Määruse tegemise aeg ja koht 26.01.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-25-22393
Kohtuasi
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus X psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.12.2025 kohaldamise määrus Harju Maakohtu 24.12.2025 pikendamise määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus psühhiaatriakliinik
esialgse
õiguskaitse
esialgse
õiguskaitse
Põhja-Eesti
Regionaalhaigla
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Kohalik omavalitsus Kohtla-Järve linn (Kohtla-Järve Linnavalitsuse kaudu) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 22.12.2025 ja 24.12.2025 määrused muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud
2-25-22393 isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas 22.12.2025 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik, patsient) psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus alates 22.12.2025 kell 09.40 puudutatud isiku suhtes lähtudes patsiendi ebaadekvaatsest ja ettearvamatust käitumisest tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.
2.Psühhiaatrite 22.12.2025 arvamuse kohaselt esineb patisendil raske psüühikahäire – segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2). Patsient viibib Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (SA PERH) psühhiaatriakliiniku haiglaravil kolmandat korda ja on teada, et patsient on viibinud korduvalt statsionaarsel haiglaravil ka SA Ahtme Haigla psühhiaatriakliinikus. Patsient hüppas 2017. aastal suitsiidi eesmärgil kuulmismeelepetetest ajendatult kortermaja 7. korruselt alla. Tekitas seeläbi enesele hulgitrauma ja seljaajukahjustuse, mistõttu on ta ratastoolis. Haiguse ägenemisel esinevad patsiendil meelepetted (tundnud gaasi lõhna, kuulnud saatana häält), paranoilised luulumõtted (ema mürgitab teda, olevat kuraditest haaratud, teda tahetakse kahjustada), ähvardanud suitsiidiga. Psühhiaatriakliinikus on koostöö patsiendiga olnud keeruline – patsient käitub demonstratiivselt lärmakalt, on süüdistav ja tähelepanu nõudev, provotseerib konflikte ja peab igasugust ravi ebasobivaks. Antipsühhootilise ja stabiliseeriva ravi foonil on seisund siiski stabiliseerunud. Patsient soovib peaaegu alati omaalgatuslikult haiglaravi lõpetada. Haiglaväliselt on patisent teinud korduvaid kiirabikutseid kõiksuguste kaebuste tõttu ja on olnud kiirabi saabudes alkoholijoobes. Lisaks on patsient rahusteid kuritarvitanud ja raviskeemi omaalgatuslik korrigeerinud. Viimati viibis patsient SA PERH psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 12.05.2025– 27.05.2025 paanikahoogude ja ärevuse tõttu. Ravimite võtmise oli patsient eelnevalt kodus katkestanud. Psühhiaatriakliinikus oli patsient kõikuva emotsionaalsusega, kergesti ärrituv ja impulsiivne. Haiglaravi foonil patsiendi seisund stabiliseerus ja ta suunati kodusele ravile. Praegusele hospitaliseerimisele eelnenust on teada, et patsient kutsus endale viimastel päevadel korduvalt kiirabi stressi, paanikahoogude ja suitsiidmõtete tõttu. Retseptikeskuse andmetest nähtuvalt on patsiendile ka tihti rahusteid väljastatud. 15.12.2025 toimetati patsient kiirabi saatel SA PERH psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvetoas avaldas patsient, et ta läks hiljuti lahku oma elukaaslasest, viimase 5 päeva jooksul oli kodus tekkinud jälgimistunne ja kuulmismeelepetted (meeshääled, kes õhutavad suitsiidile). Patsient hospitaliseeriti nõusoleku alusel. Patsient jätkas ravi SA PERH psühhiaatriakliiniku 8. osakonnas, kus tema psüühiline seisund on progresseeruvalt halvenenud, meeleolu olnud kõikuv, episooditi nutune, seejärel taas ärritunud, pretensioonikas ja nõudlik, tähelepanuotsiv, öösiti unetu. 22.12.2025 öösel lõi patsient lahtise käega magavat palatikaaslast, kes sellest üles ehmatas. Vormistati 2
2-25-22393 patsiendiohutusjuhtum ja patsient suunati puhketuppa rahunema. Hommikul oli patisent taas personali süüdistav, enda käitumise osas kriitikata ning proovis tähelepanu saamiseks esile kutsuda oksendamist. Patsiendi seisund ei olnud avaldaja taotluse esitamise ajaks paranenud. Patsient oli rahulolematu, soovis koju minna, enda agressiivset käitumist õigustav, patsiendi enda sõnul "hullumajas" võibki teisi lüüa, situatsioonis desorienteeritud, selgitusi ei mõista. Võttes arvesse patsiendi psüühilist seisundit, ei ole ta suuteline mõistma ravivajadust ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Patsiendi seisundit ja senist ravikogemust hinnates ei ole tõenäoline patsiendi seisundi paranemine 4-päevase ravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek koduses keskkonnas, mistõttu taotles avaldaja patsiendile tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamist ning temale rahustava, psühhoosivastase ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamist haiglatingimustes nii 4 päevaks esmase õiguskaitse korras kui selle pikendamist kuni 40 päevaks tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.
3.Ärakuulamisel 22.12.2025 avaldas raviarst dr Saliste, et patsiendi seisund ei ole muutunud võrreldes arsti arvamuse andmise ajaga.
4.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 22.12.2025 psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et ta tuli ise haiglasse, kutsus endale kiirabi, kuna kuulis hääli ja tal oli paanikahäire. Puudutatud isik selgitas, et see juhtub tal iga poole aasta või aasta tagant, läheb üle ja siis on jälle kõik korras. Puudutatud isik avaldas, et ei soovi psühhiaatriakliinikusse rohkem jääda, kuna teda ootab töö ja elukaaslane, ning kinnitas, et sai haiglas ravi, talle on määratud palju erinevaid ravimeid (loetles). Puudutatud isiku hinnangul oli haiglas esialgu kõik korras, kurtis, et platikaaslane norskas, mistõttu ta ei saanud öösel magada ja läks koridori diivanile magama, aga sealt ajas hooldaja teda järsult ära, lükkas teda ratastooliga palatisse tagasi, pani tule kustu ja lõi ukse kinni. Puudutatud isik väitis, et ei ole palatikaaslast löönud ja hääli ta enam ei kuule.
5.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamist. Maakohtu 22.12.2025 määrus
6.Maakohus rahuldas 22.12.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 22.12.2025. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamist arsti valitud viisil, sealhulgas rahustava, psühhoosivastase ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamist haiglatingimustes juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
6.1.Maakohus asus esialgse õiguskaitse kohaldamisel asja materjalide põhjal seisukohale, et täidetud olid kõik psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldused. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire (segatüüpi skisoafektiivne häire F25.2), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii isikut ennast kui teda ümbritsevaid isikuid. Arstide kirjaliku arvamuse ja puudutatud isiku ärakuulamise põhjal asus maakohus seisukohale, et isik võib haiguse ajel ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu enda ja ümbritsevad. Haiglaravile saabudes esines puudutatud isikul suitsiidile õhutavad kuulmismeelepetted, anamneesis raske suitsiidkatse psühhootilistel ajenditel, mille tõttu saanud raske trauma (parapleegia) ning nüüd
3
2-25-22393 haiglas ründas füüsiliselt kaaspatsienti. Maakohtu hinnangul oli isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.
6.2.Maakohtu hinnangul ei olnud muu psühhiaatriline abi küllaldane, kuna puudutatud isik on katkestanud ravi kodustes tingimustes või ei toimi see enam tõhusalt, mille tagajärjel on isiku seisund halvenenud. Haiglasse saabumisel oli isik halvas seisus. Arvestades seda leidis maakohus, et puudutatud isiku suhtes ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane.
6.3.Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, oli maakohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel. Maakohtu 24.12.2025 määrus
7.Maakohus pikendas 24.12.2025 määrusega esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates puudutatud isiku 22.12.2025 kell 09.40 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, sealhulgas rahustava, psühhoosivastase ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamist haiglatingimustes juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Ühtlasi määras kohus, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 31.01.2025 kell 09.40 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Arvestades esitatud tõendeid ja uut arsti 23.12.2025 arvamust, leidis maakohus, et esinesid asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamiseks. Muus osas kordas kohus 22.12.2025 määruses esitatud seisukohti. Määruskaebus
8.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada ja lõpetada tema suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamine. Puudutatud isik ei nõustu maakohtu lahenditega. Puudutatud isik saabus haiglasse vabatahtlikult ja avaldaja kirjeldatud sündmused psühhiaatriakliinikus ei vasta tegelikkusele. Puudutatud isik ei ole rünnanud kaaspatsienti. Vastupidi, hooldaja oli puudutatud isiku suhtes agressiivne. Lisaks tekitavad puudutatud isikule manustatavad ravimid löövet. Puudutatud isik ei vaidlusta endal psüühikahäire olemasolu, kuid leiab, et pole selle tõttu ohtlik endale või teistele ning tema ravi on võimalik ambulatoorselt. Menetluse edasine käik
9.Avaldaja palus jätta määruskaebuse mõlema vaidlustatud määruse osas rahuldamata, sest täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.
10.Kohalik omavalitsus leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
11.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
4
2-25-22393
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
12.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud TsMS § 534 lg 1 ja PsAS § 11 lg 1 kohaldamisel, kui rakendas esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku esmalt kuni neljaks päevaks psühhiaatriakliinikusse ja pikendas seejärel tähtaega kuni 40 päevani. Puudutatud isiku tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused olid küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja seda pikendada. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruste põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.2.Puudutatud isiku väited, et kuna ta saabus haiglasse vabatahtlikult, ei ole ta ohtlik endale ega teistele ning ta ei vaja ravi või on tema ravi võimalik ambulatoorselt, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega ole määrav PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Puudutatud isiku hinnang oma tervislikule seisundile ei ole kooskõlas teiste asjas esitatud dokumentide ja tõenditega. Maakohus leidis õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Avaldaja 22.12.2025 arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine oli tema hospitaliseerimise ajal mõjutatud psüühikahäire ägenemisest ning seetõttu ettearvamatu ja ebaadekvaatne, sest haiglas viibides on ta löönud magavat kaaspatsienti. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ta ei mõistnud ravivajadust ega suutnud oma käitumist kontrollida. Puudutatud isiku tervislik seisund ei paranenud esimese nädala jooksul, mida kinnitavad nii 22.12.2025 kui ka 23.12.2025 arstide arvamused. Puudutatud isik ei olnud oma vaimse häire tõttu võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvalt informeeritud nõusolekut.
12.3.Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire (segatüüpi skisoafektiivne häire F25.2), mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses. Haigusest tingituna olid puudutatud isikul haiglaravile saabudes esinenud suitsiidile õhutavad kuulmismeelepetted, haigusloost nähtub psühhootilistel ajenditel varasem suitsiidikatse (puudutatud isik hüppas alla 7.ndalt korruselt), mille tõttu saanud raske trauma (parapleegia) ning seekordsel ravil viibimise ajal käitus agressiivselt haigla personaliga ning ründas füüsiliselt kaaspatsienti. Ringkonnakohus ei pea usutavaks puudutatud isiku määruskaebuse väidet, et avaldaja kirjeldatud sündmused psühhiaatriakliinikus ei vasta tegelikkusele ja hoopis hooldaja oli puudutatud isiku suhtes agressiivne. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega puudutatud isikul psüühikahäire olemasolu ja ravivajaduse kohta.
12.4.Maakohus asus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud seisukohale, et ravita jäämisel võis puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-2-1-151-16, p 14). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2153662, p 14.1). 5
2-25-22393
12.5.Puudutatud isik oli ise enne tema hospitaliseerimist korduvalt kutsunud kiirabi stressi, paanikahoogude ja suitsiidimõtete tõttu. Kui puudutatud isik kiirabi saatel psühhiaatriakliiniku valvetuppa toodi, avaldas ta, et tal oli viimase 5 päeva jooksul kodus tekkinud jälgimistunne ja kuulmismeelepetted (meeshääled, kes õhutavad suitsiidile). Asja materjalidest nähtuvalt nõustus puudutatud isik küll esialgu jääma psühhiaatriakliinikusse ravile, kuid tema psüühiline seisund esimese nädala jooksul ei paranenud, vaid progresseeruvalt halvenes, misjärel patsient ei soostunud enam raviga vabatahtlikult. Arvestades, et haiguse ägenemise faasis on puudutatud isikul varem esinenud meelepetteid (tundnud gaasi lõhna, kuulnud saatana häält), paranoilisi luulumõtteid (ema mürgitab teda, olevat kuraditest haaratud, teda tahetakse kahjustada), psühhootilistel ajenditel raske suitsiidkatse, lisaks esinevad endiselt kuulmismeelepetted, mis õhutavad suitsiidile, ja ta olnud agressiivne ümbritsevate inimeste (haigla personal, kaaspatsient) suhtes, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud avaldaja hinnang puudutatud isiku ohtlikkusele. Patsiendi käitumine muutus tema psühhootilisest seisundist tulenevalt teda ennast ja teisi ohustavaks. Ka kohaliku omavalitsus, olles pikema aja vältel kursis puudutatud isiku olukorraga, sh terviseseisundiga, nõustus avaldajaga, et puudutatud isik võib oma raske psüühikahäire tõttu olla ohtlik endale ja ümbritsevatele. Seega on puudutatud isik asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt olnud paanikahoogude ja suitsiidimõtete tõttu ohtlik iseendale ning käitunud agressiivselt teiste isikute suhtes, mida saab pidada PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse kriteeriumile vastavaks.
12.6.Ravikoostöö puudumise tõttu oli puudutatud isikule vajaliku ravi teostamine võimalik vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule oleks olnud piisav muu psühhiaatriline abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Puudutatud isikul ei olnud psühhiaatrite 22.12.2025 arvamuse järgi haiguskriitikat, ta ei suutnud mõista oma ravivajadust ning tal ei olnud valmidust ravikoostööks. Puudutatud isiku raviarsti 23.12.2025 arvamusest esialgse õiguskaitse pikendamise kohta, avaldaja vastusest määruskaebusele kohtunõudele nähtub, et puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks. Asjaoludest nähtub, et patsient ei nõustunud talle määratud raviga ja varem on ta korduvalt ravi katkestanud, sh raviskeemi omaalgatuslikult korrigeerinud ja rahusteid kuritarvitanud. Määruskaebuses puudutatud isik möönab endal psüühikahäire olemasolu, kuid leiab, et tema ravi on võimalik ambulatoorselt. Samas viitavad asjas esile toodud asjaolud tõsiasjale, et puudutatud isik vajab ravi ja muu ravi piisav ei olnud piisav. Sellest järeldub, et väljaspool raviasutust ei ole tagatud ravimite korrektne manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.
12.7.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja pikendamiseks.
12.8.Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
12.9.TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.