Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-142-08 Tartu, 11. veebruar 2009. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu Aktsiaseltsi Susi hagi Aktsiaseltsi Tallinna Karastusjoogid vastu kaubamärgi �SUSI� üldtuntuks tunnistamiseks ja kostja ainuõiguse kaubamärgile nr 32574 (�SUSI KANGE VEIN + kuju�) tühiseks tunnistamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 205-18646 Aktsiaseltsi Susi kassatsioonkaebus 15 000 krooni Hageja Aktsiaselts Susi (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Mati Maksing Kostja Aktsiaselts Tallinna Karastusjoogid (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv 12. jaanuar 2009. a Hageja esindaja vandeadvokaat Mati Maksing, kostja esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv. Istungit protokollis Ragne Rebane.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-18646 õigusabikulu 70 000 krooni väljamõistmise osas. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Aktsiaseltsilt Susi Aktsiaseltsi Tallinna Karastusjoogid kasuks välja õigusabikulud 50 000 (viiskümmend tuhat) krooni. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.
Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
3.1.Jätta Aktsiaseltsi Susi hagi Aktsiaseltsi Tallinna Karastusjoogid vastu kaubamärgi �SUSI� üldtuntuks tunnistamiseks ja kostja ainuõiguse kaubamärgile nr 32574 (�SUSI KANGE VEIN + kuju�) tühiseks tunnistamiseks rahuldamata.
3.2.Välja mõista Aktsiaseltsilt Susi Aktsiaseltsi Tallinna Karastusjoogid kasuks Aktsiaseltsi Tallinna Karastusjoogid kantud õigusabikulud 50 000 (viiskümmend tuhat) krooni.
4.Tagastada Aktsiaseltsile Susi kassatsioonkaebuselt 25. juunil 2008 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts Susi (hageja) esitas 19. oktoobril 2005. a hagi Aktsiaseltsi Tallinna Karastusjoogid (kostja) vastu kostja ainuõiguse kaubamärgile nr 32574 (�SUSI KANGE VEIN + kuju�) tühiseks tunnistamiseks. 2. märtsil 2006 täiendas hageja hagi, taotledes talle kuuluva kaubamärgi �SUSI� üldtuntuks tunnistamist. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kanti hageja 17. detsembril 1992 Eesti vabariiklikku ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide registrisse. Alates asutamisest peab hageja �SUSI� hotelli. �SUSI�
hotell avati Tallinnas Peterburi tee 46 asuvas endises ühiselamuhoones. Pärast hoone erastamist 1997. aastal alustati suuremahulist ümberehitustööd, mille käigus omandas hotell oma praeguse välisilme ja kuju. Pärast ümberehitustöid on �SUSI� hotell suunanud oma teenused peamiselt korporatiivklientidele ning sõlminud äriühingutega püsikliendilepingud. Lisaks �SUSI� hotellile avas hageja samanimelise büroohoone Tallinnas Peterburi tee 46. Hageja on ulatuslikult reklaaminud kaubamärki �SUSI�, avaldades ajalehtedes Eesti Päevaleht ja Äripäev ajavahemikul 17. detsember 1997 kuni 25. jaanuar 1999 reklaame. Samuti on hageja avaldanud reklaame EHRL-i 1996. a kataloogis ja väljaandes �Estonia: Hotel & Lodging directory 1994�. �SUSI� hotelli, �SUSI� büroohoone ning AS-ga Susi seonduvat kajastati korduvalt ka ajakirjanduses. Hageja on nii kõigi teenuste pakkumisel kui ka reklaamimisel kasutanud läbivat tähist �SUSI�. Eeltoodust tulenevalt oli sõnamärk �SUSI� omandanud üldtuntuse hetkeks, kui kostja esitas
20.jaanuaril 1999 tähise �SUSI KANGE VEIN + kuju� kaubamärgina registreerimise taotluse. Selleks ajaks oli hageja kasutanud sõna �SUSI� oma teenuste tähistamiseks ligi kaheksa aasta jooksul ja kujundatud kaubamärki ligikaudu aasta jooksul. Hageja arvates tuleb asjas kohaldada enne
1.maid 2004 kehtinud kaubamärgiseadust, mis kehtis kostja kaubamärgi registreerimise ajal. Sama seaduse § 8 lg 1 p 4 kohaselt eeldas üldtuntud kaubamärgi registreerimine üldtuntud kaubamärgi omaniku kirjalikku luba. See säte ei sea tingimuseks kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenuste identsust või samaliigilisust. Hageja ei ole andnud kirjalikku luba kaubamärgi �SUSI KANGE VEIN + kuju� registreerimiseks ega nõusolekut talle kuuluva arhitektuuriobjekti nime sisaldava kaubamärgi registreerimiseks (enne 1. maid 2004 kehtinud kaubamärgiseaduse § 8 lg 1 p 6). Enne 1. maid 2004 kehtinud kaubamärgiseaduse § 8 lg 1 p 8 kohaselt ei registreerita kaubamärgina märke, mis sisaldavad autoriõigusega kaitstud teoseid või nende nimetusi, kui registreerimiseks puudub õigustatud isiku kirjalik luba. Hageja tellis sõna �SUSI� sisaldava logo kujunduse Andrei Kononovilt, kes andis autorilepingu lisas toodud �SUSI + kuju� logo hagejale üle 1. veebruaril 1998. Autorilepingu kohaselt on autorilt hagejale üle läinud kõik autorilepingu lisas toodud kujunduse kui teosega kaasnevad varalised autoriõigused, sealhulgas õigus teost töödelda. Kostja on teadlikult kasutanud hageja tellimusel loodud teost. Kasutamine seisneb autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 13 lg 1 p-s 5 sätestatud töötluse tegemises hageja teosest. Eelnevast lähtudes palus hageja tunnistada kaubamärk �SUSI� üldtuntuks ja tunnistada kostja ainuõigus kaubamärgile nr 32574 (�SUSI KANGE VEIN + kuju�) tühiseks.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et kaubamärgiomaniku ainuõiguse tühiseks tunnistamise hagi saab esitada üksnes alates 1. maist 2004 kehtiva kaubamärgiseaduse (KaMS) §-des 9 ja 10 toodud aluste olemasolul, kui need alused olid olemas ka kaubamärgi registreerimise ajal ehk 18. oktoobril 2000. Hageja ei ole välja toonud ühtki seaduses nimetatud kostja kaubamärgi õiguskaitset välistavat asjaolu, mis annab alust eeldada, et sellised asjaolud puuduvad. Hageja on sisuliselt vaidlustanud Patendiameti 1. juuni 2000. a otsuse (edaspidi otsus), millega registreeriti kostjale kuuluv kaubamärk. Tulenevalt KaMS § 72 lg-test 3 ja 5 tuleb kohaldada
alates 1. maist 2004 kehtivat Patendiameti otsuste vaidlustamise regulatsiooni. Hageja on mööda lasknud otsuse vaidlustamise tähtaja ega ole läbinud ka kohustuslikku kohtueelset menetlust tööstusomandi apellatsioonikomisjonis. Seetõttu tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 1 alusel lõpetada hagimenetlus osas, millega hageja taotles tunnistada tühiseks kostja ainuõiguse kaubamärgile nr 32574 (�SUSI KANGE VEIN + kuju�). Hageja ei ole tõendanud oma kaubamärgi üldtuntust. Hageja ei pööranud enda kui väidetavalt üldtuntud kaubamärgi �SUSI� omaniku õiguste väidetavale rikkumisele varem mingit tähelepanu seetõttu, et tal tekkis alles hiljuti idee registreerida talle kuuluv sõnamärk ka klassis nr 33. Sellega hageja tegelikult tunnistab, et tegemist on üldtuntust välistava asjaoluga kaubamärgiseaduse tähenduses. Hageja arvamus, et olenemata klassist, kus kaubamärk on üldtuntud, ei tohi seda kasutada ka teistes klassides, on väär ega tulene õigusest. Isegi kui kohaldada tuleks enne 1. maid 2004 kehtinud kaubamärgiseadust, siis on hageja kohustatud tõendama oma kaubamärgi �SUSI� üldtuntust klassis 33 �Alkohoolsed joogid� ja usaldusväärselt põhjendama, et tema väidetavalt üldtuntud kaubamärgi kasutamisega teiste kaupade tähistamiseks on kaasnenud kaubamärgi eristatavuse või maine põhjendamatu ärakasutamine või maine kahjustamine. Hageja ei ole eeltoodud asjaolusid tõendanud, mistõttu ka sel alusel ei tule hagi rahuldada. Lähtuvalt KaMS § 10 lg 1 p-st 6 saab vaielda üksnes selle üle, kas hotell �SUSI� on arhitektuuriobjekti nimetus. Kostja hinnangul ei ole hotell �SUSI� arhitektuuriobjekti nimetus. Hageja ei ole tõendanud, et tema omandis olevat hotellihoonet identifitseeritakse nime �SUSI� kaudu. Hageja täiendas 28. veebruaril 2006 haginõuet, taotledes sõnamärgi �SUSI� üldtuntuks tunnistamist. Kui arvestada, et kaubamärgiseaduse § 52 lg 2 p-s 1 toodud hagi esitamise tähtajaks on viis aastat, siis on hageja mööda lasknud hagi esitamise tähtaja. Seetõttu tuleb kohaldada aegumist.
3.Harju Maakohus jättis 15. detsembri 2006. a otsusega hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulud 90 765 krooni 60 senti. Maakohus leidis, et hageja nõue kaubamärgi �SUSI� üldtuntuks tunnistamiseks on aegunud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Tulenevalt KaMS § 7 lg-st 1 on kaubamärgi üldtuntuks tunnistamise nõuet võimalik esitada vaid juhul, kui see on seotud kaubamärgi õiguskaitsealase hagi või kaebuse menetlemisega. Kuna KaMS § 52 lg-st 5 tulenevalt on kaubamärgiomaniku ainuõiguse tühiseks tunnistamise hagi võimalik esitada viie aasta jooksul registreeringu tegemise kuupäevast alates, siis tuleb lugeda ka kaubamärgi üldtuntuks tunnistamise nõude, mida ei ole võimalik omaette nõudena esitada, aegumise tähtajaks viis aastat. Hageja on selle tähtaja mööda lasknud. KaMS § 52 lg 1 sätestab, et asjast huvitatud isik võib esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks sama seaduse §-des 9 ja 10 sätestatud õiguskaitset välistava asjaolu olemasolu korral, kui hagi alus oli olemas ka registreeringu tegemise ajal. Seetõttu tuleb kohaldada kehtivat kaubamärgiseadust vaatamata sellele, et hageja on õiguskaitset välistavate asjaolude osas tuginenud kaubamärgi registrisse kandmise ajal kehtinud seadusele. Kehtiva KaMS § 10 lg 1 p 3 ei sea tingimuseks üksnes kaupade või teenuste identsust või
samaliigilisust. Kostja kaubamärk ei ole identne hageja poolt registreerimiseks esitatud kaubamärgi või väidetavalt üldtuntud kaubamärgiga �SUSI + kuju�. Sarnaseks saab lugeda ainuüksi kaubamärgi koosseisus sõna �SUSI�. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja kasutatav sõnamärk �SUSI� oleks graafiliselt sarnane kostja kaubamärgil oleva sõnamärgiga. Hageja esitatud tõendid ei tõenda tema kaubamärgi �SUSI + kuju� üldtuntust Eesti Vabariigis enne kostja kaubamärgi �SUSI KANGE VEIN + kuju� registreerimist. KaMS § 10 lg 1 p 6 välistab õiguskaitse kaubamärgile, mille kasutamine kahjustab varasemat õigust nimele, isikuportreele, kinnistu nimetusele, arhitektuuriobjekti nimetusele või kujutisele, autoriõiguse või tööstusomandi esemele või muud varasemat õigust. Arhitekti looming on kaitstud põhiliselt autoriõiguse seadusega. Kehtiv kaubamärgiseadus võimaldab omanikul arhitektuuriobjekti registreerida arhitektuuri nimetuse sõnalise kaubamärgina või objekti ennast kujutismärgina. �SUSI� hotelli puhul saaks rääkida üksnes arhitektuuriobjekti nimetusest. Hageja ei ole tõendanud, et tema omandis olevat hoonet identifitseeritaks nimetuse �SUSI� kaudu. AutÕS § 4 lg 3 p 14 kohaselt tekib autoriõigus teosele, milleks võivad olla arhitektuuri- ja maastikuarhitektuuriteosed (hooned, rajatised, pargid, haljasalad jm), linnaehitusansamblid ja kompleksid. AutÕS § 4 lg 2 järgi saab autoriõigusega kaitsta ainult sellist arhitektuurilist loomingut, mis sisaldab originaalset kunstilist väljendust. Tõendid puuduvad selle kohta, et �SUSI� hotell oleks eripärane või üldtuntud oma ehitusstiili või ehituskunsti poolest. Tegemist ei ole ka ajalooliselt arhitektuuriobjektiga, mida tuntakse pika aja jooksul ainult ühe nimetuse all. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31. detsembrini 2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista kohtukulu, s.o tasu õigusabi eest 90 765 krooni 60 senti.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22. mai 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning jättis maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmiseks lõppkokkuvõttes muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse õigusabikulude väljamõistmise osas ja tegi selles osas uue otsuse, mõistes hagejalt välja 70 000 krooni kostja kasuks, sellest 50 000 krooni esimeses astmes ja 20 000 krooni apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu katteks. Hageja kohtukulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et hagi on tervikuna aegunud ja tuleb jätta selle tõttu rahuldamata.
Vaidlustatud kaubamärk registreeriti 18. oktoobril 2000 ja hagiavaldus kaubamärgi ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks esitati (postitati) 19. oktoobril 2005. KaMS § 7 lg-te 1 ja 5 kohaselt tunnistab kohus kaubamärgi üldtuntust kaubamärgiomaniku nõudel. Kaubamärgi üldtuntust tunnistatakse ainult juhul, kui see on seotud kaubamärgi õiguskaitsealase hagi või kaebuse menetlemisega. Kaubamärgi üldtuntuks tunnistamine ei oma õigusjõudu hilisemates vaidlustes. KaMS § 52 lg-te 1 ja 5 kohaselt võib asjast huvitatud isik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks KaMS §-des 9 ja 10 sätestatud õiguskaitset välistava asjaolu olemasolul, kui hagi alus oli olemas ka registreeringu tegemise ajal. KaMS §-s 52 nimetatud hagi võib esitada viie aasta jooksul registreeringu tegemise kuupäevast arvates. Seda kitsendust ei rakendata, kui vaidlustatav taotlus esitati pahauskselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 2 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Ringkonnakohus nõustus kostjaga, et KaMS § 52 lg 5 sätestab aegumistähtaja alguse teisiti kui TsÜS § 135 lg-s 1 sätestatud üldreegel. KaMS § 52 lg 5 seostab hagi aegumistähtaja kulgemise alguse kaubamärgi registreerimise kuupäevaga. Seega lõppes hagi esitamise viieaastane tähtaeg
18.oktoobril 2005. Kuivõrd hagi esitati 19. oktoobril 2005, siis on hagi aegunud. Ülaltoodud seisukohta kinnitab Riigikohtu 14. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-07. Väide, mille kohaselt aegumistähtaja kulg peatus pooltevaheliste läbirääkimiste tõttu, ei ole põhjendatud. TsÜS § 167 lg 1 kohaselt peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Hageja tunnistaja Uno Paas väitis küll üldsõnaliselt, et pooled pidasid läbirääkimisi selle üle, kuidas on võimalik teise firma ärinime ära kasutada. Sama tunnistaja poolt hageja peadirektori abina kostjale 15. märtsil 2001. a saadetud kirjast nähtub, et hageja palus kostjalt kui kaubamärgi omanikult kirjalikku luba, registreerimaks kaubamärgina sõnamärk �SUSI� klassis 33 (alkohoolsed joogid). Sellest kirjast nähtub, et enne kaubamärgi �SUSI KANGE VEIN� registreerimist kooskõlastas kostja selle suuliselt hageja omanikuga ja hagejal on �väga hea meel, et selline toode on Eesti turul olemas�. Nimetatu tõendab, et ei peetud läbirääkimisi kostja kaubamärgi kasutamise lõpetamiseks või selle hagejale loovutamiseks. Seega ei olnud tegemist läbirääkimistega nõude või nõude aluseks olla võiva asjaolu üle. Kaubamärgi registreerimise taotluse esitaja pahatahtlikkus saab seisneda eelkõige soovis kahjustada konkurenti. Eelnimetatud 15. märtsi 2001. a kiri lükkab juba iseenesest ümber hageja väited kostja pahatahtlikkuse kohta kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel. Kostja töötas välja terve seeria kaubamärke erinevate loomade kujutistega. Pooled tegutsevad erinevatel tegevusaladel ega ole seetõttu konkurendid. Kaubamärgi üldtuntuse tuvastamise nõue ei ole omaette nõue, vaid on üks kaubamärki puudutava
hagi asjaoludest (alustest), mistõttu sellele eraldi aegumise kohaldamine ei ole õige. Kuna kostja kaubamärgi tühiseks tunnistamise hagi on aegunud, siis puudub vajadus maakohtu otsust selles osas muuta. Ringkonnakohus leidis veel, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada kohtukulusid puudutavas osas. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS (edaspidi varasem TsMS) § 61 lg 1 p 2 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja õigusabi eest. Hinnata hagi korral ei või see ületada justiitsministri kehtestatud suurust, s.o 50 000 krooni. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu mõistis ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks vajalike ja põhjendatud kohtukuludena välja 20 000 krooni õigusabikulud ja jättis hageja apellatsioonimenetluse kohtukulud tema enda kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise ja kohtukulude hageja kanda jätmise osas, samuti hagejalt kostja kasuks välja mõistetud kohtukulude summa osas. Hageja palub saata asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, millega vähendati hagejalt kostja kasuks välja mõistetud kohtukulude hüvitise suurust. Hageja leiab, et ringkonnakohus kohaldas ekslikult TsÜS § 136 lg-t 2 ja § 142, samuti KaMS § 52 lgt 5 ning jättis põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 135 lg 1. Lisaks on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1, § 654 lg-t 5, samuti varasema TsMS § 61 lg 1 p 2. Hagi ei ole aegunud. KaMS § 52 lg 5 esimene lause sätestab, et samas paragrahvis nimetatud hagid võib esitada viie aasta jooksul registreeringu tegemise kuupäevast arvates. Sama lõike teise lause kohaselt ei rakendata eelnimetatud kitsendust, kui vaidlustatav taotlus esitati pahauskselt. KaMS § 72 lg 9 näeb ette, et kui varem kehtinud aegumistähtaeg ei ole uue KaMS jõustumise ajaks möödunud ja selles sätestatakse senisest erinev aegumistähtaeg, siis kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. Enne
1.maid 2004 kehtinud kaubamärgiseaduse (varasem KaMS) § 24 lg 2 sätestas viieaastase tähtaja kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamise taotluse esitamiseks. Kui ka eeldada, et tegemist on sama tähtajaga, siis on tegemist ühepikkuste tähtaegadega, mille kohaldamist ja vahekorda kehtiv KaMS ei reguleeri. KaMS § 52 lg-s 5 märgitud tähtaeg hakkas kulgema 1. mail 2004 ega olnud lõppenud hagi esitamise ajaks. Hageja hinnangul on ringkonnakohus ebaõigesti lugenud KaMS § 52 lg 5 erinormiks võrreldes TsÜS § 135 lg-ga 1. KaMS § 52 lg 5 sõnastusest ei tulene, et selles kirjeldatud tähtaja kulgemisele ei tuleks kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seadust, sh TsÜS § 135 lg-t 1. Sellise käsitluse korral alanuks kõnealune tähtaeg 19. oktoobril 2000 ja lõppenuks mitte enne 19. oktoobrit 2005. KaMS § 52 lg 5 ei sätesta sõnaselgelt, mis laadi tähtaeg nimetatud sätte esimese lausega kehtestatakse. Sama lõike teise lause kohaselt on tegemist �kitsendusega�. Kostja on 3. septembri 2007. a seisukohtades leidnud, et tegemist on aegumistähtaja eriregulatsiooniga. Sellega nõustus põhimõtteliselt ka ringkonnakohus. Siiski ei selgu vaidlustatud otsusest, millisel alusel pidas
ringkonnakohus KaMS § 52 lg-s 5 nimetatud tähtaega just aegumistähtajaks. Selles osas on vaidlustatav otsus põhjendamata, millega ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1. Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-82-07 tehtud otsuse p 15 valguses tuleb tõlgendada KaMS § 52 lg-s 5 sätestatud tähtaega kui aastates määratud tähtaega sellisel viisil, et see algas praegusel juhul
19.oktoobril 2000. a kell 0:00 ja lõppes 19. oktoobril 2005. a kell 24:00, mistõttu hagi on esitatud tähtaegselt ja hageja nõue ei ole aegunud. Pooled pidasid vähemalt alates 2001. aastast kuni 2002. aasta teise pooleni läbirääkimisi kaubamärgi kuuluvuse ja selle kasutamisega seotud asjaolude üle, kusjuures läbirääkimiste esemeks olid osalt samad väited ja argumendid, mille üle nad vaidlevad senini. Aegumistähtaeg oli peatunud vähemalt
1.juulist 2002 kuni 11. oktoobrini 2002, mistõttu hageja nõue ei olnud hagi esitamise ajaks aegunud TsÜS § 167 lg 1 ja § 168 lg 1 järgi. Kostja esitas hagi aegumise vastuväite pahauskselt, mistõttu ei võinud kohtud kohaldada KaMS § 52 lg 5 esimeses lauses sätestatud hagi aegumise tähtaega. Ringkonnakohus on põhjendatult vähendanud hagejalt kostja kasuks välja mõistetud kohtukulude hüvitise summat 50 000 kroonini, kuid jätnud tähelepanuta, et sellega on juba saavutatud varasema TsMS § 61 lg 1 p-s 2 ning justiitsministri 23. augusti 1999 määruses nr 42 �Hinnata hagi puhul advokaadi abi eest väljamõistetava summa ülempiiri kehtestamine� ette nähtud õigusabikulude hüvitise piirmäär. Seega ei ole õige hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulude katteks veel 20 000 krooni. 50 000 krooni on õigusabikulude väljamõistmise piirmäär kogu kohtumenetluse jooksul. Seega tuleb kostja kasuks välja mõistetud kohtukulude hüvitist vähendada vähemalt 50 000 kroonini. Apellatsioonimenetluses taotles hageja puhuks, kui kostja aegumise vastuväide peaks osutuma edukaks, apellatsioonimenetluse kulude jätmist kostja kanda. Hageja põhjendas oma taotlust sellega, et TsMS § 171 lg 2 ja varasema TsMS § 60 lg 10 sätestab, et kui kostja, kelle kahjuks esimese astme kohus on otsuse teinud, taotleb ringkonnakohtus aegumise kohaldamist, kuigi ta seda esimese astme kohtus ei taotlenud, ja ringkonnakohus aegumist kohaldab, võib kohus hageja taotlusel jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Samas ei reguleeri ei senine ega praegune menetlusõigus sõnaselgelt olukorda, kus kostja esitab apellatsiooniastmes aegumise vastuväite pärast kostjale soodsat esimese astme kohtu otsust. TsMS § 8 lg 2 (või siis varem kehtinud TsMS § 9 lg 2) alusel tuleb vaatamata eelviidatud normide sõnastuslikule eripärale jätta apellatsioonimenetluse kohtukulud kostja kanda ka sellisel juhul, kui apellandiks on hageja, kuid kostja võidab vaidluse tänu aegumise vastuväitele, mille ta saanuks esitada juba esimese astme kohtus. Seega on endiselt põhjendatud hageja taotlus muuta menetluskulude jaotust sel viisil, et apellatsioonimenetluse kohtukulud jäävad kostja kanda.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ta leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning et ringkonnakohus pole rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Hagi aegumise tähtaja kulgemise esimeseks päevaks oli kostja kaubamärgi registreerimise kuupäev, 18. oktoober 2000. Hagi aegumise viieaastane tähtaeg möödus 18. oktoobril 2005 kell 24.00. Kuivõrd
hagi esitati (postitati) alles 19. oktoobril 2005. a, oli hagi selle esitamise ajaks aegunud. Hageja väide, et hagi aegumistähtaja kulg peatus pooltevaheliste läbirääkimiste ajaks, on alusetu ja põhjendamatu. Hageja ei ole suutnud tõendada, et kostja oli oma kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel pahauskne. Ringkonnakohtu poolt hagejalt kostja kasuks välja mõistetud kohtukulud on vajalikud ja põhjendatud. Praegusel juhul ei oma tähtsust asjaolu, et aegumise vastuväide esitati algselt vaid hageja esitatud kaubamärgi üldtuntuse nõudele. Sisuliselt oleks maakohtul olnud võimalik lugeda aegumise vastuväite esitamisel kogu hagi aegunuks.
9.Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulud 70 000 krooni. Selles osas saab kolleegium teha uue otsuse, millega mõistab hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulud 50 000 krooni. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
11.Kolleegium leiab, et hageja kassatsioonkaebuse väited hagi aegumise kohta on ekslikud. Kohtud leidsid õigesti, et KaMS § 52 lg-s 5 sätestatud viieaastane tähtaeg on hagi aegumistähtaeg. Kolleegium selgitab, et varasema kaubamärgiseaduse kohaselt ei olnud võimalik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks. Sellise hagi esitamise õigus sätestati 1. maist 2004. a KaMS § 52 lg-s 1. Enne 1. maid 2004 võis esitada kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamise taotluse apellatsioonikomisjonile (varasem KaMS § 24). KaMS § 52 lg 5 sätestab, et samas paragrahvis nimetatud hagid võib esitada viie aasta jooksul registreeringu tegemise kuupäevast arvates ning et seda kitsendust ei rakendata, kui vaidlustatav taotlus esitati pahauskselt. KaMS § 72 lg 1 kohaselt kohaldatakse seda seadust ja järelikult ka KaMS § 52 varasematele kaubamärkidega seonduvatele õigustele ja kohustustele, kui KaMS-s ei sätestata teisiti. Seega annab KaMS § 72 lg 1 KaMS § 52 lg-s 5 sätestatud hagi aegumise tähtajale tagasiulatuva jõu. Praegusel juhul algas hagi aegumise viieaastane tähtaeg kostja kaubamärgi registreeringu tegemise kuupäevast arvates. KaMS § 7 lg 1 kohaselt tuvastab kohus kaubamärgi üldtuntuse kaubamärgiomaniku nõudel. Kaubamärgi üldtuntust tuvastatakse üksnes juhul, kui see on seotud kaubamärgi õiguskaitsealase hagi või kaebuse menetlusega. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kaubamärgi üldtuntuse tuvastamise nõue ei ole omaette nõue, vaid on üks kaubamärki puudutava hagi asjaoludest (alustest) ning et seetõttu ei ole õige aegumise kohaldamine sellele asjaolule eraldi.
12.Ringkonnakohus kohaldas õigesti TsÜS § 136 lg-t 2, mis sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. TsÜS § 136 lg 2 rakendamisel ei oma Riigikohtu seisukoha järgi tähtsust, millal algab tähtaja kulgemine TsÜS § 135 lg 1 järgi. TsÜS § 135 lg 2 järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 2 järgi saabub tähtpäev aastates arvutatava tähtaja korral viimase aasta vastaval kuul ja
päeval. Selleks vastavaks päevaks on aastates arvutatava tähtaja puhul sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus, praegusel juhul 18. oktoober 2000. a (vt Riigikohtu 23. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02, p 7, 14. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-07, p 15 ja
7.detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-07, p 15). Tähtaja möödumist täpsustab TsÜS § 137 lg 1, mille kohaselt möödub päevades või suuremates ajaühikutes arvutatav tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, lõpeb tähtaeg üldjuhul vastaval päeval kell 24.00. Seega lõppes praegusel juhul hagi aegumise viieaastane tähtaeg 18. oktoobril 2005 kell 24.00. Kuna hagi esitati 19. oktoobril 2005, on hagi aegunud.
13.Kolleegiumil puudub õigus ümber hinnata ringkonnakohtu tuvastatut, et hagi aegumise tähtaeg ei katkenud poolte läbirääkimiste tõttu ja et kostja ei olnud hagi aegumisele tuginedes pahauskne. TsMS § 688 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt on Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Ringkonnakohus leidis, et poolte läbirääkimised ei olnud suunatud kostja kaubamärgi kasutamise lõpetamisele või selle hagejale loovutamisele ning et hageja 15. märtsi 2001. a kiri kostjale lükkab ümber hageja väited kostja pahatahtlikkuse kohta kaubamärgi registreerimistaotluse esitamisel. Ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme.
14.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt tuleb kohtukulude jaotamisele kohaldada enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku, sest praeguses asjas algas menetlus enne 1. jaanuari 2006. a. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus varasema TsMS § 61 lg 1 p 2. Selle sätte kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja osutatud õigusabi eest hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Justiitsministri 23. augusti 1999. a määruse nr 42 �Hinnata hagi puhul advokaadi abi eest väljamõistetava summa ülempiiri kehtestamine� kohaselt on hinnata hagi puhul teiselt poolelt väljamõistetava advokaaditasu ülempiiriks 50 000 krooni. Kolleegium on seisukohal, et 50 000 krooni on väljamõistetava õigusabikulude maksimummääraks ja et see summa hõlmab õigusabikulusid kõikides kohtuastmetes. Kui alama astme kohus on õigusabikulud välja mõistnud maksimummääras, ei saa kõrgema astme kohus seda määra enam ületada. Selliselt on Riigikohus tõlgendanud ka varasema TsMS § 61 lg 1 p 1, mis võimaldas kohtuvaidluse kaotanud poolelt välja mõista vastaspoolele õigusabikulusid kuni 5% hagi rahuldatud või rahuldamata jäetud osast, kuid seda kokku kolme kohtuastme peale (vt nt
Riigikohtu 16. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-04, p 31, Riigikohtu 17. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-04, p 14, Riigikohtu 25. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-178-07, p 21, Riigikohtu 5. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-07, p 15). Kuna varasema TsMS § 61 lg 1 p-st 2 ja justiitsministri määrusest tulenevalt on 50 000 krooni maksimummääraks, milles mõistetakse välja õigusabikulud, tuleb õigusabikulude katteks hagejalt kostja kasuks välja mõista kõigi kolme kohtuastme peale kokku 50 000 krooni.
15.Varasema TsMS § 60 lg-st 10 tuleneb, et kui kostja, kelle kahjuks esimese astme kohus on otsuse teinud, taotleb ringkonnakohtus aegumise kohaldamist, kuigi ta seda esimese astme kohtus ei taotlenud, ja ringkonnakohus aegumist kohaldab, võib kohus vastustaja taotlusel jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei esine varasema TsMS § 60 lg-s 10 sätestatud eeldusi, kuna maakohus ei teinud lahendit kostja kahjuks ja kostja on tuginenud aegumisele ka maakohtus. Nagu eespool öeldud (p 11), muutis ringkonnakohus õigesti maakohtu otsuse põhjendusi, leides, et maakohus oleks pidanud lugema hagi aegunuks, sest kaubamärgi üldtuntuse tuvastamise nõue on üks kaubamärki puudutava hagi asjaoludest (alustest), mistõttu sellele eraldi aegumise kohaldamine ei ole õige. Seega hõlmas kostja maakohtule esitatud aegumise vastuväide hageja nõudele tunnistada kostja kaubamärk tühiseks ka hageja nõuet tunnistada tema kaubamärgi üldtuntust.
16.Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kautsjon. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.