2-07-15035/26 - Pärimisõigus - Testamendijärgne pärimine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Hagi põhjenduste kohaselt kuulus M. K. elamu asukohaga XXXXXX XX Tallinnas. XX.XX.XXXX M. K. suri, pärijad olid tema tütar I. S. ja poeg E. K.. 17.05.1952 väljastati I. S. pärimisõiguse tunnistus nr XXXX, mille kohaselt päris I. S. 1⁄2 mõttelise osa XXXXXX XX majavaldusest. E. K. ei esitanud pärimisavaldust ega asunud ka pärandit valdama, kasutama ega käsutama. I. S. suri XX.XX.XXXX ja tema vara pärisid tema mees G. S. ning poeg Ü. S.. G. S. kinkis 04.07.1963 oma osa pojale Ü. S.. 23.08.2004 ehitisregistriga tutvudes märkas hageja Ü. S., et ehitisregistrisse on XXXXXX XX elamu 1⁄2 suuruse mõttelise osa omanikena kantud A. T. ja A. Š. (kummalgi 1⁄4 suurune mõtteline osa). Hageja leidis, et kostjate pärimisõiguse kohta välja antud pärimisõiguse tunnistus on ebaseaduslik ning esitas 21.09.2004 hagi Tallinna Linnakohtusse. Hageja rajas esitatud hagi sellele, et E. K. ei võtnud pärast M. K.i surma pärandit vastu ning seetõttu päris kogu vara I. S., kelle järelt omakorda päris vara hageja. Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2006. otsusega jäeti Ü. S.i hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kuna E. K. elas samas asumis pärandaja M. K.iga, siis tuleb tolleaegsetele seadustele tuginedes lugeda pärand tegudega vastuvõetuks. 02.10.2006 sai hageja teada, et olemas on M. K.i testament, millega viimane pärandas kogu oma vallas- ja kinnisvara oma tütrele I. S.. Hageja pöördus kostjate poole ning teavitas neid testamendi olemasolust. Kostjate põhiline vastuväide oli see, et testament on võltsitud. Hageja tegi seepeale kostjatele ettepaneku tellida sõltumatu ekspertiis ning kui ekspertiis kinnitab testamendi õigsust, siis annavad kostjad nõusoleku notarile pärimistunnistuse tühistamiseks. Kostjad sellisel viisil lahendamisega ei nõustunud. Hageja esitas 23.04.2007 Harju Maakohtule hagi kostjate vastu, milles palus tunnistada notar T. S. asendaja poolt 02.07.2004 väljaantud pärimisõiguse tunnistuse nr XXXX seadusevastaseks ja tunnustada omandiõigust 1⁄2 mõttelisele osale XXXXXX XX Tallinnas asuvast elamust lisaks sellele 1⁄2 osale, mis kuulub hagejale. Tegemist ei ole sama hagiga, mis oli varasemalt kohtu menetluses, kuivõrd eelmises menetluses tugines hageja sellele, et E. K. ei olnud seadusjärgselt pärandit vastu võtnud, kuid käesolevas asjas leiab hageja, et I. S. päris testamendi järgi kogu M. K.i vara, seega on hagi alus erinev. Testament ei ole võltsitud, kostjate väited on paljasõnalised. Testament ei ole tühine, sest testamendi vormistamine ja sellest algärakirja tegemine käis nii nagu see ongi antud juhul tehtud. Algärakirjal ei pea olema tehingu teinud isikute allkirju. Algärakiri on korrektne, testament on vormistatud korrektselt, ja kostjad peavad tõendama vastupidist. Tallinna Linnaarhiivi kirja kohaselt on notar E. K. arhiiv osaliselt säilinud ning see võib olla osaliselt hävinud, sest tegemist oli sõja ajaga. Seega ei ole testament tühine seetõttu, et on säilinud vaid algärakiri ja mitte notari arhiiv. Algärakiri paikneb ühel kokkumurtud A-3 formaadis paberil ja seega testamendi sisu osa ja notari kinnitus paiknevad ühel ja samal paberilehel, notariaalse kinnituse rõhutamises teises masinakirja šriftis võrreldes selle testamendi väljakirjutuse tekstiga ei ole midagi ebatavalist. Testament asub ühel leheküljel. Viited teiste ametite ametnike ja juristide arvamusele tuleb jätta tähelepanuta. Oluline on testaatori tahe, kostjad ei ole vaidlustanud testaatori tahet. Testamendi tegemise ajal oli sõda, konkreetselt määratletud õiguskorda ei olnud. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Hageja on esitanud kohtule vormivigadega ja ilmsete võltsimistunnustega dokumentaalse tõendi. Testament on tühine. Sellel testamendil puuduvad testaatori ja manukate omakäeliselt kinnitatud allkirjad, Tallinna Linnaarhiivis säilinud notar E. K. 1943 aktiraamatus puudub M. K.i oletatavalt 21.09.1943 vormistatud testamendi teksti notari omakäeliselt kirjutatud sissekanne. Juristid E. S., E. P. ja E. P. 2(6)

pidasid oletatavat testamenti puudulikult vormistatuks ja notariaalse tõestatuse kehtivatele nõuetele mittevastavaks, kuna testamendil puuduvad testaatori ja manukate omakäeliselt kirjutatud allkirjad. Lisaks on tegemist võltsitud dokumendiga, notar E. K. poolt oletatava testamendi teksti tõestatuse kinnitus allkirja ja pitsati jäljendiga on tekstist eraldi oleval kolmanda lehe ülaserval, millist testamendi notariaalse tõestuse nõude rikkumist ei esinenud mitte ühelgi teisel juhul Tallinna Linnaarhiivi asjakohaste säilikutega tutvumisel. Notariaalse tõestatuse kinnitus on kas testamendi teksti väljakirjutise allservas või selle lehe tagaküljel, lisaks on eraldi lehel oleva notari tõestatuse kinnituse masinkirja tähtede šrift erinev testamendi teksti trükkimisel kasutatud masina kirjatähtede šriftist. Testamendi teksti trükkimisel on tõestatava lõigu lõpus kasutatud trükimasinal kirjatähed 0,1 mm võrra madalamad ja ka „kõhnemad“ kui testamendi kolmanda lehe ülaserval notari tõestuse trükkimisel kasutatud masinkirja tähtedel, seega ei ole usutav et ühe ja sama testamendi teksti trükkimisel notaribüroos kasutati kahe erineva kirjatähtede šriftiga trükimasinat. Oletatava testamendi eraldi kolmandal lehel oleva notari poolt testamendi teksti tõestava lõigu lõpus on toodud parandused testamendi tekstis. Kolmel juhul vihjatud parandustest tegelikult trükivead tekstis puuduvad. Trükivead tekstis on sõnadel „eelolev“, „väljakuulutamiseks“ ja „kahekümne“. Sõnadel „XXXXX XXXX“, „1943“ ja „järgijäävast“ trükivead tekstis tegelikult puuduvad. Testamendi kolmandal leheküljel olev lõik notari allkirja ja pitsati jäljendiga ei pruugi kuuluda kohtule esitatud testamendi teksti juurde. Hageja ei ole selgitanud oletatava testamendi salapärase ja ootamatu väljailmumise sisulisi põhjendusi, toodud põhjendused on ebaselged ja mitteusutavad. Märgitud salapäraselt väljailmunud ja võltsimise tunnustega oletatava testamendi esitasi ta ka teises kohtuvaidlustes Riigikohtule teistmisavaldusega, mida ei rahuldatud. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Käesolevas vaidluses oli hagi esitatud asjaolul, et hageja õiguseellane päris kogu vara testamendi alusel, tsiviilasjas 2-04-1196 vaidlesid pooled selle üle, kas E. K. on üldse pärandi vastu võtnud ja hageja ei tuginenud hagis asjaolule, et I. S. üksi päris testamendiga M. K.i vara. Eeltoodu alusel on alusetud kostjate väited, et tegemist on sama hagiga samal alusel ja seega puudub alus nende taotluse alusel menetluse lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Hageja poolt kohtule esitatud ENSV Tallinna Riikliku Notariaalkontori notari poolt 17.05.1952 väljaantud pärimistunnistuse kohaselt on XX.XX.XXXX surnud M. K.i 1⁄2 mõttelise osa pärija I. S.. Tunnistuse kohaselt on kogu pärandvara pärija poolt üles antud ja notari poolt arvesse võetud ja selleks on majavaldus, mis asub XXXXXX XX Tallinnas XXXXX rajoonis ja koosneb tervikuna katusekorruselisest kivist elamust, pesuköögist ja kuuridest. Eeltoodust järeldub, et hageja ema I. S. andis notarile teada kogu temale pärimiseks kuuluva vara ja selle osa suuruse. Nimetatu tähendab, et I. S. pidi olema ja oligi teadlik talle kuuluva õiguse, selle sisu ja ulatuse üle ja nimelt seda, et tal on õigus saada emast järelejäänud varast vaid 1⁄2 mõttelist osa. Notar E. K. koostatud testamendist väljakirjutuse kohaselt pärandas M. K. kogu oma vara tütar I. S., ent märgitud esimese väljakirjutuse kohaselt on pärandaja M. K. andnud testamendis ka korraldusi, sealhulgas oli testamendi sisu järgi pärijal I. S.il kohustus kinkida kahele M. K.i pojale teatud vara osa. Seega ei pidanud testaator võimalikuks olukorda, kus kogu vara jääb igal juhul ainult I. S. ja seega oli testament tehtud TsK §-s 422, 423 sätestatu järgi. Eeltoodust tulenevalt ei 3(6)

ole õiged hageja väited sellest, et kogu vara pidi jääma lõplikult I. S., sest tegelikult ei saanud ta vastavalt väidetava testamendi korralduste järgi kõike vara endale jätta. Vaidlust ei ole selles, et E. K. oli M. K.i poeg ja tal oli õigus saada vara hageja enda väidetud testamendi järgi, mille väljakirjutuse õigsuses ei ole hageja ise kahelnud ja on selle ise kohtule esitanud. Tsiviilasjas 2-04-1196 on Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2006 otsusega tuvastatud, et hageja õiguseellane I. S. tunnustas oma tahteavaldusega oma venda E. K.i kohaloleva pärijana ja tema õigust saada vaidlusalusest majavaldusest 1⁄2 mõttelise osa. Hinnates kohtule esitatud I. S. väljastatud pärmiõiguse tunnistust ning Tallinna Ringkonnakohtu otsust, on tõendatud, et poolte õiguseellased, so I. S. ja E. K., avaldasid tahet pärida emast järelejäänud vara selliselt nagu see ongi tuvastatud kohtuotsusega ja märgitud I. S. väljastatud pärimisõiguse tunnistusega. Tallinna Linnaarhiivi väljavõttest (kiri 24.10.2006 nr 4-3/2641) nähtub, et notar E. K. aktiraamatud ei ole säilinud ja säilinud osa on kuni 18.07.1943. Esitatud testamendi väljakirjutis ja ka testament ise pärineb hilisemast ajast (september 1943) ning seega ei ole iseenesest valed hageja väited sellest, et testamenti ennast ei pruugi olla säilinud. Hinnates aga I. S. 17.05.1952 välja antud pärimisõiguse tunnistust XX.XX.XXXX surnud M. K.ist järelejäänud pärandvara pärimise kohta ja eelpool mainitud jõustunud kohtulahendiga tuvastatut poolte õiguseellaste tahteavalduse kohta saada vaid kumbki 1⁄2 mõttelises osas vaidlusaluse pärandvara omanikuks, siis ei ole veenvad hageja väited sellest, et hageja õiguseellasel I. S.il oli õigus märgitud testamendi järgi pärida üksi kogu vara ja saada täies ulatuses selle omanikuks ilma, et tal poleks oleks olnud kohustust anda osa vara teisele pärijale, so vennale. Väidetava testamendi tegemise aja, pärandaja surma aja ja pärimistunnistuse väljaandmise aja vahe on piisavalt suur, so testamendi tegemise aja ja M. K.i surma vahel peaaegu 6 aastat ja pärimistunnistuse väljaandmiseni vastavalt testamendi tegemisest alates peaaegu 8 aastat ja 8 kuud. Nimetatud ajavahemikud kinnitavad asjaolu, et I. S.i ja E. K.i tahteavaldused M. K.i pärandi vastuvõtmiseks ja omandi saamiseks kumbki 1⁄2 mõttelises osas vastasid nende tahteavaldustele ja olid kooskõlas nende ema M. K.i tahteavaldusega korraldada surma korral pärimist ja vara saatust laste vahel TsK § 416 järgi. Seega päriski ja omandas I. S. vaid 1⁄2 mõttelist osa majavaldusest ning selle juurde kuuluvatest ehitistest. E. K. võttis ema pärandi vastu tegudega ja seda ülejäänud 1⁄2 mõttelises osas, mis on tõendatud jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2006 otsusega tsiviilasjas 2-04-1196. Puudub alus kahelda selles, et I. S. ei oleks teadnud ema surma ajal enda kasuks tehtud väidetavast testamendist, mis ilmus välja hageja väidetel 2006 kolmanda isiku käest pea 63 aastat hiljem, vaid vastupidiselt kinnitab tema käitumine pärandi vastuvõtmisel (soov saada 1⁄2 pärandavara omanikuks) pärandaja tahtega koosolevat käitumist. Seega ei pärinud I. S. väidetava testamendi alusel XXXXXX XX majavaldust terves ulatuses, talle ei ole omand terves ulatuses pärimise korras üle läinud ja hagejal kui I. S.i õigusjärglasel puudub õigus ülejäänud 1⁄2 mõttelist osa elamust ja selle juurde kuuluvatest ehitistest pärida. Eeltoodu tõttu ei tõusetu ka küsimust 02.07.2004 kostjatele väljastatud pärimisõiguse tunnistuse nr XXXX seadusevastasusest ja hageja omandi tunnustamisest 1⁄2 mõttelisele osale XXXXXX XX Tallinnas asuvastest ehitistest lisaks hagejale juba pooles ulatuses kuuluvale osale. Kostja väited sellest, et testamendi väljakirjutis on võltsitud, on tõendamata, kostjad loobusid ise märgitud dokumendi ekspertiisist. Kostjate väited, et testament ei ole alla kirjutatud, ei ole õige, kuna akti väljakirjutuse kohaselt on testaator sellele alla kirjutanud. Varasemast perioodist notar E. K. aktiraamatu väljavõtted ei tähenda hilisemast perioodist, mil Tallinna Linnaarhiivi andmete kohaselt ei ole E. K. aktiraamatud säilinud, antud juhul 4(6)

1943 pärineva M. K.i testamendi või selle väljakirjutise võltsitust. Vaidluses ei oma tähtsust kostjate esitatud teiste isikute arvamused notar E. K. poolt koostatud testamendi väljakirjutisest, kuna tõendeid hindab otsuse tegemisel kohus vastavalt TsMS § 438. Vaidlust ei tõusetunud poolte õiguseelaste surma aja ja sugulussuhete üle, seega ei pea andma hinnangut kostjate esitatud perekonnaregistri väljavõttele. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega hagi rahuldada ning tunnistada pärimisõiguse tunnistus nr XXXX, mis on välja antud notar T. S. asendaja M-L. P. poolt 02.07.2004, seadusevastaseks ja tunnustada Ü. S. omandiõigust 1/2 suurusele mõttelisele osale Tallinnas XXXXXX XX elamust lisaks 1/2 suurusele mõttelisele osale, mis Ü. S. kuulub. Menetluskulud jätta kostjate kanda. Maakohus on jämedalt rikkunud protsessiseadust, ebaõigesti hinnanud tõendeid ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohus on teinud asjas ebaõige otsuse, kuna on rajanud selle asjaolule, mida kumbki pool ei ole esitanud. Kohus on märkinud, et notar E. K. koostatud testamendist väljakirjutuse kohaselt pärandas M. K. kogu oma vara tütar I. S., ent märgitud esimese väljakirjutuse kohaselt on pärandaja M. K. andnud testamendis ka korraldusi, sh oli testamendi pärijal I. S.il kohustus kinkida kahele M. K.i pojale teatud vara osa. Seega ei pidanud testaator võimalikuks olukorda, kus kogu vara jääb igal juhul ainult I. S. ja seega oli testament tehtud TsK §-s 422, 423 sätestatud järgi. Eeltoodust tulenevalt ei ole õiged hageja väited sellest, et kogu vara pidi jääma lõplikult I. S., sest tegelikult ei saanud ta vastavalt väidetava testamendi korralduste järgi kõike vara endale jätta. Sellisele asjaolule ei ole kostjad mitte kunagi tuginenud ega sellist vastuväidet esitanud. Seda teemat ei ole menetluses kordagi käsitletud ning ei hageja ega kostjad ei ole selles küsimuses saanud asja kohta arvamust avaldada. Isegi, kui eeldada, et kostjad oleksid esitanud vastuväite, nagu oli testamendijärgsel pärijal kohustus pärandina saadud vara edasi loovutada, on maakohus testamendi sellekohast osa ebaõigesti tõlgendanud. Testamendis on tõepoolest märgitud, et niipea kui testaatori pojad A-E. ja E-F. Venemaalt tagasi tulevad on testamendijärgi pärima õigustatud isik kohustatud nende sellekohase sooviavalduse alusel nende kummagi nimele XXXXX XXXX ümber vormistama ühe kolmandiku mõttelise osa testaatorist järgijäävast kinnisvarast või välja maksma kummalegi ühe kolmandiku selle kinnisvara selleaegsest maksumusest. Kui ka kostjad oleksid sellise vastuväite esitanud, siis oleksid nad pidanud tõendama, et need pojad üldse tulid Venemaalt tagasi ja et nad esitasid vastavasisulise sooviavalduse ning ka seda, et I. S. tegi vastava kinkelepingu. Testamendi kohaselt oli I. S.il õigus valida, kas kinkida vastav mõtteline osa või hüvitada vara tolleaegne maksumus. See, et kohus võttis nende kõigi asjaolude kohta iseseisvalt vastu otsustuse, on tänapäevast tsiviilkohtumenetlust silmas pidades juriidiline nonsenss. Maakohus on leidnud, et E. K. omandas vaidlusaluse majaosa pärimise teel. Sellist järeldust tehes on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, sest materiaalõiguse kohaselt ei ole võimalik seadusjärgselt pärida, kui pärandaja on teinud testamendi. Seega oli E. K.il õiguslikult võimatu midagi seadusejärgselt pärida. Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2006 otsus tsiviilasjas 2-04-1196 on selles osas asjakohatu, kuivõrd selle otsuse tegemisel ei olnud vaidlusalust testamenti veel välja ilmunud. 5(6)

Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole otsust tehes rikkunud TsMS § 436 lg.4 sätteid. Sama paragrahvi lg.3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada; lg.7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolt esitatud õiguslike väidetega. Antud juhul oli vaidluse all M. K. 01.09.1943 tehtud testament, mille kehtivust kostjad vaidlustasid, ja oli esitatud tõendina ka I. S.ile 17.05.1952 välja antud pärimisõiguse tunnistus, mille kohaselt viimane päris 1⁄2 Tallinnas XXXXXX XX asuvast elamust. Kuna seadusejärgne pärija, kelle kasuks on tehtud testament, võib oma valikul pärida nii testamendi kui ka seadusejärgse pärijana, siis oli kohus õigustatud andma hinnangu asjaolule, et I. S. päris seadusejärgse pärijana, ja selle tähendusele esitatud testamendi ja hagi põhjendatuse suhtes. Maakohus leidis, et ei ole usutav, et I. S. ei teadnud oma ema M. K. testamendist; seega kohus eeldas testamendist teadlikkust. Kuna M. K. testament oli tingimuslik, pannes I. S.ile kohustuse sõja ajal (järel) elusalt koju jõudnud vendadele nende soovil andma osa pärandvarast, siis järeldas kohus õigesti, et I. S.i soov pärida seadusjärgse pärimise korras 1/2 elamust oli tema teadlik valik eesmärgiga võimaldada pärimisest osa saada ka tema vennal E. K.il. Siinkohal on maakohus tõendina põhjendatult osundanud ka Tallinna Ringkonnakohtu seadusjõustunud 21.04.2006 kohtuotsuses tuvastatule, mille kohaselt on I. S. oma avaldusega seadusejärgse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmiseks väljendanud selgelt oma tahet pärida 1/2 mõttelist osa XXXXXX XX majavaldusest ja tunnustanud kohaloleva pärijana oma venda E. K.i õigust ülejäänud 1/2 osale pärandvarast, milline tahteavaldus on siduv ka tema õigusjärglastele. Kuivõrd I. S. ja E. K. pärisid M. K. pärandvara seadusjärgse pärimise korras, ei anna M. K. 63 aastat pärast selle koostamist esitatud testament alust tunnistada kostjatele väljaantud pärimisõiguse tunnistus seadusevastaseks ja hageja omandiõigust 1⁄2 mõttelisele osale XXXXXX XX elamust. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega menetluskulu hageja.