Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

madalama astme kohtule. Hageja on esitanud uuel alusel hagi. Testament ei ole võltsitud, kostjate väited on seega paljasõnalised. Testament ei ole tühine, sest testamendi vormistamine ja sellest algärakirja tegemine käis nii nagu see ongi antud juhul tehtud. Algärakirjal ei pea olema tehingu teinud isikute allkirju. Algärakiri on korrektne, testament on vormistatud korrektselt, kostjad peavad tõendama vastupidist. Tallinna Linnaarhiivi kirja kohaselt on notar EKokkeri arhiiv osaliselt säilinud ning see võib olla osaliselt hävinud, sest tegemist oli sõja ajaga. Seega ei ole testament tühine seetõttu, et on säilinud vaid algärakiri ja mitte notari arhiiv. Asjaolu, et hageja ei vastanud teises asjas kostjate vastusele hageja teistmisavaldusele, ei oma tähtsust, sest siin asjas ei ole teistmisavaldust esitatud. Algärakiri paikneb ühel kokkumurtud A-3 formaadis paberil ja seega testamendi sisu osa ja notari kinnitus paiknevad ühel ja samal paberilehel, notariaalse kinnituse rõhutamises teises masinakirja šriftis võrreldes selle testamendi väljakirjutuse tekstiga ei ole midagi ebatavalist. Testament asub ühel leheküljel. Viited teiste ametite ametnike ja juristide arvamusele tuleb jätta tähelepanuta. Oluline on testaatori tahe, kostjad ei ole vaidlustanud testaatori tahet. Testamendi tegemise ajal oli sõda, konkreetselt määratletud õiguskorda ei olnud. Tõendid: pärimisõiguse tunnistused nr XXX ja nr XXX, kinkeleping 04.07.1963, ehitiste registri väljavõte, pärimisõiguse tunnistus nr XXX, Tallinna Linnakohtu otsus 05.09.2005 nr 2/2428029/04, Tallinna Ringkonnakohtu otsus 21.04.2006 nr 2-04-1196, testamendi väljakirjutis, Tallinna Linnaarhiivi 24.10.2006 kiri 4-3/2641, Tallinna Maa-ameti kiri nr 08.11.2006. Kostjate vastuväited hagile Hagi on õiguslikult põhjendamata, menetlus tuleb lõpetada. Riigikohus jättis hageja teistmisavalduse 25.01.2007 rahuldamata, kuna varasemas menetluses esitatud dokumentaalne tõend on ebausaldusväärne, sellel on vormistamise vead. Kui oleks olnud teistmise alus, oleks Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistanud ja saatnud asja uueks arutamiseks. Hageja on esitanud maakohtule märgitud dokumendi ja vaikinud maha, et ta oli esitanud teistmisavalduse Riigikohtusse, mida aga viimane ei rahuldanud. Hageja on esitanud sama hagi kohtusse, mis oli lahendatud varasemalt jõustunud kohtuotsusega. Hageja ei ole põhistanud, miks ta ajavahemikul 20.09.2004-01.12.2006, mil toimus teistmisavaldusele eelnev kohtuvaidlus MK pärandisse kuuluvas vaidluses, hoidis enda teada ega jaganud lähikondsetega, sj võõrasema ÜS, kelle käes olevat hoiul märgitud testament, infot märgitud oletatava testamendi kohta. Hageja on eiranud TsMS § 235 tulenevaid nõudeid. MK seadusjärgsed pärijad olid tütar IS ja poeg EK ja IS päris seadusjärgselt 1⁄2 mõttelise osa ja EK 1⁄2 mõttelise osa XXX, Tallinn asuvast eramust ja selle juurde kuuluvatest ehitistest. EK võttis pärandi vastu tegudega, jättes selle notariaalselt vormistamata. Kostjad pärisid E. K surma järgi vastavalt pärimisõiguse tunnistusele nr XXX 02.04.04 E. K le kuulunud 1⁄2 mõttelisest osast XXX, Tallinn asuvast elamust ja ehitistest vastavalt kumbki 1⁄4 osa. 20.09.2004 esitas hageja Tallinna Linnakohtule kostjate vastu hagi, milles palus tunnistada seadusevastaseks pärimisõiguse tunnistuse. Tallinn Linnakohus rahuldas hageja hagi otsusega 05.09.2005, kuid Tallinna Ringkonnakohus tühistas oma otsusega 21.04.2006 linnakohtu otsuse ja jättis hageja hagi kostjate vastu rahuldamata ja tunnistas kostjatele väljastatud pärimisõiguse tunnistused seaduspärasteks. Hageja on esitanud kohtule vormivigadega ja ilmsete võltsimistunnustega dokumentaalse tõendi. Testament on tühine. Sellel testamendil puuduvad testaatori ja manukate omakäeliselt kinnitatud allkirjad, Tallinna Linnaarhiivis säilinud notar EKokkeri 1943.a. aktiraamatus puudub MKoletatavalt 21.09.1943 vormistatud testamendi teksti notari omakäeliselt kirjutatud sissekanne. Juristid E. Strand, K. Persidski ja K. Pikkov pidasid oletatavat testamenti puudulikult vormistatuks ja notariaalse tõestatuse kehtivatele nõuetele mittevastavaks, kuna testamendil puuduvad testaatori ja manukate omakäeliselt kirjutatud allkirjad. Lisaks on tegemist võltsitud dokumendiga - oluline on asjaolu, et notar EKokkeri poolt oletatava testamendi teksti tõestatuse

kinnitus allkirja ja pitsati jäljendiga on tekstist eraldi oleval kolmanda lehe ülaserval, millist testamendi notariaalse tõestuse nõude rikkumist ei esinenud mitte ühelgi teisel juhul Tallinna Linnaarhiivi asjakohaste säilikutega tutvumisel. Notariaalse tõestatuse kinnitus on kas testamendi teksti väljakirjutise allservas või selle lehe tagaküljel, lisaks on eraldi lehel oleva notari tõestatuse kinnituse masinkirja tähtede šrift erinev testamendi teksti trükkimisel kasutatud masina kirjatähtede šriftist. Testamendi teksti trükkimisel on tõestatava lõigu lõpus kasutatud trükimasinal kirjatähed 0,1 mm võrra madalamad ja ka „kõhnemad“ kui testamendi kolmanda lehe ülaserval notari tõestuse trükkimisel kasutatud masinkirja tähtedel, seega ei ole usutav et ühe ja sama testamendi teksti trükkimisel notaribüroos kasutati kahe erineva kirjatähtede šriftiga trükimasinat. Oletatava testamendi eraldi kolmandal lehel oleva notari poolt testamendi teksti tõestava lõigu lõpus on toodud parandused testamendi tekstis. Kolmel juhul vihjatud parandustest tegelikult trükivead tekstis puuduvad. Trükivead tekstis on sõnadel „eelolev“, „väljakuulutamiseks“ ja „kahekümne“. Sõnadel „kingi teel“, „1943“ ja „järgijäävast“ trükivead tekstis tegelikult puuduvad. Testamendi kolmandal leheküljel olev lõik notari allkirja ja pitsati jäljendiga ei pruugi kuuluda kohtule esitatud testamendi teksti juurde. Hageja ei ole selgitanud oletatava testamendi salapärase ja ootamatu väljailmumise sisulisi põhjendusi, toodud põhjendused on ebaselged ja mitteusutavad. Märgitud salapäraselt väljailmunud ja võltsimise tunnustega oletatava testamendi esitasid nad ka teises kohtuvaidlustes Riigikohtule teistmisavaldusega, mida ei rahuldatud. Hagejad püüavad saavutada oma õigusvastaste nõudmiste rahuldamist ja takistavad E. K pärandi õiglast jagamist seadusjärgsete pärijate vahel, eksitades kohut, kasutades menetlusõigusi pahauskselt, mis võimaldab kostjatel nõuda TsMS § 200 lg 3 alusel mittevaralise ja varalise kahju hüvitamist ja hagejat kohtul trahvida. Kostjate õiguste eiramine sai alguse 1991.aastal kui XXX asuv elamumaa tunnistati omandireformi objektiks ja kui hageja teatas, et peale tema ei ole kedagi kellel oleks õigust märgitud maale. Sellega tekitas ta kostjatele kahju 196500 krooni, milline tuleb kostjatel tasuda poole XXXelamumaa ostueesõigusega erastamisel, kuna selle päritud maatüki tagastamisest kostjatele Tallinna Linnavalitsus keeldus, sest õigustatud subjektiks oli maa tagastamisel tunnistatud hageja, kes oli valetanud komisjonile. Hageja on seega esitanud korduvalt kohtutele põhjendamatud hagisid. Selle tulemusel on kostjad jäänud ka nendele riigi poolt võimaldatud soodustingimustel elamumaa ostueesõigusega erastamiseta, kuna aeg sai mööda. 23.08.2006 jäi hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotlus rahuldamata ja sellest hetkest alates leiavad kostjad, et nende materiaalne ja moraalne kahju on igakuisest renditulust ilmajäämine neile kuuluva XXX kinnisvara eraomandilt. Saamata jäänud renditulu on keskmiselt 4000 krooni kuus ja ajavahemikul 23.08.2006 -23.03.2008 on 19 kuud ja mis teeb kokku 76000 krooni, mis on saamata jäänud renditulu varalise kahjuna. Märgitud ajavahemikul tekitud mittevaraline kahju on 20000 krooni. Kostjad ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist. Kostjad ei nõua seda osa, mida nad kandsid seoses hageja poolt kassatsioonkaebuse ja teistmisavalduse esitamisega, so vandeadvokaadi vahendustasu. 89000 krooni on 22,4 % kõikidest kahju summadest, mida hageja on kostjatele põhjustanud seoses sellega, et ta keeldus kohtuväliselt mõistlikust kompromissist MK pärandvara jagamisel ja eelistas kohtuvaidlusi. Hageja on keeldunud oma menetluskohustuste kuritarvitamise eest kostjatele tekitatud kahju kohtuväliselt hüvitamast. Kostjad paluvad märgitud 76000 kroonise varalise kahju hagejalt välja mõista ja kahjuhüvitise tasumise tähtajaks paluvad määrata 1 kuu otsuse väljakuulutamise päevast ja selleks päevaks maksmata raha jätmisel tuleks hagejal maksta viivist 0,05% tasumata jäetud summast päevas kuni kahjuhüvitise lõpliku tasumiseni ning juhul kui 2 kuu möödumisel kohtuotsuse väljakuulutamise päevast ei ole täielikult või osaliselt hüvitist ära makstud, siis on õigus rakendada hageja suhtes sundtäitmist täituri vahendusel. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.

Tõendid: Riigikohtu määrus 25.01.2007 nr 3-7-1-2-630, Ü. S testimisavaldusele esitatud vastus, kostjate kui kolmandate isikute hinnang halduskaebuses esitatud nõuetele, selgitused haldusasjas 3-07-1550, Tallinna Linnaarhiivi kiri 24.10.2006 nr XXX, Riigikohtu määrus 23.08.2006 nr 3-71-2-332, Tallinna Ringkonnakohtu otsus 21.04.2006 nr 2-04-1196, Ü. S teistmisavaldus koos koopiaga testamendi väljakirjutisest, koopia perekonnaregistrist A.-E. K perekonna seisu ja surma daatumi kohta, notar EKokkeri 1941-1943 suvalise testamendi väljakirjutise koopia, Ü. S kassatsioonkaebus 22.05.2006, kostjate vastus kassatsioonkaebusele. Kohtu põhjendused MK suri 20.06.1949. Tema pärijateks oli tütar ISj a EK. MK abikaasa suri 1938. aastal ja üks poegadest suri 1942. aastal. Teisi pärijaid ning töövõimetuid MK ei olnud. IS päris 1⁄2 elamust XXX, Tallinn vastavalt pärimistunnistusele nr XXX 17.05.1952. IS suri 20.09.1962 ja tema vara pärisid abikaasa GS ja poeg ÜS. 04.07.1963 kinkis GS1⁄4 mõttelise osas majavaldusest, mis koosnes ühekorruselisest kolme elutoaga elamust, majandushoonest, kaevust, ehitistest XXX, Tallinn ÜS ile. 31.01.1996 suri IK, kelle pärandvara, milleks oli 1⁄2 mõttelist osa XXX, Tallinn asuvatest ehitistest, pärisid AŠ ja AT ja nendele on väljastatud sellekohane pärimisõiguse tunnistus 02.07.2004 nr XXX Tallinna notari Tiit Sepa asendaja Mari-Liis Parmase poolt. Nende asjaolude üle vaidlus puudus, seega on need asjaolud tõendatud. Vaidlusalusel perioodil, so mil MK tegi testamendi (1943.a.) ja mil pärand avanes (1949.a.), Eesti territooriumil kehtinud VNFSV Tsiviilkoodeksi § 416 kohaselt oli pärimine lubatud seaduse järgi ja testamendi järgi ja § 419 järgi toimub pärimine seaduse järgi kõigil juhtudel, kui ja kuivõrd pole seda muudetud testamendiga ning § 420 kohaselt jagatakse seadusjärgsel pärimisel pärandvara võrdsetes osades isikutel vahel, kes on kutsutud pärijaiks ning § 422 järgi võib iga kodanik jätta testamendiga kogu oma vara või osa sellest kas ühele või mitmele § 418 nimetatud isikule ning § 423 järgi võib pärandaja § -s 418 nimetatud isikutele, kes saavad testamendi alusel pärandvara, panna mõnesuguse kohustuse kas ühe, mitme või kõigi teiste pärijate kasuks, kellel on õigus selle korralduse tõttu nõuda vastava kohustuse täitmist mainitud isikutele. TsK § 425 järgi peab olema testament pärandaja poolt alla kirjutatud ja esitatud notariaalorganile notariaalseks tõestamiseks ning § 426 sätestab, et hiljem tehtud testament muudab ära eelmise testamendi, kuivõrd viimases ei jää püsima hilisemas testamendis mainimata jäänud korraldused ning pärandaja võib ka ilma uut testamenti tegemata ära muuta endist testamenti avalduse esitamisega notariaalorganile. Vastavalt TsK § 418 on seadusjärgseteks pärijateks surnud isiku lapsed (nende hulgas ka lapsendatud), abikaasa ja töövõimetud vanemad, samuti teised töövõimetud, kes olid surnud isiku ülalpidamisel vähemalt üks aasta enne tema surma. Hageja poolt kohtule esitatud ENSV Tallinna Riikliku Notariaalkontori notari poolt 17.05.1952 väljaantud pärimistunnistuse kohaselt on 20.06.1949 surnud MK1⁄2 mõttelise osa pärija IS. Tunnistuse kohaselt on kogu pärandvara pärija poolt üles antud ja notari poolt arvesse võetud ja selleks on majavaldus, mis asub XXX Tallinnas Nõmme rajoonis ja koosneb tervikuna katusekorruselisest kivist elamust, pesuköögist ja kuuridest. Eeltoodust järeldub, et hageja õigsuseellane, so ema IS andis notarile teada kogu temale pärimiseks kuuluva vara ja selle osa suuruse. Nimetatu tähendab kohtu arvates asjaolu, et hageja õiguseeellane IS pidi olema ja oligi teadlik talle kuuluva õiguse, selle sisu ja ulatuse üle ja nimelt seda, et tal on õigus saada emast järelejäänud varast vaid 1⁄2 mõttelist osa. Hageja poolt kohtule esitatud dokumendi, milleks on notar EKokkeri koostatud väljakirjutus testamendist, kohaselt pärandas MK kogu oma vara tütar IS, ent märgitud esimese väljakirjutuse kohaselt on pärandaja MK andnud testamendis ka korraldusi, sj oli testamendi sisu järgi pärijal IS kohustus kinkida kahele MK pojale teatud vara osa. Seega ei pidanud testaator võimalikuks olukorda, kus kogu vara jääb igal juhul ainult IS ja seega oli testament tehtud TsK §-s 422, 423 sätestatu järgi. Eeltoodust tulenevalt ei ole õiged hageja väited sellest, et kogu vara pidi jääma lõplikult IS, sest tegelikult ei saanud ta vastavalt

väidetava testamendi korralduste järgi kõike vara endale jätta. Vaidlust ei ole selles, et EK oli MK poeg ja tal oli õigus saada vara hageja enda väidetud testamendi järgi, mille väljakirjutuse õigsuses ei ole hageja ise kahelnud ja on selle ise kohtule esitanud. Hageja ja kostjate vahelises vaidluses tsiviilasjas nr 2-04-1196 on Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2006 otsusega, mille mõlemad pooled on kohtule esitanud, tuvastatud, et hageja õiguseellane IS tunnustas oma tahteavaldusega oma venda EKi kohaloleva pärijana ja tema õigust saada vaidlusalusest XXX, Tallinn asuvast majavaldusest 1⁄2 mõttelise osa. Hinnates kohtule esitatud IS väljastatud pärmiõiguse tunnistust ning Tallinna Ringkonnakohtu otsust, leiab kohus, et käesolevas asjas on tõendatud, et poolte õiguseellased, so ISj a EK avaldasid tahet pärida emast järelejäänud vara selliselt nagu see ongi tuvastatud kohtuotsusega ja märgitud IS väljastatud pärimisõiguse tunnistusega. Kohtule esitatud Tallinna Linnaarhiivi väljavõttest /kiri 24.10.2006 nr 4-3/2641/ nähtub, et notar E. Kokkeri aktiraamatud ei ole säilinud ja säilinud osa on kuni 18.07.1943. Esitatud testamendi väljakirjutis ja ka testament ise pärineb hilisemast ajast /september 1943/ ning seega ei ole iseenesest valed hageja väited sellest, et testamenti ennast ei pruugi olla seetõttu säilinud. Hinnates aga IS 17.05.1952.a. välja antud pärimisõiguse tunnistust 20.06.1949 surnud M. K st järeljäänud pärandvara pärimise kohta ja eelpool mainitud jõustunud kohtulahendiga tuvastatut poolte õiguseellaste tahteavalduse kohta saada vaid kumbki 1⁄2 mõttelises osas vaidlusaluse pärandvara omanikuks, siis ei ole kohtu arvates veenvad hageja väited sellest, et hageja õiguseellasel IS oli õigus märgitud testamendi järgi pärida üksi kogu vara ja saada täies ulatuses selle omanikuks ilma, et tal poleks oleks olnud kohustust anda osa vara teisele pärijale - vennale. Väidetava testamendi tegemise aja, pärandaja surma aja ja pärimistunnistuse väljaandmise aja vahe on piisavalt suur, so testamendi tegemise aja ja MK surma vahel peaaegu 6 aastat ja pärimistunnistuse väljaandmiseni vastavalt testamendi tegemisest alates peaaegu 8 aastat ja 8 kuud. Nimetatud ajavahemikud kinnitavad asjaolu, et IS ja E. K tahteavaldused MK pärandi vastuvõtmiseks ja omandi saamiseks kumbki 1⁄2 mõttelises osas vastasid nende tahteavaldustele ja olid kooskõlas nende ema MK tahteavaldusega korraldada surma korral pärimist ja vara saatust laste vahel TsK § 416 järgi. Seega päriski ja omandas IS vaid 1⁄2 mõttelist osa XXX, Tallinn asuvast majavaldusest ning selle juurde kuuluvatest ehitistest. EK võttis ema pärandi vastu tegudega ja seda ülejäänud 1⁄2 mõttelises osas, mis on tõendatud Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsusega 21.04.06 tsiviilasjas nr 2-041196. Kohtul puudub alus kahelda selles, et Ise i oleks teadnud ema surma ajal enda kasuks tehtud väidetavast testamendist, mis ilmus välja hageja väidetel 2006. aastal kolmanda isiku käest pea 63 aastat hiljem, vaid vastupidiselt kinnitab tema käitumine pärandi vastuvõtmisel (soov saada 1⁄2 pärandavara omanikuks) pärandaja tahtega koosolevat käitumist. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et IS ei pärinud väidetava testamendi alusel XXX asuva majavaldusega terves ulatuses, talle ei ole omand terves ulatuses pärimise korras üle läinud ja seega puudub hagejal kui IS õigusjärglasel õigus ülejäänud 1⁄2 mõttelist osa XXX asuvast elamust ja selle juurde kuuluvatest ehitistest pärida. Eeltoodu tõttu ei tõusetu ka küsimust 02.07.2004 kostjatele väljastatud pärimisõiguse tunnistuse nr XXX seadusevastasusest ja hageja omandi tunnustamisest 1⁄2 mõttelisele osale XXX, Tallinn asuvastest ehitistest lisaks hagejale juba pooles ulatuses kuuluvale osale. Eeltoodu alusel jääb hageja hagi rahuldamata. Kostja väited sellest, et testamendi väljakirjutis on võltsitud, on tõendamata, kostjad loobusid ise märgitud dokumendi ekspertiisist. Kostjate väited, et testament ei ole alla kirjutatud, ei ole õige, kuna akti väljakirjutuse kohaselt on testaator sellele alla kirjutanud. Varasemast perioodist notar E. Kokkeri aktiraamatu väljavõtted ei tähenda hilisemast perioodist, mil Tallinna Linnaarhiivi andmete kohaselt ei ole E. Kokkeri aktiraamatud säilinud, antud juhul 1943.a. pärineva MK testamendi või selle väljakirjutise võltsitust. Vaidluses ei oma tähtsust kostjate esitatud teiste isikute arvamused notar EKokkeri poolt koostatud testamendi väljakirjutisest, kuna tõendeid hindab otsuse tegemisel kohus vastavalt TsMS § 438. Vaidlust ei tõusetunud poolte õigusseelaste surma aja ja sugulussuhete üle, seega ei pea kohus andma hinnangut kostjate esitatud perekonnaregistri väljavõttele. Kohtule esitatud Tallinna Ringkonnakohtu poolt tehtud ja jõustunud otsuse nr 2-04-1196

21.02.2006 kirjeldavast osast nähtub, et hageja esitas tsiviilasjas nr 2-04-1196 hagi põhjusel, et kostjate õiguseellane EK ei ole üldse MK pärandit vastu võtnud. Käesoleval juhul tõi hageja esile selle, et MK pärandas testamendiga kogu vara vaid IS. Riigikohtusse hageja poolt tsiviilasjas nr 2-04-1196 esitatud teistmisavalduses toodud väited ei ole hagi asjaoludeks. Hagi aluseks on asjaolud, mille hageja esitab hagiavalduses vastavalt TsMS § 363 lg 1 p 2. Käesolevas vaidluses oli hagi esitatud seega asjaolul, et hageja õiguseellane päris kogu vara testamendi alusel, teises tsiviilasjas 2-04-1196 vaidlesid pooled selle üle kas EK on üldse pärandi vastu võtnud ja hageja ei tuginenud hagis asjaolule, et IS üksi päris testamendiga MK vara. Eeltoodu alusel on alusetud kostjate väited, et tegemist on sama hagiga samal alusel ja seega puudub alus nende taotluse alusel menetluse lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Kostjate poolt kohtule esitatud hageja teistmisavaldus, kassatsioonkaebus ja kostjate vastused nendele tõendavad vaid pooltevahelises teises tsiviilasjas nr 2-04-1196 nende poolt protsessitoimingute tegemist ning vastavad Riigikohtu määrused 23.08.2006 nr 3-7-1-2-332 ja nr 3-7-1-2-630 25.01.2007 kajastavad hageja kassatsioonkaebuse ja teistmisavalduse menetlusse võtmata jätmist. TsMS § 200 lg 3 alusel võib kohus hagejat, kes on vastaspoolele kahju tekitamise eesmärgil teadlikult esitanud põhjendamata hagi, trahvida ja mõista temalt otsuse tegemisel teise poole kasuks välja mõistliku rahasumma varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ning jätta kohtukulud täielikult või osaliselt tema kanda. Kostjad palusid TsMS § 200 lg 3 alusel mõista hagejalt pahatahtlikult esitatud hagi eest välja mittevaralise kahju. Kohus on jätnud mõlemad hageja erinevatel alustel esitatud hagid rahuldamata, leides, et need on põhjendamata ja tõendamata. Hageja on oma õigustes olnud veendunud, on esitanud oma õiguste kaitseks kohtusse hagid ja realiseerunud Põhiseaduse § 15 tulenevat õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Hagid on esitatud erinevatel alustel ning tegemist ei ole teadlikult pahatahtlike hagide esitamisega eesmärgil põhjustada vastaspoolele kahju. Eeltoodu tõttu jääb rahuldamata kostjate taotluse TsMS § 200 lg 3 alusel hagejalt varalise kahju hüvitise väljamõistmiseks kostjatele. TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad kostjate menetluskulud hageja kanda, kuna hagi jääb rahuldamata. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulud proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendi jõustumist.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.