Tööõigus › Muud tööõigusasjad

toimumise ajal oli sõiduki kiirus 80-90 km/h ning arvestades, et veok tahtis ületada raudteeületuskohta, pidi juht kiirust vähendama. Käskkirjaga nr. 25 kehtestas tööandja töötajatele mobiiltelefoni kasutamise limiidi 100 krooni ühe reisi kohta, kusjuures limiidi ületamisel põhjustel, mis ei ole seotud tööülesannetega pidi töötaja limiidi ülekulu hüvitama. Kostja tegi töötamise ajal 3 reisi, kõnede ülekulu perioodil august – september 2007 oli 6387.50 krooni. Hageja palus esitatud hagis kostjalt välja mõista tekitatud kahju kokku 216 009.35 krooni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu, palus selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda jätta. Vastuväidete kohaselt põhjustas avarii hagejale kuuluva veoki tehniline rike - mittekorras pidur, mitte sõidukiiruse ületamine; veoki sõidumeerik ei olnud töökorras ega tõenda kiiruse ületamist, kuna see oli ümberehitatud enne sõiduki kostja kasutusse andmist; kostja sai alles hagiavalduse lisadest teada, et temaga on sõlmitud täieliku materijaalse vastutuse leping, kuna tööandja andis töölepingu sõlmimisel eesti keelt mittevaldavale kostjale allkirjastamiseks rea eestikeelseid dokumente tutvustamata talle nende sisu ning andmata võimalust dokumentidega põhjalikumalt tutvuda, kostjale anti kätte ainult töölepingu eksemplar ilma lisadeta; materijaalse vastutuse lepingu sõlmimine oli vastuolus seadusega ning kahjustas kostja olukorda, kuna pani ebaõigesti ja põhjendamatult kostjale materijaalse vastutuse kogu vara eest, millega kostja töös kokku puutus, so. veoki, haagise ja veose kahjustumise eest, mistõttu ei oleks kostja lepinguga tutvumise korral selle sõlmimisega mingil juhul nõustunud; kostja nägi tööandja käskkirja nr. 25 100-kroonise kõnelimiidi kehtestamise kohta alles hagiavalduse lisadest. Kostja esitas hagile aegumise vastuväite, kuna hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 5.septembril 2007, kuid hagi esitas alles 8.jaanuaril 2008. Kohtuotsuse põhjendused TLS § 48 lg 1 p 3 tuleneb, et töölepingu pooled peavad hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara. ENSV TööK § 125 lg 1 sätestab, et töölised ja teenistujad, kes on süüdi kahju tekitamises ettevõttele, asutusele või organisatsioonile, k vad materijaalset vastutust ainult otsese tegeliku kahju olemasolu korral. See vastutus piirdub tavaliselt teatud osaga töölise või teenistuja palgast. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et 05.09.2007 toimus Vene Föderatsioonis Leningradi oblastis Kingissepa rajoonis liiklusavarii kostja juhitud veokiga SCANIA reg.märk XXX , haagis reg.märk XXX , mille käigus said nii veok kui ka sellel olev kaubakonteiner kahjustada ning selle üle, et liiklusavarii toimumise ajal täitis kostja tööülesandeid. Hagiavalduses märgitud veoki ja veose – kaubakonteineri, otsene kahju 209 621,85 krooni on tõendatud C OÜ arvega nr. 6 summas 2000 krooni, P OÜ arvetega nr. 1132 1441 krooni ja nr. 1141 191 058,95 krooni ning S OÜ arvega nr. 709573 15 121,90 krooni. Hageja väitel põhjustas kostja liiklusavarii kiiruse ületamise tõttu, mis on aga vastuolus hageja esitatud kirjalike tõenditega – Sankt Peterburgi ja Leningradi oblasti Liiklusameti tõendiga liiklusõnnetuse toimumise kohta ja haldusõigusrikkumise kohta koostatud protokolliga. Nii nähtub Sankt Peterburgi ja Leningradi oblasti Liiklusameti tõendist ja haldusõigusrikkumise kohta koostatud protokollist, et kostja põhjustas liiklusavarii raudteemärgile (valgusfoor koos automaatse tõkkepuuga) otsa- ja kraavisõiduga, millega rikkus liikluseeskirjade punkti 15. Kuna avarii põhjustamist kiiruse ületamise tõttu eelnimetatud dokumentidest järeldada ei saa, siis on hageja esitatud tõendid - sõidumeeriku ketas, OÜ P HL kirjad, Scania veoki tehnilised andmed vastuolus avarii toimumise kohta koostatud tõenditega ja kohus jätab need tähelepanuta. Kostja väitel ei ole tema avarii põhjustamises süüdi, kuna hageja saatis ta töölähetusse tehniliselt mittekorras veokiga, mis ilmnes sõiduki pidurdamisel enne raudteeületuskohta, kui veok kaotas juhitavuse. Kostja seletuskirjast hagejale nähtub, et tema juhitud veok kaotas juhitavuse kui ta üritas enne raudteeületuskohta pidurdada veokile ettesõitnud sõiduauto tõttu. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud süü puudumist liiklusavarii põhjustamises, kuna ta on nõustunud määratud karistusega liikluseeskirja rikkumise eest haldusõiguserikkumise kohta

koostatud tõendites märgitud asjaoludel. Kostja seletuskiri liiklusavarii toimumise asjaolude kohta on vastuolus Sankt Peterburgi ja Leningradi oblasti Liiklusameti tõendiga liiklusõnnetuse toimumise kohta ja haldusõigusrikkumise kohta koostatud protokolliga, kuna kummastki dokumendist ei saa järeldada, et liiklusavariis osales või selle põhjustas teine sõiduk. Mis puutub kostja väitesse, et liiklusavarii põhjustas tehniliselt mittekorras veoki pidurisüsteem, siis see ei vabasta kostjat süüst, kuna nii liikluseeskirja § 68 punkti 1 kohaselt oli juht kohustatud enne väljasõitu veenduma sõiduki korrasolekus ja jälgima teel olles selle tehnoseisundit kui ka kostjaga sõlmitud ametijuhendi punkti 3.6 kohaselt pidi kostja enne väljasõitu kontrollima sõiduki korrasolekut ja teel olles jälgima selle tehnoseisundit ning punkti 4.2 kohaselt oli kostjal õigus auto ekspluatatsiooni seisukohalt ohtlike rikete ilmnemisel õigus keelduda väljasõidust või sõidu jätkamisest. Kui kostja sõitis töökohalt välja tehniliselt mittekorras sõidukiga ja jätkas sõitu pärast seda, kui ilmnes sõiduki tehniline mittekorrasolek, siis ei suhtunud ta tööülesannete täitmisse autojuhile vajaliku hoolsusega. Järelikult on tõendatud kostja õigusvastane ja süüline käitumine 05.09.07 toimunud liiklusavarii põhjustamises ning hageja vara kahjustamises hooletuse vormis liiklusavarii tagajärjel. TööK § 128 lg 1 p 1 kohaselt k vad töölised ja teenistujad materijaalset vastutust nende süü läbi ettevõttele, asutusele või organisatsioonile tekitatud kahju eest täies ulatuses kui töötaja ning ettevõtte, asutuse või organisatsiooni vahel on vastavalt käesoleva paragrahvi lg 2 sõlmitud kirjalik leping selles, et töötaja võtab endale täieliku materijaalse vastutuse temale hoiule või muuks otstarbeks antud vara ja muude väärtuste mittesäilimise eest; lõike 2 kohaselt võib ettevõte, asutus või organisatsioon kirjalikke lepinguid täieliku materijaalse vastutuse kohta sõlmida töötajatega, kes töötavad ametikohal või teevad töid, mis on vahetult seotud neile antud väärtuste hoidmisega, töötlemisega, müügiga, veoga või tootmisprotsessis kasutamisega. Kohtule esitatud töölepinguga nr. 194 01.08.2007, on tõendatud, et kostja töötas hageja juures alates 01.08.2007 autojuhina töötasuga 4000,00 krooni kuus, tööleping lõpetati käskkirja nr. 19/1 kohaselt 10.09.2007. Töölepingu lisaks 1 on vastavalt töölepingu punktile 8.1 töötajaga 01.08.2007 sõlmitud täieliku materijaalse vastutuse leping, mille punkti 2.1 kohaselt on töötaja kohustatud talle usaldatud varaga heaperemehelikult ümber käima ja rakendama kõik võimalikud meetmed vara kahjustamise vältimiseks ning punkti 2.6 kohaselt on töötaja kohustatud kompenseerima kahjud, mis on tekkinud töötaja süülise tegevuse tõttu, muuhulgas töövahendi või sõiduki rikke, kahjustumise või kadumamineku puhul. Töölepingu lisaks on veel ametijuhend. Kostja väited selle kohta, et ta ei teadnud töölepingu allkirjastamisega samaaegselt ametijuhendi ja täieliku materijaalse vastutuse lepingu allkirjastamisest, on ümber lükatud tunnistaja, hageja töötaja Ž K kohtuistungil antud ütlustega. Tunnistaja ütluste kohaselt vormistas tunnistaja kõik kostja töölevõtmisega seotud dokumendid, sealhulgas ametijuhendi ja täieliku materijaalse vastutuse lepingu, mis olid nii eesti- kui ka venekeelsete tekstidena ning tõlkis kostjale eestikeelse töölepingu teksti. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et kostjaga sõlmitud lepingute puhul oli tegemist tüüptingimustega lepingutega, mida kasutati ka teiste töötajate suhtes, lepingus muudeti vaid töötaja nime, kuupäeva ja palga määra. Tunnistaja andis lepingud kostjale üksnes allkirjastamiseks, ilma lepingute sisu kostjaga läbi arutamata, kusjuures lepingute pooled allkirjastasid lepingud eraldi ja erinevatel aegadel – enne allkirjastas lepingud kostja ja siis viis tunnistaja lepingud alla kirjutamiseks sellele hageja seaduslikule esindajale, kes parasjagu kohal oli. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Vastavalt VÕS § 42 lg 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.

Tunnistaja Ž K ütlustega on tõendatud, et hageja kasutas kostja suhtes eelnevalt välja töötatud ja läbi rääkimata lepinguid, mis esitati kostjale alla kirjutamiseks selliselt, et tal polnud tööandja seadusliku esindajaga võimalik lepingu tingimuste üle läbirääkimisi pidada ja tingimuse sisu mõjutada. VÕS § 36 lg 3 kohaselt tuleb võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid kohaldada ka juhul, kui lepingupooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis. Seega laieneb tüüptingimuste kohta sätestatu ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele, järelikult ka poolte vahel sõlmitud lepingutele. Kohus asub seisukohale, et kostjaga töölepingu lisana sõlmitud täieliku materijaalse vastutuse leping, mille kohaselt tuleb kostjal nii tema hoiule antud veosele kui ka töövahendile – veokile koos haagisega, töötaja süül tekkinud otsesed kahjud hüvitada täies ulatuses sõltumata tekkinud kahju suurusest, on käesoleval juhul kostjat ebamõistlikult kahjustav ja rikub oluliselt lepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu kostja kahjuks, kuna hüvitamisele kuuluv kahju on võrreldes töötaja töötasuga 52,4 kordne. Nii töölepingus kui ka selle lisaks olevas materijaalse vastutuse lepingus puuduvad sätted, mis töötajale antud õiguste või hüvede näol kompenseeriksid piiramatu ulatusega kahju hüvitamise kohustuse ja tasakaalustaksid kogumis sõlmitud lepinguid. Seega ei kuulu poolte vahel 01.08.2007 sõlmitud materijaalse vastutuse leping kui VÕS § 42 lg 1 tulenevalt tühine kahju hüvitamisel kohaldamisele ning kohus lähtub veosele ja veokile tekitatud kahju väljamõistmisel TööK § 127 punktist 1, mille kohaselt vastutavad töölised ja teenistujad, kes hooletuse tõttu on rikkunud või hävitanud nende kasutusse antud tööriistade, mõõteriistade, erirõivaste ja muude esemete rikkumise või hävitamise eest hooletuse tõttu, kuid mitte üle nende keskmise kuupalga. Töölepinguga on tõendatud töötaja töötasu suurus 4000 krooni, seega tuleb kostjalt välja mõista veokile ja kaubakonteinerile tekitatud kahju 4000 krooni. Hageja käskkirjast nr. 25 12.12.2005 ja kostjaga sõlmitud ametijuhendi punktist 2.5. nähtuvalt oli mobiiltelefoni limiit 100 krooni reisi kohta, mille ülekulu tuli autojuhil hüvitada, kui kulutused ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. Tunnistaja Ž K ütlustega on tõendatud, et kostjale tutvustati eelnimetatud käskkirja ja ametijuhendit. Kuigi eelnevalt asus kohus seisukohale, et kostjaga sõlmitud lepingud olid tüüptingimustega lepingud, mille osas tal ei olnud võimalik läbirääkimisi pidada ja tingimuse sisu mõjutada, siis ametijuhendi punktis 2.5 kehtestatud 100 kroonist kõnelimiiti ühe reisi kohta, ei saa pidada kostjat ebamõistlikult kahjustavaks lepingutingimuseks, kuna ülekulu kuulus hüvitamisele üksnes tööga mitteseotud kõnede eest ning järelikult ei ole ametijuhendi punkt tühine. Mobiiltelefoni kõnede maksumus on tõendatud hageja esitatud AS-i EMT arvetega. Kostja ei ole mobiiltelefoni kõnede maksumust vaidlustanud ega tõendanud, et ta ületas limiiti seoses tööülesannete täitmisega. Seega kuulub limiidi ületamisega hagejale tekitatud kahju 6387.50 krooni hüvitamisele. Eelnevast tulenevalt on hagi põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt summa 10 387.50 krooni ulatuses. Kuna TööK § 125 lg 1 esimesest lausest tulenevalt võib tööandja nõuda töötajalt üksnes otsese tegeliku kahju hüvitamist, siis tuleb ITLS § 7 lg 1 ja TLS § 143 lg 1 kooskõlas kohtupraktikaga tõlgendada selliselt, et töötaja vastu suunatud töölepingust tuleneva kulutuste hüvitamise nõude aegumistähtaeg ei alga üldjuhul enne, kui tööandja kandis kulutused, mille hüvitamist ta võib töötajalt nõuda. Kohtule esitatud tõenditest- arvetest, tasaarvelduse teadetest ja panga maksekorraldustest, nähtuvalt kandis tööandja veoki ja konteineri kahjuga seotud kulutused ajavahemikul 30. septembrist kuni 5.detsembrini 2007 ning telefoni limiidi ülekulu 25.septembril 2007, mistõttu ei olnud ITLS § 6 sätestatud hagi aegumise neljakuune tähtaeg hagi esitamise ajaks 08.01.2008 möödunud ning hagi ei ole aegunud. Kohus jätab tähelepanuta asjasse puutumatu tõendi t OÜ teate kostjaga töölepingu lõpetamise kohta. Menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 kohaselt k vad pooled hagi osalise rahuldamise korral hagimenetluse kulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohtu arvates tuleb menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, mistõttu tuleb menetluskulud jätta 95,19% ulatuses hageja ja 4,81% ulatuses kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Kohtunik:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.