Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED Oleg Pavlov esitas Viru Maakohtule hagi AS Energoremont vastu töövaidluses. Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Narva Töövaidluskomisjoni 09.01.2003 otsusega mõisteti AS-lt Energoremont välja O. Pavlovi kasuks hüvitis tööraamatu kinnipidamise eest ning jäeti rahuldamata nõuded töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamises ning tööle ennistamise ja töölt puudutud aja eest keskmise palga nõudes. O. Pavlov ei olnud töövaidluskomisjoni otsusega nõus ja esitas 17.02.2003 Narva Linnakohtule hagi AS Energoremont vastu töövaidluses (töövaidlusasi nr 9-2N-2/150-2002). Hageja leidis, et 23.11.1998 asus ta tööle AS-i Eesti Energoremont Keskremondibaasis Narva linnas 2. järgu katlatöötajana. Tööleping No 233 sõlmiti määratud tähtajaks – firma ABB tellimuste täitmise ajaks. Hiljem tehti muudatus tööandja nimetuse kohta. Käesoleval ajal on see Energoremont AS. Aasta pärast pikendati hageja töölepingut sõnastusega „Firma ABB tööde tegemise, elektrijaamade varuosade valmistamise ajaks“. Tööandja oli kohustatud sõlmima hagejaga töölepingu määramata tähtajaks, kuna rohkem kui kahe aasta jooksul pikendati hageja töölepingut mitu korda. Kogu hageja töölepingu kehtivuse ajal tõstis ta pidevalt oma kvalifikatsiooni ja töölt vallandamise momendiks oli hageja 4. järgu metallkonstruktsioonide kokkupanija ja metallkonstruktsioonide kokkupanijate brigaadi brigadir. Sellest lähtuvalt oli töösuhtel alaline iseloom ja seoses sellega puudus tööandjal alus hagejaga tähtajalise töölepingu sõlmimiseks. Hageja töölepingu pikendamine ja tahte puudumine tööandja poolt sõlmida hagejaga tööleping määramata ajaks viitab sellele, et tööandja rakendas hageja suhtes töölepingu tingimusi, mis halvendasid hageja töötingimusi, võrreldes töölepingus ettenähtud tingimustega. Lähtudes TLS §-st 15 tuleks lugeda need tingimused kehtetuteks.

Rahvusvahelises Tööorganisatsiooni Soovituse nr 166 § 3 p-s c on märgitud, et tööleping, mis on pikendatud üks või mitu korda, tuleb lugeda sõlmituks määramata ajaks, välja arvatud lepingud, mis on sõlmitud määratud ajaks. Nendele tingimustele vastab Viru Ringkonnakohtu otsus nr II-2-271/01, kus on öeldud, et toimiku materjalidest ei nähtu asjaolud, mis on kindlaks määratud TLS §-s 27 p 2, mille olemasolu korral võib sõlmida tähtajalise lepingu. Kuna töö iseloom kandis alalist iseloomu, leidis tsiviilasjade kolleegium, et hagejaga sõlmiti tööleping määramata ajaks. Tsiviilasjade kolleegium viitab ka TLS §-le 15, mille alusel töölepingu tingimused, mis halvendavad töötaja töötingimusi võrreldes nendega, mis on ära toodud seaduses, administratiivaktis või kollektiivlepingus, on kehtetud. Hageja töölepingusse muudatusi ei tehtud, töösuhted kestsid edasi ja kumbki pool töösuhetest ei nõudnud töölepingu katkestamist töölepingu kehtivusaja lõppemise tõttu. Seega muutus hageja tööleping sisuliselt TLS § 78 alusel töölepinguks, mis on sõlmitud määramata ajaks. 31.10.2002 lõpetati hagejaga tööleping TLS § 77 p 1 alusel. Tööandja ei lõpetanud määratud tähtajaks sõlmitud töölepingut TLS § 77 ettenähtud korras, vaid kohaldas TLS § 77 p 1, mis määrab etteteatamise tähtaja. Kohaldades alust, mis ei ole töölepingu lõpetamise aluseks, rikkus tööandja töölepingu lõpetamise protseduuri, mis lubab tunnistada sellise lõpetamise ebaseaduslikuks. Hageja sai tööraamatu kätte alles 20.11.2002, mida saab lugeda tööseadusandluse rikkumiseks. Hageja palus tunnistada 20.11.1998 töölepingu No 233 lõpetamine TLS § 77 p 1 alusel ebaseaduslikuks; tunnistada 20.11.1998 hagejaga sõlmitud tööleping No 233 sõlmituks määramata tähtajaks; ennistada hageja tööle AS-i Energoremont Narva tehasesse 4. järgu metallkonstruktsioonide kokkupanijana KVO jaoskonda, mõista tööandjalt välja keskmine palk töölt sunnitud puudumise aja eest alates 01.11.2002 kuni otsuse tegemise päevani, arvestusega 357.19 krooni päevas; mõista välja tööandjalt keskmine palk tööraamatu kinnipidamise aja eest. AS Energoremont vaidles hagiavaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt asus hageja 23.11.1998 AS Energoremont Narva Tehases tööle 2. kategooria katelsepana, määratud ajaks sõlmitud töölepinguga, kestvusega kuni 23.11.1999. Tööleping sõlmiti eesmärgiga täita ABB tellimusi ehk seoses töömahu ajutise suurenemisega, vastavalt TLS §-le 27 lg 1 p 2 ja lg 2 p 3. Töölepingu nr 233 kehtivust pikendati mitu korda poolte kokkuleppel, eelkõige lisatellimuste saamisega ABB-lt, hilisemalt Alstom Powerilt. Pooled saavutasid kokkulepe määratud ajaga töölepingu pikendamises, mitte määramata ajaga töölepingu sõlmimises. Tööleping lõpetati seoses tähtaja möödumisega 31.10.2002 TLS § 77 lg 1 alusel. Tööandja teavitas töötajat kirjalikult töölepingu lõpetamisest tähitud kirjaga 15.10.2002 nr 391. Seega oli kirjalik teade saadetud välja õigeaegselt, s.o rohkem kui kaks nädalat ette. Kiri saadeti töötaja kodusele aadressile, kuna töötajale ei olnud võimalik teadet isiklikult üle anda seoses tema tööl mitteviibimisega. Töötaja lahku töölt 03.10.2002 hommikul, kuna ta ei nõustunud täitma tööandja esindaja ja oma otsese ülemuse korraldusi. Kuna hageja andis 28.10.2002 tööandjale tagasi temale töö tegemiseks usaldatud instrumendid ja tööriided, siis näitas ta oma käitumisega töölepingu lõpetamisega nõustumist. Ka Töövaidluskomisjon leidis otsuses nr 9/2N2/150-2002, et tööleping hagejaga lõpetati seaduslikult, mistõttu pole hagejal õigust nõuda tema tööle ennistamist ega nõuda sunnitud töölt puudumise eest hüvitist. Tähtajalise töölepingu sõlmimist tööseadusandlus ei keela. Brigadirina töötas hageja ajutiselt. Hageja suutis küll oma kvalifikatsiooni tõsta, kuid mitte muuta oma suhtumist tööandjasse ja kaastöötajatesse. TLS § 26 lg 1 kohaselt saavutati kokkuleppe kõigis töölepingu olulistes tingimustes, sh määratud ajaks sõlmitud töölepingu kehtivuse aja kohta. Töövaidluskomisjon asus samuti oma otsuses nr 9-2N-2/150-2002 seisukohale, et pooled on vastastikusel kokkuleppel sõlminud määratud ajaga töölepingu.

Hageja sai tööraamatu kätte 20.11.2002. Tööandja ei saanud töötajale tööraamatut varem kätte anda, s.o 31.10.2002, kuna TLS § 74 lg 2 kohaselt pidi tööraamatu andma isiklikult töötajale kätte töölepingu lõppemise päeval aga töötaja ei ilmunud tööandja personaliosakonda ega ka oma otsese ülemuse juurde. Personalitöötaja saatis 18.11.2002 hagejale uue kirja nr 434-NAT. Alles pärast kirja kättesaamist ilmus hageja oma töökohta. TLS § 74 lg 2 sätestab, et kui töötaja töölepingu lõpetamise päeval tööraamatut või lõpparvet vastu ei võtnud, on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu nõude esitamise päeval ja maksma lõpparve viie kalendripäeva jooksul, arvates nõude esitamise päevale järgnevast päevast. Hageja tuli tööraamatule järgi alles 20.11.2002. Hageja suhtes ei ole rakendatud töötaja olukorda halvendavaid töölepingu tingimusi, vaid kõigi töötajate puhul rakendatavaid tingimusi.

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus jättis 9. juuni 2008 otsusega O. Pavlovi hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab TLS § 78, et kui kumbki pooltest ei nõua määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamist §-s 77 ettenähtud korras, või ei sõlmita uut töölepingut ja töösuhted jätkuvad ka pärast lepingutähtaja möödumist, muutub määratud ajaks sõlmitud tööleping määramata ajaks sõlmitud töölepinguks. Pikendades töölepingu kehtivust, teatas tööandja sellest töötajale ette ning hageja andis kirjaliku nõusoleku selle pikendamise kohta iga kord enne endise lepingu tähtaja lõppemist. 31.10.2002 hagejaga kokkulepitud aeg oli lõppenud. Seega tekkis formaalne alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 77 alusel. Sellest lähtuvalt ei kuulu rahuldamisele hageja nõuded töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise, tööle ennistamise ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga nõudes. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 1 kohaselt töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Sama paragrahvi lg 3 järgi kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samas nõudes, mis esitati töövaidluskomisjonile. Üheks hageja nõudeks on tunnistada 20.11.1998 sõlmitud tööleping No 233 sõlmituks määramata ajaks. Kuna hageja ei esitanud seda nõuet töövaidluskomisjonile, siis tuleb nõue jätta läbi vaatamata. Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni otsusega nr 9-2N-2/150-2002 mõisteti välja AS-lt Energoremont O. Pavlovi kasuks hüvitis tööraamatu kinnipidamise eest TLS § 119 lg 1 alusel 5357.85 krooni. Kuna Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni otsus nr 9-2N-2/150-2002 on kostja poolt täidetud, tuleb selles osas menetlus lõpetada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 217 p 3 alusel. Kuna tööleping hagejaga lõpetati seaduslikult TLS § 77 alusel, puudub hagejal õigus nõuda enda tööle ennistamist ning keskmise palga väljamõistmist sunnitud töölt puudumise aja eest. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS O. Pavlov esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 09.06.2008 otsuse ning teha uue otsuse, millega tunnistada 20.11.1998 töölepingu nr 233 lõpetamine TLS § 77 p 1 alusel ebaseaduslikuks; tunnistada 2011.1998 sõlmitud tööleping nr 233 sõlmituks määramata tähtajaks; ennistada hageja tööle AS-i Energoremont Narva tehasesse 4. järgu metallkonstruktsioonide kokkupanijana KVO jaoskonda; nõuda AS-lt Energoremont

välja keskmine palk sunnitud tööluusi aja eest alates 01.11.2002, kuni otsuse tegemise päevani, lähtudes summast 357.19 krooni päeva eest; jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus teinud ebaseadusliku otsuse. Hageja taotles tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, kuna töölepingu sõlmimisel puudusid kostjal TLS § 27 lg 2 sätestatud asjaolud, mille olemasolul võib sõlmida tööleping määratud ajaks. Maakohus oli kohustatud tuvastama asjaolud, mis võisid olla tähtajalise töölepingu sõlmimise aluseks. Maakohus kohaldas ITVS § 24 lg-s 3 sätestatud normi ebaõigesti. ITVS § 24 lg-st 3 tuleneb, et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas, hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. ITVS § 24 lg 3 sätestatud norm jõustus 01.01.2006, kuid hagi esitati 17.02.2003. Hagi esitamise hetkel kehtis ITVS § 24 vana redaktsioon, mis sätestas, et töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Kohtusse pöördumise vormiks on hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale. Vastavalt ITVS §-le 6 lg 1 on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Kuna tööleping lõpetati 31.10.2002, hagi esitati aga 17.02.2003, siis ei lõppenud veel töösuhetest tulenevate õiguste kaitseks ettenähtud tähtaeg, mis on neli kuud. Hageja võis esitada uue nõude töölepingu määramata ajaks sõlmituks tunnistamise kohta. See ei mõjutanud negatiivselt põhinõuet - tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja ennistada hageja tööle, kuna töösuhete vormistamisel puudus tööandjal seaduslik õigus sõlmida tööleping määratud tähtajaks. Kohus pidi andma hinnangu töösuhete kvalifikatsioonile ning tunnistama töölepingu tähtajaliseks või tähtajatuks. Kuna maakohus seda ei teinud, on kohtuotsus ebaseaduslik. AS Energoremont vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on Viru Maakohtu 09.06.2008 otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna põhjust eelnimetatud otsuse muutmiseks. Apellant nõuab töölepingu nr 233 lõpetamise tunnistamist ebaseaduslikuks TLS § 77 lg 1 alusel, kuid ta ei ole esitanud ühtki argumenti, mille alusel ta seda nõuab. Menetlusökonoomika huvides tuleks jätta vaidlus pidamata tähtajalise töölepingu tunnistamises tähtajatuks töölepinguks, kuna töösuhte lõpetas ühepoolselt töötaja, mitte tööandja. O. Pavlov ei allunud töösuhtes tööandjale ja keeldus täitmast viimase seaduslikke korraldusi. O. Pavlov kirjutas omakäelise avalduse ja lahkus etteteatamata töölt. Õiguse määramata ajaks sõlmitud töölepingut lõpetada annab töötajale TLS § 79 lg 1, kohustades töötajat teatama sellest tööandjale kirjalikult ette üks kuu. Määratud ajaks sõlmitud töölepingut lõpetada sooviv töötaja peab TLS § 80 lg 1 p 1 alusel teatama sellest tööandjale kirjalikult kaks nädalat ette. O. Pavlov neid tingimusi ei täitnud. TLS § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Seega on töölepingu oluliseks tunnuseks, et tööandja määrab kindlaks, millal ja kuidas tööd tehakse. Tööandjal on õigus tema korralduse süülise mittetäitmise eest töötajat distsiplinaarkorras karistada. O. Pavlov keeldus täitmast tööandja kohustusi, kirjutas vastava avalduse ja lahkus töölt, millega lõpetas ühepoolselt temaga sõlmitud töölepingu. O. Pavlov ei võtnud tööandjaga ühendust ka pärast tööandjalt tähitud kirja saamist, milles paluti teda teavitada töölt puudumise põhjustest, vaid tuli 28.10.2002 töökohta dokumentide vormistamiseks ning

instrumentide ja tööriiete üleandmiseks. Eeltooduga väljendas O. Pavlov nõustumist tööleping lõpetada. Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-3-00 leidnud, et töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks. Antud juhul on tõendatud, et töötaja väljendas lahkumisega töökohalt pikemaks ajaks soovi töösuhe lõpetada. Tööandja saatis 08.10.2002 O. Pavlovile tähitud kirja, milles palus teavitada tööandjat töölt puudumise põhjustest, millele töötaja jättis vastamata. Tööandja saatis 15.10.2002 O. Pavlovile uue tähitud kirja, milles teatas temaga töölepingu lõpetamisest seoses tähtaja lõppemisega 31.10.2002, vastavalt TLS §-le 77 lg 1. Samas paluti töötajal tulla töökohta dokumentide vormistamiseks ning instrumentide ja tööriiete üleandmiseks. O. Pavlov tuli töökohta dokumentide vormistamiseks 28.10.2002, millise tegevusega väljendas oma nõustumist töölepingu lõpetamiseks. Kuna töötaja eksis TLS § 50 p-des 2 ja 3 sätestatud põhikohustuste vastu täita tööandja seaduslikke korraldusi, oli tööandjal alus töötajaga tööleping lõpetada TLS § 86 p 6 alusel ehk töötajapoolse töökohustuse rikkumise tõttu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-35-06 leidnud, et kohus peab töötaja tööle ennistamise ja keskmise palga saamise nõuet lahendades arvestama ka seda, et töötaja on vahepeal asunud tööle teise tööandja juurde. Tööle ennistamine, kui töötaja kaitsevahend töölepingu ebaseadusliku lõpetamise vastu on suunatud sellele, et töötaja saaks tagasi oma töö- või ametikoha, kus ta soovib töötada. Kui töötaja ei soovi endise tööandja juures töötada, puudub alus ka töötaja tööle ennistamiseks. Tänaseks on hageja töölt lahkumisest möödunud üle kuue aasta. Seega ei saa pidada õiguspäraseks hageja nõuet tööle ennistamiseks AS-i Energoremont, koos sunnitud töölt puudumise eest hüvituse väljamõistmisega alates töötajaga töölepingu lõpetamisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kuna O. Pavlov lahkus omavoliliselt töölt ja ta töötas vahepeal, siis ei ole ta kandnud reaalset kahju. Tähtajalise töölepingu sõlmimisel ei kohaldatud O. Pavlovi suhtes võrreldes teiste töötajatega halvemaid tingimusi. TLS § 78 sätestab, et kui kumbki pooltest ei nõua määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamist paragrahvis 77 ettenähtud korras või ei sõlmita uut töölepingut ja töösuhted jätkuvad ka pärast lepingutähtaja möödumist, muutub määratud ajaks sõlmitud tööleping määramata ajaks sõlmitud töölepinguks. Kuna töölepingu osapooled saavutasid kokkulepped vaid töölepingu pikendamise osas enne lepingu tähtaja möödumist, siis ei saanud tööleping iseenesest muutuda määramata ajaks sõlmituks. O. Pavlovi töötamise ajal AS-s Energoremont kehtis veel TLS vana redaktsioon, mille kohaselt seadus otseselt ei keelanud tähtajalise töölepingu korduvat pikendamist. Selline muudatus jõustus alles 01.05.2004, peale töösuhte lõppemist, mistõttu on alusetu hageja nõue tunnistada tööleping sõlmituks määramata tähtajaks. Tööandja poolt välja töötatud töölepingu tüüptingimused olid seadusega kooskõlas ja neid kontrollinud tööinspektorid ja ametiühing ei ole teinud nende mittevastavuste kohta ettekirjutusi.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud Viru Maakohtu 09.06.2008 otsus tuleb tervikuna tühistada tõendite väära hindamise, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning menetlusnormi rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas osaliselt uue otsuse, millega tunnistab AS Energoremont poolt töölepingu lõpetamise hagejaga 31.10.2002 TLS § 77 lg 1 p alusel ebaseaduslikuks ning ennistab hageja tööle. Käesolev asi hageja nõude osas sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga väljamõistmiseks tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohus on vaidlustatud otsuses asunud ebaõigesti seisukohale, et tööleping hagejaga oli sõlmitud määratud ajaks ning et sellest lähtuvalt oli kostja õigustatud hagejaga 31.10.2002 töölepingu TLS § 77 lg 1 alusel lõpetama töölepingus kokkulepitud aja lõppemise tõttu. TLS § 27 lg 2 (kuni 01.05.2004 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et määratud ajaks võidi tööleping sõlmida: 1) teatud töö tegemise ajaks, 2) ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks, 3) tööde mahu ajutisel suurenemisel või 4) hooajatööde tegemiseks. Sama seaduse § 77 lg 1 p 2 kohaselt võib tööandja lõpetada töölepingu tähtaja möödumise tõttu, teatades töötajale töölepingu lõpetamisest kirjalikult vähemalt viis kalendripäeva enne tähtaja möödumist, kui lepingutähtaeg ei ületa ühte aastat. Asja materjalidest nähtuvalt oli poolte vahel sõlmitud ajavahemikul 23.11.1998 - 31.10.2002 kokku kuus töölepingut hageja töötamiseks määratud ajaga (23.11.1998 – 23.11.1999, 24.11.1999 - 30.06.2000, 01.07.2000 - 31.12.2000, 01.01.2001 - 31.12.2001, 01.01.2002 - 01.07.2002, 02.07.2002 - 31.10.2002), kusjuures hageja ametikoha nimetus ja tehtava töö sisu jäid iga järgneva töölepingu sõlmimise ajal samaks, muutus vaid töölepingu ajaline kestus. Kostja väidetel tingis hageja korduva töölevõtmise vajaduse määratud ajaga kostja ettevõttes tööde mahu ajutine suurenemine. Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt hagejaga töölepingu sõlmimine ligilähedaselt 4-aastasel ajavahemikul kokku kuuel korral sisult samalaadse töö (metalltarindite koostelukksepp) tegemiseks viitab sellele, et tööde maht, millega seoses hageja korduvalt tööle võeti, ei olnud suurenenud ajutiselt, vaid alaliselt. Kuna poolte töösuhted olid alalised, siis ei olnud kostja õigustatud sõlmima hagejaga töölepinguid TLS § 27 lg 2 p 3 kohaselt määratud ajaga ning seega poolte vahel kokkulepitud hageja töötamise ajaline kestus on lepingutingimusena TLS § 15 alusel kehtetu. Hageja tuleb TLS § 27 lg 1 p 1 kohaselt lugeda kostja juurde töölevõetuks alates 23.11.1998 määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel. Kuna hageja töötas kostja juures määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel, siis ei olnud kostja õigustatud 31.10.2002 hagejaga töölepingut TLS § 77 lg 1 alusel lõpetama ja hageja tuleb ennistada TLS § 117 lg 1 kohaselt kostja juurde tööle. Ringkonnakohus märgib, et põhjendatud ei ole kostja väited, et hageja nõustus ise töölepingu lõpetamisega arvates 31.10.2002, kuna jäi alates 07.10.2002 töölt puuduma ning 28.10.2002 tuli kostja juurde töölepingu lõpetamise vormistamiseks ja töövahendite üleandmiseks, ning et hageja mõjuva põhjuseta töölt puudumine andnuks kostjale aluse lõpetada hagejaga tööleping TLS § 86 p 6 alusel töötajapoolse töökohustuste rikkumise tõttu. Käsitletaval juhul ei saa eeldada, et hageja kui töösuhte nõrgem pool oleks nõustunud 31.10.2002 töölepingu lõpetamisega juhul, kui ta oleks teadnud, et tööleping temaga oli tegelikkuses sõlmitud määramata ajaks. Kuna käesoleval juhul on kostja tööandjana otsustanud lõpetada hagejaga töösuhte TLS § 77 lg 1, mitte TLS § 86 p 6 alusel (viimane eeldanuks TDVS kohaselt distsiplinaarkaristuse määramise menetluse läbiviimist, mida kostja ei ole teinud), ning seadus ei võimalda tööandjal rakendada kohaldatud töölepingu lõpetamise aluse ebaõigsuse korral tagasiulatuvalt teist töölepingu lõpetamise alust, siis ei saa ka kohus käesolevas vaidluses asuda täiendavalt hindama seda, kas kostjal olnuks põhjus vabastada hageja töölt TLS § 86 p 6 alusel. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et hageja nõue tunnistada 20.11.1998 sõlmitud tööleping No 233 sõlmituks määramata ajaks tuleb jätta läbi vaatamata seetõttu, et hageja ei esitanud seda nõuet töövaidluskomisjonile. Kuna asjaolu, kas hagejaga oli sõlmitud tööleping määramata või määratud ajaks, kuulub käesoleval juhul hagi (hageja nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks) alusesse, siis tuli kohtul nimetatud asjaoluga seonduvat hinnata sõltumata sellest, kas hageja oli eelnevalt esitanud töövaidluskomisjonile eraldi nõude antud asjaolu tuvastamiseks või mitte. Samas puudub

kohtul vajadus võtta nimetatud asjaolu tuvastamise osas eraldi seisukohta kohtuotsuse resolutsioonis. TLS § 117 lg 1 kohaselt on töötajal õigus töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt nõuda enda tööle ennistamise korral sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Kuna nimetatud sättes nimetatud töötajale makstav keskmine palk on hüvitusliku iseloomuga, siis tuleb kohtul antud hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada muuhulgas asjaoluga, et töötaja on vahepeal asunud tööle teise tööandja juurde ning saanud sealt töötasu. Käesoleval juhul on maakohus piirdunud hageja vahepealse töötamise asjaolude väljaselgitamisel üksnes Maksu- ja Tolliameti andmete kogumisega (tl 145), millest nähtub vaid, et hagejale on lõpetatud teatud aegadel teiste tööandjate, haigekassa ja tööhõiveameti poolt väljamaksete tegemine. Nimetatud tõend ei kajasta hageja töötatud aega teiste tööandjate juures ega ka nende poolt hagejale makstud töötasude suurust. Samuti ei nähtu hageja poolt pärast 31.10.2002 saadud töötasude ja muude maksete saamine ringkonnakohtule esitatud hageja tööraamatu väljavõttest. Kuna TLS § 117 lg 1 järgi hagejale maksmisele kuuluva keskmise palga suuruse kindlaksmääramiseks on vajalik koguda olulisel määral uusi tõendeid, siis tuleb asi hageja nõude osas sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmiseks saata TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lahendada ka menetluskulude jaotamise küsimus, arvestades kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-des 60 ja 61 sätestatut.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.