Määruse tegemise aeg ja koht 18.07.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-9520
Kohtuasi
SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja taotlus isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4 päevaks ning pikendamiseks 40 päevaks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 20.06.2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X 05.07.2024 määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja SA Pärnu Haigla (registrikood 90004527) Puudutatud isik I X (isikukood XXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi Toomas Metsma Puudutatud isik II Tallinna linn Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu (registrikood 75014965) kaudu, seaduslik esindaja RS Puudutatud isik III SA Viljandi Haigla (registrikood 90004585)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta SA Viljandi Haigla määruskaebusmenetluses esitatud tõend (raviarsti arvamus) vastu.
2.Jätta X 05.07.2024 määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta Pärnu Maakohtu 20.06.2024 määrus muutmata.
4.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.
5.Määrus toimetada kätte menetlusosalistele, sealhulgas määruskaebuse esitajale isiklikult, ja edastada teadmiseks Tallinna linnale. Toimetada määrus määruskaebuse esitajale isiklikult kätte avaldaja psühhiaatriakliiniku vahendusel. Määruse põhjendust ei pea määruskaebuse esitajale teatavaks tegema, kui ta ei ole ilmselt võimeline seda mõistma või kui see võib tekitada olulist kahju tema tervisele. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.SA Pärnu Haigla esitas 19.06.2024 Pärnu Maakohtule taotluse X (puudutatud isik I) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja ravitähtaja pikendamiseks.
2.Taotluse põhjenduste kohaselt puudutatud isik I hospitaliseeriti SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse osakonda 18.06.2024 kell 21.35 ja valvearsti otsusega kohaldati tema suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõigetele 1, 2 ja 3.
3.Taotluse kohaselt on hospitaliseeritud puudutatud isik I erakorraliselt, toodud kiirabiga politsei kaasabil. Eelnevalt helistati valvepsühhiaatrile Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku sundravi osakonnast, et patsient on kohtu poolt kohaldatud ambulatoorsel sundravil ning pole ~2 kuud kohustuslikule vastuvõtule ilmunud ega seega ka ravi saanud ning teda kätte pole õnnestunud saada ka telefoni vahendusel. Sundravi osakonna sotsiaaltöötaja on olnud ühenduses patsiendi õega, kes samuti väga mures, kuna ei ole vennaga viimase kuu jooksul sisulist kontakti saanud ja nii palju kui on telefonis ühendust olnud, jäänud mulje, et vend võib olla ennasthävitav (ütles õele telefonis, et „minu elu on läbi“). Patsient on haigestunud psühhootilise haigusega hiljemalt 2018. aastal, kui on ilmnenud luulumõtteid tagakiusamisest riigisüsteemide poolt, lisaks suurusluul ja missiooniluul korruptsiooni ning hälbinud riigikorra parandamisest. Sundravi kohaldamise põhjuseks oli õigusvastane tegu (18.11.2021 viskas süütepudeleid Riigikogu hoone ja Kaitsepolitseiameti hoone pihta), mis oli põhjustatud psühhootilistest sümptomitest. Kuni 2023. aasta märtsi lõpuni viibis statsionaarsel sundravil ja sealt edasi ambulatoorsel sundravil.
4.Pärnu haiglasse saabumisel oli puudutatud isik I selge teadvusega, põhiandmetes orienteeritud. Olekult nõutu ja segaduses. Andis ebamääraseid seletusi sundravi katkestamise kohta („tahtsin proovida“, „enesetunne oli tühi“). On viimase kuu hoidnud inimestest eemale, elukohta hetkel pole, elanud autos või telgis. Välise käitumise järgi inimestega koos olemine
2-24-9520 patsiendile keeruline, on hirmul millegi ees. Täpsemaid selgitusi ise ei anna. Varasemast psühhoosist ei soovi rääkida. Jääb ebaselgeks, kas praegu tegemist psühhootiliste mõtete ägenemisega või raske depressiooniga, mille tõttu jätnud end hooletusse ja ravita.
5.Avalduse esitamise ajal oli kontakt puudutatud isikuga I vähene, on nõutu, õõnsalt filosofeeriv, ei anna mõistlikke selgitusi, miks ravi katkestas („tahaks leida ennast ilma ravimiteta“). Avaldab, et ei saa inimeste ega ühiskonna keskel enam olla, põhjuseid ei suuda täpsustada. Esineb elutüdimust, mõttetusetunnet, ka süütundeid lähedaste ees, et on neile koormaks. Psüühiline seisund selgelt häiritud ning seetõttu ka käitumine ettearvamatu. Arvestades varasemat anamneesi ja psüühikahäirest tingitud käitumisavaldusi, on vajalik jälgida seisundit kontrollitud ravikeskkonnas ohtliku käitumise riski maandamiseks. Käesolevalt olemas selged viited ohtliku käitumise suhtes patsiendi enda suhtes – jätnud end hooletusse, ravita, elukohata, eemaldunud ja isoleerunud, teinud vihjeid, et elu on läbi. Arvestades psühhootilise häire kroonilisust ning ägenemisriski psühhoosivastase ravita jäämisel, on ka tõenäoline luulumõtete aktualiseerumine ning nende tõttu isoleerumine enne aktiivsete käitumisavalduste manifesteerumist. Patsient vajab püsivat spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, meeleoluhäirele viitavate sümptomite tõttu võib vajada elekterkonvulsioonravi ning vajab ka turvalist ravi- ja hoolduskeskkonda kuni psüühikahäirest tingitud toimetulekuraskuste leevenemiseni. Olemasolevate andmete alusel on põhihaigusena tegemist kroonilise psühhootilise häirega (luululine häire F22.0), mille ravi on patsiendist tulenevatel põhjustel katkenud ning terviseseisund seetõttu halvenenud.
6.Avaldaja leidis, et kuna varasemalt oli isikule määratud statsionaarne sundravi, seejärel ambulatoorne, siis võib olla asjakohane sundravi tagasipööramine statsionaarseks.
7.Avaldaja taotles puudutatud isikule I vaid kohtumääruse resolutiivosa edastamist, kuna seoses täieliku haigusteadvuse puudumisega ei ole soovitav isikule avaldada ravile paigutamise asjaolusid ning põhjendusi, kuna see võib halvendada loodetavaid ravitulemusi (st tema tervist). Puudutatud isiku I seisukohad
8.Maakohtu läbiviidud ärakuulamisel orienteerus puudutatud isik I õigesti ajas, kohas ja enda isikus, kuid ravivajadusest õiget arusaamist ei olnud. Puudutatud isik I enda sõnul ei ole rõõmus selle üle, et tahtest olenematu ravi asemel muudetakse sundravi statsionaarseks. Pärnu Haigla on inimlik. Viljandis sundravi on rohkem nagu karistav koht. Puudutatud isik I kinnitas, et ta ambulatoorset ravi ei järginud, sest oli madalseisus ja oli kehva olla, tahtis ravimitest kõrvale hoida. Ambulatoorse sundravina pidi käima kord kuus depoosüsti saamas, ei olnud ülejõukäiv kohustus, aga soovis olla ilma ravimiteta. Rääkis, et tal ei ole püsivat elukohta, on olnud õe juures ja üüripinna peal. Pidi minema elama õe juurde. Haiglasse toomise ajaks oli elanud 5 päeva autos, looduses, ei tahtnud õe juurde minna, sest seisund oli imelik. Muid intsidente ega rikkumisi ei olnud. Haiglas saadud ravi järel tunneb end praegu paremini, võrreldes haiglasse saabumise ajaga. Puudutatud isik I oli kursis, et statsionaarsel sundravil peab olema miinimum 6 kuud, tema eelistaks tahtest olenematut ravi Pärnu Haiglas, ei soovi sundravi. Maakohtu määrus ja põhjendused
9.Pärnu Maakohus 20.06.2024 määrusega tuvastas psühhiaatrilise tahtest olenematu ravi eeldused ja asendas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 4021 lg 4 alusel puudutatud isiku I suhtes Harju Maakohtu 08.03.2023 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kohaldatud ambulatoorse sundravi statsionaarse sundraviga. Puudutatud isiku I statsionaarne sundravi jätkub Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku sundravi osakonnas. Sundravi kohaldamise
2-24-9520 alguseks lugeda tahtest olenematule ravile võtmise aeg 18.06.2024 kl 21.35. SA Pärnu Haigla taotluse esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni neli päeva alates tahtest olenematule ravile võtmisest ja ravitähtaja pikendamiseks kuni 40 päevaks jättis maakohus läbi vaatamata.
10.Maakohus leidis, et psühhiaatrilise abi eeldused on antud asjas olemas.
11.Maakohus tuvastas, et kohtule esitatud andmetel on puudutatud isikul I põhihaigusena diagnoositud krooniline psühhootiline häire (luululine häire F22.0). Haiglaravile paigutamisel esines elutüdimust, mõttetusetunnet, ka süütundeid lähedaste ees, samas on lähedaste suhtes empaatiavaene. Puudutatud isik I psüühiline seisund on häiritud ja seetõttu on tema käitumine ettearvamatu. Puudutatud isiku I läbi vaadanud psühhiaatrite hinnangul on olemas selged viited ohtliku käitumise suhtes patsiendi enda suhtes – jätnud end hooletusse, ravita, elukohata, eemaldunud ja isoleerunud, teinud vihjeid, et elu on läbi. Arvestades psühhootilise häire kroonilisust ning ägenemisriski psühhoosivastase ravita jäämisel, on tõenäoline luulumõtete aktualiseerumine ning nende tõttu isoleerumine enne aktiivsete käitumisavalduste manifesteerumist. Varasema anamneesi ja psüühikahäirest tingitud käitumisavalduste põhjal leiavad arstid, et ohtliku käitumise riski maandamiseks on vajalik jälgida puudutatud isiku I seisundit kontrollitud ravikeskkonnas. Puudutatud isik I vajab püsivat spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, meeleoluhäirele viitavate sümptomite tõttu võib vajada elekterkonvulsioonravi ning vajab ka turvalist ravi- ja hoolduskeskkonda kuni psüühikahäirest tingitud toimetulekuraskuste leevenemiseni. Senise ravi (ambulatoorne sundravi) on patsient katkestanud ning tema terviseseisund seetõttu halvenenud, mistõttu muu psühhiaatriline ravi, peale tahtest olenematu ravi haiglas, ei ole praegu võimalik. Esitatud andmetest järelduvalt ohustab puudutatud isik I ravita jäämisel eelkõige enda elu ja tervist (enda hooletusse jätmine, ravimata psüühikahäire süvenemine kahjustab puudutatud isiku I tervist veelgi, haigusest tingitult võib puudutatud isik I teoks teha suitsiidimõtted), kuid haigusest tingitud ettearvamatu käitumisega võib reaalselt ohustada ka ümbritsevate isikute elu, tervist ja julgeolekut.
12.KrMS § 4021 lg 4 näeb imperatiivselt ette, et kui ambulatoorsel sundravil viibiv isik on võetud vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ja kohus on teinud psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lõikes 2 nimetatud otsuse, siis jätkub isiku sundravi statsionaarse ravina.
13.Praeguses asjas on avaldaja kohtule teatanud, et puudutatud isik I on kohtumäärusega allutatud ambulatoorsele sundravile. Kohtute infosüsteemi andmetel on Harju Maakohus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX puudutatud isiku I suhtes 02.07.2022 määrusega rakendanud statsionaarset sundravi Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku sundravi osakonnas. Samas kriminaalasjas on Harju Maakohtu 25.03.2023 määrusega statsionaarne sundravi asendatud ambulatoorse sundraviga.
14.Kuna kohus on SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja esitatud taotluse ja sellele lisatud dokumentaalsete tõendite alusel tuvastanud, et puudutatud isiku I suhtes on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused tema suhtes tahtest olenematu haiglaravi kohaldamiseks, siis KrMS § 4021 lg 4 kohaselt ei suundu puudutatud isik I tahtest olenematule ravile, vaid tema psühhiaatriline sundravi jätkub statsionaarsena. Kuna kohus menetluse tulemusel muudab sundravi režiimi, siis ei saa kohus enam SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku taotluse alusel kohaldada tahtest olenematut ravi. Kohus jätab SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku taotlused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4 päevaks ja ravitähtaja
2-24-9520 pikendamiseks läbi vaatamata. Puudutatud isikul I jätkub statsionaarne ravi Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus.
15.Kohus edastas puudutatud isikule I üksnes määruse resolutiivosa. Määruskaebus
16.Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Pärnu Maakohtu 20.06.2024 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-24-9520 ja jätta puudutatud isiku I suhtes Harju Maakohtu 08.03.2023 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kohaldatud ambulatoorne sundravi statsionaarse sundraviga asendamata.
17.Kaebaja leidis, et ambulatoorse sundravi statsionaarsega asendamine ei ole vältimatu. Hinnangud puudutatud isiku I käitumise ohtlikumaks muutumise kohta on ühekülgsed, eelarvamuslikud ja tarvilikult põhistamata. Domineeriva argumendina on välja toodud, et puudutatud isik I on jätnud end hooletusse, ravita, elukohata, eemaldunud ja isoleerunud. Samas on kohus nentinud, et ärakuulamisel orienteerus puudutatud isik I õigesti ajas, kohas ja enda isikus. Objektiivseid tundemärke, et puudutatud isik I endaga toimuvat ei mõistaks, ei esinenud. Kohtu tõdemus, et puudutatud isikul I oma ravivajadusest õiget arusaamist ei olnud, on subjektiivne ja kontekstist lahutatud.
18.Puudutatud isik I on arusaadavalt ja adekvaatselt selgitanud, miks ta eelistab ambulatoorset ravi statsionaarsele. Ta ei ole eitanud ravi vajalikkust, vaid on selgitanud, et soovis proovida, kas saab hakkama ka ilma ravimiteta. Tegemist ei ole mõistetamatu ega psüühikahäire süvenemisele viitava uitmõttega, vaid inimlikult mõistetava sooviga end proovile panna ning lootusega, et ehk tervis on vahepeal piisvalt paranenud, et saaks end edaspidi tervena tunda ja oma eluga kõrvalise abita edasi minna. Antud juhul ei ole ravi liigi asendamise küsimuse arutamisel välja toodud ühtegi vägivaldse või muul moel ohtliku käitumise intsidenti. Tegelikult ei ole isegi suitsiidimõtete esinemine tuvastamist leidnud. Õele telefonis öeldud mõte „minu elu on läbi“ või haiglas öeldud „enesetunne oli tühi“ ei ole kaugeltki üheselt suitsiidiga seonduvad mõttekäigud, vaid küllalt tavapärased tusatuju väljendused, mida võib pisut halvema meeleolu korral väljendada igaüks.
19.Kaebaja hinnangul on meelevaldne psühhiaatrite järeldus, et puudutatud isik I ei anna mõistlikke selgitusi, miks ravi katkestas, öeldes, et „tahaks leida ennast ilma ravimiteta“. Lootus, et ehk õnnestub ilma ravimisteta hakkama saada, ei ole ebamõistlik. Samuti ei saa asjaolu, et arstid on puudutatud isiku I puhul täheldanud elutüdimust, mõttetusetunnet ja süütundeid lähedaste ees, et on neile koormaks, käsitleda ilmtingimata patoloogiliste nähtudena. Menetlusosaliste seisukohad
20.SA Viljandi Haigla märkis, et varasema anamneesi ja psüühikahäirest tingitud käitumisavalduste põhjal leiavad arstid, et ohtliku käitumise riski maandamiseks on vajalik jälgida puudutatud isiku I seisundit kontrollitud ravikeskkonnas. Puudutatud isik I vajab püsivat spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, meeleoluhäirele viitavate sümptomite tõttu võib vajada elekterkonvulsioonravi ning vajab ka turvalist ravi- ja hoolduskeskkonda kuni psüühikahäirest tingitud toimetulekuraskuste leevenemiseni. Senise ravi (ambulatoorne sundravi) on patsient katkestanud ning tema terviseseisund seetõttu halvenenud, mistõttu muu psühhiaatriline ravi, peale tahtest olenematu ravi haiglas, ei ole praegu võimalik. Esitatud andmetest järelduvalt ohustab puudutatud isik I ravita jäämisel
2-24-9520 eelkõige enda elu ja tervist (enda hooletusse jätmine, ravimata psüühikahäire süvenemine kahjustab puudutatud isiku I tervist veelgi, haigusest tingitult võib puudutatud isik I teoks teha suitsiidimõtted), kuid haigusest tingitud ettearvamatu käitumisega võib reaalselt ohustada ka ümbritsevate isikute elu, tervist ja julgeolekut.
21.Määruskaebusele lisatud raviarsti dr Fred Kanteri arvamuse kohaselt on patsiendi osas vajalik statsionaarse sundravi jätkamine, välistamaks psühhootilise sümptomaatika esinemist. Vajalik on haiguskriitika tekke soodustamine ning ravisoostuvuse kinnistamine statsionaarsel ravil. Kuna patsiendi hospitaliseerimine on otseselt seotud haiguskriitika puudumisega ning ravist loobumisega, siis on ebatõenäoline, et nende eesmärkide saavutamine on käesolevalt võimalik ambulatoorsel ravil.
22.Õige ei ole väide, et puudutatud isik I ei ole eitanud ravivajadust. Isik on ise ravi katkestanud, seega ei ole ravivajadust mõistetud.
23.Põhjendamatu on ka väide, et ravi liigi asendamise küsimuse arutamisel ei ole välja toodud vägivaldse või muul moel ohtliku käitumise intsidenti. Puudutatud isiku I suhtes on Harju Maakohtu 16.05.2022 määrusega kohaldatud statsionaarset psühhiaatrilist sundravi, mis asendati Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 08.03.2023 kohtumäärusega kriminaalasjas nr XXX-XXXX ambulatoorse sundraviga ja Pärnu Maakohtu 20.06.2024 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-24-9520 asendati uuesti ambulatoorne sundravi statsionaarse sundraviga. Tegemist on kohtumäärusega kohaldatud psühhiaatrilise sundraviga, kohtumäärused on kohustuslikud täitmiseks. Sundravi lõpetamise otsuse teeb kohus ja mitte patsient. Lisaks ravimite mittevõtmisele, arsti vastuvõttudele mitteilmumisele on puudutatud isik I kahjustanud oma tervist ja elu igapäevaselt alkoholi tarbimisega. Seega on puudutatud isik I rikkunud ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel 31.01.2023 omakäeliselt allkirjastatud sundravi kohaldamise nõusolekuga kinnitatud kohustusi, mh kinni pidada raviplaanis määratud ravist, tulla tervishoiutöötaja määratud ajal vastuvõtule, osaleda tervishoiutöötaja määratud raviprotseduuridel, mitte tarvitada alkoholi ega narkootilisi aineid, lubada vajadusel seirata oma käitumist, kontakte ja toimetulekut, mida ravialune peab täitma.
24.SA Pärnu Haigla ja Tallinna linn palusid jätta määruskaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik
25.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
26.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 ja TsMS § 659 alusel jätta muutmata, kuid täiendada tuleb maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruste põhjendustega ega korda neid, kuid täiendab neid allolevas. Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
27.SA Viljandi Haigla esitatud tõend (raviarsti arvamus) tuleb TsMS § 662 lg 3 alusel toimikusse võtta ja seda hinnata kaebuse lahendamisel.
28.Maakohus on õigesti leidnud, et asjas esinevad PsAS § 11 lg 1 järgsed tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused. Nimetatud sätte järgi kohaldatakse tahtest olenematut ravi ainult
2-24-9520 järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
29.Puudutatud isikul I on diagnoositud krooniline psühhootiline häire (luululine häire F22.0). Raviarsti arvamuse (dtl 82) kohaselt on puudutatud isikul I ka ambulatoorse ravi ajal, alates 2023. aasta juunist järjepidevalt lisaks psüühikahäirele avaldunud depressiooni sümptomaatika. 2024. aasta märtsis toimunud arstliku komisjoni hinnangul on kroonilise kuluga psühhootilisele häirele täiendavalt ka kaasuvalt depressiooni sümptomid, mis vastavad raskele astmele. Seega on täidetud tahtest olenematu ravi esimene eeldus.
30.Standard, mille järgi hinnata isiku ohtlikkust haiglaravita jätmisel, on kõrge. Ringkonnakohtu hinnangul annavad siinsel juhul asja materjalid alust jaatada isiku ohtlikkust (PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes). Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-1610435, p 18; 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14; 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2)“).
31.Asja materjalide kohaselt on puudutatud isik I teinud suitsiidseid avaldusi, öeldes õele, et „tema elu on läbi“, aga ka Pärnu haiglas olles, et „enesetunne on tühi“. Nimetatud avaldusi tuleb hinnata koosmõjus teiste asjaoludega. Teise psühhiaatri dr. KK arvamuse tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta (dtl 7) kohaselt on isik õõnsalt filosofeeriv, kohati apaatne, teadmatu enda elu suhtes. Tunneb, et ei saa inimeste, ühiskonna keskel enam olla. Samas on märgitud, et puudutatud isikul I on elutüdimus- ja suitsiidimõtted ning ettearvamatu käitumine ning ta vajab selgelt ravi. Sellele lisandub reaalne ennasthävitav käitumine (enese ravita jätmine, kodutuna elamine, kui tegelikult oli puudutatud isikul I võimalik elada õe juures, isoleerumine, igapäevane alkoholi tarbimine viimase kahe kuu jooksul). Selline teguviis võib usutavalt viidata suitsiidimõtetele. Dr. RP psühhiaatri otsuse tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta (dtl 6) järgi on psühhiaatril kahtlus nii luulumõtete aktiviseerumise kui ka suitsiidsuse osas. Kriminaalasjas nr X-XX-XXXX on isik suunatud sundravile, sest oli haigestunud psühhootilise haigusega hiljemalt 2018. aastal, kui ilmnesid luulumõtted tagakiusamisest riigisüsteemide poolt, lisaks suurusluul ja missiooniluul korruptsiooni ning hälbinud riigikorra parandamisest. Varasemalt on isiku psüühikahäire viinud teda õigusvastasele ja teiste isikute elu ja tervist kahjustava käitumiseni (Riigikogu ja Kaitsepolitsei hoonete süütepudelitega viskamine), mis oli põhjustatud psühhootilistest sümptomitest. Puudutatud isik I põeb kroonilist haigust, mis vajab pidevat ravi ja mille sümptomiks on ennast ja teisi isikuid ohustav käitumine. Raviarsti arvamuse kohaselt on ravi katkestamisel sümptomite ilmnemine uuesti oodatav (dtl 82), st pigem kindel kui tõenäoline. Seetõttu on alust arvata, et psüühilise seisundi halvenemisel võib isik pigem kindlasti kui tõenäoliselt muutuda ka teistele ohtlikuks.
32.Ohtlikkusele viitab mh puudulik haiguskriitika (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Ambulatoorsel ravil olles on isik end hooletusse jätnud, tarvitanud viimase kahe kuu jooksul iga päev alkoholi, katkestanud ravi, eemaldunud ja isoleerunud, teinud suitsiidseid avaldusi.
2-24-9520 Seejuures on asja materjalidest nähtuvalt puudutatud isik I põhjendanud seda, miks ta ei läinud elama kokkulepitult õe juurde, just oma seisundi halvenemisega („ei tahtnud õe juurde minna, sest seisund oli imelik“). Ka ambulatoorse ravi mittejärgimist põhjendab isik just sellega, et oli „madalseisus ja oli kehva ja tahtsin ravimitest kõrvale hoida, olla ilma ravimiteta“. Vaatamata seisundi halvenemisele ja sellele, et puudutatud isik I seisundi halvenemist mõistis, ei naasnud ta raviskeemi juurde ega pöördunud arsti poole. Puudutatud isikule I on määratud sundravi kriminaalasja nr X-XX-XXXX raames, mida ei ole lõpetatud. Iseseisvalt ravi lõpetamine ilma, et oleks lõpetatud kohtumäärusega määratud ambulatoorne sundravi, viitab samuti ravisoostumise puudumisele.
33.Määruskaebuse väide, et maakohtu tõdemus puudutatud isikul I ravivajadusest õige arusaamise puudumisest on subjektiivne ja kontekstist lahutatud, ei ole seega õige. Maakohus on raviarstide ning puudutatud isiku I avaldatut hinnanud kogumis ja jõudnud isiku ohtlikkuse osas õigele järeldusele. Ainuüksi õigesti ajas, kohas ja enda isikus orienteerumisest ei saa antud asjas järeldada, et isik ei ole endale või teistele ohtlik. Arvestades ülal toodut ei saa nõustuda ka määruskaebuse väitega, et Puudutatud isiku I avaldused on käsitletavad üksnes tusatuju väljendusena. Asjaolusid kogumis hinnates tuleb nõustuda maakohtu järeldusega isiku ohtlikkuse suhtes. Seega on täidetud ka tahtevastase ravi teine eeldus.
34.Ülal toodust nähtuvalt ei ole puudutatud isikul I ambulatoorseks raviks piisavat mõistmist ravivajadusest ega ravisoostumust, ta on ambulatoorse ravi olenemata kehtivast sundravi määrusest katkestanud, mistõttu ei ole see küllaldane. Täidetud on ka tahtevastase ravi kolmas eeldus.
35.Maakohus on õigesti kohaldanud PsAS § 11 lg-s 1, PsAS § 13 lg-s 12 ja KrMS § 4021 lg-s 4 sätestatut ja asendanud ambulatoorse sundravi statsionaarse sundraviga.
36.Kohus toimetab määruse TsMS § 541 lg 1 järgi kätte puudutatud isikule I ja talle määratud esindajale ning edastab määruse TsMS § 541 lg 2 järgi psühhiaatriakliinikule ja isiku elukoha järgsele valla- või linnavalitsusele. Juhindudes TsMS § 315 lg-st 1 ja Riigikohtu seisukohast
30.aprilli 2019. a määruses tsiviilasjas nr 2-18-17167 (p-d 15–16), toimetab ringkonnakohus määruse puudutatud isikule kätte psühhiaatriakliiniku vahendusel. Kui puudutatud isiku terviseseisund ei võimalda tal kohtumäärust mõista või see võib tekitada olulist kahju tema tervisele, võib psühhiaatriakliinik viivitamatult talle kätte toimetada üksnes väljavõtte kohtumäärusest ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
37.Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.