulikku tuvastamist. Seetõttu oli hagejal õigus nõuda TLS § 82 lg 2 alusel hüvitust. Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal jäi töölepingu lõpetamisel saamata hüvitus kasutamata puhkuse eest. Ringkonnakohtu istungil ei vaielnud kostja sellele ka sisuliselt vastu ja möönis, et hagejal jäi töölepingu lõpetamisel puhkus kasutamata. Seega on vastav nõue põhjendatud ning kuulus rahuldamisele. Ning ainuüksi seetõttu tuli kohtul rahuldada ka hageja nõue keskmise kuupalga väljamõistmiseks lõpparve maksmisega viivitamise eest TLS § 119 lg 2 alusel. Antud juhul lisandus lõpparve koosseisu ka TLS § 82 lg 2 alusel ettenähtud hüvitus, sest ka see tuli maksta hagejale välja töölepingu lõpetamisel. Maakohtu otsus on selles osas õige ja põhjendatud, kuid hageja keskmise palga arvutamisel on kohus eksinud. Seadusest tulenevate hüvitiste väljamõistmisel tuli kohtul lähtuda hageja keskmisest palgast. Kostja esitatud palgatõendi kohaselt oli Natalija Dedkova keskmiseks kuupalgaks 2007.a veebruarist juulini 20 070, 50 krooni (tl 157). Nimetatud summast pidigi kohus lähtuma. TLS § 82 lg 2 alusel on hagejal õigus saada hüvitust kahe keskmise kuupalga ulatuses, s.o summas 40 141 krooni. Lõpparve maksmisega viivitamise eest on hagejal õigus nõuda TLS § 119 lg 2 alusel hüvituseks keskmist palka kuni ühe kuu ulatuses, seega tuli välja mõista 20 070, 50 krooni. Samuti on kohus eksinud kasutamata puhkuse eest hagejale hüvituse väljamõistmisel, 23 päeva eest on hagejal õigus saada hüvitist 15 737, 10 krooni (mitte 17 310, 81 krooni, nagu otsuse märgitud). Kolleegium ei nõustu apellandiga, et tunnistajate ütluste põhjal võiks käesolevas asjas tuvastada vaidluse seisukohalt olulisi faktilisi asjaolusid. Nii ei vajanud tööraamatu vormistamise jms asjaolud tuvastamist, sest TLS §-st 20 tuleneb tööandja kohustus pidada tööraamatut kõigi põhikohaga töötajate kohta ning töölepingu lõpetamisel teha selle kohta kanne tööraamatusse ja see töötajale üle

anda (TLS § 74). Seejuures on oluline aga märkida, et TLS § 119 lg 1 alusel on hüvitust võimalik nõuda siiski vaid juhul, kui tööraamatut on tööandja aktiivse tegevusega kinni peetud ja sellega on töötajale tekitatud kahju. Kui töötaja esitab nõude TLS § 119 lg 1 alusel, tuleb kohtul arvestada ka võlaõigusseadusest tulenevaid kahju hüvitamise põhimõtteid. Seega tuli kohtul hinnata, kas hageja poolt esiletoodud asjaoludel ja esitatud tõendite põhjal võib järeldada, et kostja tegevuse tulemusel on hagejale tekitatud kahju. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja tugines oma vastava nõude põhjendamisel asjaolule, et Eesti Töötukassa jättis talle töötuskindlustushüvitise määramata ning esitas sellekohased tõendid. Eesti Töötukassa poolt hagejale 17.10.2007 adresseeritud kirjas teatati, et tema poolt esitatud dokumendid poole piisavad hüvitise taotlemiseks ning määrati tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. 30.10.2007 teatega jäeti hageja avaldus läbi vaatamata, sest avaldaja ei kõrvaldanud puudusi tähtajaks (tl 71). Viidetud tõenditest nähtuvalt vajati hüvitise taotluse läbivaatamiseks lisaks tõendile töölepingu lõpetamise aja ja aluse kohta ka tõendit kindlustatule makstud tasude ja tasudelt kinni peetud töötuskindlustusmakse kohta. Asjaolu, et Eesti Tööturuamet oli eelnevalt neid andmeid kostjalt küsinud, kuid kostja ei olnud kirjale väidetavalt vastanud, ei võimalda teha järeldust, et tööraamatust oleks hüvitise saamiseks piisanud. Pealegi ei esitanud hageja kohtule tõendeid selle kohta, et pärast Eesti Töötukassa kirja oleks ta oma tööraamatut või muud tõendit kostjalt nõudnud ega ole seda ka väitnud. Ka 26.09.2007 kirjas kostjale on hageja (esitatud mõlema hageja nimel) nõudnud nii töötasu kui hüvitisi, kuid ei nõudnud töölepingu lõpetamist kajastava kandega töölepingut ega tööraamatu väljastamist. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Eeltoodud tõendite põhjal ei ole võimalik teha järeldust, et tööraamatu väljastamata jätmisega oleks kostja hagejale kahju tekitanud. Sellist põhjuslikku seost ei ole nende tõendite põhjal võimalik tuvastada. Hageja nõue puhkusetasu saamiseks juulis 2007 kasutatud viie päeva puhkuse eest tuleb jätta rahuldamata, sest kohtule esitatud tõendite kohaselt maksti talle puhkusel viibitud aja eest palka. Apellandi vastav väide on kooskõlas kohtule esitatud tõenditega. Kohustus maksta töötajale sama aja eest kahekordset tasu oleks tööandja suhtes ebaõiglane. Pealegi ei vaielnud hageja vastu kostja väitele, et hagejad ise arvestasid endale töötasu ja teostasid väljamakseid. Ka isikliku mobiiltelefoni kasutamise eest hüvituse saamise nõude osas on maakohus eksinud tõendite hindamisel. Töölepingust tulenev vastav õigus oli seotud kuludokumentide tööandjale esitamisega. Töölepingu lisa 1 kohaselt oli hüvitise maksmise aluseks töötaja poolt tööandjale esitatud mobiilioperaatori arve iga kuu kohta hiljemalt järgmise kuu 5-ndaks kuupäevaks (tl 12). Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks 2007.a juulikuu arve kostjale esitanud. Apellandi sellekohane väide on õige. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ning muudab osaliselt esimese astme kohtu otsust, jätab ta kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 ja § 163 lg-ga 1 esimeses kohtuastmes kostja kantud menetluskuludest 50% Valerij Dedkovi kanda ja Valeri Dedkovi menetluskulud tema enda kanda; Natalija Dedkova menetluskulud ja kostja ülejäänud menetluskulud, mis nad on kandnud kahes kohtuastmes, jätta nende endi kanda.

Ü. Jänes

R. Allikvere

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.