Asjaõigus › Omandiasjad

Selgitused:

Hagi, selle aluseks olevad asjaolud ja menetluse käik

Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjad elasid hageja korteris 8. novembrist 2005. a. kuni 10. juunini 2008. a. Hagejad said korteri omanikeks 8. novembril 2005. a., s. o. korteriomandi kinnistusraamatusse hagejate nimele kandmise päevast, seega ei saa hagejad nõuda kostjatelt varem tekkinud võlgnevust. Kostjad ei pea tasuma halduskulusid, kuna nad ei ole korteriühistu liikmed. Kostjad kasutasid korteris kommunaalteenuseid, mille eest nad peavad tasuma. Hagejate nõue kostjate vastu kommunaalkulude osas võiks olla summas 27.231, 24 – 347, 90 – 473, 60 – 1500 = 24.909, 74 krooni. Kostjad on tasunud hageja pangakontole 26.130 krooni ja seega ei ole nad hagejatele võlgu. Viivisearvestus ei ole õige ja viivisenõudeks puudub hagejatel igasugune alus. Hagejad pidid teatama korteriühistule oma andmed, kuhu arved saata, ja arved tasuma. Hagejad seda ei teinud, kuna nad ei ole saanud arveid, kuid seda ei saa lugeda mõjuvaks põhjuseks arvete maksmata jätmisel. Kostjad püüdsid ise arveid tasuda, kuid korteriühistu keeldus nende käest raha vastu võtmast. Viivise määr 0, 2% on ebaseaduslik ja vastuolus korteriühistu seaduse (KÜS) § 7 lõikega 4, viivist võib nõuda kuni 0, 07% päevas tasumata summalt. Kostjad ei ole korteriühistu liikmed ega pea täitma korteriühistu otsuseid. Viivisevõlgnevus võiks olla mitte rohkem kui 7357, 52 krooni. Üürihinnaks vaidlusaluse korteri eest võiks olla mitte rohkem kui 500 krooni kuus ja kokku 5500 krooni. Enne 2007. a. maikuud ei ole hagejad nõudnud kostjatelt korteri vabastamist, millest võiks teha järelduse, et tegelikult olid hagejad nõus, et kostjad elavad vaidlusaluses korteris. Esimese astme kohtu otsus

viivise tasumist kostjatelt. Kostjatel ei olnud kohustust tasuda omanike eest korteriühistu arveid. Pooled ei ole tõendanud ka sellise kokkuleppe olemasolu. Seega korteriühistu poolt korteriomanikelt nõutud viivis ei kuulu kahjuna väljamõistmisele kostjatelt. Üürileandja peaks asja välja üürides tasuma ise korteriühistule haldustasu, mis vaidlusaluse korteri puhul on 244, 20 krooni. Suurema üüritulu saamiseks peaks üürileandja korteriomandi möbleerima ja tegema selles hooldusremondi, tehes selleks vastavaid kulutusi. Antud juhul oli tegemist möbleerimata 4-toalise korteriomandiga. AS-i Pindi Kinnisvara poolt koostatud eksperthinnangu kohaselt vajab korteriomand hooldusremonti ja on rahuldavas seisukorras. Pärnus olid 2005. a. 4-toaliste korterite keskmised üürihinnad 4000 krooni, 2006. a. 4200 krooni, 2007. a. 4500 krooni ja 2008. a. 5000 krooni. Samas ei ole hageja tõendanud, mis on vaidlusaluse korteri üürihind. Kostjad vaidlevad nendele üürihindadele vastu ja leiavad, et vaidlusaluse korteri üürihind võiks olla kõige rohkem 500 krooni kuus. Kostjate pakutud üürihind on 4-toalise korteri kohta ilmselgelt liiga väike. Kostjad on esitanud kohtule erinevaid ajalehtede väljavõtteid erinevate üürihindade kohta. Üürihind sõltub ka sellest, kus korter asub. Et pooled ei ole usaldusväärselt tõendanud vaidlusaluse korteriomandi üürihinda, tuleb määrata kasutuseeliste väärtus kohtu õiglase hinnangu järgi vastavalt TsMS § 233 lõikele 2, selleks on 2000 krooni kuus. Hagejad said vaidlusaluse korteriomandi omanikuks 8. novembril 2005. a. ja seega on hagejatel kui korteriomanikel õigus nõuda asja valdusest tulenenud kasutuseeliste hüvitamist kogu ajavahemiku eest, mil kostjad hagejate korteriomandit ebaseaduslikult valdasid. Seega on põhjendatud nõue 23 päeva eest 2005. a. novembris, 2005. a. detsembri, 2006. ja 2007. aasta ning 2008. a. 5 kuu eest kokku summas 61.533 krooni. Kostjad on tasunud hageja pangakontole 26.130 krooni, seega kuulub väljamõistmisele 61.533 – 26.130 = 35.403 krooni. Nõue on esitatud kostjate vastu solidaarselt, kuna kostjad elasid korteris ühise perena ja tehtud kulutusi on võimatu kostjate vahel vastavalt tarbimisele jagada. Samuti kasutasid kostjad kogu korteriomandit ühiselt. Kostjad ei vaidlusta solidaarvastutust ega ole tõendanud, et nad ei ole kahju tekkimises süüdi. Vastavalt TsMS § 163 lõikele 1, kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, tuleb menetluskulud jätta poolte kanda võrdsetes osades. Apellatsioonkaebus Anu Türner ja Toivo Türner paluvad tühistada Pärnu Maakohtu otsuse menetluskulude osas ning teha uue otsuse, millega jätta menetluskulud vastustajate kanda.

pooles ulatuses. Viide TsMS §-le 162 on alusetu ja kohaldamisele kuulub § 163, mida maakohus kohaldaski. Apellatsioonimenetluse menetluskulud paluvad vastustajad jätta apellantide kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Hageja esitas nõude korteriomandi kostjate valdusest väljanõudmiseks, mille maakohus rahuldas tagaseljaotsusega, ja rahalise nõude, mille maakohus rahuldas osaliselt. Niisugusel juhul võimaldab TsMS § 163 lg. 1 jätta poolte menetluskulud nende kanda võrdsetes osades. Kolleegium mõistab osundatud sätet selliselt, et kummagi poole menetluskuludest tuleb vastaspoolel kanda pool, sest üksnes sel juhul on pooled osalenud mõlema poole menetluskulude kandmises võrdselt. Kostjad ei ole vaidlustanud põhimõtet, mille kohaselt tagaseljaotsusega rahuldatud nõude menetlemisel poolte poolt kantud menetluskulud peaksid TsMS § 162 lg. 1 alusel jääma kostjate kanda. Samas ei saa nõustuda kostjate seisukohaga, nagu olekski hagejate selle nõudega seotud menetluskulud tagaseljaotsusega jäetud kostjate kanda, sest tagaseljaotsusest seda ei tulene. Tagaseljaotsusega rahuldas maakohus kõik hagejate nõuded, esitades ühtlasi kogu asjas kantud menetluskulude üldise jaotuse, seda nõuete või kulude viisi kindlaks määramata. Et maakohus ei eristanud tagaseljaotsuses menetluskulusid olenevalt nõudest, mille menetlemiseks neid tehti, ega määranud kindlaks kostjate poolt hüvitamisele kuuluvaid konkreetseid kulutusi, siis ei saanud pärast asjas menetluse osalist taastamist tagaseljaotsuse põhjal järeldada, nagu oleks see osaliselt jõustunud ka menetluskulude jaotust puudutavas osas. Seega tuli vaidlustatud otsusega jaotada kõik poolte poolt vaidlusaluses asjas kantud menetluskulud, nagu maakohus tegigi. Eespooltoodu ei anna siiski alust jaotada menetlusosaliste vahel menetluskulud teisiti, kui seda tegi maakohus. Nõude korteriomandi väljanõudmiseks kohus rahuldas, samas hagejate esitatud rahalise nõude 162.677, 83 krooni rahuldas kohus 62.634, 24 krooni ehk 38, 5% ulatuses, jättes selle 61, 5% ulatuses rahuldamata. Seega ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu tähendaks see hagejate nõuete täielikku rahuldamist, mille puhul kohalduks TsMS § 162 lg. 1 ja menetluskulud tuleks jätta täielikult kostjate kanda. Arvestades hagejate poolt esitatud erinevate nõuete rahuldamise määra, aga ka erinevate nõuete menetlemiseks kulunud aega, peab kolleegium põhjendatuks esimese astme menetluskulude jaotamist poolte vahel võrdsetes osades. Nii rahuldati korteriomandi väljanõue küll täielikult, kuid samas rahuldati rahaline nõue väiksemas kui pooles ulatuses. Et korteriomandi väljanõue oli kohtu menetluses vähem kui 9 kuud (18. maist 2007. a. kuni

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.