Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Esimese astme kohtu otsus

kirjutab alla sellisele aktile, mis ei kirjelda ainuüksi tehtud töid, vaid ka üheselt mõistetavalt maksumuse, tuleb VÕS § 7 alusel lugeda mõistlikuks tõlgendamiseks, et see isik on aktsepteerinud ka tööde maksumuse. Kui kostja ei soovinud hindu aktsepteerida, tulnuks hinnad aktidest välja jätta või hindade aktsepteerimata jätmist sõnaselgelt märkida. Hinnangu andmisel tuleb lähtuda poolte käitumisest lepingu täitmisel ja seega tõlgendusest, mille pooled ise on lepingule andnud. Nimelt on kostja varem selliselt tehtud töid, nende maksumust ning hageja arveid aktsepteerinud ning tasunud ligi 9 miljonit krooni. Seega on kostja tööde hinna heaks kiitnud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktides. Tööde maksumuse aktsepteerimine nähtub ka 8. augusti 2007. a. koosoleku protokollist, milles on märgitud, et kostja ei eita võlgnevust hageja ees summas 5.066.642 krooni. Protokollis arutatakse võla tasumise graafikut ja võimalikke tagatisi. Kostja tasus hagejale 13. augustil 2007. a. ka 70.000 krooni. 16. augustil 2007. a. kinnitavad Anu ja Aet Kull, et tunnistavad võlga ning on nõus seadma hageja kasuks hüpoteegi. Nendest tõenditest nähtub, et kostjale oli teada tööde hind ja sellega seotud võlgnevuse suurus. Võlgnevuse tunnistamist tõendavad ka kostja 23. mai 2007. a. garantiikiri, 6. augusti 2008. a. e-kiri, samuti on kostja arvestanud hageja arvete alusel sisendkäibemaksu maha. Nimetatud maksuarvestus tähendab arve aktsepteerimist. Raamatupidamise põhimõte on raamatupidamisinformatsiooni kajastamise objektiivsus ja õigsus vastavalt raamatupidamise seaduse §-le 4. Kostjate esindajad Anu Kull ja Aet Kull on 14. augustil 2007. a. allkirjastanud kokkuleppe, mille kohaselt kostja kinnitab, et on nõus sõlmima töövõtukohustustest tekkinud võla hageja ees 4.929.522, 20 krooni. Sellest kokkuleppest nähtub, et kostja tunnistab võlga hageja ees nimetatud suuruses. See kokkulepe on võlatunnistus VÕS § 30 tähenduses ning ainuüksi sellest tõendist piisaks, et nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista. Seega on pooled lepingu hinnas kokku leppinud ning kuna puudub vaidlus tehtud tööde osas, ei ole asjasse puutuvad tõendid ehituse kalkulatsioonide ja tehtud tööde kontrollimise kohta, samuti ehitise turuväärtuse kohta. Tehtud tööde osas esitas hageja arved, mille kostja pidi tasuma arves märgitud tähtpäevaks. Kostja ei ole vaidlustanud, et nende arvete alusel moodustub võlgnevus summas 4.920.522 krooni. Lepingu punktis 9. 2. 1 nägid pooled ette viivise 0, 1% tasumata summalt päevas. Hageja nõuab kostjalt viivist seisuga 25. oktoober 2007. a. summas 459.920, 53 krooni. Kostja ei ole hageja viivisearvestust vaidlustanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel võib viivis välja mõista ka protsendina võlgnevusest hagi esitamise hetke seisuga. Hagi esitati 8. novembril 2007. a. Hageja kasuks tuleb välja mõista võlgnevus 4.920.522 krooni ja viivis 459.920, 53 krooni, seega kokku 5.380.442, 53 krooni, samuti alates 8. novembrist 2007. a. kuni põhinõude 4.920.522, 20 krooni tasumiseni viivis 0, 1% põhinõudelt päevas. Apellatsioonkaebus OÜ Mistra Met palub maakohtu otsuse tühistada ning saata tsiviilasja tagasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Maakohus on jätnud kostja poolt esitatud õiguslikud väited, asjaolud ja tõendid põhjendamatult tähelepanuta. Maakohus on küll õigesti tuvastanud poolte vahelise töövõtusuhte ning asjaolu, et kostja on tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidega hageja poolt tehtud tööd vastu võtnud, kuid seejuures ebaõigesti leidnud, et tööde üleandmisevastuvõtmise aktides hageja poolt ühepoolselt märgitud hinnad on kostjale siduvad. Poolte vahel sõlmitud töövõtulepingust lepingu hinda ei nähtu. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et pooled on sellele vaatamata ehitustööde hinnas kokku leppinud. Kohus oleks pidanud kohaldama lepinguhinna määramisel VÕS § 637 lõiget 1 ehk tuvastama kokkulepitud

ehitustööde tavalise või mõistliku tasu. Kohus on andnud ebaõige hinnangu VÕS §-st 638 tulenevale tellija kohustusele töö vastu võtta. Pooled on märkinud, et töövõtja kalkulatsioon on töövõtulepingu lisaks nr. 2, kuid tegelikult sellist lisa kostjale ei esitatud. Pooled pidid ehitustööde maksumuse kalkulatsioonide teel kooskõlastama, kuid toimikus puudub kostja vastav tahteavaldus, millele tuginedes võiks lugeda vaidlusaluste tööde maksumuse kalkulatsioonid kooskõlastatuks. Hageja on ise kinnitanud, et ta ei ole esitanud kunagi kostjale ehitustööde lõppmaksumust. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja palus alates veebruarist 2007. a. korduvalt hageja koostatud kalkulatsioone täpsustada, kusjuures selline kirjavahetus kestab ka pärast lepingutähtaja lõppemist. Olukorras, kus hageja esitas kostja e-posti aadressil korduvalt erineva sisuga kalkulatsioone ning pooled ei kooskõlastanud ehitustööde hinda lepingutähtaja lõpuks, ei saa lugeda hinnakokkulepet saavutatuks. Hageja esitatud tõendite (kalkulatsioonide, tabelite, kirjavahetuse) pinnalt ei ole võimalik tuvastada, milliseid kalkulatsioone ja milliste tööde osas on kostja heaks kiitnud. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kuna töövõtulepingus ei ole kirjas, millisel kujul kalkulatsioonid peavad olema esitatud, võisid kalkulatsioonid, s. o. tööde tegemise hind, olla ka tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis. Kohus on ebaõigesti lugenud tööde üleandmisevastuvõtmise akti allkirjastamisega kostja nõustunuks ka aktis hageja poolt märgitud, kuid kostjaga kooskõlastamata tööde hinnaga põhjendusel, et töövõtulepingus ei ole kirjas, et tööde üleandmisaktiga võetakse üle ainuüksi tehtud tööd ja mitte midagi muud. Kostja lähtus eeldusest, et tööde üleandmise-vastuvõtmise akt tõendab üksnes tööde üleandmist ja vastuvõtmist. VÕS § 638 kohaselt on tööde vastuvõtmine tellija üheks kõige olulisemaks kohustuseks töövõtulepingu täitmisel ning tellija ei tohi põhjendamatult keelduda tööde vastuvõtmisest. Riigikohus on leidnud, et õigust jätta töö vastu võtmata võib tunnustada üksnes juhul, kui tehtud töö on täiesti kasutuskõlbmatu ja tuleb tervikuna asendada. Seega ei olnud kostjal õigust jätta tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis märgitud ja teostatud tööd vastu võtmata. Kuna tööde üleandmise-vastuvõtmise akti vormistamise kohustus lasus vastavalt lepingule ja ehitusseaduse (EhS) § 48 lõikele 2 hagejal, puudus kostjal alus jätta tööde üleandmise akt allkirjastamata või see vaidlustada põhjusel, et aktis sisaldusid hageja poolt sinna lisatud andmed, mis ei puudutanud tööde üleandmise ja vastuvõtmise kohustust (väidetav tööde hind). Seetõttu, et töövõtulepinguga ei olnud kokku lepitud, et tööde hind määratakse lõplikult tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis, ei saa aktides hageja poolt märgitud hindu lugeda aktidele allakirjutamisega kostja poolt kooskõlastatuks. Kooskõlas VÕS § 634 lõikega 4 tuleb tööde üleandmise-vastuvõtmise akti alusel tööde vastuvõtmisega kaasnevate kohustuste hindamisel eelkõige lähtuda lepingus kokkulepitust, käesoleval juhul eelkõige tööde hinna määramise ning tööde eest tasumise kohustuse osas. Tööde üleandmise-vastuvõtmise akt omab oma olemuselt ja eesmärgilt tähendust üksnes VÕS §-des 636 ja 638 sisalduvate kohustuste täitmise seisukohalt, mistõttu ei saa tööde üleandmise-vastuvõtmise aktile anda lepingus sätestamata õigusi ja kohustusi tekitavat või töövõtulepingu tingimusi muutvat tähendust, välja arvatud, kui lepinguga on kokku lepitud teisiti. Töövõtulepingu järgi pidid pooled tööde hinnas kokku leppima kalkulatsioonide kooskõlastamise kaudu, mida tehtud ei ole. Lähtudes eeltoodust, on väär maakohtu põhjendus, mille järgi tuleb lugeda tööde hind kooskõlastatuks tööde üleandmisevastuvõtmise aktide allkirjastamisega. Kohus on jätnud hinnakokkuleppe puudumise tõttu ebaõigesti tuvastamata tööde tavalise või mõistliku hinna. Õige ei ole kohtu seisukoht, nagu oleks tööde üleandmisevastuvõtmise aktidega töö maksumuse aktsepteerimine muutunud poolte praktikaks. Varasemate tööde maksumuste puhul oli kostja ehitustööde hinnad hagejaga kooskõlastanud suuliselt ning nende osas puudus pooltel vaidlus, kostja aktsepteeris varasemaid ehitustööde

hindu ka arvete tasumise kaudu. Ehitustööde edenedes, lepingutähtaja saabumist arvestades ning hageja poolt ebamõistlikult suurte hindade esitamine tõi kaasa ka eriarvamused ehitustööde hindade osas. Vaatamata kostja järelepärimistele, ei andnud hageja selgeid vastuseid hindade kujunemise kohta, mistõttu keeldusid ka pangad ehitust täiendavalt finantseerimast. Kostja tõi maakohtu menetluses näitlikult välja ka hageja poolt nõutud ebamõistlikud hinnad, näit. akende paigalduse eest, kus hageja nõutud summa ületas 4, 4-kordselt hageja alltöövõtjale makstud tasusid. Taolist kasumimarginaali ei saa pidada ehitusvaldkonnas mõistlikuks. Kostja ei ole vaikimisi aktsepteerinud hageja poolt esitatud arveid ega tööde üleandmise-vastuvõtmise aktides kajastatud hindu, kuna VÕS § 20 lõikele 2 vastavad eeldused pooltevahelistes suhetes ei olnud täidetud. Et pooled ei ole lepingus ega ka hiljem saavutanud kokkulepet vaidlusaluste tööde maksumuses, oleks maakohus pidanud tööde hinna määramisel lähtuma VÕS § 28 ja § 637 lg. 1 regulatsioonist. Kostja ei ole ühegi dokumendiga kinnitanud võla olemasolu hageja nõutud suuruses ning seega ei ole ta hageja ees võlga tunnistanud. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse regulatsiooni. 14. augusti 2007. a. kostja juhatuse liikme allkirjaga dokument pealkirjaga ,,kokkulepe“ ei ole käsitletav võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes. Võlatunnistuseks saab lugeda üksnes dokumenti, mis on piisavalt selge sisuga, s. o. sellest peab ilmnema võlgniku üheselt mõistetav tingimusteta tahteavaldus teatud võlakohustuse tunnistamise kohta. Nimetatud kokkuleppest tuleneb üksnes kostja valmisolek sõlmida teostatud töö eest tasumiseks teatud tingimustel kokkulepe, mille osaks on kokkuleppe teise lõike järgi ehituse lõpetamine ja ka maksegraafiku koostamine. Pärast eeltoodud kokkuleppe saavutamist oleks kostja pakkunud võimalust seada hageja kasuks kinnistule ka hüpoteek. Kokkuleppe esimesest lausest, mille sõnastus on tegelikult arusaamatu, ei tulene mitte kuidagi kostja kinnitust tasuda hagejale 4.920.522, 20 krooni. Riigikohus on leidnud, et poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Kokkulepe on käsitletav parimal juhul töövõtulepingu muutmise ettepaneku tegemisena, ajendatuna soovist leida erimeelsustele mõistlik lahendus. Pooled soovisid saavutada kokkulepet lepinguliste suhete ümberkorraldamiseks, mis oleks vastanud mõlema poole huvidele, kuna kostjal olid tekkinud hageja vastu nõuded, tulenevalt ehitustööde teostamise tähtaja ületamisest. Asjaolust, et kostja tegi ettepaneku võimalikuks kompromisslahenduseks, ei järeldu, et kostja andis VÕS § 30 lõikele 1 vastava võlatunnistuse, vaid kostja soovis üksnes kujundada oma seisukoha talle esitatud rahaliste nõude kohta.

tehakse käibemaksu ümberarvestus ning kostja peab talle ebaõigesti esitatud arvete alusel tagastatud käibemaksu ise tagastama. Seega tuleb uues olukorras, kui on selgunud, et esitatud arvet ei olnud põhjendatud arvel märgitud suuruses esitada, teha kummalgi poolel vastavad parandused maksudeklaratsioonides ning põhjendamatu on maakohtu seisukoht viitega raamatupidamisseaduse §-le 4, mille järgi tõendab kostja teostatud maksuarvestus hageja arvete aktsepteerimist. Kuna maakohus on jõudnud järeldusele, et pooled on saavutanud siduva kokkuleppe vaidlusaluste ehitustööde hinnas, ei ole maakohus andnud üldse hinnangut tõenditele, mis puudutasid teostatud ehitustööde tavalist või mõistlikku hinda. Samuti on maakohus jätnud hinnangu andmata kostja vastuväidetele, mis puudutasid tööde üleandmise-vastuvõtmise aktide tõenduslikku tähendust, samuti nendele, mis puudutasid VÕS § 101 lg. 3 kohaldamist, mille kohaselt ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kostja palus nimetatud sätet kohaldada ka viivise nõude osas, s. h. arvestada, et 436.832 krooni suuruses summas (aknad tootmises, metalltrepp, parapetid, vihmavesi, välistrassid, põrandaalune) on kostjale arve nr. 7021 esitatud alles 9. juunil 2008. a. Kohtuotsuse motiveerivas osas ei ole praktiliselt üldse käsitletud kostja faktilisi vastuväiteid ning sisulised põhjendused puuduvad, kohus on üksnes piirdunud tõdemusega, et esitatud tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust, ning on jätnud neile hinnangu andmata. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 p. 21 alusel jätta muutmata, täpsustades kohtuotsuse põhjendust. Kolleegium ei nõustu maakohtu poolt Anu Kulli ja Aet Kulli poolt allkirjastatud

Kostja apellatsioonkaebuse põhiliseks väiteks on, et tööde üleandmise–vastuvõtmise aktidele allakirjutamist ei saa kõrvuti tööde vastuvõtmisega pidada ühtlasi tööde hindade ja maksumuste kooskõlastamiseks, sest kostjal oli kohustus tööd vastu võtta ning hagejal oli kohustus esitada kostjale kalkulatsioonid. Kolleegium leiab, et kostja on põhjendamatult tuletanud tellija kohustusest töö vastu võtta, nagu tähendaks see kohustust töövõtja poolt esitatud vastuvõtudokumendid märkusteta alla kirjutada ning nagu ei võiks pooled tööde üleandmise–vastuvõtmise käigus teha ka teisi pooltevahelises suhtes olulisi tahteavaldusi, kajastades need sealhulgas tööde vastuvõtmise kohta koostatavas dokumendis. Apellatsioonikohtu istungil selgitas kostja, et talle esitatud aktid ei ole käsitletavad kalkulatsioonidena, sest viimased pidid sisaldama tööde detailset loetelu koos hindadega. Taolist loetelu koos hindadega aktid aga sisaldavadki (kd. I, tl. 92 – 101) ja kostja pool ei andnud apellatsioonikohtu istungil mõistetavat vastust küsimusele, mis takistas kostjat talle hageja poolt aktide esitamisel tööde hindu ja maksumusi vaidlustamast, kui ta nendega ei nõustunud. Kõikides aktides on viimasel real märgitud akti alusel tasumisele kuuluv summa ning kostja seaduslik esindaja on aktidele märkusteta alla kirjutanud. Maakohus viitas otsuses õigesti sellele, et pooltevahelisest töövõtulepingust ei nähtu, millises vormis tuli kalkulatsioonid kostjale esitada, seega võisid need lepingust tulenevalt sisalduda ka tööde üleandmise – vastuvõtmise aktides. Õige on apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et lähtuda tuleb lepingus kokkulepitust, sellest aga maakohus lähtuski. Töövõtulepingus ei ole pooled kokku leppinud kalkulatsioonide esitamise korda. Samas leppisid pooled selle lepingu punktides 5. 2 ja 5. 3 kokku, et tellija poolt aktsepteeritud aktide alusel koostatud arved tuleb tellijal tasuda nelja kalendripäeva jooksul arve esitamisest ning juhul, kui tellija esitab pretensiooni osale akteeritud töödest, tuleb töövõtjal esitada ja tellijal tasuda arve aktsepteeritud summa ulatuses. Sellestki nähtub, et poolte kokkuleppe kohaselt pidid tööde maksumused sisalduma aktides, sest muidu ei oleks võimalik koostada nende alusel arveid, nagu lepingu punktis 5. 2 ette nähti. Seega nähtub töövõtulepingust, et selles lepiti kokku kostja poolt aktsepteeritud aktides märgitud maksumuste siduvuses kostjale olenemata sellest, kas talle varem kalkulatsioonid esitati või mitte. Et pooled lepingus kokkulepitut just nii mõistsid, nähtub ka nende käitumisest lepingu sõlmimise järel, mil hageja esitas kostjale arveid, mis olid kooskõlas kostja poolt aktsepteeritud tööde üleandmise–vastuvõtmise aktidega, ning kostja need tasus. Oma otsuses osundas maakohus õigustatult ka poolte taolisele käitumisele. Et kostja aktides märgitut aktsepteeris, tehes akte alla kirjutades sellekohase tahtevalduse, tekkis hagejal lepingu punktide 5. 2 ja 5. 3 alusel õigus nõuda aktide alusel koostatud arvete tasumist. Et pooled olid tööde tegemise järgselt nende maksumuses kokku leppinud, puudus kohtul vajadus tuvastada tööde tavalist või mõistlikku hinda. Apellatsioonkaebuses on kostja vaidlustanud ka maakohtu poolt mõnedele tõenditele antud hinnangu. Et eespooltoodud põhjendusel tekkis kostjal kohustus tasuda tema poolt aktsepteeritud aktide alusel, ei olegi tõenditel, mille hindamise kostja on vaidlustanud, asja lahendamiseks põhimõttelist tähtsust, siiski ei nõustu kolleegium neile kostja poolt antud hinnanguga. Poolte osalusel peetud 8. augusti 2007. a. koosoleku protokolli (kd. I, tl. 80) ei ole maakohus käsitlenud kui kostja võlatunnistust, nagu kostja on seda mõistnud, vaid kui tõendit kostjal võla olemasolu kohta. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas kostja pool, et taoline koosolek leidis aset ning et protokolli ei ole võltsitud. Protokolli esimesel leheküljel märgitud kostja ettepanek, mille kohaselt ta tasub võlast otsekohe 400.000 krooni, kajastub ka kostja kaks päeva varasemas e-kirjas hageja esindajale (kd. I, tl. 183). Need tõendid on omavahel kooskõlas ja puudub alus käsitleda protokolli esimesel lehel märgitut üksnes kui hageja seisukohta hetkeolukorrast, nagu kostja apellatsioonikohtu istungil leidis. Protokollist nähtub, et kostja ei ole võlga hageja ees eitanud ning on otsinud võimalusi selle tasumiseks: sama järeldub ka protokolli lõpus olevast kostja esindaja poolt allkirjastatud märkusest.

Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega ka selle kohta, nagu ei nähtuks kostja 13. augusti 2007. a. e-kirjast (kd. I, tl. 82) midagi muud, kui vaidlustamata 70.000 krooni tasumine. Nii nähtub sellest kirjast muuhulgas kostja esindaja kinnitus, et kostja oli lubanud hagejale 70.000 kroonist suurema summa tasumist, kuid selleks ei ole kostjal raha, ning et see ei muuda poolte poolt saavutatud kokkuleppeid. Seegi seondub 8. augusti 2007. a. koosoleku ja sellel kostja poolt räägituga. Osundatud tõenditega kooskõlas on ka kostja poolt hagejale antud 14. augusti 2007. a. dokument (kd. I, tl. 83), milles märgitud võlasumma erineb vahepeal tasutud 70.000 krooni arvestades 8. augusti 2007. a. koosolekul kostja poolt võlana nimetatud summast ebaoluliselt ja millest samuti võib järeldada, et pooltel ei olnud vaidlusi kostja poolt üleandmise-vastuvõtmise aktides aktsepteeritud tööde maksumuste üle. Ka kostja poolt hageja esitatud arvete alusel oma käibemaksuarvestuse tegemine viitab koosmõjus teiste tõenditega asjaolule, et kostja nende arvete alusandmeid ei vaidlustanud, vastupidine oleks eeldanud nende andmete selgitamist. Kolleegium leiab, et maakohus on tõendite kogumile andnud õige hinnangu ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle alusel tehtud järeldusi muuta. Arvestada ei saa ka apellatsioonkaebuse viivist puudutava väitega, mille kohaselt arve nr. 7021 summas 436.832 krooni esitati talle alles 9. juunil 2008. a. Kaebuses ei ole kostja selgitanud, millel tema sellekohane väide põhineb ning milline järeldus tuleks sellest väite õigsuse korral nõude osas teha. Seda ei ole kostja selgitanud ka maakohtu menetluses. Hageja esitas koos hagiga viivisearvestuse (kd. I, tl. 84), kus märkis muuhulgas, et arve nr. 7021 on esitatud kostjale 30. mail 2007. a. summas 1.399.281, 75 krooni, tasumise tähtaeg oli 3. juuni 2007. a. ning kostja on sellest arvest 1. juunil 2007. a. tasunud 1.000.000 krooni. Tasumata summaks oli arvestuse kohaselt 399.281, 75 krooni, mille tasumisega seisuga 25. oktoober 2007. a. oli viivitatud 144 päeva. Hageja esitas ka arve nr. 7021 (kd. I, tl. 102). Osundatud arve osas ei esitanud kostja mingeid vastuväiteid kuni 15. augustini 2008. a. Sel päeval esitatud kirjalikus seisukohas märkis kostja üksnes, et 9. juuni 2008. a. istungil esitatud tõendi alusel on selgunud, et 436.832 krooni suuruses summas on kostjale arve esitatud alles

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.