2.Mõista hagejalt EJ kostja ROÜ kasuks Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni 28. jaanuari 2008.a otsuse (töövaidlusasi nr 9.01-02/249807) tagasitäitmise korras individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS)
2-08-8598 § 33 lg 3 alusel välja palga netosumma 10 600 (kümme tuhat kuussada) krooni. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja EJ kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 25. veebruaril 2009.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.8. detsembril 2007.a pöördus EJ(hageja) Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni (praeguse nimega Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjon; edaspidi ka TVK) poole avaldusega, milles palus tuvastada tema töölepinguline suhe ROÜ(OÜ) ajavahemikus 17.04.2007-01.10.2007 ning mõista tööandjalt välja saamata jäänud töötasu 2007.a augustikuu eest 500 krooni ning septembrikuu eest 11 400 krooni. Töövaidlusasja menetlemise käigus TVK-s muutis EJ enda rahalist nõuet ning palus R OÜ välja mõista 2007.a septembrikuu palga summas 10 600 krooni.
28.jaanuari 2008.a TVK otsusega (töövaidlusasjas nr 9.01-02/2498-07) rahuldati EJ avaldus, tunnistati R OÜ ja EJ vaheline töösuhe ajavahemikus 17.04.2007-01.10.2007 töölepinguliseks suhteks ning mõisteti R OÜ-lt EJ kasuks välja 2007.a septembrikuu töötasu summas 10 600 krooni. Viimatinimetatud summa kuulus TVK otsuse kohaselt vastavalt ITLS § 27 lg 1 p-le 1 viivitamatult väljamaksmisele.
2.7. märtsil 2008.a esitas R OÜ (kostja) Harju Maakohtule avalduse (taotluse) töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina. Arvestades ITLS § 24 lg-s 5 sätestatut, tuleb töövaidluskomisjonile esitatud avaldust käesolevas asjas lugeda hagiavalduseks.
3.Hageja väidete kohaselt leppis ta 16. aprillil 2007.a kostja juhatuse liikme Ü.J ’ga kokku, et hageja asub kostja juures tööle maalrina töötasuga 100 krooni tund (neto). Samas lubas kostja, et hagejaga sõlmitakse kirjalik tööleping kahe nädala pärast, seda eeldusel, et koostöö poolte vahel sujub. Alates 17. aprillist 2007.a asus hageja kostja juures maalrina tööle,
2-08-8598 teostades töid erinevatel ehitusobjektidel. Talle andsid tööülesandeid ning kontrollisid nende täitmist vahetult kostja juhatuse liige Ü.J ja projektijuht-töödejuhataja H. A. R OÜ varustas hagejat töövahenditega: pintslid, värvid jms, ning tagas tööks vajalikud töötingimused. Vastavalt kostja juures sisse viidud töökorraldusele teavitas hageja iga kalendrikuu lõpus projektijuhti-töödejuhatajat H. A’t kuu jooksul töötatud töötundide arvust elektronkirjaga (aadressil xxx). Palga maksmine toimus sularahas iga kuu 5.-10. kuupäeval kostja juhatuse liikme Ü.J või projektijuhi-töödejuhataja H. A poolt. Hageja väidete kohaselt pöördus ta ka mitmel korral kostja juhatuse liikme Ü.J poole sooviga vormistada kirjalik tööleping tingimustel, milles pooled olid enne tööleasumist kokku leppinud. Kostja põikles lepingu vormistamisest kõrvale ning hageja leppis olukorraga. Alates 2007.a septembrikuust teostas hageja töid Tallinnas Xxx tänaval asuvas spordiklubis.
30.septembril 2007.a edastas hageja projektijuhile-töödejuhatajale H. A’le ülalnimetatud epostiaadressil septembrikuu töötundide arvu – hageja oli septembris teinud tööd 18 tööpäeval, kokku 106 töötundi. 1. oktoobril 2007.a tekkis hageja ja kostja juhatuse liikme Ü.J vahel konflikt, kuna viimase väitel olid hageja poolt spordiklubis teostatud maalritööd ebakvaliteetsed. Nimetatud erimeelsuste tõttu lahkus hageja töölt 1. oktoobril 2007.a. Hagejal on jäänud saamata kostjalt töötasu 2007.a septembrikuus töötatud 106 töötunni eest (palgamääraga 100 krooni tund) kogusummas 10 600 krooni.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata.
4.Kostja ei nõustu hagis märgitud asjaoludega. Eelkõige on ekslik hageja seisukoht, et temaga on kostja sõlminud töölepingu või et poolte vahel on töölepinguline suhe. Kostja väidete kohaselt pöördus hageja 2007. aasta esimesel poolel kostja juhatuse liikme poole küsimusega, kas kostjal on pakkuda hagejale tööd. Kostja esindaja selgitas, et maalrile sobivat tööd on pakkuda, kuid tööle asumiseks on kaks võimalust – kas vormistada tööleping, mille puhul brutopalk koos sotsiaalmaksuga on 100 krooni tunnis või teeb hageja kostjale tööd füüsilisest isikust ettevõtjana ja tasub ise maksud oma sissetulekult. Kumbki variantidest hagejale ei sobinud, mistõttu jäi tööleping poolte vahel sõlmimata. Kostja teavitas hagejat samas, et kostja kasutab VOÜ (registrikood xxx; edaspidi: VOÜ) pakutavat tööjõu vahendust (ehk tööjõu renti) ja hageja võib võtta ühendust VOÜ-ga arutamaks nimetatud ettevõttega töötasu pakkumist. Kostjale teadaolevalt pöörduski hageja VOÜ poole ja viimane omakorda korraldas hageja töö kostja juures. Ülaltoodu põhjal leiab kostja, et ei ole sõlminud hagejaga töölepingut, samuti ei ole kostja avaldanud tahet ega nõustumust hagejaga töösuhtesse astumiseks, ei ole arvestanud ega maksnud hagejale töötasu. Hageja ei ole kunagi kuulunud kostja töökollektiivi ja temalt ei ole nõutud kostja töösisekorraeeskirja täitmist. Küll aga on kostja näiteks 2007. aasta juulis ja augustis tasunud VOÜ-le (viimase poolt esitatud arvete alusel) ka hageja osutatud teenuste eest. Kostja on maksnud tavalist maalritöö eest kokku lepitud hinda. Hageja pidi seega saama tasu (kas töölepingu või mõne muu lepingu alusel) VOÜ-lt, mida finantseeriti kostjale esitatud arvete alusel, kuid selline lahendus ei ole omane hageja ja kostja vahelisele töösuhtele. Kostja ja VOÜ vahel oli lepinguline võlasuhe, mille alusel kostja kasutas muu hulgas hageja tööjõudu, kuid tasus selle eest lepingu alusel ja kokkulepitud tingimustel VOÜ-le. Kostja hinnangul on ekslikud ja tõendamata hageja väited nagu oleks kostja kunagi lubanud sõlmida temaga töölepingut, nagu oleks hageja nõudnud kostjalt töölepingu vormistamist või nagu oleks kostja või viimase juhatuse liige kunagi hagejale töötasu maksnud. Hageja poolt nimetatud H. A oli kuni 19. septembrini 2007.a VOÜ juhatuse liige. Kostja juhatuse liikme
2-08-8598 poole pöördus hageja esimest korda e-kirja teel alles 10. oktoobril 2007.a ja kostja selgitas oma esimeses vastuses hagejale kohe ka seda, et poolte vahel puudub töösuhe. Kuivõrd hageja ja kostja vahel ei ole töölepingulist suhet, siis puudub kostjal kohustus tasuda hagejale töötasu ehk palka, milleks palgaseaduse (PalS) § 2 lg 1 esimese lause tähenduses on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis tooksid kostjale k A kohustuse maksta hagejale palka. Kostja hinnangul toetab tema seisukohti Riigikohtu 31. märtsil 2008.a tsiviilasjas nr 3-2-1-13-08 tehtud otsuse punktis 10 märgitu. Samuti selgitas Riigikohus osundatud lahendis, et Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 52 lg 1 kohaselt täidab tööandja oma kohustusi isiklikult või selleks volitatud isikute kaudu, kusjuures tööandja võib tööjõu rendi puhul volitada tööjuhiseid andma ja tööaega arvestama ka nn kasutajafirma. Seega ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust, kas hageja saatis oma tööaja arvestuse tabelid kostja nime sisaldaval e-posti aadressil või mitte. Kostja hinnangul on hageja väited tema töötasu suuruse kohta ebausutavad. Hageja väitel olevat talle lubatud maksta ja makstud töötasu neto 100 krooni tunnis. Kostja väidete kohaselt oli ehitussektori keskmine neto-kuutöötasu 2007. aastal oli 10 392 krooni, s.t 20-tööpäevase kuu ja 8-tunnise tööpäeva korral oleks vastavalt ühe töötunni tasu ca 65 krooni. Kostja leiab, et ka see asjaolu kinnitab kostja väidet, et poolte vahel puudub töölepinguline suhe, sest tasu suurusjärgus 100 krooni tunnist on mõeldav üksnes ettevõtja üldkuluna tööjõule nagu kostja seda on ka kandnud tasudes hageja töö eest tööd vahendanud ettevõttele (rendifirmale).
5.Kostja on lisaks esitanud aegumise vastuväite hageja nõudele tunnistada pooltevahelist töölepingulist suhet. Kostja arvates on hageja avaldanud, et ta sai teada pooltevahelise töölepingulise suhte vaieldavusest esmakordselt 2007. aasta aprillis ja veendus sellise vaidlusküsimuse olemasolus hiljemalt sama aasta mais või juunis. Hageja esitas töölepingulise suhte tuvastamise nõude töövaidluskomisjonile 8. detsembril 2007.a. ITLS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Seega lõppes hageja nõude (tunnistada pooltevahelist töölepingulist suhet) aegumistähtaeg hiljemalt 2007. aasta oktoobri lõpuga (kui isegi lugeda aegumistähtaja alguseks hageja kõige hilisemat omaksvõetud aega, mil ta sai teada töölepingulise suhte küsitavusest, s.t 2007.a juuni lõpp). Aegumistähtaja jooksul ei esitanud hageja töölepingulise suhte tuvastamise nõuet kohtule ega töövaidluskomisjonile, seega selline nõue aegus.
6.ITLS § 33 lg 3 näeb ette, et kui töövaidluskomisjoni otsuse alusel oli viivitamata täitmise korras tööandjalt välja mõistetud raha töötaja kasuks ja kohus lahendab asja teisiti, otsustab kohus ka väljamõistetud raha tagastamise töötajalt. Kostja on viivitamata täidetavaks tunnistatud töövaidluskomisjoni otsuse alusel hagejale tasunud 10 600 krooni ja kandnud hageja tegevusest tingituna täitekulusid summas 2006 krooni. Kuivõrd kostja hinnangul tuleb jätta hagi rahuldamata, palub kostja mõista ülaltoodust juhindudes hagejalt kostja kasuks välja hagejale makstud 10 600 krooni.
MENETLUSE KÄIK
7.22. detsembril 2008.a on hageja oma seisukohti lähtuvalt kostja vastuväidetest ja taotlustest täiendavalt selgitanud. Hageja märgib esmalt, et kostja ei täitnud TVK 28. jaanuari 2008.a otsust vabatahtlikult. Hageja oli kindel, et kostja ei ole TVK mainitud otsust vaidlustanud ning esitas 2008.a maikuus avalduse kohtutäiturile täitemenetluse algatamiseks ning 1. juulil 2008.a laekus töövaidluskomisjoni poolt hagejale väljamõistetud summa hageja pangakontole. Hageja peab
2-08-8598 vajalikuks rõhutada, et selle ajani polnud tal mingit informatsiooni, kas kostja on TVK otsuse vaidlustamiseks kohtusse pöördunud või mitte. 6. oktoobril 2008.a. sai hageja kohtust kutse istungile ning ühtlasi kostja vastuse ja taotluse. Hageja leiab, et avaldus töövaidluskomisjoni oli esitatud tähtaegselt. ITLS § 6 lg 1 kohaselt oli hagejal õigus oma rikutud õiguste kaitseks aega töövaidlusorganisse pöördumiseks 4 kuud. Tähtaeg hakkab kulgema järgmisest päevast pärast seda päeva, kui isik sai teada oma õiguste rikkumisest. Hageja ei nõustu kostja väitega, nagu saanuks ta teada, et temaga pole töölepingut sõlmitud, juba 2007.a aprillis. Nimetatud ajal pidasid pooled alles läbirääkimisi töölepingu tingimuste üle. Hageja sai teada, et kostja ei pea teda üldse oma töötajakski ning et ta ei ole nõus ka palka maksma, alles kostja juhatuse esimehe 10. oktoobri 2007.a e-kirjast 10.10.2007.a. Hageja esitas avalduse töövaidluskomisjoni 2007.a. detsembris, seega tähtaegselt ning ta palub jätta kostja taotlus aegumise kohaldamise kohta rahuldamata. Hagejal kui heausksel töösuhte osapoolel lasus õiguspärane ootus kirjaliku töölepingu sõlmimiseks kuni töösuhte lõppemiseni 1. oktoobril 2007.a, mistõttu on hageja poolt avaldus töövaidluskomisjonile esitatud ITLS § 6 lg-s 1 sätestatud 4-kuulise tähtaja jooksul. Hageja märgib, et tulenevalt TLS §-st 1, § 48 lg 1 p-st 1 ja § 49 p-st 2 ning PalS § 2 lg-st 1 on temal õigus nõuda ja kostjal kohustus maksta kokkulepitud palka. Hageja leiab, et ta on esitanud oma töö eest mõistliku suurusega nõude. Kostja on tema nõuet sisuliselt ka aktsepteerinud, kui on maksnud hagejale temaga tegelikult kokkulepitud tunnipalga 100 krooni.
8.Kohtuistungil jäi hageja esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindajad vaidlesid hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kohus võttis kohtuistungil vande all seletuse kostja juhatuse liikmelt Ü.J ’lt ning kuulas tunnistajana üle H. A.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 5 lg-st 1 menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu hinnangul ei kuulu hageja nõue töölepingulise suhte tuvastamiseks R OÜ-ga rahuldamisele, kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja oli tema tööandjaks. See omakorda välistab ka töötaja poolt esitatud rahalise nõude rahuldamise.
10.TLS §-s 1 sisalduva määratluse kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. TLS § 28 lg 1 näeb ette töölepingu kohustusliku kirjaliku vormi. Samas on TLS § 28 lg 2 kohaselt töölepingu sõlmimisega võrdsustatud tööandja poolt töötaja tegelik tööle lubamine, sõltumata töölepingu vormistamisest. Sel juhul vormistatakse tööleping kirjalikult tingimustel, mida tegelikult kohaldati. Kui tegelikud tingimused olid töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ettenähtust, kohaldatakse vastavat seadust, haldusakti või kollektiivlepingut. Samuti loetakse TLS § 29 teise lause kohaselt tööleping sõlmituks ka juhul, kui töötaja on tööandja poolt tööle lubatud.
11.Vaidlustamata asjaolude kohaselt poolte vahel kirjalikus vormis töölepingut sõlmitud ei ole. Hageja väited nagu oleks ta kostja juhatuse liikme Ü.J ’ga 16. aprillil 2007.a suuliselt kokku leppinud tööleasumises R OÜ-s ei ole tsiviilasja menetluse käigus kinnitust leidnud. Samuti ei ole tõendamist leidnud hageja väide, et alates 17. aprillist 2007.a asus ta reaalselt
2-08-8598 maalrina tööle kostja ettevõttes. Kohtu hinnangul ei saa tõendatuks lugeda ka seda, et kostja oleks muul viisil käitunud suhetes hagejaga tööandjana (töötasu maksmine, töövahenditega kindlustamine vms). Ü.J poolt vande all antud seletustest ja tunnistaja H. A ütlustest võib järeldada, et hageja tegi küll kostjale tööd, kuid seda mitte kostjaga sõlmitud töölepingu alusel, vaid VOÜ kaudu, kes vahendas kostjale tööjõudu (vt toimik, lk 87 ja lk 88). Tunnistaja H. A ütluste kohaselt oli hagejal töölepinguline suhe VOÜ-ga ning töölevõtmisel tunnistaja enda väidete kohaselt seda hagejale ka selgitas (vt toimik, lk 88).
12.Ülalmärgitud tõendite põhjal võib eeldada, et TLS §-le 1 vastava töölepingu oli hagejaga sõlminud VOÜ ning et kostja ja VOÜ vahel toimus tööjõu vahendamine, mis oli suunatud töötaja (hageja) rentimisele VOÜ poolt kostjale. Seda kinnitavad täiendavalt ka asja materjalide hulgas olevad VOÜ poolt kostjale esitatud arved ning nende tasumist kinnitavad dokumendid (vt TVK toimik, lk 27-32). Senises kohtupraktikas on TLS § 52 lg-le 1 tuginedes leitud, et juhul kui tööandja rendib oma töötajat kolmandale isikule (kasutajafirmale) võivad tööandja õigused ja kohustused olla jagatud tööandja ja kasutajafirma vahel nt selliselt, et tööandja kohustuseks on maksta töötajale palka ning kasutajafirma kohustuseks on töö korraldamine ja tööajaarvestus. Töötaja ei saa sellisel juhul korraldusi ega allu mitte tööandjale, vaid kasutajafirmale (vt nt: Riigikohtu 31. märtsi 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-21-13-08 (p 10)). Seega ei oma käesoleva tsiviilasja lahendamise seisukohast määravat tähtsust asjaolu, et hagejale andis tööülesandeid ja kontrollis nende täitmist ka kostja juhatuse liige Ü.J või et kostja kindlustas hageja tööks vajalike vahendite ja töötingimustega.
13.Hageja poolt esitatud e-kirjavahetus (vt TVK toimik, lk 5-12 ja lk 13-14) ei tõenda kohtu hinnangul töölepingulise suhte olemasolu hageja ja kostja vahel, kuna teiste esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole H. A kirjavahetuses esindanud kostjat, vaid VOÜ-d. Ka asjaolu, et H. A e-postiaadress (xxx) sisaldab viidet kostja ärinimele, ei võimalda iseenesest teha järeldust, et hageja tööandajaks oli R OÜ. H. A on e-postiaadressiga seonduvat oma kohtule antud ütlustes ka selgitanud (vt toimik, lk 89). Asjaolust, et tööjõu rentimine ei ole VOÜ tegevusalana äriregistrisse kantud (vt ka TVK toimik, lk 33), ei saa teha järeldust nagu ei võiks äriühing nimetatud tegevusalal üldse tegutseda.
14.Töötasu (palga) maksmine on TLS § 1 ja PalS § 2 lg-st 1 tulenevalt tööandaja kohustuseks. Kuivõrd kostjat ei saa ülaltoodust järelduvalt lugeda hageja tööandjaks, puudub R OÜ-l ka töötasu maksmise kohustus. Kohus ei pea seetõttu vajalikuks käsitleda otsuses poolte väiteid kokkulepitud töötasu suuruse kohta.
15.Seonduvalt poolte väidetega märgib kohus täiendavalt järgmist.
15.1.Hageja poolt esitatud põhjendused töölepingulise suhte olemuse kohta, s.h viited Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) soovitustele, on osaliselt asjakohatud, kuna õiguslik vaidlus käesolevas asjas toimub eeskätt selle üle, kas hageja tööandjaks saab lugeda kostjat (kostja ei ole eitanud, et hagejal võis olla töölepinguline suhe kolmanda isikuga), vt ka otsuse p 12.
15.2.Kostja aegumise vastuväide kohtu hinnangul põhjendatud ei ole ja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleks jätta rahuldamata. Kostja on palunud kohaldada aegumist hageja nõudele tuvastada tema töölepinguline suhe R OÜ-ga. Kohus leiab, et hageja kõnealune nõue on olemuselt tuvastuslik nõue. Taoline tuvastuslik nõue ei allu aegumisele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 142 lg 1 järgi aegub seaduses sätestatud tähtaja jooksul üksnes isiku õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist. Seega õigussuhte olemasolu tuvastamisele aegumist kohaldada ei saa. Aegumisele allub üksnes sellest õigussuhtest tulenev nõue (vt: Riigikohtu 23. septembri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-08 (p 13 ja p 16)). Seega saaks käesoleval juhul olla õiguslik vaidlus hagis sisalduva saamata töötasu
2-08-8598 nõude aegumise üle. ITLS § 6 lg 3 järgi on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Tähtaeg hakkab vastavalt ITLS § 7 lg-le 1 kulgema järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Lähtudes poolte poolt esitatud asjaoludest, ei saanud nimetatud 3-aastane tähtaeg töövaidluskomisjoni poole pöördumise ajaks olla lõppenud.
16.Hageja on töövaidluskomisjoni menetluses esitanud tõendina S.M seletuskirja (vt TVK toimik, lk 3-4), mis ei saa olla lubatud tõeniks kohtumenetluses. TsMS § 229 lg 2 esimene lause loetleb ammendavalt hagimenetluses lubatud tõendid. Nende hulka ei kuulu menetlusvälise isiku seletuskiri asjas väidetavalt tähtsust omavate asjaolude kohta. Kostja on põhjendatult märkinud, et hageja poolt esitatud tõendiga arvestamine muudaks sisutühjaks tunnistaja ütlustega seotud menetlusõigusliku regulatsiooni. Lähtudes eeltoodust ning TsMS § 238 lg-test 2 ja 5, jätab kohus kõnealuse seletuskirja asja lahendamisel tõendina arvestamata. Kohus märgib, et S.M seletuskiri ei oleks ka sisuliselt asjakohane tõend, kuna seletuskirjast nähtuvate asjaolude üle (et hageja soovis kostja juures tööd saada ja suhtles selleks S.M soovitusel Ü.J ’ga) pooltel vaidlus puudub.
17.ITLS § 33 lg-st 3 tuleneb, et kui töövaidluskomisjoni otsuse alusel oli viivitamata täitmise korras tööandjalt välja mõistetud raha töötaja kasuks ja kohus lahendab asja teisiti, otsustab kohus ka väljamõistetud raha tagastamise töötajalt. Käesoleval juhul on töövaidluskomisjoni otsusega ITLS § 27 alusel kostjalt viivitamata täitmise korras välja mõistetud 2007.a septembrikuu töötasu summas 10 600 krooni (netosumma). Asja materjalidest nähtuvalt on kostja kohtutäituri vahendusel nimetatud summa hagejale tasunud (vt toimik, lk 36 ja lk 38). Hageja on kohtumenetluse käigus ka kinnitanud, et on töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud rahasumma kohtutäituri vahendusel 1. juulil 2008.a kätte saanud (vt toimik, lk 54). Kuivõrd kohus lahendab asja teisiti, jättes hageja nõuded rahuldamata, kuulub 10 600 krooni hageja poolt kostjale tagastamisele. Kohus mõistab töövaidluskomisjoni otsuse tagasitäitmise korras nimetatud summa hagejalt välja.
18.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi ei rahulda, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.