Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

2-23-6206

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

2-23-6206 sõjategevus ei võimaldanud lepingus kokkulepitud tegevuste läbiviimist internetiühenduse puudumise, varjumise jms tõttu. Olukorra lahendamiseks pidas võlgnik võlausaldajaga läbirääkimisi, et selgitada välja edaspidine teenuse osutamise võimalikkus. Võlgnik ei esitanud lepingu rikkumise teadet ja jätkas heauskselt, ilma teenust saamata esitatud arvete tasumist. Võlgnik ei ole andnud deklaratiivset võlatunnistust. Viidatud e-kirjas vastas võlgnik üldsõnaliselt, kuivõrd võlausaldaja hoidis ilma õigusliku aluseta kinni arenduse koodi ja rikkus seeläbi lepingut. Lepingu kohaselt kuulub kogu tarkvara ja võlausaldaja muu töö tulem võlgnikule. Viidatud kood mõjutas oluliselt võlgniku nõude osas vaidluse mõistlikku lahendamist, kuna antud koodiga sai võlausaldaja halvata võlgniku veebiportaali toimivust.

2-23-6206 pankrotiavalduse esitamise ajal sissenõutavaks muutunud ja mida ei ole kajastatud kohustustena majandusaasta aruannetes ja viimases bilansis. Võlgniku maksejõulisuse hindamisel ei arvestata kohustusi, mis ei ole pankrotiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud. Tegemist on nõuetega, mille omanikud suure tõenäosusega kohtusse pankrotiavaldusega ei pöördu, kuna nõuded ei ole kohustustena kajastatud ja neid ei tule maksejõuetuse hindamisel hinnata sissenõutavaks. Seejuures on võlgniku omanik investori I ja investori II tegelik kasusaaja. Võlgniku omanikul on vastavalt konverteeritava laenuinstrumendi lepingule võimalus konverteerida enda laen osadeks või nõuda laenu tagasimakset. Hetkel võlgniku omanik tagasimakseid ei nõua. Seega puuduvad võlgnikul muud tulevikus sissenõutavaks muutuvad võlad peale võlausaldaja ning Maksu- ja Tolliameti nõude. Võlgnik on pikka aega aktsepteerinud võlausaldaja esitatud arveid ja neid tasunud, olenemata sellest, et tegelikult teenust ei saadud, kuna sõjategevus Ukrainas ei võimaldanud lepingus märgitud tegevuste läbiviimist. Juhul, kui võlausaldajal on võlgniku vastu nõue, ületab võlgniku varade väärtus võlgade summat. Mh on võlgniku juhatuse liige kinnitanud valmidust tasuda vaidluse lõppemiseks kokkuleppeline summa (15 000 eurot). Kuna võlgnikul puuduvad muud võlad, ei ole pankroti väljakuulutamiseks käesoleval hetkel piisavalt alust ja pankrotiavaldus tuleb jätta rahuldamata.

2-23-6206 Ajutine pankrotihaldur palus audiitorbüroo eksperdil ja eksperdil UVl selgitada võlgniku tarkvara/platvormi kui immateriaalse vara hindamist. Ekspertide sõnul on platvormi teoreetiline väärtus rahavool põhinev – tulevikus genereeritavate rahavoogude nüüdisväärtus, millest on maha arvatud kulud, et arendus saaks valmis. Platvormi kui immateriaalse vara väärtuse juures on olulise tähtsusega selle idee ja kasutatavus tulevikus, mida hindavad võimalikud ostjad ning misläbi tekib platvormi turuväärtus. Hetkel ei pidanud kumbki ajutise halduri poolt küsitletud ekspertidest konkreetse platvormi kiirhindamist võimalikuks, kuna see ei pruugi antud kontekstis olla otstarbekas ja tegu on aeganõudva ning kuluka protsessiga (väärtuse hindamise tasu jääb vahemikku 5000–10 000 eurot). Võlgniku platvormi arenduseks tehtud kulutused on arvesse võetud ja kajastatud õigesti ning neid on ka nõuetekohaselt amortiseeritud. Platvormi väärtuse oluliseks alla hindamiseks hetkel alused puuduvad, sest investeeringutega minnakse edasi, samuti näevad omanikud arenduses ja idees perspektiivi. Maakohtu määrus ja põhjendused

2-23-6206 rahas ning selleks ei ole võlgnikul vahendeid. 01.01.2024 seisuga saab sissenõutavate kohustuste summa kohtule esitatu kohaselt olema suurem kui 500 000 eurot. Võlgnikul puudub võimalus täita oma kohustusi majandustegevuse kaudu. Võlgnik on iduettevõte, mis teeb alles ettevalmistusi majandustegevuse alustamiseks ega teeni veel tulu. 2020. a ning 2021. a majandusaasta aruannetes ei ole müügitulu kajastatud ning võlgnikul ei olnud müügikäivet ka 2023 II kvartalis. Müügitulu ei nähtu ka järgnevate perioodide raamatupidamisarvestustes. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

2-23-6206 on kinnitanud nende õigsust. Kohus ei ole toonud esile, et võlgniku immateriaalse vara kajastamine raamatupidamises on väär. Maakohus järeldas vääralt, et juba sõlmitud investeerimiskokkuleppeid võlgniku ees ei täideta. Võlgniku ja investori I vahel on sõlmitud konverteeritav laenuleping, millega investor I võttis kohustuse võlgniku rahastamiseks ja peab maksma laenusumma välja hiljemalt 31.12.2023. Investor I andis võlgnikule tegevuse rahastamiseks laenu ning reserveeris endale õiguse omandada väljamakstud laenu alusel osalust võlgnikus. Investor I on näidanud huvi juba väljamakstud laenu konverteerimiseks võlgniku osakapitaliks. Investeerimiskokkuleppe kohaselt on võlgnikul veel 228 330 euro suurune nõue investori I vastu ning viimane on näidanud valmisolekut selle tasumiseks. Maakohus leidis ebaõigesti, et võlgnikul on investorite ees võlad. Investoritelt saadud summad on laenud, mille tagastamise tähtaeg ei ole saabunud ega saabu lähiajal. Lisaks on investoritel võimalik valida laenu tagasimaksmise asemel antud laenu konverteerimine võlgniku osakapitaliks ning seda on juba osaliselt ka tehtud. Maakohus jättis vääralt investori I kinnituse võlgniku rahaliste kohustuste täitmise kohta arvestamata. On arusaamatu, kuidas on tegelike kasusaajate kaudu seotud osapoolte vahelised tehingud vähem adekvaatsed, kui mitteseotud osapoolte vahel. Tegelik kasusaaja soovib tagada ettevõtte parima käekäigu ja rahastab seetõttu ettevõtet. Arvestades, et investor I on teinud investeeringuid enam kui 270 000 euro ulatuses, ei ole tal põhjust investeeringuid katkestada. Seejuures jätkas investor I võlgniku eest maksete tegemist ka pärast ajutise halduri nimetamist. Kinnituskirjaga võttis investor I kohustuse tasuda võlausaldaja nõue, kui võlausaldaja esitab täitmisavalduse, ning on eraldanud võlgniku kohustuste täitmiseks 50 000 eurot. Võlausaldaja nõude saab rahuldada ilma võlgnikku koormava pankrotimenetluseta sundtäitmise raames. Maakohus leidis vääralt, et võlgnik ei saa täita oma kohustusi majandustegevuse kaudu. Võlgnik ei saa olla maksejõuetu pelgalt seetõttu, et paar arvet on tasumata. Pangakonto seis ja müügitulu ei ole ainsad vahendid ettevõtte kohustuste täitmiseks. Tehnilist platvormi arendaval alustaval ettevõttel ei saa olla kohe alguses müügitulu ning tema tegevust rahastatakse muudest vahenditest, sh investeeringute kaasamisest. Juhul, kui võlgnikul ei ole ajutiselt vahendeid enda kohustuste täitmiseks, ei anna see alust pankroti väljakuulutamiseks. Seega ei ole võlgnik maksejõuetu PankrS § 31 lg 1 ja PankrS § 1 lg 2 tähenduses. Lisaks ei esine maksejõuetuse eelduseid PankrS § 31 lg 11 ja lg 12 alusel.

2-23-6206 investeeringu väärtuse tõendamiseks. Samuti on ajutine haldur leidnud, et tarkvara müük võib osutada keeruliseks. Võlgniku maksejõuetuse hindamisel tuleb arvestada nii peatselt sissenõutavaks muutuvaid kohustusi investorite ees kui ka investorite maksevõimet. Kuna nii võlgniku kui ka investorite tegelik kasusaaja on PP, ei ole võlgniku rahastamine usaldusväärne. Investoritel olid 2022. aastal makseraskused. Samuti on neil esitamata viimase viie aasta majandusaasta aruanded. Seega ei ole võimalik kinnistuskirjas esitatut kontrollida. Võlgniku juhatuse liikme antud kinnitus ei ole võrdsustatud pandi või garantiiga ning võlgniku osakapitali suurendamise otsus on tühine. Kui investoril I oleks raha võlgniku tegevuse jätkamiseks, oleks saanud selle kanda võlgniku pangakontole, millega oleks võlgniku vara ületanud võlausaldaja kohustusi. Väidetavat laenu konverteerimist osakapitaliks ei toimunud, sest võlgnik suurendas oma osakapitali seadusevastaselt. Kuna võlgnik on sissemakseta asutatud osaühing, millel on võlausaldaja kaitse eesmärgil äriseadustiku (ÄS) § 5201 lg 3 järgi keelatud osakapitali suurendamine või vähendamine, on võlgniku 03.08.2023 osanike otsus, millega suurendati võlgniku osakapitali ning võõrandati see investorile I, ÄS § 1771 lg 1 järgi tühine.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

2-23-6206 PankrS § 1 lg-s 2 sisaldub n-ö likviidsus- ehk maksevõimetest, mille kohaselt on isik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid. Hindamaks, kas võlgnik on selle järgi maksejõuetu, tuleb esmalt välja selgitada võlgniku maksejõuetuse hindamise hetkel sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused ja teha kindlaks kõik sel hetkel võlgniku kasutuses olevad likviidsed vahendid ning seejärel hinnata, millise osa saab võlgnik täita olemasolevate likviidsete vahenditega ning kas osaühingust võlgnikul on võimalik pankrotiavalduse esitamiseks ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud pankrotiavalduse esitamise tähtaja (20 päeva) jooksul saada juurde nii palju likviidseid vahendeid, et nendega kõik sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused täita. Seejuures tuleb maksejõuetuse väljaselgitamisel lähtuda üksnes neist rahalistest nõuetest võlgniku vastu, mida võlausaldaja reaalselt soovib ja saab maksma panna, st nõuetest, mis tegelikult võlgniku maksevõimet ohustavad. Olemasolevate likviidsete vahendite all tuleb peamiselt arvesse võtta raha – sularaha ja maksekontol, aga ka tähtajalisel hoiusel olevat raha ning väärtpabereid, mille kohta on olemas kohese tagasiostu kohustus (vt ka pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (195 SE) seletuskiri, lk 32–36). PankrS § 1 lg-s 3 sisaldub n-ö bilansitest, mille kohaselt on juriidiline isik maksejõuetu, kui tema vara ja kohustuste võrdluses selgub, et ta ei suuda täita olemasoleva vara arvel oma kohustusi (ülevõlgnevus) ega suuda mõistliku aja jooksul seda olukorda ületada (muuta oma varade ja kohustuste vahekorda selliseks, et olemasolevad varad ületavad kohustusi). Seejuures tuleb kohustustena arvestada kõiki võlgniku vastu olevaid nõudeid, sh neid, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud ja mille puhul ei ole teada, kas need esitatakse. Varana saab arvestada võlgnikule kuuluvaid asju ja õigusi, sh nõudeid, mille täitmise tähtpäev ei ole saabunud, samuti sissemakseta asutatud osaühingu osaniku tegemata sissemakset. Vara väärtust hinnates tuleks lähtuda asjade ja õiguste likvideerimisväärtusest (väärtusest, mis oleks võimalik selle eseme eest saada mõistliku aja jooksul võõrandades) (vt ka pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (195 SE) seletuskiri, lk 36–40). Riigikohtu praktika kohaselt saab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel võlgniku maksejõulisuse hindamisel PankrS § 1 lg 2 või 3 järgi arvestada eelkõige võlgniku juba sissenõutavaks muutunud kohustustega. Võlgniku kohustusi, mille täitmise tähtpäev ei ole pankrotiavalduse esitamise ajaks saabunud, saab kohus arvestada võlgniku maksejõulisuse hindamisel siis, kui need muutuvad ettenähtavas lähemas tulevikus kindlasti sissenõutavaks. Kui kohus kuulutab pankroti välja tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi arvestades, peab kohus mh põhjendama, milliste asjaolude alusel ta leiab, et sissenõutavaid kohustusi arvestades ei ole võlgnik tulevikuks kokkulepitud täitmise tähtpäeva saabudes võimeline ka neid nõudeid rahuldama. Seejuures ei ole maksevõime hindamisel tähtsusetud ka võlgniku vastuväiteid võlausaldaja nõudele. Olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu, peab kohus hindama võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, on võlgnik maksejõuetu, ning seejärel tuleb hinnata, kas maksejõuetus on püsiv (vt RKTKm 22.02.2017, 3-2-1-163-16, p-d 13, 16 ja 17).

2-23-6206

Võlausaldaja tõi avalduses esile, et tal on võlgniku vastu 01.10.2019 sõlmitud tarkvara arenduse ja konsultatsiooniteenuse osutamise raamlepingust ja selle lisast 3 (dtl 20–38) tulenev rahalise kohustuse täitmise nõue 20 100 eurot (3×6700 eurot ajavahemikel 01.04.2022–30.04.2022, 01.05.2022–31.05.2022 ja 01.06.2022–30.06.2022 osutatud teenuse eest) ja rahalise kohustuse rikkumisest tulenev leppetrahvinõue 2010 eurot (3×670 eurot), s.o kokku 22 110 eurot, millele lisandub viivis. Võlausaldaja esitas kohtule nõude kinnituseks lepingu ja selle lisa (dtl 20–38), nende alusel võlgnikule esitatud kolm arvet (dtl 51–56) ning arvete maksmist puudutava e-kirjavahetuse (dtl 39–43). E-kirjavahetusest nähtub, et võlausaldaja palus e-kirja teel korduvalt arvete tasumist, millele võlgnik ei vastanud, ning teatas 06.07.2022, et on sunnitud teenuse osutamise alates järgnevast nädalast lõpetama, mispeale vastas võlgnik 20.07.2022 „Lõpetame omavahelise koostöö, kuniks leiame võimaluse jätkata, sest üks meie peamistest rahastajatest on sattunud tõsistesse finantsraskustesse ja see põhjustab ka meile likviidsusprobleeme. Samuti püüame välja mõelda lahendust tasumata võlgnevusega tegelemiseks“ ning selgitas samal päeval täiendavalt „Paraku ei ole mul asjadest paremat ülevaadet, sest ootan juba kaks kuud investorite makseid, mille kohta igal nädalal tuleb lubadus, et makse tehakse järgmisel nädalal. See on ühtlasi põhjus, mis me ei ole teile vastanud – tahtsime vastu kirjutada, kui saame positiivseid uudiseid / maksed ära teha. Vaatan sel nädalal meie tegeliku olukorra üle, et asjade seisust aru saada“. Seega ei esitanud võlgnik arvete saamisel teenuse osutamise kohta ühtki vastuväidet ning leidis alles 29.03.2023, s.o pärast võlausaldajalt pankrotihoiatuse saamist, et võla suurus tuleb selgeks vaielda (dtl 126) ning esitas siinses menetluses põhistamata väited selle kohta, et võlausaldaja ei osutanud talle vaidlusalusel ajavahemikul kokkulepitud mahus teenuseid. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna võlgniku vastuväited alust järeldada, et võlausaldajal ei oleks võlgniku vastu nõuet. Seejuures on ka võlgnik vaielnud vastu üksnes võla suurusele ega ole väitnud, et võlga üldse ei oleks. Võlgniku vastuväidete valguses ei saa aga järeldada, et võlausaldaja ei oleks siinses menetluses piisavalt põhistanud ja tõendanud, et tal on võlgniku vastu väidetud suurusega nõue. Ainuüksi asjaolu, et 24.02.2022 algas Ukrainas sõda, ei anna ülalviidatud e-kirjavahetuse valguses alust arvata, et võlausaldaja ei osutanud vaidlusalusel ajavahemikul võlgnikule kokkulepitud mahus teenuseid. Ka sellest, et võlausaldaja oli 23.03.2023 võlgnikule pankrotihoiatust saates ja 14.07.2023 e-kirjas kompromissina nõus, et võlgnik tasub võlast 15 000 eurot ja hüvitab õigusabikulud (dtl 125 ja 318–319), ei saa järeldada, et võlausaldaja nõue oleks tegelikult väiksem, ja seda ettepanekut tuleks nõude suurust tuvastades arvestada. Kompromissiettepanekuid tehakse teadupärast vastastikuste järeleandmise teel ja sellest ei saa teha järeldusi nõude tegeliku põhjendatuse kohta. Seega võis maakohus arvestada, et võlausaldajal on võlgniku vastu avalduses märgitud suurusega nõue. Igal juhul sai maakohus võlgniku maksevõimet hinnates arvestada seda, et võlausaldajal on võlgniku vastu 13 400 euro suurune nõue. Sellises ulatuses on võlgnik siinses kohtumenetluses ise tunnistanud võlausaldaja nõuet enda vastu. Samuti on sellises ulatuses tuvastanud nõude ajutine haldur oma aruandes (dtl 197) ja sellise suurusega lühiajaline kohustus nähtub ka võlgniku 2022. a raamatupidamise aastaaruandest (esitamata majandusaasta aruande osa, dtl 280). Seega saab igal juhul võlgniku maksevõimet hinnates arvestada seda, et võlausaldajal on võlgniku vastu 13 400 euro suurune nõue.

2-23-6206 Võlgniku 20.06.2023 seisuga koostatud bilansist (dtl 274) nähtub, et võlgnikul on käibevarasid 1193 euro väärtuses ja põhivara 152 731 euro väärtuses. Ajutise halduri aruande kohaselt oli võlgniku pangakontode saldo kokku 1193,27 eurot ning põhivarana olid kajastatud tarkvarasse tehtud investeeringud (250 000 eurot), mille jääkväärtuseks oli märgitud 152 731 eurot (dtl 196). Seejuures vastas ajutise halduri hinnangul immateriaalse vara kajastamine raamatupidamise reeglitele (dtl 302–303). Muud vara bilansist ei nähtu. Ringkonnakohtu hinnangul saab ülalnimetatud varast pidada likviidseks üksnes võlgniku pangakontol olevat raha. Arendamisjärgus tarkvara ei ole likviidne vara, mille arvel saaks ettenähtavas tulevikus täita võlgniku sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi. Seetõttu jättis maakohus õigesti arendamisjärgus tarkvara väärtuse võlgniku maksevõimet PankrS § 1 lg 2 alusel hinnates arvesse võtmata.

2-23-6206 need ei katnud ilmselt kõiki võlgniku kulusid. Igal juhul oli võlgniku maksevõime hindamise ajaks olukord selline, et võlgniku pangakontol olnud rahast ei piisanud võlausaldaja nõude rahuldamiseks. Kuigi konverteeritava laenuinstrumendi lepingu alusel oli investoritel võlgnikule hindamise aja seisuga üle andmata laen/investeering 241 330 euro ulatuses, ei saa sellest järeldada, et võlgnikul oli enne pankroti väljakuulutamist piisavalt likviidset vara oma kohustuse täitmiseks või võimalus seda lähitulevikus saada. Seejuures ei ole selge, kas ja millises ulatuses sai võlgnik nõuda lepingu alusel investoritelt maksete tegemist. Iseenesest oli konverteeritava laenuinstrumendi lepingu järgi investeeringu kogumaht küll 750 000 eurot ning ligi 4-aastane investeeringuperiood lõppes 31.12.2023. Eeltoodust ei saa aga järeldada, et võlgnikul oli õigus nõuda investoritelt 2023. aasta jooksul seni laenuna üle kandmata ulatuses investeeringu tegemist, sest raha tuli välja maksta igakuiste maksetena vastavalt kokkulepitud tingimustele ja eesmärkide saavutamisele. Seda, kas ja millistes tingimustes leppisid võlgnik ja investorid investeerimisperioodi lõpus täpsemalt maksete tegemises kokku, ei ole võlgnik esile toonud. Arvestades seda, et investorid lõpetasid pankrotiavalduse esitamise järel maksete tegemise, saab järeldada, et võlgnik ja investorid ei leppinud edaspidi maksete tegemises kokku või otsustasid ühiselt maksete tegemise peatada. Ka juhul, kui võlgnikul oli lepingu alusel õigus nõuda 2023. a lõpuks seni tasumata investeeringu tegemist, pidi maakohus hindama, kas võlgniku nõude täitmine (raha laekumine) oli lähitulevikus tõenäoline. Arvestades seda, et investor II ei olnud pärast 2021 makseid teinud, võlgnik tunnistas võlausaldajale arvete esitamise järel 2022 suvel enda ja investori likviidsusprobleeme, ning investor I lõpetas pankrotiavalduse esitamise järel võlgnikule lepingu alusel maksete tegemise, ei saanud maakohus pidada tõenäoliseks, et investorid jätkavad lepingu alusel maksete tegemist. Eeltoodut ei muuda ka investori I juhatuse liikme PPi 03.08.2023 kinnituskiri (dtl 337), milles ta kinnitab, et investoril I on olemas rahalised vahendid konverteeritava laenuinstrumendi lepingu täitmiseks ja valmidus lepingut täita. Arvestades seda, et kinnituse andis PP, kes oli samal ajal ka võlgniku osanik ja juhatuse liige, ei saa tema kinnitust pidada ka usaldusväärseks, sest PPil oli selge huvi välistada võlgniku pankroti väljakuulutamine hoolimata võlausaldajale tasumata võlast. Ka sellest, et PP kandis investori I kaudu pärast võlgnikule maksete tegemise lõpetamist võlgniku muid kulusid (dtl 342–344), ei saa järeldada, et võlgnikul ei olnud likviidsusega probleeme. Pigem saab sellest järeldada seda, et võlgniku asemel tehtud maksete ulatuses oli võlgnikul veel rahalisi kohustusi teiste võlausaldajate ees ning tema asemel maksete tegemise järel võis võlgnikul tekkida nende asemel investori I ees rahalisi kohustusi, mille täitmiseks ei olnud võlgnikul likviidset vara. Samuti ei näita võlgniku likviidsust asjaolu, et investor kandis enda eraldi pangakontole (deposiiti) 55 000 eurot selgitusega „Bailsman – next tranch reserv“ (dtl 338–340). Iseenda pangakontole raha ülekandmisest ei saa järeldada võlgnikule makse tegemist ega seda, et võlgniku likviidsusprobleem on või saab lahendatud. Kui investor I oleks soovinud jätkata investeerimist, siis oleksid ta seda ka teinud ning sellega oleks võlgniku likviidsusprobleem saanud lahendatud. Seda ei ole aga investor I teinud. Seetõttu ei saanud maakohus arvestada, et võlgniku likviidsusprobleem on ajutine ning laheneb investorite lähitulevikus tehtavate maksete abil.

2-23-6206 Ka maakohtul ei olnud seetõttu vaja hinnata, kas võlgnik võib olla ka PankrS § 1 lg 3 tähenduses maksejõuetu, sh võtta arvesse võlgniku võimalikke tulevikus sissenõutavaks muutuvaid rahalisi kohustusi. Võlgniku maksevõime hindamisel PankrS § 1 lg 2 järgi ei olnud tähtsust sellel, kas ettenähtavas tulevikus olid sissenõutavaks muutumas ka konverteeritava laenuinstrumendi lepingu alusel investorite nõuded võlgnikule üleantud laenusumma ulatuses. Likviidsustesti korral hinnatakse üksnes võlgniku sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi ja nende katteks olevat likviidset vara. Ka juhul, kui likviidsustesti korral saaks mh arvestada võlgniku lähitulevikus sissenõutavaks muutuvaid rahalisi kohustusi, ei oleks praegusel juhul olnud maakohtul alust nimetatud kohustusi arvestada, sest nende sissenõutavaks muutumine ja võlgnikult nõudmine ei olnud kindel. Kuna konverteeritava laenuinstrumendi lepingu p-de 1.1–1.3 järgi tuli hiljemalt 01.01.2024 vastavalt investori valikule konverteerida laen osadeks või maksta koos intressiga tagasi, võis 01.01.2024 muutuda sissenõutavaks investoritele laenu tagastamise või laenu osadeks konverteerimise kohustus. PP avaldas ajutisele haldurile, et ta ei nõua hetkel tagasimakset investorite nimel (dtl 197). Samuti kinnitas PP kinnituskirjas (dtl 337), et ta on investori I esindajana vähemalt osaliselt huvitatud laenu konverteerimisest osakapitaliks. Seega ei saanud maakohus võlgniku maksevõimet hinnates olla ka kindel, et nimetatud kohustused muutuvad ettenähtavas tulevikus sissenõutavaks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.