VJL ja KLhagi Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2007/10798 Hageja VJL(isikukood XXX, elukoht XXX) Hageja KL(isikukood XXX, elukoht XXX) Hagejate esindaja vandeadvokaadi vanemabi Hannes Olli (MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ, Rotermanni 8, 10111 Tallinn) Kostja Balti Investeeringute Grupi Pank Kostja esindaja A Maljukov Kostja lepinguline esindaja Juhan Raudam 20. november 2008. a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud
-
hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Hannes Olli
-
kostja lepinguline esindaja Juhan Raudam
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Tühistada käesoleva kohtuotsuse jõustumisel Harju Maakohtu 5. veebruari 2008. a. määrusega tsiviilasjas nr 2-08-1693 hagi tagamise abinõuna kohaldatud täitemenetluse peatamine täiteasjas nr 022/2007/10798.
Saata kohtuotsus selle jõustumisel kohtutäitur Elin Vilippusele (büroo asukoht Tulika 31-306; 10615 Tallinn). Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 22. detsembril 2008. a. 1(18)
2-08-1693 Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.18.01.2008. a esitasid VJL ja KL Harju Maakohtule hagi Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2007/10798. 18.01.2008. a. määrusega jättis Harju Maakohus hagi käiguta ja kohustas täpsustama muuhulgas esitatud nõuet. 04.02.2008. a esitasid hagejad kohtule täpsustatud hagiavalduse. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid pooled 08.09.2004. a krediidilimiidi raamlepingu hagejale 4 500 000 krooni suuruse krediidilimiidi võimaldamiseks. Peale korduvaid kokkuleppeid raamlepingu muutmise kohta sõlmisid pooled 22.01.2007. a kokkuleppe nr 4 krediidilimiidi raamlepingu muutmise kohta, vähendasid hageja krediidilimiiti 5 000 000 kroonini ning pikendasid lepingu lõpptähtaega kuni 08.01.2008. a. 31.07.2007. a teatas kostja kirjaga hagejale pooltevahelise krediidiliini lepingu ülesütlemisest ning nõudis koheselt 6 414 183.35 krooni tasumist. 18.12.2007. a dateeringuga saatis kohtutäitur Elin Vilippus hagejale täitmisteate, milles teatas, et hageja suhtes on algatatud täiteasi nr 022/2007/10798. Täitmisavaldus tugineb kinnisasjade ostu-müügilepingutele, mis sisaldavad kinnisasjade hüpoteekidega koormamise kokkuleppeid koos sundtäitmisele allumise kohustustega. Hüpoteegid on seatud kostja kasuks hagejaga sõlmitud krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Täiteasjas nr 022/2007/10798 on sissenõutava summa suuruseks koos täitekuludega vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul 8 587 449.97 krooni ja tähtaja möödumisel 8 785 585.29 krooni. Täitmisavalduse kohaselt moodustab täitmisele pööratud nõudest 5 000 000 krooni tagastamata krediidisumma, 1 662 500 krooni viivis, 900 400 krooni tasumata leppetrahv, 413 783.35 krooni tasumata intress ja 270.20 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud. Hageja ei nõustu täimisavalduses toodud summadega, kuivõrd kostja ei ole hageja põhivõlgnevusest maha arvestanud hageja poolt kostjale kohustuste täitmisena tasutud summasid. 14.12.2006. a sõlmiti Tallinna notar Ants Ainsoni juures kinnistu mõttelise osa müügileping, kaasomanike kasutuskorra kokkulepe, kokkulepe kinnistut koormava ühishüpoteegi kohta, hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõiguslepingud (müüja VJL ja ostja AH ning hüpoteegipidajad Nordea Bank Finland Plc ja Balti Investeeringute Grupi Pank AS), mille p 3.3.1 kohaselt kohustus ostja tasuma müüja soovil ja nõusolekul 1 583 868.63 krooni ostusummast kostja pangakontole Sampo pangas. Samuti sõlmiti 17.07.2007. a Tallinna notar P Pressi juures kinnistu mõttelise osa müügileping, kaasomanike kasutuskorra kokkulepe, kokkulepe kinnistut koormava ühishüpoteegi kohta, hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõiguslepingud (müüja VJL, ostja G OÜ, hüpoteegipidajad Balti Investeeringute Grupi Pank AS ja TH), mille p-is 3.2 leppisid lepinguosalised kokku, et müüja müüb ja ostja ostab lepingu eseme hinnaga 1 500 000 krooni, mis on hoiustatud notari deposiitarvel. Ühtlasi lepiti kokku, et lepinguosalised kohustuvad hoiustatud summa kandma kostja kontole Sampo panka. Kostja poolt kohtutäiturile esitatud täiteavalduses kostja küll viitab 17.07.2007. a kinnistu müügilepingule, kuid asjaolu, et ta selle alusel on saanud hagejalt 1 500 000 krooni, millest 750 000 krooni tuleb lugeda krediidilepingust nr 04683/251 tulenevate kohustuste katteks, ei ole kostja täiteavalduse esitamisel arvestanud. Hageja leiab, et kostja on kohtutäiturile sundtäitmiseks esitanud vähemalt 4 618 887 krooni ulatuses alusetuid nõudeid, mille ulatuses tuleb sundtäitmine lubamatuks tunnistada. 13.12.2007. a avalduses täitemenetluse algatamiseks väidab kostja, et täitemenetluse algatamise hetkeks on kostja poolt hagejale väljastatud krediidisummast tasumata 5 000 000 krooni. Nimetatud väide ei vasta tõele. Hageja on kostjale 26.09.2007. a krediidilimiidi raamlepingu nr 04683/251 täitmisena tasunud 100 000 krooni, mille kostja on ebaõigelt arvestanud leppetrahvi katteks, mis tegelikkuses tuleb arvestada põhinõude katteks. Lisaks sellele on kostja saanud 14.12.2006. a lepingu nr 10180 p. 3.3.1 alusel AHkaudu hagejalt summa, mis vähemalt 791 934.30 krooni ulatuses tuleb lugeda 2(18)
2-08-1693 tagastatud krediidisummaks ja 17.07.2007. a kinnistu müügilepingu p. 3.2 alusel G OÜ kaudu summa, mis vähemalt 750 000 krooni ulatuses tuleb lugeda tagastatud krediidisummaks. Seega oli seisuga 13.12.2007. a seisuga oli hageja poolt kostjale tagastamata krediidisumma suurus 3 358 065.70 krooni, kui mitte veel vähem, seega on ka kogu kostja poolt täiteavalduses esitatud viivisearvestus vale. Hageja on kostjale tagastanud 1 641 934.30 krooni, mida kostja ei ole arvestanud. Hageja on seisukohal, et kostja täiteavalduses esitatud viivisenõue ei saa olla täpne, viivisemäära suurus on vastuolus seadusega. Kostja nõuab oma täiteavalduses hagejalt 13.12.2007. a seisuga 1 662 500 krooni viivist, viivisearvutuses on kostja võtnud aluseks 0,25% suuruse viivisemäära tagastamata krediidisummalt päevas, mis teeb aastase viivisemäära suuruseks 91,25%. Kostja nõude kohaselt pärineb see viivisemäär kostja enda poolt ühepoolselt kehtestatud hinnakirjast. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist (mille kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas). Käesoleva hagi esitamise ajal kehtiv Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär on 4%, mis teeb VÕS § 113 alusel määratava viivise suuruseks kokku 11% aastas (seega 0,03% päevas). Sellest lähtudes ei võlgne hageja kostjale täiteavalduses arvestuse aluseks võetud kuupäevast lähtudes viivist mitte 1 662 500 krooni vaid 150 000 krooni, seega nõuab kostja hagejalt viivist vähemalt 1 512 500 krooni võrra rohkem, kui selleks alust on. Täitmisavalduses on kostja muude nõuete hulgas esitanud sundtäitmisele ka 1 000 000 krooni suuruse leppetrahvi nõude. Leppetrahvinõude alusena viitab kostja raamlepingu üldtingimuste p-le 7.4. Hageja leiab, et leppetrahvinõude esitamiseks puudub alus, kuna poolte vahel 08.09.2004. a. sõlmitud krediidilimiidi raamleping nr 04683/251, millele kostja viitab, ei sisalda p-i 7.4. Leppetrahvi kokkulepe sisaldub hoopis p-s 6.3, mis sätestab, et juhul kui lepingus või krediidi väljastamise kokkuleppes sätestatud krediidi tagastamise tähtaja saabumisel on krediidiandja ees täitmata rahalisi kohustusi ning võlgnevust ei ole likvideeritud kümne päeva jooksul arvates krediidi tähtaja saabumisest, on krediidiandja kohustatud tasuma leppetrahvi 20% tähtaegselt tagastamata krediidisummast. Vaidlusalusel juhul ei ole aga hagejal krediidi tagastamise tähtaeg saabunud, kuna 22.01.2007. a krediidiliini raamlepingu nr 04683/251 lisakokkuleppes nr 4 krediidilimiidi vähendamise kohta leppisid pooled kokku ka uues lõpptähtajas, milleks on 08.01.2008. a. Seega ei olnud kostja krediidiliini raamlepingust nr 04683/251 taganemise avalduse ajaks ega täitmisavalduse esitamise ajaks saabunud ning ei esine leppetrahviga sanktsioneeritud krediidiliini raamlepingu rikkumist. Kostja viidatud lepingu üldtingimuste p 7.4 sätestab, et p. 6.2 alapunktides toodud alustel krediidiandja poolt lepingu ülesütlemisel on krediidisaaja kohustatud tasuma leppetrahvi 20% tagastamata krediidisummast. Kostja poolt 31.07.2007. a esitatud krediidiliini raamlepingu ülesütlemise avaldusest ei selgu ülesütlemise alus ega see, kas ja kuidas sellise ülesütlemine võimaldaks hagejal nõuda viidatud alusel leppetrahvi. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega. Ülesütlemisavaldusest seda ei nähtu. VÕS § 421 tulenevalt on tarbijale kahjulikud kokkulepped tarbijakrediidilepingus tühised. Sellest tulenevalt on tühine kostja internetikoduleheküljel avaldatud krediidilepingu üldtingimuste p. 6.2.1 ning sellele tuginedes ei saa kostja klientidelt leppetrahvi nõuda. Hageja ei välista ka, et pooltevaheline tarbijakrediidileping on tühine.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
2.Kostja oma 12.03.2008. a kohtule saadetud vastuses hagi ei tunnistanud. Vastuse kohaselt on hagejate poolt esitatud väidete ja asjaolusid arvesse võttes ning arvestades kostja poolt allpool toodud põhjendusi näha, et hagejatel pole õigust sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi nende poolt toodud tingimustel ja alusel esitada. Lisaks sellele, isegi kui arvestada hagejate 3(18)
2-08-1693 poolt esitatud põhjendusi, ei ole lihtsalt nende alusel hagi rahuldamine võimalik, kuna hagejate õiguste rikkumist pole toimunud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on protsessuaalne hagi, milles ei ole võimalik esitada täitmisele antud nõude vastu materiaalõiguslikke vastuväiteid. TMS § 221 lg 1 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi instituudi TMS-i sissetoomisel on seadusandja loonud võlgnikule võimaluse esitada sissenõudja vastu protsessuaalne hagi juhtumitel, kus sissenõudja nõue on lõppenud eelkõige seoses nõude rahuldamise või tasaarvestamisega või selle täitmine on kokkuleppel sissenõudjaga ajatatud. Nõude lõppemise alustena võivad esineda ka muud VÕS §-s 186 toodud võlasuhte lõppemise alused. Seega on TMS § 221 lg 1 eesmärgiks pakkuda võlgnikule kaitset olukorras, kus sissenõudja jätkab täitemenetlust, kuigi nõue on lõppenud või sissenõudja on võlgnikuga kokku lepitud võla ajatamises, mitte aga võimaldada esitada sissenõudja nõudele materiaalõigusel põhinevaid vastuväiteid. Kostja palub hageja materiaalõiguslikud vastuväited kostja poolt täitmisele antud nõudele põhjendamatuna tagasi lükata ning menetlus antud asjas lõpetada. Poolte vahel 08.09.2004. a. sõlmitud krediidiliini raamlepingu ja selle muudatuste kokkulepete alusel on kostja VJL väljastanud kokku 5 994 645.20 krooni krediiti, millest on hageja kostjale hagivastuse esitamise hetkeks tagastanud 994 645.20 krooni. VJL ei ole tema ning Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i vahel sõlmitud raamlepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Kostja andis VJL võla tasumiseks vähemalt 2nädalase tähtaja, millest hoolimata võlgnevust ei tasutud, ütles kostja 31.07.2007. a. ülesütlemisavaldusega lepingu üles, millega nõudis VJL 6 414 183.35 krooni tasumist. Peale nimetatud nõude esitamist on kostjale võla katteks tasutud 100 000 krooni, millest on üldtingimuste p-i 2.10 alusel 400 krooni võetud sissenõudmisega seotud kulude ja 99 600 krooni leppetrahvi katteks. Laekunud summadest ei piisanud kogu võlgnevuse likvideerimiseks. Hagejad on kogu hagiavalduse ulatuses põhjendanud oma seisukohti, et kostja olevat rikkunud tarbijakrediidilepingu kohta käivaid sätteid, kuid kostja ei saanud kuidagi rikkuda võlaõigusseaduse tarbijakrediidi kohta käivaid sätteid juba ainuüksi põhjusel, et poolte vahel pole sõlmitud tarbijakrediidilepingut. Pooled sõlmisid 08.09.2004. a. krediidiliini raamlepingu. Krediidiliini leping on oma olemuselt krediidileping VÕS § 401 lg 1 mõistes ja sellele kohaldatakse krediidi- ja laenulepingu kohta käivaid sätteid (VÕS § 401 lg 3). VÕS § 403 lg-s 2 on sätestatud, et tarbijakrediidilepingute kohta sätestatut kohaldatakse ka tarbija poolt sõlmitud lepingule krediidi võtmiseks iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks, mille puhul krediidi netosumma või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind ei ületa 50 000 eurole vastavat summat. Poolte vahel sõlmitud krediidiliini netosumma on käesoleval hetkel 5 miljonit krooni ehk krediidi netosumma ületab 50 000 eurot, seega ka VÕS § 403 lg 2 järgi on poolte vahel sõlmitud lepingu puhul tegemist krediidilepinguga. VÕS § 401 lg-s 1 on sätestatud, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS §-s 34 on sätestatud, et tarbija VÕS-i tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. VJL on krediidiliini lepingu sõlmimisel saanud krediiti oma majandus- või kutsetegevuse läbiviimiseks, mida tõendab muu hulgas VJL poolt kostjale krediidi taotlemisel esitatud laenutaotlus, milles VJL ise on märkinud, et ta soovib saada krediiti oma majandus- või kutsetegevuse finantseerimiseks. Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et poolte vahel on sõlmitud krediidileping, mistõttu on hagejate poolt esitatud hagi alusetu. TsMS § 363 lg 1 p-i 2 4(18)
2-08-1693 kohaselt märgitakse hagiavalduses lisaks menetlusdokumentide muudele andmetele hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus). Hagi alusena olid hagejad asunud seisukohale, et pooled on sõlminud tarbijakrediidilepingu, kuid kostja rõhutab, et poolte vahel on sõlmitud krediidileping VÕS § 401 lg 1 mõistes. Seega puudub hagejate poolt esitatud hagis alus. VÕS § 415 lg-s 2 sätestatu ei kuulu kohaldamisele ja krediidisaaja poolt tasutud summad on arvestatud õigesti. VÕS § 415 lg-s 2 on sätestatud, et kui tarbija on teinud krediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks, kuid antud säte kuulub kohaldamisele ainult tarbijakrediidilepingute puhul ning ei kuulu käesolevas asjas kohaldamisele. Krediidilepingu puhul on pooltel õigus ja vaba valik kokkuleppida, milliste kohustuste täitmiseks osaline makse arvestatakse. Poolte vahel on 22.01.2007. a. sõlmitud kokkulepe nr 4 krediidilimiidi vähendamise kohta, millega koos on VJL allkirjastanud ka krediidilepingute üldtingimused KR
2.1.Üldtingimuste p-i 2.10 kohaselt on pooled kokkuleppinud, et lepingu täitmise käigus krediidiandjale laekunud summade arvelt loetakse esmalt tasutuks võla sissenõudmisega seotud kulud, seejärel viivis ja muud tasumisele kuuluvad kohustused, seejärel tasumata intress ning lõpuks krediidisumma. Lisaks ülaltoodule sätestab VÕS § 88 lg 8, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Seega asub kostja seisukohale, et ta on üldtingimuste p-ist 2.10 ja VÕS § 88 lg 8 alusel õigesti arvestanud VJL poolt 26.09.2007. a. tasunud summast 100 000 krooni 400 krooni sissenõudmisega seotud kulude ja 99 600 krooni leppetrahvi katteks. Kostja leiab ka, et viivisemäär on seaduslik ja põhjendatud ning VÕS § 415 lg 1 ei kuulu kohaldamisele. Poolte vahel on sõlmitud krediidileping VÕS § 401 lg 1 mõistes, seega ei kohaldata sellele tarbijakrediidilepingu kohta sätestatud. Krediidilepingu puhul on pooltel õigus ja vaba valik kokkuleppida muu hulgas ka kohaldatavas viivisemääras. Üldtingimuste p-i 7.1 kohaselt krediidisumma viivitamisel maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist vastavalt krediidiandja poolt kehtestatud hinnakirjale. Hinnakirjas on sätestatud, et krediidilepingu puhul on viivise määraks 0,25% tagastamata krediidisummalt päevas. Kuna sundtäitmise avalduse esitamise päeval oli krediidisumma kostjale tagastamata (ning on seda ka käesoleva hetkeni), siis oli kostja viivisenõue võlgnike vastu 13.12.2007. a. seisuga 1 662 500 krooni (5 000 000 kr x 0,25% x 133 = 1 662 500 kr). Tulenevalt ülalöeldust asub kostja seisukohale, et poolte vahel kokkulepitud viivisemäär on seaduslik ja põhjendatud. Leppetrahvi nõue tuleneb üldtingimuste p-ist 6.2. ja 7.4 ning on seaduslik, põhjendatud ja on selgelt ning õigesti arvutatud. Üldtingimuste p 7.4 kohaselt on krediidisaaja kohustatud krediidilepingu ülesütlemisel tasuma krediidiandjale leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. VJL ei ole tema ning kostja vahel sõlmitud raamlepingust ja kokkulepetest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Üldtingimuste p-st 7.4 tulenevalt on võlgnik kohustatud sissenõudjale tasuma leppetrahvi 20% tagastamata krediidisummalt, milleks on 1 000 000 krooni (5 000 000 x 20% = 1 000 000 kr), mille tasumist on sissenõudja ka võlgnikule 31.07.2007. a. saadetud kirjas nõudnud. Kuna peale lepingu ülesütlemist on leppetrahvi katteks tasutud 99 600 krooni, siis on võlgnik kohustatud sissenõudjale tasuma leppetrahvi summas 900 400 krooni. Kostja rõhutab, et nimetatud üldtingimuste p 7.4 asub krediidilepingute üldtingimustes KR 2.1, mis olid VJL poolt allkirjastatud 22.01.2007. a. Sõnaühendust “Raamlepingu üldtingimused” on kostja sundtäitmisavalduses kasutanud selleks, et rõhutada, et krediidilepingute üldtingimused KR 2.1 kehtivad kogu lepingule ja selle lisadele alates raamlepingust ja lõpetades poolte vahel sõlmitud viimase kokkuleppega.
5(18)
2-08-1693 Raamlepingu alusel on võlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 19% krediidisummast aastas. Lepingu ülesütlemise seisuga oli sissenõutavaks muutunud, kuid tasumata intress summas 413 783,35 krooni (ülesütlemiseavalduses on ekslikult nimetatud sissenõutavaks muutunud intressi summaks 331 977,79 krooni, kuid kogu võla suurust välja tuues summas 6 414 183,35 krooni arvestatud intressi õiges ulatuses, ehk siis 413 783,35 krooni suuruses summas). Lepingu üldtingimuste p 6.3 kohaselt on võlgnikul pärast lepingu ülesütlemist kohustus koheselt tasuda muu hulgas ka sissenõutavaks muutunud tasumata intress. Hagejad on valesti arusaanud sundtäitmisavalduse punktist 2.4. Kostja ei ole arvestanud intressi summalt 6 414 183,35 krooni, vaid VJL kasutuses olnud reaalsest krediidisummast. Nõue summas 6 414 183,35 krooni oli arvutatud 31.07.2007. a. seisuga ehk lepingu ülesütlemise päeva seisuga, millest 5 000 000 krooni moodustab krediidisumma, 413 783.35 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 1 000 000 krooni leppetrahv ja 400,00 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud (5 000 000 + 413 783.35 + 1 000 000 + 400 = 6 414 183.35 krooni). Hageja viitab hagiavalduses, et kostjale on kahe tehingu tulemusena laekunud 1 583 868.63 krooni ja 1 500 000 krooni. Kostja sellele vastu ei vaidle, kuid rõhutab samas, et need summad on sundtäitmise avalduse esitamisel juba arvesse võetud ja võlgnevusest mahaarvatud. Poolte vahel on sõlmitud krediidileping VÕS § 401 lg 1 mõistes, kuid samas oli omal ajal poolte vahel sõlmitud ka teisi krediidilepinguid. Tulenevalt sellest on kostjale laekunud 1 583 868.63 kroonist arvestatud 1 551 574.19 krooni lepingu nr 04683/25l-3 ja 32 294.44 krooni lepingu nr 0501319/25l-1 võlgnevuse katteks. Tulenevalt seadusest ja üldtingimuste p-ist 2.10 arvestas kostja lepingu nr 04683/25l-3 katteks laekunud 1 551 574.19 kroonist 200 krooni võla sissenõudmisega seotud kulude, 56.91 krooni kohustistasu, 556 672.08 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intressi ja 994 645.20 krooni krediidisumma katteks. Samuti on kostjale 19.07.2007. a. laekunud 1 500 000 krooni, millest 1 299 950 krooni arvestati lepingu nr 0501319/25l-1 ja 200 050 krooni lepingu nr 04683/25l võlgnevuse katteks. Tulenevalt seadusest ja üldtingimuste p-ist 2.10 arvestas kostja lepingu nr 04683/25l-3 katteks laekunud 200 050 kroonist 500 krooni võla sissenõudmisega seotud kulude, 75 000 krooni kokkulepe nr 4 lepingu muutmise tasu ja 124 550 krooni sissenõutavaks muutunud intressi katteks. Kuna 19.07.2007. a. laekunud lepingu nr 04683/25l-3 katteks laekunud summast ei piisanud kogu võlgnevuse likvideerimiseks oli kostja sunnitud 31.07.2007. a. ülesütlemisavaldusega ütlema lepingu ülesse. Ühishüpoteegi seadmise lepingu p-i 5 ja ühishüpoteegikande muutmise lepingu p-i 3.1 kohaselt on ühishüpoteegisummaks 10 000 000 krooni ning hüpoteegi ülekandmise lepingu p-i 4 kohaselt on hüpoteegisummaks 2 100 000 krooni. Seega on sissenõudja nõuded võlgnike vastu tagatud kokku hüpoteekidega summas 12 100 000 krooni. Kostja nõue hagejate vastu 13.12.2007. a. seisuga on 7 976 953,55 krooni, mis koosneb tagastamata krediidisummast 5 000 000 krooni, tasumata intressist 413 783.35 krooni, viivisest 1 662 500 krooni, võla sissenõudmisega seotud kulust 270.20 krooni ja leppetrahvist 900 400 krooni. Ühtlasi palus kostja lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele täituril arvestada alates 13.12.2007. a. kuni enampakkumise või eseme muul viisil müümise päevani või sundvalitsemise lõppemiseni viivis 0.25% tagastamata krediidisummalt päevas. Seega on kostja nõue hagejate vastu 7 976 953,55 krooni, millele lisandub alates 13.12.2007.a. arvestatav viivis 0.25% tagastamata krediidisummalt kuni enampakkumise või eseme muul viisil müümise päevani või sundvalitsemise lõppemiseni. Kuna hagejad pärast krediidilepingu ülesütlemist on kostjale tasunud ainult ühe makse, millest ei piisanud kogu võlgnevuse likvideerimiseks ning krediidilepingu üleütlemisest on käesolevaks hetkeks möödunud juba üle poole aasta ning hagejad pole võlga hoolimata peetud läbirääkimistest ja kostja poolt antud tähtajapikendustest tasunud, on kostja ainukeseks nõude rahuldamise võimaluseks paluda nõude täitmisele pööramist võlgnikule kuuluvatele kostja kasuks hüpoteekidega koormatud kinnisasjadele, müües neid kohtutäituri poolt enampakkumisel. 6(18)
2-08-1693 Eeltoodust tulenevalt palus kostja kohtule esitatud vastuses jätta hagejate esitatud hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täies ulatuses rahuldamata ning poolte menetluskulud hagejate kanda.
MENETLUSE KÄIK
3.19.05.2008. a esitas hagejate lepinguline esindaja kohtule arvamuse kostja vastusele. Esitatud arvamuse kohaselt on kostja oma vastuses asunud seisukohale nagu ei saaks täiteasjas nr 022/2007/10798 sundtäitmine hagejate õigusi rikkuda ning hagis esitatud alustel ei ole hagi rahuldamine võimalik. Hagejad juhivad tähelepanu, et selline seisukoht on otseselt vastuolus Riigikohtu poolt 31.01.2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07 tehtud otsuses toodud selgitustega („Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb arvestada asjaolu, et TMS § 2 lg 1 sätestab täitmisele esitamise seisukohast erinevaid täitedokumente. Osa täitedokumentide korral (eelkõige kohtulahendid) on poolte vahel tekkinud vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud kohus. Seetõttu on ka mõistetav TMS § 221 lõikes 2 sätestatud oluline piirang sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamiseks täitemenetluse käigus. Samas on osa täitedokumentide korral (eelkõige notariaalselt tõestatud lepingud) tegemist olukorraga, mil ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud. Kolleegiumi arvates tuleb viimati mainitud juhtudel tõlgendada TMS § 221 lg-t 1 laiendavalt ning lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Praegusel juhul on kohtutäiturile täitmiseks esitatud notariaalselt tõestatud leping. Laiendav tõlgendamine võimaldaks võlgnikule efektiivsemat õiguskaitset. Arvestada tuleb ka sellega, et hagilt tuleb tasuda riigilõivu ja hagi esitamiseks on TMS § 221 lg 3 järgi sätestatud lühike aegumistähtaeg. Lühikese aegumistähtaja eesmärk on selgitada enne täitemenetluse tegelikku toimumist, kas täitedokumendi täitmine on lubatav. See aitab vältida tulevast võimalikku tagasitäitmist). Eeltoodu lükkab ümber kostja seisukoha, nagu ei saaks täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada materiaalõiguslikke vastuväiteid. Sellel põhjusel ei nõustu hagejad ka ilma otsust tegemata menetluse lõpetamise taotluse ja hagi tagamise tühistamise taotluse põhjendustega. Hagejad leiavad ka, et kostja seisukoht, nagu oleks krediidiliini leping olemuselt krediidileping on ebaõige. Võlaõigusseadus II kommenteeritud väljaandes on VÕS § 402 tõlgendamise kohta selgitatud, et paragrahv on tarbijast krediidivõtja kasuks imperatiivne. Võlaõigusseaduse § 34 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kostja ongi asunud väitma, et hagejad sõlmisid krediidiliini raamlepingu oma majandus- ja kutsetegevuses ning sõlmitud krediidiliini raamlepingule tarbijakrediidilepingut ja tarbijat puudutavad võlaõigusseaduse sätted ei kohaldu. Selle väitmisel viitab kostja hagejate täidetud laenutaotlusele, kus on kostja poolt väljatöötatud blanketile märgitud ristiga krediidiotstarve - majandustegevus. Seetõttu leiab kostja, et hagejate poolt kostjale tasutud summasid ei saa arvestada VÕS § 415 lg 2 nimetatud järjekorras kohustuste täitmisena. Siinkohal juhivad hagejad tähelepanu, et võimalikud krediidiotstarbe variandid on kostja enda poolt taotluse blanketile juba enne trükitult valmis kirjutatud ega näita hagejate majandustegevust. Alusetu on ka kostja väljendatud seisukoht, et krediidiliini raamlepingut tuleks pidada krediidilepinguks põhjusel, et krediidisumma ületab 50 000 euro piiri. Hagejad juhivad tähelepanu, et kostja tõlgendab võlaõigusseadust valesti. Kostja vastuses viidatav VÕS § 403 lg 2 loetleb lihtsalt täiendavaid olukordi, millal samuti kohaldatakse lepingule tarbijakrediidilepingu sätteid, mitte ei seata rahalist piiri, mille juures tarbijaga sõlmitud leping lakkab olemast tarbijakrediidileping. Oluline on see, et hagejad on igal juhul tarbijad võlaõigusseaduse tähenduses ja neid kaitsevad tarbijat kaitsvad võlaõigusseaduse sätted ka siis kui krediidina saadud vahendid on olnud isikutele jaoks kasulikud. Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaandes on VÕS § 34 ”Tarbija” on tarbijalepingute kohta selgitatud: ”Seega 7(18)
2-08-1693 tuleks tarbijalepinguks lugeda lepingud, mille seos iseseisva majandus- või kutsetegevusega moodustab tehingust vähemtähtsa osa /..../ Ühekordne tegevus ja tulu saamine ei tohiks tähendada majandustegevust § 34 mõttes.” Kostja enda poolt oma vastusele lisatud materjalidest (kokkulepped krediidisumma väljastamise ja kasutamise kohta) nähtub, et hagejad ei kasutanud laenu majandus- või kutsetegevuses. Vastusele lisatud krediidiliini lepingu nr 04383/25l-1 kokkulepetest krediidilimiidi kasutamise kohta nähtub, et kostjaga sõlmitud krediidilimiidi raamlepingu alusel saadud vahenditest refinantseerisid hagejad teisi, varasemaid laenusid. Krediidiliini raamlepingu tõlgendamisel on määrav, et hagejad füüsilistest isikutest laenusaajatena on tarbijad ja puudub mistahes alus pidada neid majandus- või kutsetegevuses tegutsevateks laenusaajateks, kuna nad ei ole isegi füüsilisest isikust ettevõtjad. Ka kostja ise pole oma vastuses välja toonud, milline see hagejate majandustegevus siis tema meelest on. Hagejad on seisukohal, et ka juhul kui nad oleksid eraisikutena teinud majanduslikult kasulikke tehinguid, ei tähenda see, et selletõttu ei saa neile enam kunagi kohaldada tarbijat kaitsvaid õigusakte. Kostja tõlgenduse kohaselt ei saaks tarbijat kaitsvaid võlaõigusseaduse sätteid enam kohaldada ka näiteks siis kui isikutele kuuluvale kinnisvarale krediidivahenditest tehtavate parenduste maksumus ületab 50 000 eurot. Hagejad peavad vajalikuks juhtida tähelepanu ka VÕS §-le 421, mille kohaselt käesolevas jaos sätestatud tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel. Võlaõigusseadus II kommenteeritud väljaandes on VÕS § 421 kohta selgitatud: ”Paragrahvi eesmärk on kaitsta tarbijast krediidivõtjat tarbijakrediidilepingus sisalduvate tingimuste eest, mis on krediidivõtjale seaduses sätestatud tingimustega võrreldes kahjulikumad. Paragrahviga tagatakse tarbijakaitsedirektiivi (87/102 EMÜ) art 14 lg-s 2 sätestatud nõuete täitmine. /...../ Paragrahvi teine lause keelab ka kokkulepped, millega küll ei kalduta otseselt kõrvale §-des 402 – 421 sätestatust, ent mille abil soovitakse teatavate tarbijakrediidi sätete kohaldamist kunstlikult vältida, eelkõige kokkulepetele nende tegelikust mõttest teistsuguse sõnastuse andmise või ühtse krediidi jagamise teel mitme lepingu vahel.” Ka käesoleval juhul on kostja asunud oma lepingutele andma nimetusi/pealkirju (”Krediidiliini raamleping”), mis ei kattu ühegi seaduses nimetatud lepinguga, et jätta tõlgendamisruumi vastavalt vajadusele. Hagejad juhivad tähelepanu, et kostja ise on rõhutanud ja viidanud, et kostja krediidilepingute üldtingimused KR 2.1 kehtivad kogu lepingule ja sellel lisadele alates raamlepingust ja lõpetades poolte vahel sõlmitud viimase kokkuleppega. Seetõttu tuleb vaadata pooltevahelist õigussuhet tervikuna. Ehk siis üheks lepingu pooleks on kostja ja laenusaajateks abikaasad KL ja VJL. Lepingu tingimused on kostja poolt ühepoolselt kehtestatud „raam“- ja tüüptingimused, milliseid hagejad lepingu sõlmimisel mõjutada ei saanud ning mis neile kui krediidisaajatele ei näe üldse mingeid õigusi ette. Kostja vastuväited rajanevad üksnes pooltevahelise tarbijakrediidilepingu tõlgendamisel krediidilepinguna ega arvesta VÕS § 415 lõikest 2 tulenevaid nõudeid. VÕS II kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et VÕS § 415 on tarbijast krediidivõtja kasuks imperatiivne. Tagastatud krediidi jaotamist erinevatega kohustuste täitmisena iseloomustabki see, et hagejad lähtusid teadmisest, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Hagejatel puudus kontroll ning ka võimalus määrata, millise võlgnevuse katteks kostja tagasi saadud summasid kasutab (kas siis laen, intress, viivis või muu). Leppetrahvi nõue on alusetu, kuna puuduvad leppetrahvi nõudmise eeldused – kostja asus leppetrahvi nõudma enne põhikohustuse sissenõutavaks muutumist. Eeltoodust tulenevalt palusid hagejad hagi rahuldada.
4.27.10.2008. a esitas kostja esindaja kohtule vastuse hagejate arvamusele. Esitatud arvamuse kohaselt on kostja endiselt seisukohal, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on protsessuaalne hagi, milles ei ole võimalik esitada täitmisele antud nõude vastu materiaalõiguslikke vastuväiteid, mistõttu tuleb hagi jätta läbivaatamata. Kostja ei nõustu ka hagejate seisukohaga nagu oleks hagejatega sõlmitud krediidiliini lepingu puhul tegemist mitte 8(18)
2-08-1693 krediidilepingu vaid tarbijakrediidilepinguga. Kostja arvates on hagejate VÕS § 403 lg 2 tõlgendus ebaõige ja vastuolus sätte mõte ja eesmärgiga. Nimelt, „iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks võetavad krediidid ei oleks iseenesest tarbijakrediidilepinguteks VÕS § 402 mõistes... Seaduseandja arvates ei vaja majandus- või kutsetegevust alustav tarbija siiski kaitset nn „suurte krediitide” ehk krediitide puhul, mille netosumma või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind ületab 50 000 eurole vastavat summat.” Seega on kostja seisukohal, et sellistel juhtudel ehk krediidi võtmisel summas üle 50 000 euro ei ole krediidisaaja kaitsmine tarbijakaitsealaste tarbijakrediidi sätete kaudu enam põhjendatud. Seda, et VJL on krediidiliini lepingu sõlmimisel saanud krediiti oma majandus- või kutsetegevuse läbiviimiseks, tõendab muu hulgas ka VJL poolt kostjale laenu taotlemisel esitatud tõendid nagu töövõtulepingud, detailplaneering jne. Hagejad väidavad oma 19.05.2008. a. kohtule esitatud vastuses kostja vastusele, et “võimalikud krediidiotstarbe variandid on kostja enda poolt taotluse blanketile juba enne trükitult valmis kirjutatud ega näita hagejate majandustegevust.” Kostja jaoks jääb selline väide arusaamatuks. Kostja enda poolt on ettevalmistatud laenutaotluse blanketid, mida hageja saab täita oma vabast tahtest tulenevalt. Hagejad ise on väitnud, et „võimalikud krediidiotstarbe variandid”. Seega oli VJL võimalik valida, millist laenu ta võtab ning ta on ise omakäeliselt märkinud, et ta soovib võtta laenu oma majandus- ja kutsetegevuseks. Lisaks sellele on VJL oma laenutaotluse lahtrisse „majandusvõi kutsetegevuse lühikirjeldus” ise omakäeliselt kirjutanud oma majandus- või kutsetegevuse lühikirjelduse. Seega on kostja seisukohal, et hageja ise on korduvalt kostjale kinnitanud, et ta soovib võtta krediiti oma majandus- või kutsetegevuseks ja täpsustanud ka milliseks. Hagejad väidavad, et kostja enda poolt oma vastusele lisatud materjalidest nähtub, et hagejad ei kasutanud laenu majandus- või kutsetegevuses. Kostja ei näe kuidas see asjaolu vastusele lisatud materjalidest nähtub. Samuti ei saa ühe kokkuleppe alusel osa võlgnevusest tasaarvestamine olla aluseks väitele, et laenu ei ole kasutatud majandus- või kutsetegevuseks. Nimetatud kaks asjaolu ei ole kuidagi omavahel seotud ja ühe asjaolu esinemine ei saa kuidagi välistada teist. Hagejad on asunud oma vastuses ka seisukohale, et kostja on oma lepingule andnud nimetust “Krediidiliini raamleping”, mis ei kattu ühegi seaduses nimetatud lepinguga. Kostja sellise seisukohaga ei nõustu. Esiteks, seaduseandja ise on korduvalt asunud seisukohale, et kõigi lepinguid pole seaduses võimalik nimeliselt välja tuua ja ,teiseks, krediidiliini puhul on tegemist majandusterminiga, mis seletab lepingu sisu ja mis on olemas ka kehtivas seadusandluses. Hagejate väide nagu hagejad ei saanud lepingu tingimusi mõjutada ja see ei näe neile kui krediidisaajatele ette mingeid õigusi, on väär. VJL oli igas lepingu sõlmimise staadiumis võimalus läbirääkida lepingu tingimuste kohta, neid täpsustada, muuta ning saada selgitusi. Samuti oli hagejatel igas lepingu sõlmimise staadiumis võimalik loobuda lepingu sõlmimisest, ning hagejate väide nagu ei näeks leping krediidisaajale ette mingeid õigusi on arusaamatu, kuna juba lepingu sõlmimisel sai krediidisaaja õiguse saada krediiti. Kuivõrd VÕS § 415 lg-s 2 sätestatu kohaldamisele ei kuulu, siis on krediidisaaja poolt tasutud summad arvestatud õigesti. Leppetrahvi nõue tuleneb üldtingimuste p-ist 6.2. ja 7.4 ning on seaduslik, põhjendatud ja on selgelt ning õigesti arvutatud. Üldtingimuste p 7.4 kohaselt on krediidisaaja kohustatud krediidilepingu ülesütlemisel tasuma krediidiandjale leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. VJL ei ole tema ning kostja vahel sõlmitud raamlepingust ja kokkulepetest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Üldtingimuste p-st 7.4 tulenevalt on võlgnik kohustatud sissenõudjale tasuma leppetrahvi 20% tagastamata krediidisummalt, milleks on 1 000 000 krooni (5 000 000 x 20% = 1 000 000 kr), mille tasumist on sissenõudja ka võlgnikule 31.07.2007. a. saadetud kirjas nõudnud. Sellest tulenevalt jääb kostja jaoks arusaamatuks hagejate väide nagu oleks kostja leppetrahvi nõudnud enne põhikohustuse sissenõutavaks muutumist. Kostja nõudis hagejatelt leppetrahvi lepingu ülesütlemisel ehk 9(18)
2-08-1693 vahetult peale seda, kui põhikohustus muutus sissenõutavaks. Kostja on seisukohal, et hagi tuleb jätta läbivaatamata.
5.27.10.2008. a esitasid hagejad kohtule oma täiendavad selgitused selle kohta, miks hagejate suhtes tuleb kohaldada VÕS-s tarbija kohta käivaid sätteid ning täiendavad vastuväited leppetrahvile. Krediidiliini raamlepingu nr 04683/25lt punkti 1.3 kohaselt pidi krediidisaaja krediidi saamiseks investeerima kinnisvarasse üksnes 1 100000.- krooni, mis on vähem kui 1⁄4 krediidisummast. Sama palju maksis 2004.a kahetoaline korter. Seega ei ole mitte mingil juhul võimalik väita, et andes krediidisaajale 1 100 000 krooni krediiti, võiks see sellise summaga kinnisvaraäri püsti panna. Isegi juhul kui puuduksid tõendid saadud krediidi tegeliku kasutamise kohta, ei saaks hagejaid pidada kellekski muuks kui VÕS-i tähenduses tarbijaiks. Käesoleva tsiviilasjas nähtub kostja vastuse lisast 6, et krediidiväljastamise kokkuleppe alusel saadud rahast maksti võlgnevusi kohtutäitur U Tärno arvele ja OÜ C laenu katteks, lisast 10, et saadud krediidist maksti JK võlgnevuse katteks, lisast 11 ja 12, et maksti kostjale endale intresside katteks. 13.12.2007 täitmisavalduses on kostja muude nõuete hulgas esitanud sundtäitmisele ka 1 000 000 krooni suuruse leppetrahvi nõude. Krediidiliini raamlepingu nr 04683/251 punkt 6.3 sätestab, et juhul kui lepingus või krediidi väljastamise kokkuleppes sätestatud krediidi tagastamise tähtaja saabumisel on krediidiandja ees täitmata rahalisi kohustusi ning võlgnevust ei ole likvideeritud kümne päeva jooksul arvates krediidi tähtaja saabumisest, on krediidiandja kohustatud tasuma leppetrahvi 20% tähtaegselt tagastamata krediidisummalt. Seega peab võlgnik leppetrahvi rakendumiseks ületama lepingus või krediidi väljastamise kokkuleppes sätestatud tähtaega ning leppetrahvi aluseks ei ole lepingu ülesütlemise teates ühepoolselt krediidiandja määratud tähtaeg. 22.01.2007. a krediidiliini raamlepingu nr 04683/251 lisakokkuleppes nr 4 krediidilimiidi vähendamise kohta, leppisid pooled kokku ka krediidiliini raamlepingu nr 04683/251 lõpptähtaega ja märkisid uueks lõpptähtajaks 08.01.2008. a. Lisaks sellele sätestab Võlaõigusseaduse § 159 lg 2, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Käesoleval juhul ei ole krediidiandja teatanud krediidisaajale, et kavatseb leppetrahvi nõuda. Hageja peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka sellele, et pooltevahelises krediidiliini raamlepingus sisalduv leppetrahvi kokkulepe on tühine TSÜS § 87 alusel. VÕS kommenteeritud väljaandes on § 415 kohaldamise kohta selgitatud järgmist: „Lõike 1 esimeses lauses sätestatud piirangud viivise suurusele välistavad § 421 teise lause kohaselt ka kokkulepete kehtivuse, millega soovitakse piirangutest kunstlikult kõrvale kalduda. Näiteks ei saa krediidiandja seetõttu krediidilepingus asendada viivist leppetrahviga, nähes lepingus ette leppetrahvi lepingust tuleneva rahalise kohustusega täitmisega viivitamise puhuks. Ka selline viivist asendav või viivist täiendav leppetrahvi kokkulepe on TSÜS § 87 kohaselt seadusega vastuolu tõttu tühine.“ Ka käesoleval juhul on lepingus kehtestatud leppetrahv rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise puhuks automaatselt koos viivisega rakenduvana kui krediidisumma tagastamise tähtaega on ületatud. Eeltoodust tulenevalt paluvad hagejad kohaldada käesoleva tsiviilasja lahendamisel tarbijaid kaitsvaid sätteid ja hagi rahuldada.
6.11.11.2008. a esitas kostja esindaja kohtule vastuse hagejate täiendavatele selgitustele, mille kohaselt jääb kostja oma vastuväidete juurde ning on endiselt seisukohal, et hagejaga sõlmitud krediidiliini lepingu puhul on tegemist krediidilepinguga. Ei seadus ega ka erialane kirjandus ei sätesta nõuet, et krediidilepingus või antud juhul krediidiliini raamlepingu ja sellega seotud kokkulepetes peaks olema kirjas, milliseks konkreetseks majandus- või kutsetegevuseks krediit on võetud. VJL esitatud laenutaotlus (pakkumus) loetakse tehtud sellise sisuga, nagu seda kostja kätte sai. VJL soovis kostjaga sõlmida krediidilepingu ja kostja oli sellega nõus. Seega oli poolte tahe sõlmida krediidileping, mida pooled ka tegid ning peamiseks on antud juhul asjaolu, et lepingu sõlmimisel lähtusid pooled sellest, et nad soovivad sõlmida krediidilepingu. Krediidi osalist kasutamist VJL jooksvate võlgade katteks ei saa kuidagi käsitleda alusena, 10(18)
2-08-1693 milles tulenevalt saaks väita, et poolte vahel ei ole sõlmitud krediidilepingut VÕS § 401 lg 1 mõistes. Kostja leiab ka, et leppetrahvi nõue tuleneb üldtingimuste p-ist 7.4 ning on seaduslik, põhjendatud ja on mõistliku aja jooksul hagejale esitatud. Kuna poolte vahel on sõlmitud krediidileping VÕS § 401 lg 1 mõistes, siis ei kuulu VÕS § 415 ja § 421 kohaldamisele ning samuti ei kuulu antud asjas kohaldamisele TsÜS § 87, kuna poolte vahel sõlmitud lepingus võivad pooled leppetrahvis ja selle suuruses lepingu vabadusest tulenevalt kokku leppida ning seadus selles osas mingeid piiranguid pooltele ei sea.
7.20.11.2008. a toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud nõude juurde. VJL võttis laenu selleks, et varasemaid laene refinantseerida. Tal oli kaasomandis tagastamise käigus saadud kinnistu ja ta pidi ostma välja selle. Üldtingimuste p. 7.4 alusel leppetrahvi nõue on alusetu. Leppetrahvist teatati alles lepingu ülesütlemise teates ning hageja peab seda ebamõistlikult kahjustavaks, kuna suurus on liialt suur ja kohaldamise viis vale. Leppetrahvi nõue on alusetu ka seetõttu, et on ebamõistlikult koormav ja hagejal puudus tingimustes võimalus kokku leppida, kostja kasutas seda punkti viiviseid täiendavana. Viiviste arvestusele vastu ei vaidle. Hagejad jäävad hagi juurde, täitemenetlus tuleb lubamatuks tunnistada täiendustes märgitud osas. Kostja esindaja avaldas kohtuistungil, et laenu kasutamine isiklikuks otstarbeks pole tõendatud ning isegi kui oleks, siis ei muuda see põhimõtteliselt vaidluse sisu, kuna laenulepingu allkirjastamisel kinnitasid hagejad, et laen läheb majandustegevuseks. Kui laenuraha kasutati muul otstarbel, siis on lepingut rikutud. Laenulepingu olemus sellest ei muutu. VÕS ja tarbijakaitseseadus möönavad, et võimalik on majandus- ja kutsetegevust arendada mistahes vormis. Keskenduma peab sellele, milleks hageja laenu võttis ning on selge, et hageja võttis laenu majandus-kutsetegevuse arendamiseks. Pole tõendatud, et neile anti ette just sellesisuline blankett. Pangal on olemas ka tarbijakrediidilepingu sõlmimise võimalus ja vastavad blanketid, kuid seda pole täidetud. Pangal pole võimalik juurteni tungida ja kontrollida, millele laen kulus. Kostja hagi ei tunnista, oma seisukohad on kõik avaldatud. Kostja taotlus oli selles, et hagi jäetakse läbi vaatamata seetõttu, et hagejatel ei ole õigust sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi nende poolt toodud tingimustel ja alusel esitatud, selle taotluse juurde kostja ka jääb. Kui kohus hagi läbi vaatamata ei jäta, siis palub kostja jätta hagi rahuldamata.
KOHTU SEISUKOHAD
8.Enne käesolevas asjas vaidlusaluse küsimuse lahendamist, kas vaidlusaluses täiteasjas on hagejate märgitud ulatuses kostja nõude sundtäitmine lubamatu, analüüsib kohus kostja vastuväidet hagi lubatavuse kohta. Kohus nõustub hagejatega, et antud küsimuses tuleb juhinduda Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31.01.2007. a. otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-134-07 väljendatud seisukohast, mille järgi tuleks TMS § 221 lg 1 teatud juhtudel tõlgendada laiendavalt ning lubada võlgnikul esitada hagi ka põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Seda põhjusel, et osade täitedokumentide (eelkõige notariaalselt tõestatud lepingute) puhul ei ole ükski sõltumatu organ poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud. Hagejad nõuavad TMS § 221 lg 1 alusel täiteasjas, kui täitedokumentideks on notariaalselt tõestatud kokkulepped, sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, tuginedes asjaoludele, et täitemenetluses nõutavat viivisenõuet täiteavalduses märgitud ulatuses ja leppetrahvi nõuet ei ole kostjal hagejate vastu tekkinud. Seega ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist ükski sõltumatu organ läbi vaadanud, mistõttu on kohtu hinnangul esitatud alusel nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks lubatav. Eeltoodud põhjusel puudus kohtu arvates alus käesolevas tsiviilasjas läbivaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel.
9.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata, sest ei ole tuvastatud, et kostja nõuaks vaidlustatud 4 618 887 krooni suuruse summa sundtäitmist alusetult.
10.Kohtu poolt on dokumentaalsete tõendite alusel tuvastatud järgmised asjaolud: 11(18)
2-08-1693
13.detsembri 2007. a. dateeringuga AS-i Balti Investeeringute Grupi Pank avalduse (tl 23-30, I kd) ja 08.09.2004. a. notariaalselt tõestatud hüpoteegi ja keelumärke kustutamise kokkuleppe, ühishüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu (tl 120-128, I kd) 30.11.2004. a. notariaalselt tõestatud hüpoteegi ülekandmise ja hüpoteegi muutmise, tagamiskokkuleppe muutmise ja asjaõiguslepingu (tl 129-135, I kd) 05.09.2005. a. notariaalselt tõestatud ühishüpoteegikande muutmise lepingu ja asjaõiguslepingu (tl 163-171, I kd) 11.10.2006. a. notariaalselt tõestatud kaasomanike kasutuskorra kokkulepe, hüpoteekide seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (tl 172-186, I kd) 17.07.2007. a. notariaalselt tõestatud ühishüpoteegi kustutamise, kinnistu mõttelise osa müügilepingu, kasutuskorra kokkulepe, hüpoteekide seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (tl 187-200, I kd) alusel on VJL ja KL suhtes algatatud täitemenetlus 8 389 314,64 krooni ja lisanduva viivise 0,25% tagastamata krediidisummalt päevas kuni nõude täitmiseni (täiteasi nr 022/2007/10798) sissenõudmiseks (tl 31-32, I kd). Asjaolu üle vaidlust ei ole. • 13.08.2004. a esitas VJL AS-ile Balti Investeeringute Grupi Pank kinnisvaralaenu taotluse, milles taotles 4,5 miljoni suuruse krediidisumma saamist olemasolevaks majandus- või kutsetegevuseks, milleks on lühikirjelduse järgi kinnisvarahaldus, arendus, - ehitus. Asjaolu on tõendatud VJL allkirjastatud 12.08.2004. a kinnisvaralaenu taotlusega (tl 10-12). • 08.09.2004. a. sõlmiti AS-i Balti Investeeringute Grupi Pank ja VJL vahel “Krediidiliini raamleping nr 04683/25l“ (tl 10-18; I kd). Asjaolu üle vaidlust ei ole. • 22.01.2007. a. sõlmiti AS-i Balti Investeeringute Grupi Pank ja VJL vahel “Krediidiliini lepingu nr 04683/25l kokkuleppe nr 4“, millega vähendati krediidilimiiti 5 000 000 kroonini ja pikendati lepingu nr 04683/25l lõpptähtaega kuni 08.01.2008. a. (tl 18; I kd). Asjaolu üle vaidlust ei ole. • VJLsoovil kanti AS-i Balti Investeeringute Grupi Pank poolt 404 805.90 krooni kohtutäitur Urmas Tärno arveldusarvele (selgitusega täiteasi nr 052/2004/8660), 870 000 krooni OÜ-u C ja K (selgitusega VJLl aenu katteks), ülejäänud summa VJL arveldusarvele. Asjaolu on tõendatud 08.09.2004. a. krediidiliini raamlepingu nr 04683/25l kokkuleppega krediidisumma väljastamise kohta (tl 113, I kd). • 31.07.2007. a. esitas AS-i Balti Investeeringute Grupi Pank VJL krediidiliini lepingu nr 04683/25l-4 ülesütlemisavalduse (tl 22, I kd). Asjaolu üle vaidlust ei ole. • VJL on tasunud kas ise või kolmandate isikute kaudu AS-ile Balti Investeeringute Grupi Pank Krediidiliini raamlepingu nr 04683/25l ja lisakokkulepetest tulenevate kohustuste täitmiseks 1 641 934.30 krooni. Asjaolu üle ei ole vaidlust (tl 38-40 ja tl 81 ja 82, I kd, tl 220, I kd pöördel). • VJL esitanud AS-ile Balti Investeeringute Grupi Pank OÜ L ja AS-i KG vahel 16.09.2004. a. sõlmitud töövõtulepingu (asjaolu on tõendatud antud töövõtulepinguga L m/ü asuva puurkaevuga seotud seadmete ja nende paigaldusega [tl 15-17, II kd]) OÜ L ja OÜ-u FE vahel 10.09.2004. a. sõlmitud töövõtulepingu elumaja L 41 seinade valmistamiseks (Asjaolu on tõendatud antud töövõtulepinguga [tl 18-22, II kd]) OÜ L ja OÜ-u PK vahel 08.09.2004. a. sõlmitud töövõtulepingu L maaüksuse aluspinna ettevalmistustööde ja asfaltkatte paigaldamiseks (asjaolu on tõendatud antud töövõtulepinguga [tl 23-24, II kd]) OÜ L ja OÜ-u V vahel 15.09.2004. a. sõlmitud töövõtulepingu L Pereelamurajooni maaüksusel rajatavate vee- ja kanalisatsiooni trasside väljaehitamiseks (asjaolu on tõendatud antud töövõtulepinguga [tl 25, II kd]) •
12(18)
2-08-1693 OÜ L ja OÜ-u V vahel 15.09.2004. a. sõlmitud töövõtulepingu L tee 40,41,42 rajatavate elamute vee ja kanalisatsiooni torustike väljaehitamise kohta vundamendi sees (asjaolu on tõendatud antud töövõtulepinguga [tl 26, II kd]) • 04.06.2007. a. teatas AS Balti Investeeringute Grupi Pank VJL poolte vahel sõlmitud krediidiliini lepingu nr 04683/25-4 mittenõuetekohasest täitmisest, andes kahenädalase tähtaja kohustuste täitmiseks ja hoiatades kohustuste täitmata jätmisel lepingu ülesütlemisest. Asjaolu on tõendatud AS Balti Investeeringute Grupi Pank teatega (tl 13, II kd) • 31.07.2007. a. ütles AS Balti Investeeringute Grupi Pank poolte vahel sõlmitud krediidiliini lepingu nr 04683/25-4 üles. Ülesütlemise hetkel oli põhivõlg 5 000 000 krooni. Asjaolu on tõendatud AS Balti Investeeringute Grupi Pank 31.07.2007. a. ülesütlemisavaldusega (tl 22, I kd). Asjaolu üle puudub ka vaidlus (vt tl 222 pöördel). • 08.09.2004. a. AS-i Balti Investeeringute Grupi Pank ja VJL ahel sõlmitud “Krediidiliini raamleping nr 04683/25l lõppes 30.07.2007. a. Asjaolu üle vaidlust ei ole (tl 222 pöördel, I kd).
11.Käesolevas asjas leiab hageja, et kostja poolt alustatud täitemenetlus on osaliselt lubamatu eelkõige seetõttu, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping ning hageja on teinud kostjale makseid pooltevahelise krediidilepingu täitmiseks tarbijana. Seega tuleb kohtu hinnangul kõigepealt lepingu tõlgendamise teel, hinnates lepingu eesmärki ja iseloomu, leida vastus küsimusele, millise sisuga poolte vahelisest 08.09.2004. a. Krediidiliini raamlepinguna pealkirjastatud lepingust tulenevad kohustused hagejal olid ning seejärel saab hinnata, kas kostjal oli õigus nõuda kohustuste täitmist vastavalt pooltevahelisele krediidiliini lepingule või tulnuks tal juhinduda võlaõigusseaduses sätestatud tarbijakrediidilepingute kohta käivatest normidest.
12.Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ist 75 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-ist 29. Hageja väitel nõuab kostja täitemenetluses (täiteasi nr 022/2007/10798) temalt alusetult 4 618 887 krooni tasumist, sest hageja on kostjale kohustuste täitmiseks 26.09.2007. a. tasutud 100 000 krooni arvestanud ebaõigesti leppetrahvi katteks ega ole seda põhivõlgnevusest maha arvestanud. Samuti on kostja saanud hagejalt AH kaudu summa 791 934,3 krooni ja OÜ-u G kaudu summa 750 000 krooni (kokku 1 541 934,30 krooni), mis tuleb lugeda tagastatud krediidisummaks. Kohus on käesoleva kohtuotsuse p-is 10 tuvastanud, et hageja on tasunud kas ise või kolmandate isikute kaudu AS-ile Balti Investeeringute Grupi Pank Krediidiliini raamlepingu nr 04683/25l ja lisakokkulepetest tulenevate kohustuste täitmiseks 1 641 934.30 krooni. Hagejate väitel tulnuks kostjal hageja tehtud maksete ja viivise arvestamisel järgida VÕS § 415 sätestatut, sest hagejate väitel tuleb neid pidada VÕS-i tähenduses tarbijaiks (tl 40, II kd). Nimetatu annab alust järeldada, et hageja hinnangul oli poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidi tingimustele vastav leping. Kostja märgib, et poolte vahel on sõlmitud krediidileping VÕS § 401 lg 1 mõttes ning on nimetatud summad sundtäitmise avalduse esitamisel juba arvesse võtnud ja võlgnevusest maha arvanud vastavalt seadusele ja pooltevahelise lepingu üldtingimuste p-ile 2.10. Kostjale laekunud 1 583 868.63 kroonist on arvestatud 1 551 574.19 krooni lepingu nr 04683/25l-3 ja 32 294.44 krooni teise poolte vahel sõlmitud krediidilepingu nr 0501319/25l-1 võlgnevuse katteks. Tulenevalt seadusest ja üldtingimuste p-ist 2.10 arvestas kostja lepingu nr 04683/25l-3 katteks laekunud 1 551 574.19 kroonist 200 krooni võla sissenõudmisega seotud kulude, 56.91 krooni kohustistasu, 556 672.08 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intressi ja 994 645.20 krooni krediidisumma katteks. Samuti on kostjale 19.07.2007. a. laekunud 1 500 000 krooni, millest 200 050 krooni arvestati lepingu nr 04683/25l võlgnevuse katteks ning ülejäänud summa teise pooltevahelise lepingu täitmiseks (pooltel oli sõlmitud ka teisi krediidilepinguid). Tulenevalt seadusest ja üldtingimuste p-ist 2.10 arvestas kostja lepingu nr 04683/25l-3 katteks laekunud 200 050 kroonist 500 krooni võla sissenõudmisega seotud kulude, 75 000 krooni kokkulepe nr 4 lepingu muutmise tasu ja 124 550 krooni sissenõutavaks 13(18)
2-08-1693 muutunud intressi katteks. Kuivõrd pooled ei vaidle tagastatud summa suuruse üle, vaid sissenõutavaks muutunud kohustuste nõutud summas olemasolu ja täitmise järjekorra üle, siis ei analüüsi kohus hagejate esitatud 14.12.2006. a notariaalselt tõestatud kinnistu mõttelise osa müügilepingu, kaasomanike kasutuskorra kokkuleppe, kokkulepet kinnistut koormava ühishüpoteegi kohta, hüpoteegiga koormamise lepingut ja asjaõiguslepingut (tl 43-59, II kd).
13.Vastavalt TsÜS § 75 lg 1 lausele 2 tuleb juhul, kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, kindlale isikule suunatud tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, siis tuleb vastavalt VÕS § 29 lg-le 4 lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Tulenevalt TsÜS § 75 lg-st 1 peab kohtu hinnangul poolte tahtest lähtuma ka siis, kui on vaja tuvastada, milline õigussuhe on poolte vahel tekkinud. Hagejate väitel maksti saadud laenu arvelt võlgu kohtutäituri U Tärno arvele, OÜ-u C laenu katteks, JK võla katteks ning kostjale intresside katteks (tl 40, II kd) ja hagejad soovisid seoses kinnisvaraturgudel oleva olukorraga kostjalt saadava laenuga kustutada võlgu teiste pankadest võlausaldajate ees (tl 220 pöördel, I kd). Nimetatust saab teha järelduse, et hagejate hinnangul oli vaidlusaluse krediidilepingu sõlmimisel VJL tahe tegelikult suunatud väljaspool majandusvõi kutsetegevust laenu saamiseks ja kuna kostjalt saadud krediidi arvelt maksti võlgu kolmandate isikute eest, siis ei võetud krediiti majandus- või kutsetegevuse eesmärgil. Kohus on käesoleva kohtuotsuse p-is 10 tuvastanud, et hageja avaldas 12.08.2004. a. kinnisvaralaenu taotluses tahet 4,5 miljoni suuruse krediidisumma saamiseks olemasolevaks majandus- või kutsetegevuseks, milleks on lühikirjelduse järgi kinnisvarahaldus, - arendus, - ehitus. Nähtuvalt osundatud taotlusest oli VJL märgistanud ristiga krediidi otstarbena valiku “olemasolevaks majandus- või kutsetegevuseks“ mitte aga taotlusel olevat teist valikut “muuks otstarbeks“. Seega oli VJL väljendanud kostjale tahet majandus- või kutsetegevuseks, täpsemalt kinnisvarahalduseks, arenduseks ja -ehituseks krediidi saamiseks ning käesoleva tsiviilasjas ei ole kohtule esitatud tõendeid, et kostja teadis või oleks pidanud teadma, et VJL soovis tegelikult krediiti oma erahuvides. Kohus leiab, et kinnisvaralaenu taotluse sõnastusest pidi mõistlik isik aru saama nii, et nimetatud taotlusele allkirjade andmise eesmärgiks on lepingu sõlmimine taotluses märgitud tingimustel. Kohus möönab, et tehingu eesmärgi ja iseloomu kindlaks määramisel ei saa hinnata vaid sisemist tahet, vaid tõlgendada tuleb kogu tehingut arvestades seaduses sätestatud tarbija mõiste määratlust. Vastavalt VÕS §-ile 34 on tarbija käesoleva seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 p 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Kohus on käesoleva otsuse p-is 10 tuvastanud, et VJL soovil kanti AS-i Balti Investeeringute Grupi Pank poolt 404 805.90 krooni kohtutäitur U Tärno arveldusarvele (selgitusega täiteasi nr 052/2004/8660), 870 000 krooni OÜ-u C ja K (selgitusega VJL laenu katteks), ülejäänud summa VJL arveldusarvele. Kohtu arvates ei anna aga antud tuvastatud asjaolu alust iseenesest järeldada, et VJL oleks antud maksed teinud st täitnud kostjalt saadud krediidi arvelt kohustusi ülalnimetatud kolmandate isikute ees erahuvides, sest hagejad ei ole tõendanud, et need kohustused on võetud tarbijana st väljaspool oma majandus- või kutsetegevust. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 esimesele lausele peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi 2. lõike järgi esitavad tõendeid menetlusosalised. Kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Vaatamata sellele, et kohus tegi ka hagejate lepingulisele esindajale ettepaneku täiendavalt tõendada, et vaidlusaluse kokkuleppe puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga (tl 220 pöördel, I kd) ning küsis, kas hagejatel on
14(18)
2-08-1693 seoses refinantseeritavate laenude otstarbega midagi täiendada või taotleda, ei pidanud hageja seda vajalikuks (tl 74 pöördel). Kohus on tuvastanud, et VJL on esitanud kostjale 5 töövõtulepingut, mille sisust nähtuvalt on erinevad töövõtjad võtnud kohustusi OÜ-u L ees Rae vallas asuva L kinnistul erinevate ehitusja arendustööde tegemiseks. Hageja esindaja selgitas 20.11.2008. a kohtuistungil, et OÜ L kuulub hagejale ning tegeleb trasside ehitusega. Kuigi hageja ei sõlminud viidatud töövõtulepinguid enda nimel, annab majandustegevuse kinnitamiseks kostjale töövõtulepingute esitamine alust järeldada, et hageja poolt vaidlusaluse krediidilepingu sõlmimine oli seotud tema majandustegevusega mitte aga erahuvidega. Seega ei saa antud asjaoludel pidada VJLVÕS § 34 mõistes tarbijaks ning ei ole põhjendatud tarbijatele ettenähtud kaitsenormide kohaldamine. Kõikidest nendest nimetatud asjaoludest ja TsÜS § 75 lg-st 4 ning VÕS § 29 lg-test 2 ja 4 tuleb järeldada, et poolte vahel sõlmiti VÕS § 401 lg 1 mõistes krediidileping, millele kohaldatakse vastavalt VÕS § 401 lg-le 3 laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega ei kuulu kohaldamisele võlaõigusseaduses sätestatud tarbijakrediidisätted ning kostjal on õigus nõuda lepingust tulenevate kohustuste täitmist vastavalt krediidiliini raamlepingu p-ile 2.6 ja VÕS § 88 lg-tele 8 ja 9.
14.Kohus on käesoleva kohtuotsuse p-is 10 tuvastanud, et pooltevaheline krediidileping lõppes kostjapoolse ülesütlemise tõttu 30.07.2008. a, mille tagajärjel muutus laenu tagasimaksmise kohustus kostja ees sissenõutavaks. Kostja viivise nõue on põhjendatud vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le 1, sest pooltel ei ole vaidlust asjaolude üle, et hageja VJL oli lepingust tulenev raha maksmise kohustus kostja ees ning tulenevalt lepingust (krediidiliini raamleping nr 5.1 ja krediidilepingute üldtingimuste p 7.1) pidi hageja selle kohustuse mittetähtaegse täitmise korral maksma kostjale viivist vastavalt kostja hinnakirjale 0,25% tagastamata krediidisummalt päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja ei ole vaidlustanud hageja poolt tehtud viivise arvestust (tl 74 pöördel ja tl 75, II kd). Seega on kostja sundtäitmisele esitatud viivisenõue 1 662 500 krooni suuruses summas põhjendatud.
15.Kostja on esitanud täitemenetluses hagejatelt sissenõudmiseks ka leppetrahvi nõude 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt vastavalt krediidiliini raamlepingu üldtingimuste p-dele 6.2 ja 7.4. Vastavalt krediidiliini raamlepingu üldtingimuste p-le 7.4. kohustub krediidisaaja lepingu p 6.2. alapunktides nimetatud alusel krediidiandja poolt ülesütlemisel korral maksma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Krediidiliini raamlepingu üldtingimuste p-le 6.2 on sätestatud juhud, mil krediidiandjal on õigus leping erakorraliselt üles öelda. Osundatud lepingu p 6.2.1. järgi on krediidiandjal õigus leping erakorraliselt üles öelda, kui krediidisaaja on lepingust tuleneva maksekohustuse täitmisega viivitanud kokku vähemalt 30 päeva ja krediidiandja on andnud krediidisaajale edutult vähemalt kahe nädala pikkuse täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos hoiatusega, et ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab võla kohest tasumist. Kohus on tuvastanud (p 10), et 04.06.2007. a. on kostja VJL teatanud poolte vahel sõlmitud krediidiliini lepingu nr 04683/25-4 mittenõuetekohasest täitmisest, andnud kahenädalase tähtaja kohustuste täitmiseks ja hoiatanud kohustuste täitmata jätmise puhul lepingu ülesütlemisest. Osundatud teatest nähtuvalt heitis kostja hagejale ette pooltevahelisest lepingust tulenevate maksekohustuste täitmata jätmist märkides, et teate esitamise seisuga on hagejal tasumata intress 295 555,56 krooni, võla sissenõudmisega seotud kulud 300 krooni ja lepingu sõlmimise tasu 75 000 krooni, kokku 370 855,56 krooni. Kohus on kohtuotsuse p-is 10 tuvastanud, et 31.07.2007. a. ütles kostja poolte vahel sõlmitud krediidiliini lepingu nr 04683/25-4 üles. Ülesütlemise hetkel oli põhivõlg 5 000 000 krooni. Seega puuduks kostjal õigus nõuda leppetrahvi juhul, kui hagejad oleks tõendanud, et kostjal puudus alus krediidiliini lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks või ta ei täitnud mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lg 2 sätestatud teatamiskohustust leppetrahvi nõudmisest.
15(18)
2-08-1693 Hagejad pooltevahelise lepingu üleütlemist vaidlustanud ei ole, võttes sisuliselt omaks selle, et kostja poolt lepingu erakorraline ülesütlemine oli õigustatud ja leping lõppes (tl 220 pöördel, I kd). Kuivõrd leppetrahvi nõudmise eelduseks oli krediidiliini raamlepingu üldtingimuste p 7.4 kohaselt lepingu erakorraline ülesütlemine p 6.2 järgi, siis ei oma tähendust see, et krediidiliini raamlepingu lõpptähtaeg leppetrahvi nõudmise hetkeks saabunud ei olnud. Kohus ei nõustu hagejatega, et kostja on kaotanud oma õiguse leppetrahvi nõuda, sest ta ei ole sellest kohustatud isikule teatanud. Kohus leiab, et kostja on selle asjaolu tõendanud 31.07.2007. a. teatega ülesütlemise kohta, milles nõuab 1 000 000 krooni leppetrahvi tasumist (tl 22, I kd). Seega sisaldub leppetrahvi nõudmise teade VÕS § 159 lg 2 tähenduses 31.07.2007. a. kostja ülesütlemisteates. Kuna kostja oli krediidiliini lepingu üldtingimuste p 6.2 alusel üles öelnud ja teatanud hagejale leppetrahvi nõudmisest, siis tekkis hagejal VJL krediidiliini lepingu üldtingimuste p 7.4. alusel kohustus tasuda kostjale leppetrahvi 1000 000 krooni (5 000 000x20%). Kuna hageja on selle kohustuse täitnud osaliselt s.o. summas 99 600 krooni, siis on kostjal õigus nõuda hagejatel vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 ja § 108 lg-le 1 kohustuse 900 400 krooni täitmist. Kohus märgib, et krediidiliini raamlepingu üldtingimuste p 7.4 sätestatud leppetrahvi kokkulepe sisaldub ka pooltevahelise krediidiliini raamlepingu nr 04683/25-4 p- is 6.2, mistõttu on kostjal õigus nõuda leppetrahvi krediidiliini raamlepingu ja krediidi väljastamise kokkulepete ülesütlemisel ka tulenevalt osundatud kokkuleppest. Kohus ei nõustu ka hagejate käsitlusega, justkui ei saaks kostja leppetrahvi nõuda, sest täidetud ei ole krediidiliini raamlepingu p-is 6.3 eeldused. Kohus jääb selle juurde, et kuivõrd kostja nõuab leppetrahvi lepingu erakorralise ülesütlemise puhul, siis tuleneb leppetrahvi nõude alus krediidiliini raamlepingu p-ist 6.2 ja üldtingimuste p-st 7.4 viitega p-ile 6.2. Krediidiliini raamlepingu p-is 6.3. on krediidisaaja kohustus leppetrahvi maksta ka juhul, kui lepingut ei ole küll üles öeldud, kuid lepingu krediidi tagastamise tähtaeg on korraliselt saabunud ja krediidisaaja ei ole 10 päeva jooksul vaatamata rahaliste kohustuste täitmise tähtaja saabumisele, neid täitnud. Seega on osundatud lepingu punktis täiendav alus leppetrahvi nõudmiseks.
16.Hagejate väitel on pooltevahelise lepingu tingimused kostja poolt ühepoolselt kehtestatud “raam“- ja tüüptingimused, milliseid hagejad lepingu sõlmimisel mõjutada ei saanud. Seega on hagejad arvamusel, et krediidiliini raamlepingu tingimuste puhul on tegemist tüüptingimustega VÕS § 35 mõistes. Kostja nimetatuga ei nõustunud ja märkis, et VJL oli igas lepingu sõlmimise staadiumis võimalus läbi rääkida lepingu tingimuste kohta, neid täpsustada, muuta ning saada selgitusi. Asjaolu, et lepingu tingimus on eraldi läbi räägitud ehk, et tingimus ei ole tüüptingimus, pidanuks tõendama kostja, kes oli tingimuse kasutaja. Kostja nimetatu kohta tõendeid esitanud ei ole. Seega lähtub kohus asjaolust, et tingimus leppetrahvi kohta oli kostja tüüptingimus. Vaidlust ei ole selle üle, et tingimus sai pooltevahelise lepingu osaks. Seega tuleb antud asjaolu lugeda tõendatuks. Kohus leiab, et kuivõrd pooled vaidlevad leppetrahvi kokkuleppe üle, siis peab kohus kontrollima antud tüüptingimuse kehtivust ka siis, kui pooled ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.06.2008. a. kohtuotsus kohtuasjas nr 3-2-1-56-08). VÕS § 36 lg 3 kohaselt tuleb võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid kohaldada ka juhul, kui lepingupooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis. VÕS § 44 sätestab, et kui sama seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega laieneb VÕS § 42 lg 3 ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale 16(18)
2-08-1693 ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kui VÕS § 42 lg 3 kohaselt tuleb samas sättes nimetatud tüüptingimused lugeda tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, siis VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. Nii krediidiliini raamlepingu kui ka krediidilepingute üldtingimuste p 7.4 kohaselt on krediidisaaja kohustatud krediidiandja poolsel lepingu ülesütlemisel tasuma krediidiandjale leppetrahvi 20% tähtaegselt tagastamata krediidisummalt. Kohus on käesoleva kohtuotsuse p-is 10 tuvastanud, et kostja ütles pooltevahelise krediidilepingu üles ja, et hagejad oli lepingu ülesütlemise hetkeks võlgu krediidisumma 5 000 000 krooni. Kohus on ka tuvastanud, et kostja on esitanud 31.07.2007. a. ülesütlemisteates leppetrahvi tasumise nõude (tl 22, I kd). VÕS § 158 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohus leiab, et kostja poolt krediidiliini raamlepingus ja krediidilepingute üldtingimustes märgitud leppetrahvi määr ei ole ebamõistlikult suur. Hagejad ei ole vaidlustatud nendepoolsed lepingu rikkumist. Kohus arvestab leppetrahvi määra mõistlikkuse hindamisel asjaoluga, et tulenevalt poolte vahel sõlmitud kokkulepetest kohustus kostja võimaldama VJLule krediiti 5 000 000 krooni (viimane krediidilimiidi summa), määrates ära vaid krediidi tagastamise lõpptähtaja. Seega puudus hagejal kohustus tagastada põhivõlga periooditi. Kohtu hinnangul kandis kostja seoses nimetatud asjaoluga kõrgendatud riski krediidisaaja lepingu rikkumise juhuks arvestades krediidisumma märkimisväärset suurust. Ka asjaolu, et hagejad olid andnud kohustuste täitmiseks tagatise, ei võimalda teha järeldust, et leppetrahvi määr 20% tagastamata krediidisummalt oleks ebamõistlik, sest ka tagatiste realiseerimise võimaliku ebaõnnestumise riski kannab kostja. Tulenevalt eeltoodust ei ole kohtu arvates pooltevaheline kokkulepe leppetrahvi kohta tüüptingimusena VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühine.
17.Hagejate väitel on kostja leppetrahvi nõue tühine vastavalt TsÜS §-ile 87, sest pooltevahelises lepingus on kehtestatud leppetrahv rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise puhuks automaatselt koos viivisega rakenduvana kui krediidisumma tagastamise tähtaega on ületatud. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et VJL näol ei olnud vaidlusaluste kohustuste võtmisel tegu tarbijaga, siis puudub alus vaidlusaluse kokkuleppe tühisuse tuvastamiseks vastuolu tõttu tarbijakrediidilepingut reguleerivate normidega. Kohus leiab eeltoodu alusel, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
18.Vastavalt TsMS § 386 lg-le 4 tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Käesolevas tsiviilasjas on Harju Maakohtu 05.02.2008. a. määrusega tsiviilasjas nr 2-08-1693 hagi tagamise abinõuna kohaldatud täiteasjas nr 022/2007/10798 täitemenetluse peatamist. Kuna käesolevas asjas jääb hagejate nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata, siis tuleb TsMS § 386 lg 4 alusel Harju Maakohtu 05.02.2008. a. määrusega kohaldatud hagi tagamine tühistada.
19.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 165 lg 3 analoogia alusel solidaarselt hagejate kanda. Kostja võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.
17(18)
2-08-1693
Kaija Kaijanen Kohtunik
18(18)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.