(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm
Määruse tegemise aeg ja koht 15.08.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-10699
Kohtuasi
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus X paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.07.2024 ja 16.07.2024 määrused
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (vastustaja): Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399, aadress J.Sütiste tee 19, 13419 Tallinn, e-post: XXX) Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Mariann Tusti (e-post:XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 13.07.2024 ja 16.07.2024 määrused jätta muutmata. X määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.
2-24-10699 Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas 13.07.2024 Harju Maakohtule taotluse, mille kohaselt palus rakendada X (puudutatud isik) suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutada ta psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni esialgu 4 päeva ja seejärel pikendada ravi 40 päevani.
1.1.Avalduse kohaselt ja sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et puudutatud isik viibib SA PERH Psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil kolmandat korda. Varasemast on teada, et puudutatud isik viibis kümmekond aastat tagasi rasedana ravil Austraalias psühhiaatriakliinikus ägeda psühhoosi tõttu. Pärast haiglaravi kasutas enda sõnul lühiajaliselt toetusravi, seejärel katkestas selle ega pöördunud enam psühhiaatri vastuvõtule. Augustis 2019 hospitaliseeriti puudutatud isik kiirabiga esmakordselt Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikusse, tema käitumine oli ebaadekvaatne, puudutatud isikul kirjeldati kõrgenenud meeleolu, erinevate suurusluulu ja tähendusluulumõtete esinemist ning puudulikku haiguskriitikat. Puudutatud isikul diagnoositi mania psühhootiliste sümptomitega (F30.2). Puudutatud isik jätkas ravi ambulatoorselt, kuid vähendas omavoliliselt toetusravi annuseid, katkestas selle ning oli seetõttu periooditi mitu kuud ravita. Viimati viibis puudutatud isik psühhiaatrilisel haiglaravil 20.06 - 05.07.2021. aastal, kui kutsus endale kiirabi, sest ei julgenud oma koju sisse minna, kartes, et ta tapetakse ära. Puudutatud isiku mõttekäik oli kohati arusaamatute seostega, avaldas paranoilist kahjustus- ja mürgistusluulu, vihjamisi ka suurusluulu. Kuna üldjoontes oli puudutatud isik rahuliku, abiotsiva olekuga ja nõustus haiglaraviga, siis jäi ta esialgu ravile oma nõusolekul, kuid peagi nõudis puudutatud isik koju laskmist, ei allunud korrale, sõimas personali, keeldus ravimitest ning oli ähvardava käitumisega. Seetõttu jätkati valvearsti otsusel raviga puudutatud isiku tahtest olenematult. Haiglaravi foonil puudutatud isiku psühhootilised sümptomid taandusid ning tema käitumine muutus tasakaalukamaks. Puudutatud isik jäi psühhiaatri ambulatoorsele jälgimisele. Ambulatoorselt on puudutatud isikul alates 2022. aastast diagnoositud remissioonis bipolaarset meeleolu häiret (F31.7).
1.2.Viimati pöördus puudutatud isik psühhiaatri vastuvõtule 10.07.2024, kus tema elukaaslane avaldas, et puudutatud isiku psüühiline seisund on olnud valdavalt stabiilne, kuid hiljuti oli esinenud kõrgema aktiivsusega - kirjelduse kohaselt hüpomanikaalne periood, umbes nädala vältel (magas vähe, tegi palju plaane), episood taandus ravita. Kuna puudutatud isik oli toetusravi katkestanud, siis haiguse ägenemise ennetamiseks ravi taasalustati. Käesolevalt suunati puudutatud isik Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvetuppa polikliiniku valveõe poolt. Valvetuppa tuli puudutatud isik oma elukaaslase saatel, kelle sõnul on ta ravist siiski loobunud, ei maga, esinevad vahetuvad tundepuhangud, tema impulsiivsus on tõusnud – mõelnud maja põlema panna, kõndinud vihmas, läinud naabrite juurde. Elukaaslasel hirm nendega koos elavate 4 lapse pärast, sest arvab, et puudutatud isik võib teha midagi ootamatut. Valvetoas oli puudutatud isik räsitud välimusega, püsimatu, kõikuva emotsionaalsusega – ärritunud, nutlik, süüdistav. Puudutatud isiku mõttekäik oli hüpik ja laialivalguv – „Ma ei ole oma kodus, 10 aastat pole olnud, ma ei tea, kuhu ma kuulun. Mul ei ole ravimeid vaja, mul on korvalool, mul on Pihlakodu. Me ei hakka vaidlema, sa tead mu
2-24-10699 reegleid, sa tead oma kohta. Ma ei tea, kus mu kodu on, võib-olla Las Vegases, võib-olla Los Angeleses, võib-olla Kardashianite juures. Minu elu ei ole minu kontrolli all, ma ei tea, mis minuga toimub. Tahan siit ära, viige mind lennukile!”. Valvearst vormistas seisundi ägenemisest tuleneva nii teda ennast kui ümbritsevaid ohustava ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise ning muu abi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse 12.07.2024 kell 10.20.
1.3.Praeguseks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Ta on ümbritsevas orienteeritud. Puhkeb vesteldes mitmel korral nutma. Tema mõttekäik on laialivalguv ja paraloogiliste seostega, nimetab ennast “laulva revolutsiooni lapseks” – seetõttu olevat kodus laulnud ja tantsinud. Puudutatud isik ise oma käitumises ega enesetundes muutust ei taju, peab hospitaliseerimist elukaaslase ülereageerimiseks. Isikul esineb raske psühhootiline häire – bipolaarne meeleoluhäire, segatüüpi episood (F31.6). Tema käitumine on psühhoosielamustest hõivatud ja ähvardav, mistõttu ta võib käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning ohustada enda ja ümbritsevate turvalisust. Oma psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku seisundit ja senist ravikogemust hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine 4 päevase ravi toimel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas. Maakohtu 13.07.2024 määrus ja põhjendused
2.Harju Maakohus rakendas 13.07.2024 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 12.07.2024 kell 10.20. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus määras lugeda esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatuks 16.07.2024 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.
2.1.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, tuginedes PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenemata vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ning tema suhtes on põhjendatud rakendada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o. alates 12.07.2024 kuni 16.07.2024.
2.2.X ärakuulamine toimub 15.07.2024 kell 10.00 SA PERH Psühhiaatriahaiglas tema esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti juuresolekul. Kohus võib TsMS § 543 lg 4 järgi isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist taotletakse, või muud isikud ära kuulata ka pärast esialgse õiguskaitse rakendamist.
2.3.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
2.4.Kohus leidis, et tulenevalt raskest psüühikahäirest võib puudutatud isik olla ohtlik endale ja ka teistele ning vajab ravi psühhiaatriahaiglas. Isikul esineb raske psüühikahäire – bipolaarne
2-24-10699 meeleoluhäire, segatüüpi episood (F31.6). Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldus.
2.5.Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja agressiivse käitumisega seada ohtu enda ja ka teised. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Enne tahtevastase ravi alustamist on isik käitunud ebaadekvaatselt ja agressiivselt meditsiinipersonali suhtes, käitunud ähvardavalt (mõelnud maja põlema panna). Tema käitumine on psühhoosielamustest hõivatud ja ähvardav, ta on situatsioonis desorienteeritud ning võib panna iseend olukordadesse, kus satub ohtu. Samuti võib ta oma haigusest tingitud seisundi tõttu olla ohtlik ka teistele isikutele (nt enda lastele, naabritele). Isiku arusaam ümbritsevast on tegelikkusest oluliselt moonutatud, mistõttu ei reageeri ta tekkivatele olukordadele adekvaatselt. Ravita jäädes on tõenäoline haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine, kuna vaimse häire tõttu käitub isik ebaadekvaatselt ja agressiivselt. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus.
2.6.Kohtu hinnangul ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane. Kohtule esitatud arstide arvamuses on välja toodud ja kohus ärakuulamisel veendus, et puudutatud isik ei pea ravi vajalikuks, tal puudub haiguskriitika. Oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline oma raviks teadvat nõusolekut andma. Isik pole oma vaimse häire tõttu võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvalt informeeritud nõusolekut. Seega pole ta võimeline oma ravivajaduse üle otsustama. Tahtest olenemata saab ravida üksnes haiglas. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus.
2.7.Kohus leidis, et isiku suhtes tuleb kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel ja lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
2.8.Kohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ega kohalikku omavalitsust, sest nende poolt avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Puudutatud isiku psüühikahäire on eeltoodust nähtuvalt toonud kaasa esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldused, mille esinemine ei sõltu nimetatud isikute arvamusest. Menetluse edasine käik
2.9.Harju Maakohus kuulas puudutatud isiku, temale määratud esindaja ja psühhiaatri täiendava arvamuse ära 15.07.2024. Ärakuulamisel avaldas psühhiaater CR, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud võrreldes arsti arvamuse andmise ajaga ning ta kordab psühhiaatri oma arvamuses toodud põhjendusi, jäädes nende juurde. Puudutatud isikule määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti toetas tahtevastase ravi kohaldamise avaldust.
2.10.Puudutatud isik avaldas, et ta tuli haiglasse koos enda mehega reedel, 12.07.2024. Tema mees on selline üleolev ja sellepärast ta haiglasse toodigi. Eesmärk oli üle vaadata tema raviskeem. Magada ta sai, tal polnud endal enne haiglasse tulemist mingeid muresid. Ainuke asi, et mehe 9 aastane poeg üldse ei korista, ei kuula tema sõna, ropendab. Kui tema üritab
2-24-10699 kutsuda last korrale, siis mees osaliselt kaitseb last. Neil on mehega kahepeale 4 last, ühiseid lapsi neil ei ole, mehel on 2 ja temal ka varasemast 2 last. Kõige noorem laps on 6 aastane ja kõige vanem on 11 aastane. Ta läks lihtsalt naabrite juurde, tahtis nendega lihtsalt tuttavaks saada. Nad elavad tema lapsepõlvekodus Harku vallas, Tiskre külas. Mehega suhted on normaalsed, kuid ta pettus mehes praegu sellepärast, et mees ta reedel haiglasse tõi. Viimane kord oli ta psühhiaatriahaiglas 2021. aastal, kui ta ise kutsus endale kiirabi, sest Kristiina tahtis teda ja tema lapsi ära tappa. See oli sellepärast, et ta oli armukolmurgas Kristiinaga. Kristiina on tema jaoks võõras tegelikult. Kodus olles ta võttis rohtusid rohkem, kui arst määras. Võttis sellepärast, et ta usaldab oma meest ja mees ütles, et ta vajab rohkem rohtusid. Tema isa aga arvab, et tütrele ei mõju ükski rohi tegelikult. Haiglasse tulles tekkis kodus konflikt. Mees korraldab viimasel ajal päris palju tema raviskeemi.
2.11.Puudutatud isiku raviarst andis maakohtule 15.07.2024 teada, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, temal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu 16.07.2024 määrus ja põhjendused
3.Harju Maakohus pikendas 16.07.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 12.07.2024 kell 10.20 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest ning andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus määras, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 21.08.2024 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.
3.1.Määruse põhjenduste kohaselt esitas avaldaja koos esialgse õiguskaitse avaldusega taotluse esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevaks. TsMS § 534 lg 5 ls 2 mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (RKTKm 220-6730/42, p 13.1). Puudutatud isiku raviarst ES teatas 15.07.2024 kohtule, et puudutatud isiku seisund ei ole käesolevalt muutunud. Temal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Kohtu hinnangul on arst esitanud puudutatud isiku kohta uue arvamuse, mis toetab taotluse esitaja taotlust saada kohtu luba puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest. Kohus, uurinud esitatud tõendeid ja uut arsti 15.07.2024 arvamust, leidis tuginedes PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamiseks ning et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilist ravi tähtaega tuleb pikendada kuni 40 päevani alates isiku 12.07.2024 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.
3.2.Kohus leidis, et tulenevalt raskest psüühikahäirest võib isik ohtlik endale ja ka teistele ning vajab ravi psühhiaatriahaiglas. Isikul esineb raske psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire, segatüüpi episood (F31.6). Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldus.
3.3.Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja agressiivse käitumisega seada ohtu enda ja ka teised. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt
2-24-10699 ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Enne tahtevastase ravi alustamist on isik käitunud ebaadekvaatselt ja agressiivselt meditsiinipersonali suhtes, käitunud ähvardavalt (mõelnud maja põlema panna). Tema käitumine on psühhoosielamustest hõivatud ja ähvardav, ta on situatsioonis desorienteeritud ning võib panna iseend olukordadesse, kus satub ohtu. Samuti võib ta oma haigusest tingitud seisundi tõttu olla ohtlik ka teistele isikutele (nt enda lastele, naabritele). Isiku arusaam ümbritsevast on tegelikkusest oluliselt moonutatud, mistõttu ei reageeri ta tekkivatele olukordadele adekvaatselt. Ravita jäädes on tõenäoline haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine, kuna vaimse häire tõttu käitub isik ebaadekvaatselt ja agressiivselt. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus.
3.4.Kohtu hinnangul ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane. Kohtule esitatud arstide arvamuses on välja toodud ja kohus ärakuulamisel veendus, et puudutatud isik ei pea ravi vajalikuks, tal puudub haiguskriitika. Oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline oma raviks teadvat nõusolekut andma. Isik pole oma vaimse häire tõttu võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvalt informeeritud nõusolekut. Seega pole ta võimeline oma ravivajaduse üle otsustama. Tahtest olenemata saab ravida üksnes haiglas. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus.
3.5.Kohus on rakendanud esialgset õiguskaitset 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest. Arsti uuest 15.07.2024 arvamusest nähtub, et puudutatud isiku seisund ei ole 4 päevaga paranenud ja ta vajab pikemat ravi. Tema suhtes tuleb kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 teise lause alusel. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus põhjendatuks pikendada esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi täheaega kuni 40 päevani alates isiku psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Taotlusest nähtuvalt vajab isik jätkuvalt ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidisf, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus
4.Puudutatud isik esitas oma esindaja kaudu määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu 13.07.2024 ja 16.07.2024 määrused, millega kohaldati esialgset õiguskaitset ja paigutati puudutatud isik kinnisesse asutusse ja anti luba tema tahtest olenematuks raviks ning vabastada puudutatud isik viivitamatult kinnisest asutusest.
4.1.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on määrused ebaõiged, kuna täitmata on PsAS §-s 11 ettenähtud eeldused kinnisesse asutusse paigutamiseks, mistõttu tuleb määrused tühistada. Haiglasse saabumise eelselt oli puudutatud isikul küll tõesti ärevuse episood ja ta nõustus oma elukaaslase sooviga sõita psühhiaatriakliinikusse, et vajadusel korrigeerida raviskeemi. Tema elukaaslane polnud varem sellise episoodiga kokku puutunud ega osanud seetõttu adekvaatselt reageerida (nad on koos elanud natuke üle aasta). Samuti tegutses valvearst pigem elukaaslase ülereageerimisest ja tema ütlustest lähtuvalt. Puudutatud isik on kindel, et esialgse käitumisena tulnuks teda verbaalselt või ka medikamentidega rahustada ja selgitada välja, mis oli haiglasse saabumise tegelik põhjus. Puudutatud isik on seisukohal, et tema käitumine ei kujutanud hospitaliseerimise või ravi pikendamise määruse tegemise ajal ohtu endale või teistele.
2-24-10699 Menetlusosaliste seisukohad
5.Avaldaja oli seisukohal, et vaidlustatud määrused puudutatud isiku tahtest olenematul ravil viibimise kohta olid vajalikud ja põhjendatud. Antud haigusjuhu puhul on maakohtule 13.07.2024 ja 15.07.2024 esitatud arsti arvamuses täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused vastavalt PsAS § 11 lg-le 1. Puudutatud isiku tahtevastane ravi on lõpetatud eelduste äralangemisel alates 22.07.2024 ning samal päeval on puudutatud isik lubatud ambulatoorsele ravile, kuigi pikem haiglaravi oleks tema seisundi stabiliseerimiseks ja sobiva raviskeemi leidmiseks olnud soovitatav. Menetluse edasine käik
6.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu määrused on seaduslikud ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruste tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määrused muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruste põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Kuigi määruskaebusest nähtuvalt olid vaidlustatud maakohtu määruste tegemise ajal täitmata PsAS §-s 11 ettenähtud eeldused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, saab ringkonnakohus selle sisulisi väiteid arvestades aru nõnda, et vaidluse all ei ole asjaolu, kas puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida või mitte. Eeltoodust tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu määruste seaduslikkust osas, mis puudutab PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduse olemasolu.
9.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruste seaduslikkust üksnes osas, mille kohaselt kohus leidis, et puudutatud isiku suhtes on täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud eeldused, st et haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu määruste seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud isiku suhtes on nii esialgse õiguskaitse rakendamisel kui ka pikendamisel olnud täidetud kõik PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused.
10.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas avaldaja 13.07.2024 maakohtule psühhiaatrite CR ja AP arvamuse, mille kohaselt esineb puudutatud isikul raske psühhootiline häire bipolaarne meeleoluhäire, segatüüpi episood (F31.6). Tema käitumine on psühhoosielamustest hõivatud ja ähvardav, mistõttu ta võib käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning ohustada enda ja ümbritsevate turvalisust. Oma psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Psühhiaatrite eriteadmistest lähtuvate hinnangute järgi puudutatud isiku seisundit hinnates pole tõenäoline tema paranemine 4-päevase ravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas ning ta vajab
2-24-10699 jätkuvalt ravi. Puudutatud isiku raviarst ES andis maakohtule 15.07.2024 teada, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Psühhiaater CR avaldas maakohtule 15.07.2024 ärakuulamisel, et ta jääb oma esialgu antud arvamuses toodud põhjenduste juurde, kuna puudutatud isiku seisund ei ole võrreldes arsti arvamuse andmise ajaga muutunud.
11.Ringkonnakohus osundab, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel ja selle pikendamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Ringkonnakohtul puudub alus avaldusele lisatud ja asjas edaspidi esitatud psühhiaatrite (sh puudutatud isiku raviarsti) arvamustes kahelda, arvestades, et määruskaebemenetluses ei ole puudutatud isik põhistanud oma peamist väidet, et tema käitumine ei kujutanud vaidlustatud määruste tegemise ajal ohtu iseendale või teistele. TsMS § 235 kohaselt on väite põhistamine kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Puudutatud isik ei ole määruskaebemenetluses esitanud tõendeid, et asjas esitatud psühhiaatrite arvamused on väärad.
12.Määruskaebuse esitaja väited, et ta nõustus elukaaslase sooviga sõita psühhiaatriakliinikusse üksnes raviskeemi korrigeerimiseks ning piisanud oleks vaid tema maha rahustamisest kas verbaalselt või medikamentidega, alust vaidlustatud määruste tühistamiseks ei anna.
13.Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuses esitatud kirjelduste kohaselt saabus puudutatud isik haiglasse elukaaslase saatel, kelle sõnul oli puudutatud isik haiguse ägenemise ennetamiseks taasalustatud ravist loobunud, tema impulsiivsus on tõusnud, ta ei maga, on mõelnud maja põlema panna, kõndinud vihmas ja läinud naabrite juurde. Elukaaslasel oli tekkinud hirm nendega koos elava 4 lapse pärast, kartuses, et puudutatud isik võib teha midagi ootamatut. Valvetoas tajuti puudutatud isiku käitumist püsimatu ja kõikuva emotsionaalsuse ning hüpliku ja laialivalguva mõttekäiguga, mille kestel avaldas ta muuhulgas seda, et temal ravimeid vaja ei ole, ta ei tea, kus tema kodu on ja mis temaga toimub ning tema elu ei ole tema kontrolli all. Seega on puudutatud isiku käitumine enne psühhiaatriosakonda paigutamist viidanud selgelt tema ebaadekvaatse psühhootilise käitumise süvenemisele. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isik oma psüühikahäirest tulenevalt võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist, milline seisukoht ei olnud muutunud ka täiendava arvamuse andmise ajaks esialgse õiguskaitse pikendamise otsustamisel. Ka puudutatud isiku raviarsti hinnangul esines sellel hetkel puudutatud isiku tahtest olenematu haiglaravi jätkamise vajadus, kuna tema seisund ei olnud muutunud, temal puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu (endiselt) ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu poolt ärakuulamisel tajutust nähtuvalt puudutatud isik oma ravivajadust esialgse õiguskaitse pikendamise otsustamise eelselt ei mõistnud.
14.Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1), tuvastas maakohus ringkonnakohtu hinnangul nii esialgse õiguskaitse rakendamisel kui ka selle pikendamisel õigesti, et haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik
2-24-10699 psüühikahäirest tulenevalt iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning tema ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.
15.Õiged on ka need vaidlustatud määrustest nähtuvad maakohtu järeldused, et haiguskriitika puudumise tõttu ei ole muu psühhiaatriline abi puudutatud isiku suhtes küllaldane. Kohtupraktikas on sedastatud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus puudutatud isik ei mõistnud esialgse õiguskaitse rakendamise eelselt enda ravivajadust, väljendades sõnaselgelt, et tema ravimeid ei vaja olles ravi ise eelnevalt katkestanud ega suutnud oma ravivajadust mõista ka esialgse õiguskaitse pikendamise otsustamise hetkeks, ei olnud ringkonnakohtu hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades.
16.Eeltoodud seisukohti arvestades olid vaidlustatud määruste tegemise ajal kõik puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja pikendamiseks vajalikud seaduses sätestatud eeldused täidetud, mistõttu tuleb jätta maakohtu määrused muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
17.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega, kui vastav taotlus esitatakse.
18.TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.