Asjaõigus › Kinnistusraamatu asjad

Vahetult peale hageja abikaasa surma tõi kostja kinke teel omandatud majja, kus elas ka hageja, oma uue elukaaslase. Hageja jaoks oli see täiesti ootamatu ja vastuvõetamatu. Arvestades kostja varasemat käitumist hageja ja hageja abikaasa suhtes ja ka seda, et hageja ei saanud leinata oma surnud abikaasat, läks kostja käitumine kardinaalselt vastuollu kinkelepingu eesmärgiga. Igal sammul väljendas kostja oma tegudega ja ka käitumisega tänamatust nii hageja kui ka hageja surnud abikaasa vastu. 2007. aasta sügisel hakkas kostja hageja poolt ehitatud majas tegema remonti. Remondi käigus vahetas kostja välja täiesti korralikud aknad. Lisaks vahetas kostja välja majas olnud keskküttesüsteemi. Remondi käigus tõsteti ümber ja visati minema ka hagejale kuuluvaid vallasasju, millega kostja rikkus AÕS § 214 lg 1, milles on sätestatud, et kasutusvaldajal on õigus asja vallata ja kasutada. Lisaks avaldas kostja koos uue elukaaslasega hageja suhtes ka moraalset survet. See väljendus hageja eiramises ja tema vältimises, samuti oli kostja tihti alkoholi joobes ja muutus hageja suhtes agressiivseks. 2007. aasta lõpuks olid kostja ja kostja elukaaslane suutnud luua olukorra, kus hageja lahkus oma elukohast (taganemisõiguse tekkimine), sest kostja käitumine ja suhtumine hagejasse oli väljakannatamatu, solvav ja rõhuv. Kostja on väljendanud jämedat tänamatust ka hagejale lähedase inimese, hageja tütre, S K vastu. Kõige parem näide suhtumisest oma õesse on hageja abikaasa matustelt, kus alkoholijoobes kostja kasutas ebatsensuurseid väljendeid oma õe ja tema lähedaste suhtes, mida võivad tõendada teised matuselised. Õiguslikud põhjendused AÕS § 201 lg 1 sätestab, et kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama ja omandama selle vilju. VÕS § 259 lg 1 sätestab, et kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omani ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. VÕS § 268 lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 punktides 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 1027 sätestab, et isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 22. veebruari 2007.a. otsuses nr 3-2-1-153-06 väljendanud seisukohta, et kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud niiöelda prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on „kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. „Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut.

Riigikohus on oma 1. detsembri 2005. aasta otsuses nr 3-2-1-129-05 asunud seisukohale, et lepingust taganemise üldkorra järgi muutub leping taganemisel nn tagasitäitmise võlasuhteks (VÕS §-d 189-191). Sellest tulenevalt peavad pooled teineteiselt lepingu järgi saadu tagasi andma. Eranditult viitab VÕS § 268 lg 1 kinkelepingust taganemise korral tagasitäitmisele alusetu rikastumise sätete järgi. Seega tuleb kinkelepingust taganemise puhul tagastada lepingu järgi üleantu VÕS § 1028 lg 1 järgi, arvestades VÕS § 1028-1036 sätestatut. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 järgi lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 punktides 1-3 sätestatud juhtudel. Arvestades eeltoodut ja juhindudes VÕS § 268 lg 1, VÕS § 1028 lg 1, AÕS § 201 lg 1, TsMS § 377 lg 1, TsMS § 378 lg 1 p 2 ja TsMS § 180 lg 1 p 1 palub hageja tuvastada kostja kohustus tahteavalduse tegemiseks kinnistusraamatu kande muutmiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastus Kohtule 19.6.2008 esitatud kostja vastuse kohaselt kostja ei tunnista hagiavaldust täies ulatuses. Tõesti hageja ja kostja vahel oli sõlmitud kinnistu kinkeleping, kasutusavalduse seadmise leping ja asjaõigusleping 02.05.2006. Selle alusel läks kinkijate V L jä M L, (kostja vanemad) kinnistu aadressil XXX kostja valdusse. Antud lepingu alusel on hagejal õigus elada mainitud aadressil ja kasutada antud kinnistul olevaid hooneid, asju jne kuni hageja surmani. Sellega kostja on nõus ja ei vaidlusta seda ning ei ole teinud ka mingeid takistusi selleks. Vastupidi, kostja on teinud kõik, et kinkijal (hagejal) oleksid olemas kõik võimalused, mis on ette nähtud kinkelepinguga. Hageja on hagiavalduses põhjendanud oma kinkelepingust taganemise motivatsiooni mitmete asjaoludega, kuid kõik nad on suusõnalised. Kostja sai kätte kinkelepingust taganemise avalduse (notariaalselt kinnitatud) Narva notari Sergei Nikonovilt, kuid kuna selles avalduses ei ole märgitud, et ta peab sellele vastama või kuidagi teisiti sellele reageerima, ta sellele ei vastanud. See, et hagejal on kaks last (mina ja minu õde S K) kostja ei vaidlusta. Ta ei vaidlusta ka seda, et 2004 aastal ta kolis vanemate majja aadressil XXX, nende nõusolekul, mingeid omakasupüüdlikke mõtteid tal ei olnud, ta lihtsalt lahutas oma abielu endise abikaasaga seoses sellega, et ta leidsin teise naise ja me tahtsime temaga elada koos. Loomulikult ei saanud me seda teha meie korteris. Korteri me endise abikaasaga müüsime endise korteri. Oma õega mul kuni kinkelepingu vormistamiseni mul mingeid lahkarvamusi, konflikte ei olnud. Kuna ta juba väikestest east on tegelenud maja korrashoiuga, aiamaa korrashoiuga, remondiga jne ja vanemate eest hoolitsemisega, mida võivad kinnitada ka kõik naabrid (andmed esitan). Õde S mingil moel ei ole kunagi vanemaid aidanud. Juba noores eas lahkus ta korduvalt kodust (me elasime samas majas) mitmeteks kuudeks ja ei saanud kuidagi osaleda vanemate eest hoolitsemises. Juba peale kinkelepingu vormistamist teatas õde vanematele, et ta keeldub neist kui vanematest. Sellel ajal kui ema oli juba väga haige, ei osalenud õde mitte kuidagi tema eest hoolitsemises, ei ostnud mingeid ravimeid, ja isegi kui käis kodus, mis juhtus väga harva, siis vanemad maksid talle raha tema poolt osutatud teenete eest. See on ema sõnade järgi ja seda võivad kinnitada ka tunnistajad. Alati on ta väitnud, et ta ei taha vanematelt midagi. Meie, (kostja ja vanemate) vahel oli tõesti sõlmitud suuline kokkulepe selle kohta, et mina tasun pärast kinkelepingu sõlmimist õele 125000 krooni, kuid peale seda kui õde keeldus vanematest, palusid nii isa kui ema mitte maksta talle seda summat kuni selle ajani kui nende

tütar mõtleb ümber ja annab aru selle kohta miks ta keeldub vanematest. Ta on alati nõus maksma seda summat, kuid kuna isa ei ole siiamaani andnud talle nõusolekut selle summa tasumiseks ei ole ta seda ka teinud. Ta on nõus tasuma selle summa juhul kui isa annab nõusoleku selleks, et ta maksaks õele selle summa. Hagiavalduses väidab hageja, et kostja on väljendanud jämedat tänamatust hagejalähedase inimese, hageja tütre S K vastu väljendudes tema suhtes ebatsensuurselt ema matusel. See on suusõnaline ja võib olla ta ka ütlesin ebatsensuurselt, suhtlemises temaga, kuid kalmistul ta seda ei saanud teha, me suhtlesime temaga juba peale matuseid ja mitte kalmistul. Jutuajamine oli selle suhtes, et miks õde ütles ära oma vanematest. Ema oli tõesti väga raskelt haige ja kostja isiklikult hoolitses tema eest, ostis ravimeid, viis teda arstide juurde tõi haiglatest koju jne. Peale seda kui ta kirjutati viimast korda haiglast väljaja ta viibis rehabilitatsiooni keskuses, kus viibimine on tasuline, tasusin kõik kulutused mina. Isegi hageja ei osalenud abikaasa hooldamises ei ostnud ravimeid jne. Kõik -invaliidi tooli, abivahendeid käimiseks, pamperseid määrdeid ta ei ole ostnud. Seda on teinud kostja (kviitungid ja teised tõendid esitan hiljem, kuna ei teadnud et neid läheb vaja ning need tuleb taastada). Peale selle, kostja tasus kõik kuulutused medõe teenuste eest, kes oli määratud sotsiaalhooldus ameti poolt ema eest hoolitsemiseks üheks nädalaks tasuta, kuid peale selle aja möödumist palus ta teda aidata ema ka edasi, mida ta ka tegi ja ma olen talle selle eest väga tänulik ka selle eest, et ta õpetas mind tegema emale süste, vahetada pamperseid ja hoolitseda ema eest, mida ma tegin pärast juba iseseisvalt. Seda ta võib tunnistada ka kohtus. Samuti võib ütlusi tema suhtumist emasse tema perearst Nikolai Kulikov, keda kostja mitmeid kordi on kutsunud ema juurde, viinud ema tema juurde jne. Mis puudutab tema uut elukaaslast G, siis ta oli tuttav kostja emaga juba kaks aastat enne ema surma, käis meil kodus palju kordi, aitas maja koristamisel, pesi teda (ema) saunas, valmistas toitu ja aitas väga palju kaasa ema matustel. Peale selle pesi ta hageja aluspesu, riideid valmistas talle toitu jne, mida võivad tõestada ka tunnistajad (naabrid). Kui ema suri, kogu vastutus matuste korraldamise, hauakaevamise, kirikus ärasaatmise tseremoonia, mälestamine peale haudasängitamist, hauaplatsi korraldamise jne laskus kostjale ja keegi, sealhulgas hageja ja tema tütar S K ei osalenud selles ei materiaalselt ega ka kuidagi teisiti. Kõikide nende operatsioonid juures viibis kostja poeg A L. Seda võivad tõendada ka tunnistajad. Kuni käesoleva ajani haua eest hoolitseb ainult kostja, hauakivi tellis ja paigaldas samuti oma raha eest. Hageja väidab, et peale ema surma 13.02.2006, kostja suhtlemine temasse muutus halvenemise poole. Samuti väidab hageja, et kostja suhtumine nendesse (isasse ja emasse) oli juba halvenenud peale kinkelepingu sõlmimist. See ei vasta tõele. Kui see vastaks tõele, siis tekib küsimus, miks ta ei taganenud kinkelepingust ema eluajal?. Aprillis-mais 2007 tutvus hageja uue naisterahvaga, enne seda kui ei olnud möödunud veel isegi aastat ema surmast. See naisterahvas hakkas käima meie majja. Kostja ei olnud sellele vastu , kuid venelastel kestab leib surnu järgi Õigeusu kanoonide alusel üks aasta. Suhted selle naisega (J A) olid meil normaalsed. 2007 aasta augustis sõitsid hageja ja tema uus naistuttav J, Ukrainasse, hageja ja tema kaaslase sünnimaale (nad on kaasmaalased) kus viibisid kolm nädalat. Peale seda sõitu, 2007 aasta septembris - oktoobris, periooditi ööbis hageja J juures. Novembris 2007 läks hageja pidavalt elama J juurde, ja juba aadressil XXX, käis harva. Hageja väidab, et ta aeti majast välja. See on suusõnaline ja ei ole millegagi tõendatud, keegi teda välja ei ajanud ja kostja on nõus, et hageja elaks edasi selles majas, ja kui ta soovib, elada selles majas koos oma uue elukaaslasega, kes tema eest hoolitseks, siis kostja ei saa seda talle keelata ja seda ta ei ole ka teinud. Peale selle hageja käib maja juures oleval aiamaal, hoolitseb selle aiamaa eest ja mingeid takistusi talle teinud ei ole ega ei kavatse ka teha mida võivad kinnitada ka tunnistajad. Arvan, et uus elukaaslane osutab hagejale survet omakasupüüdlikult, mingit

muud põhjust ei näe. Pretensioonid kostja vastu tekkisid peale seda kui hageja oli elanud oma uue elukaaslasega kolm kuud elukaaslase korteris aadressil XXX. Kostja teada, on hageja elukaaslasel selline tutvus vanade inimestega juba mitte esimene. Väited selle kohta, et kostja teeb osalist remonti antud majas on õiged, see oli tehtud veel ema nõusolekul, mitte 2007 aasta lõpus, nagu väidab hageja, vaid 2006 aasta juuli kuus, ema eluajal. Olid vahetatud aknaraamid, mis olid juba kasutamiskõlbmatud, seda võib kinnitada meister kes need aknad vahetas. Seda võivad kinnitada ka naabrid, kes teadsid, et aknad talvel täiest külmusid. Maja on ehitatud 1959 aastal ja talle ei ole tehtud kunagi kapitaalremonti. Ei olnud vahetatud maja ehitamise momendist elektrisüsteem, ahjusüsteem. Mis puudutab keskkütte süsteemi vahetusse, siis oli ta j uba täiesti kasutamiskõlbmatu. Oli läbiviidud keskküttesüsteemi revisioon ja selle kohta on olemas ekspertiisiakt 12.12.2007 (OÜ Sun Trade) selle kohta, et süsteem on paigaldatud 1980 aastal ja tuleb vahetada. Küttekatel on keevitatud kolmel korral seoses tema roostetamisega. Maja on praegusel momendil eluohtlik ja ma ei saa suhtuda sellesse ükskõikselt, peale selle on kinkelepingus märgitud, et ma pean hoidma korras antud lepingu objekti. Kõik kommunaalmaksed tasun mina. Kuna maja on avariiolukorras, olen ma ta kindlustanud ja kõik maksed selle kindlustuse eest tasun mina (dokumendid lisan). Samuti on olemas ka elektriahju kõlbmatuks tunnistamise akt 20.02.2008, selle kohta, et ta on kasutamiskõlbmatu ja teda on vaja vahetada. Hageja taotleb kohtult vabastada teda osaliselt riigilõivu tasumisest, väites, et ta on pensionär ja tal ei ole võimalust maksta riigilõivu seadusega ettenähtud summas. Selle väitega kostja nõus ei ole. Arvab, et tegu on tahtliku kohtu eksitamisega. Hageja ei ole esitanud täies ulatuse tema poolt saadud sissetulekuid. Ta ei ole näidanud kohtule oma Venemaa sõjaväelase pensioni mida ta saab. Enne hagiavalduse esitamist kohtule on ta teadlikult nullinud oma arved pankades, milledele oli raha pandud protsendid saamiseks. Arvete koopiad olid kodus. Samuti kostja andmete alusel, ja seda on ta näinud isiklikult, on hagejal sularaha summas 200000 krooni ulatuses, millega on ta isiklikult hoobelnud mitu korda. Hageja on juba vana, ta on 83 aastane, teda on lihtne mõjutada. Hageja eksib mitu korda oma avalduses ema surmapäevaga, vaidleb selle kuupäeva üle, eksib remonditegemise alguse kuupäevaga, väites, remonti alustati 2007 aasta detsembrikuus, tegelikult alustasin remonti 2006 aasta augusti kuus tema ja surnud ema nõusolekul jne., tunnistajad on olemas. Tekib tunne, et talle avaldatakse survet antud asjas, Enne uue elukaaslase ilmumist mingeid probleeme hageja ja kostja vahel ei olnud. Arvab, et hagi on alusetu, ei ole mitte millegagi põhjendatud kõik väited on suusõnalised. Peale selle, VÕS § 270 lg 1 kohaselt võib Kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, kui ta sai teada või oleks pidanud tead saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Hageja sai sellest õigusest teada kinkelepingu sõlmimise momendil notari juures s.o 02.05.2006 a. Hagiavalduse on ta esitanud peaaegu kaks aastat (täpne kuupäev on mulle teadmata) hiljem, siis kui ta juba üle nelja kuu on elanud oma uue elukaaslasega. Sellega on rikutud seaduses ettenähtud tähtaega (mis on ÜKS aasta) antud asjas ja järelikult ei ole tal õigust nõuda kinkelepingust taganemist ja kostja kohustust tahteavalduse tegemiseks kinnistusraamatu kande muutmiseks. Kinkelepingust tagastamise avaldusest ei piisa, et teha muudatusi kinnistusraamatus. Kinkeleping peab olema enne vaidlustatud, selle kohta peab olema tehtud kohtulahend ja alles peale seda võib hageja nõuda, juhul kui kohus tema hagi rahuldab, kinnistusraamatu kande muutmist. Lähtudes eeltoodust palub kostja jätta hagiavaldus kinkelepingust taganemise kohta ja kostja kohustust täiteavalduse tegemiseks kinnistusraamatu kande muutmises rahuldamata ning kohtukulud jätta hageja kanda.

Hageja seisukoht kostja vastuse suhtes Kohtule 07.07.2008 esitatud hageja seisukoha kohaselt kostja on kohtule esitanud vastuse hageja hagiavaldusele. Oma vastuses kostja haginõuet ei tunnista, kuigi vastuses toodu pigem kinnitab hagiavalduses väidetut. Hageja ei nõustu kostja vastuses tooduga. Kostja on oma vastuses välja toonud palju ebaolulisi ja asjasse mittepuutuvaid asjaolusid, selleks, et luua kostjast ekslikult pilti. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et juba hageja subjektiivne hinnang kostja vääritule käitumisele ja oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumine tõendab seda, et kostja on käitunud hageja suhtes vääritult ning ei ole kingi vääriline. Kui kostja oleks käitunud pojale vääriliselt ja arvestades kõiki ühiskonna- ja moraalinorme, siis ei oleks olnud alust ja põhjust hagejal kohtumenetluse algatamiseks. Siiski peab hageja oluliseks lükata ümber kostja esitatud väited: VÕS § 268 lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 punktides 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 1027 sätestab, et isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 22. veebruari 2007.a. otsuses nr 3-2-1-153-06 väljendanud seisukohta, et kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud niiöelda prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on „kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. „Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut. Riigikohus on oma 1. detsembri 2005. aasta otsuses nr 3-2-1-129-05 asunud seisukohale, et lepingust taganemise üldkorra järgi muutub leping taganemisel nn tagasitäitmise võlasuhteks (VÕS §-d 189-191). Sellest tulenevalt peavad pooled teineteiselt lepingu järgi saadu tagasi andma. Eranditult viitab VÕS § 268 lg 1 kinkelepingust taganemise korral tagasitäitmisele alusetu rikastumise sätete järgi. Seega tuleb kinkelepingust taganemise puhul tagastada lepingu järgi üleantu VÕS § 1028 lg 1 järgi, arvestades VÕS § 1028-1036 sätestatut. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 järgi lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 punktides 1-3 sätestatud juhtudel. TsMS § 251 lg 1 on sätestatud, et tunnistajana võib üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja.

psüühiliselt kui ka moraalselt hagejat. See väljendus hageja vältimises ja eiramises, tema asjade ümberpaigutamises ja hävitamises, mille eesmärgiks oli anda igati mõista, et ta ei ole selles majas teretulnud. Samuti ähvardas kostja hagejat peale hagiavalduse kohtusse andmist paigutada hullumajja. Selline kostja käitumine ja suhtumine oma isasse (kinkijasse) ei ole normaalne ning kooskõlas ühiskonna poolt kehtestatud normidega. Kostja ja tema elukaaslane G ei ole näidanud hageja suhtes üles vähimatki hoolivust tema eest hoolitsemisel, aitamisel ja abistamisel. Kostja väide, nagu ta oleks pidevalt oma vanemaid aidanud ja nende eest hoolitsenud, on vale. Kostja on olnud terve oma elu vältel omakasupüüdlik ja vanemaid (hagejat ja tema abikaasat) ära kasutanud. Näiteks on kostja ebaseaduslikult ja dokumente võltsides enda nimele ümber kirjutanud hagejale kuulunud sõiduauto Ziguli 2106. Nimetatud faktid said hagejale teatavaks alles kaks kuud tagasi. Samuti on kostja hagejalt ja hageja praeguseks surnud abikaasalt välja petnud hageja õe L M V korteri erastamiseks 27 000 krooni. Tegelik erastamishind oli ainult 8 000 krooni. Nimetatud asjaolude ja kostja suhtumise kohta oma vanematesse saab anda ütlusi hageja õde L M, kelle palume tunnistajana ülekuulata ning kelle kohtuistungile ilmumise garanteerime. Kostja endine abikaasa N L, isikukood XXX, elukoht XXX saab oma ütlustega tõendada, et kostja ei hoolitsenud oma vanemate eest ja seda ka ema eest surmaeelsel perioodil. Seoses sellega palume ka N L tunnistajana ülekuulata. Tema kohtuistungile ilmumise garanteerime. N L võib tõendada ka kostja õelat ja halba suhtumist oma vanematesse (hagejasse ja tema abikaasasse). Samuti hagiavalduses mainitud kostja alkoholiprobleemi. Nimelt on kostja viibinud kahel korral alkoholiravil Narva Rehabilitatsiooni Keskuses aadressiga, Narva, Karja 6. Nimetatud asjaolu tõendamiseks palub hageja kohtul TsMS § 236 lg 2 sätestatud korras Narva Rehabilitatsiooni Keskuseselt välja nõuda kostja A L ravil viibimist tõendavad dokumendid. Asjakohane oleks siinkohal märkida ka asjaolu, et kostja tunnistaja L J käis väljaspool tööaega aadressil XXX A L sügavast alkoholijoobest tilguti abil välja toomas, sest pikaajalise alkoholi liigtarbimise tõttu ei suutnud organism seda ise teha. Kostja on põhjendamatult ja tõendamatult võtnud negatiivse hoiaku oma õe S K suhtes, mida tõendab ka kostja poolt tunnistatud ebatsensuursete väljendite kasutamine suhtluses S K. Kuigi kostja väidab, et ebatsensuursete väljendite kasutamine ei toimunud matustel, on see vale. Just hageja abikaasa matustel haua vahetus läheduses kasutas ilmses alkoholijoobes kostja S K, tema abikaasa I K, nende poja ja N L, suhtes ebatsensuurseid väljendeid. Oluline on siinkohal märkida, et hinnangu andmine õe tegevusele ei ole kohtuasja arvestades oluline ega puutu asjasse. Oluline on hinnata kostja suhtumist hagejasse ja tema lähedastesse. S K elas oma vanematega (hageja ja hageja abikaasaga) ühes majas kuni 28 eluaastani. Kodus elades ja ka pärast seda Tallinnas elades on S K alati aidanud oma vanemaid igapäevastes tegemistes, aiamaa korrashoiul jne. Kostja väidab hagiavalduse vastuses, et S K ei viibinud kuude kaupa kodus. Kodust eemaloleku põhjuseks oli Tallinnas Kaubandustehnikumi õppesessioonidest osavõtmine ja eksamite sooritamine. S K on ka peale abiellumist ja Tallinnasse kolimist 1983. aastal regulaarselt vanemaid aitamas käinud. Kui S K ema (hageja abikaasa) oli voodihaige, siis käis S K pea iga kahe nädala tagant Narvas ema vaatamas, söötmas, pesemas ja hooldamas. Seda asjaolu võib vajadusel kinnitada N L. Hageja abikaasa helistas isiklikult S K haiglast, et ta sõidaks Narva ja teeks kodu XXX tema koju saabumiseks korda ning hoolitseks tema eest, sest ta kirjutatakse peatselt haiglast välja. Seda S K ka tegi. Kostja väidab, et ostis hageja abikaasale invaliidi tooli, tegelikult ei ole seda kunagi olnud. Abivahendid käimiseks saadi Narva Rehabilitatsiooni Keskusest.

Täpsustaksime veel, et hageja abikaasa matuseid ei rahastanud mitte kostja nagu ta väidab, vaid hoopis sotsiaalamet, Kreenholmi tehas (hageja abikaasa töötas aastakümneid Kreenholmi tehases, mistõttu toetati tema matuseid) ja hageja. Hageja isiklikult on maksnud 16 000 krooni mälestusmärgi püstitamiseks. Tuginedes eelnevale võib väita, et hagiavalduse vastuses nimetatud asjaolude kohta on kostja valetanud ja käitunud teadlikult pahatahtlikult. Kostja väitis hagiavalduse vastuses, et tasus oma ema M L Narva Rehabilitatsiooni Keskuses viibitud aja eest. See on vale, sest selle eest tasus hageja oma abikaasa pensioniga ja puuduva osa oma isikliku rahaga. Kostja on kõhklemata valetanud kohtule 125 000 krooni maksmise kohta. Hageja on kostjale mitmeid kordi meelde tuletanud kohustust tasuda oma õele kokkulepitud 125 000 krooni, kuid kostja ei ole seda kahe aasta jooksul teinud. Hageja peab seda äärmiselt solvavaks ja lugupidamatuks nii enda kui ka oma tütre S K suhtes, et kostja ei ole võetud kohustust täitnud. See tõendab veel kord, et kostja ei ole kingi vääriline ning hagi on põhjendatud ning argumenteeritud. Kostja on hagiavalduse vastuses asunud seisukohale, et kinke teel omandatud maja aadressil XXX on kasutamiskõlbmatu. See väide on absoluutselt väär. Hageja on oma raha eest kaheksa aastat tagasi paigaldanud majale uued aknad (mis peavad vastu 30-40 aastat), mõned aastad tagasi katuse ning teinud vajadusel sanitaarremonti. Hagejale on arusaamatu, miks oli vaja vahetada kaheksa aastat vanad aknad jälle uute vastu? Hageja on seisukohal, et maja on kogu aeg tema omandis olnud heas korras ja elamiseks täiesti korras. Menetluse seisukohast ei oma tähtsust remondi tegemine, see oli vajalik vaid hagi tagamise põhistamiseks, sest kostjal oli soov nimetatud maja võõrandada. Arusaamatutel põhjustel, keskendub kostja oma vastuses pidevalt kõrvalistele asjaoludele. TsMS § 251 lg 1 on sätestatud, et tunnistajana võib üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja. Hageja on seisukohal, et kostja poolt nimetatud tunnistajad on kõrvalised isikud, kes ei suuda hageja ja kostja vahelist suhtlemist ning kostja tegevust adekvaatselt hinnata. Üheksa asjasse mitte puutuva tunnistaja kutsumine on sihilik kohtumenetluse venitamine arvestades hageja kõrget vanust. Hagiavalduse vastuses kostja poolt nimetatud tunnistajate ülekuulamine on põhjendamatu ja kohtumenetluse seisukohast tähtsust mitte omav. Hageja asub tunnistajate suhtes järgmisele seisukohale: L J käis hageja abikaasat hooldamas. Käesolevas menetluses ei saa L J tõendada ühtegi kostja nimetatud asjaolu, sest ta täitis vaid oma tööülesandeid. Nikolai Kulikov täitis oma tööülesandeid ja ei ole õige inimene andma hinnagut ema ja poja suhetele. I S on ametilt kaugsõidu autojuht ja viibib kodus Savi tänaval suhteliselt harva. Hagejale teadaolevalt ei ole kostja kunagi tihedalt suhelnud ega omanud sidemeid I S. Tulenevalt sellest ei ole I S suuteline andma objektiivseid tunnistusi.

Jääb arusaamatuks G V ja N V roll tunnistajana, kuna nimetatud isikud ei lävinud perekonnaga tihedalt. P S ja D I tunnistajana ülekuulamist remondi tegemise koha pealt ei pea hageja vajalikuks, kuna see pole kuidagi seotud haginõudega. N M on aga naaber, kes ei suhelnud kostjaga peaaegu üldse. Kõrvaline isik, kelle ülekuulamine ei ole vajalik ja põhjendatud. G G on kostja praegune elukaaslane, kes hageja elukaaslase elu ajal ei käinud kordagi XXX asuvas majas. Samuti ei ole ta selle maja seisukorra ja hooldamise vastu erilist muret tundnud. Hageja abikaasa oli selle naise vastu ega soovinud teda oma majas näha. Menetluse seisukohast ebaoluline tunnistaja, sest omab isiklikku huvi käesoleva menetluse suhtes. Hageja leiab, et kostja ei ole aru saanud kinkelepingu regulatsioonist ja selle eesmärgist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 22. veebruari 2007.a. otsuses nr 3-2-1-153-06 väljendanud seisukohta, et kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud niiöelda prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on „kingi vääriline". Mis puutub kostja väitesse valeandmete esitamise kohta menetlusabi taotlemisel, siis arvestades, et kostja on hageja poeg, on selline käitumine äärmiselt alatu ja taunimisväärne. See näitab ka kostja suhtumist oma isasse ja tõendab, et kostja on käitunud ja käitub vääritut hageja suhtes. Kostja on tahtlikult jätnud märkimata, et hageja on maksnud sauna renoveerimise, hauale mälestusmärgi püstitamise, remondi teostamise eest majas ning ka paljude muude asjade eest, milleks on kostja hagejalt raha küsinud. Samuti on absurdne kostja väide, nagu oleks hagejal sularaha 200 000 krooni. Oluline on märkida, et kostja poolt esitatud pangakontode väljavõtted on pärit 2007 aastast. Teatame kohtule, et hageja majanduslik olukord vastab menetlusabi andmise tingimustele ja ei esine ühtegi TsMS § 182 lg 2 ja § 189 lg 1 menetlusabi tühistamise tingimust. Hagejal puudub vara ning kohtusse pöördus hageja oma õiguste kaitseks, millele on igal inimesel põhiseaduslik õigus. Kostja on valesti tõlgendanud VÕS 270 lg 1 mõtet ja andnud sättele uue tähenduse. Kostja tõlgenduse järgi peab tema kui kingi saaja käituma kinkija suhtes väärikalt ainult ühe aasta jooksul ja peale seda võib kingisaaja teha mida iganes soovib. Selline tõlgendus on väär ja läheb vastuollu paragrahvi mõttega. Taganemine on kinkija subjektiivne õigus. Aastase tähtaja arvutamise hetkeks on aeg, kui hageja sai teada või pidi teada saama taganemisõiguse tekkimisest. See tähendab ajast, kui kostja käitus hageja suhtes vääritult, mis tingis hageja väljakolimise. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-153-06. Kohtul tuleb vääritu käitumise („Jäme tänamatus") hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut. Kohtuotsuse põhjendus, motiivid ja resolutsioon

Kuulanud ära poolte selgitused, kuulanud üle 15 tunnistajat, uurinud tsiviilasja materjale, seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, hinnates kõiki tõendeid, leiab kohus, et hagi ei ole põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus tuvastas, et 02.05.2006 oli V L ning M L (kinkija/kasutusvaldaja) ja A L (kingisaaja) vahel sõlmitud kinnistu kinkeleping, kasutusvalduse seadmise leping ja asjaõigusleping. Kinkija kingis ja kingisaaja võttis kinkena vastu Viru Maakohtu Kinnistusosakonna Narva kinnistusjaoskonna kinnitusregistriosa nr 74909 kantud kinnistu aadressil XXX, katastritunnus: 51105:003:0039 elamumaa pindalaga 589 ruutmeetri. Lepingupooled on kokku leppinud lepingu esemeks oleva kinnistu koormamises tasuta kasutusvaldusega kasutusvaldajate kasuks. 11. veebruaril 2008. aastal allkirjastas hageja Narva notar Sergei Nikonov'i kontoris kinkelepingust taganemise avalduse. Taganemisavaldus jõudis tähitud kirjaga kostjani 20. veebruaril 2008. aastal. Hagiavalduse kohaselt palub hageja tuvastada kostja kohustus tahteavaldus tegemiseks kinnistusraamatu kande muutmiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma otsuses nr 3-2-1-106-03 (p 25) väljendanud seisukohta, et kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui materiaalsed eeldused. Formaalne eeldus on vastavasisuline teade kingisaajale, mis hakkab kehtima alates teise pooleni jõudmisest ( VÕS § 188 lg 1, TsÜS § 69 lg 1). Taganemisavaldus kehtib aga ainult tingimusel, et täidetud on ka materiaalsed eeldused, milleks on lepingust taganemise õiguse aluste olemasolu. Kinkija peab tõendama VÕS §-des 268 sätestatud asjaolude esinemist. Kinkijal on õigus lepingust taganeda pärast selle täitmist § 267 p-des 1-3 sätestatud alusel. Nimetatud alustel tekib kinkijal ainult taganemise õigus, muid nõudeid kinkija kingisaaja vastu esitada ei või. Kinkelepingust taganemise avalduses märkis hageja, et kingisaaja väljendas igal võimalikul moel kinkija suhtes jämedat tänamatust, mis tingis 2007.aastal kinkija väljakolimise oma kodust aadressiga XXX. Kinkija leiab, et kingisaaja ei ole kingi vääriline ja soovib kinkelepingust taganeda. VÕS § 268 lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 punktides 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 1 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui: kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Jäme tänamatus on Riigikohtu praktika kohaselt hinnanguline kategooria, mis peab seisnema mingis kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Kinkija peab tõendama VÕS §-des 267 p 1 ja 268 lg 1 sätestatud asjaolude esinemist. 24.03.2009-26.03.2009 on kohus kuulanud üle 15 tunnistajat (II köide t.l 19-75) ning samuti oli vande all kuulatud üle ka hageja (II köide t.l 16-18).

Kohtuistungil selgitas hageja, et tema abikaasa palvel nad kinkisid maja pojale. Abikaasa suri oktoobris 2006 aga ta lahkus majast Savi 8 novembris-detsembris 2007 ja elab oma tuttava naise juures. Lahkus majast kuna oli poja moraalse surve all. Poeg tõi majja naist. Poeg hakkas suhtuma temasse halvasti, keegi ei pesnud tema pesu. Poeg palus raha selleks, et panna hageja abikaasa hauale mäletussamba. Juurdepääs majas ja kinnistule oli vaba. Võtmeid poeg ei ole temalt võtnud. Poeg ei peksnud teda, ei ole sundinud midagi teha. Ta kinnistut valdab ja kasutab ja omandab selle vilju. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta ei ole teinud halba hagejale. Ta hakkas majas remonti tegema, kuna kõik oli avariilises seisundis. Tunnistaja A. H selgitas, et pooled elasid alati väga hästi ning nendel olid sõbralikud suhted. Ta ise nägi V L koos uus naisega suvel 2008 kui V tõi oma uut naist majja XXX. Tunnistaja P.S kinnitas ka, et hageja valdab ja kasutab kinnistut käesoleva ajani. Tunnistaja I S selgitas, et hageja käib majas 1 kord nädalas, tegeleb aiandusega. Ta elab naisega. Tunnistaja N. V kinnitas, et poolte vahel olid normaalsed suhted, kostja hoolitses oma vanemate eest. Tunnistaja G.V kinnitas, et ta ei ole kuulnud, et V ja A vahel oleksid halvad suhted, mitte keegi ei ajanud V kodust ära. V käib majas nii tihti kui ta tahab. Oletab, et ainult uue naise pärast läks V majast ära. V ütsel tamale, et uus naine meeldib ja sobib temale ja ta soovib elada seal. Kohus leiab, et formaalne eeldus on täidetud. Kuid hageja ei tõendanud, et esinesid asjaolude kinkelepingust taganeda jämeda tänamatuse tõttu. Hagi ei kuulu rahuldamisele.

Menetluskulud Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaldatakse enne 01. jaanuari 2009 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulud antud tsiviilasjas kannab hageja, kelle kahjuks otsus tehti. 02.04.2008 Viru Maakohtu määrusega vabastati V L täielikult riigilõivu tasumiseks hagi esitamisel. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus teeb otsuse eeltoodust tulenevalt ja juhindudes TsMS §-dest 434-436, 438, 439, 441, 442, 452 lg 1, 630 lg 1, 632 lg 1.

Natalja Losevtsova Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.