Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus O.G suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 01. ja 03.12.2025 määrused
Kaebuse esitaja ja liik
O.G määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Puudutatud isik (määruskaebuste esitaja) O.G, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 01. ja 03.12.2025 määrused jätta muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Harju Maakohtu menetluses oli Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) Psühhiaatriakliiniku (kliinik) taotlus O.G (puudutatud isik, patsient) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.
2.Avaldaja märkis, et patsient hospitaliseeriti kliiniku valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 30.11.2025 kell 13.37.
2.1.Kliiniku raviarstide arvamuse kohaselt on varasemast teada, et patsiendil on väikelapseeast alates epilepsia. Koolis õppis väga hästi, kuid lisandusid emotsionaalne labiilsus ja ärrituvus. Patsient omandas keskhariduse ja õppis 1,5 aastat ülikoolis. Vaatamata erinevate ravimite ja kombineeritud raviskeemide rakendamisele kordusid krambihood 8-12 korda kuus. Seetõttu teostati patsiendile 18.08.2005 Tartu Ülikooli Kliinikumi Neurokirurgia osakonnas osaline parema oimusagara eemaldamine, mille järgselt hood mitmeks aastaks peatusid. Seejärel tekkisid taas krambihood, mis kordusid 4-10 korda kuus, vahel ka mitu korda päevas. Operatsiooni järgselt lisandusid väljendunud psüühikahäired (käitumishäired, viha, agressiivsus).
2.2.Kliinikus viibis patsient esmakordselt ravil seoses meeleolukõikumiste ja impulsiivse käitumisega 2007. a, mil diagnoositi orgaaniline isiksushäire (F07.0). Järgnevad 10 hospitaliseerimist olid tingitud ebaadekvaatsest, impulsiivsest ja teiste isikute vastu suunatud agressiivsest käitumisest. Hiljem (2017. a) diagnoositi orgaaniline luululine psühhoos (F06.2) ja määrati ravikoostöö puudumise tõttu psühhoosivastane rahustava toimega depooravi (Cisordinol depo). Peale haiglaravi sai patsient viis kuud psühhoosivastase depooravimi süste. Haiguse jätkudes tehti 2023. a kohtupsühhiaatrilised ekspertiisid nii eestkostevajaduse kui kinnisesse asutusse paigutamise vajaduse hindamiseks, mille põhjal kohaldati kinnisesse asutusse paigutamist tingimisi ravi kohustusega. Haiglaravi järgselt käis ta eelviidatud ravimi süste tegemas sama aasta detsembrini.
2.3.Viimati vajas patsient haiglaravi 12.12.2024, kui kiirabi kutsus talle ema, keda patsient oli rünnanud ja kägistanud. Vastuvõtul oli patsient ründav, sõimlev ja süüdistav nii ema, politsei kui meditsiinitöötajate suhtes, ravivajadust ei tunnistanud, keeldus igasugusest koostööst, mistõttu hospitaliseeriti tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega ja ohjeldati ümbritsevate ohutuse tagamiseks. Ravi pikendati kohtu loal kuni 40 päevaks. Osakonnas ravi foonil seisund stabiliseerus. Eelviidatud depooraviga oli patsient mõnevõrra rahunenud, kuid endiselt süüdistav ema suhtes, käitumine oli rahulikum.
2.4.Käesolevalt toodi patsient kliiniku valvetuppa 30.11.2025 käeraudades politsei ja kiirabi saatel. Kodus oli ta ema suhtes füüsiliselt agressiivne ja karjus, naabrid kutsusid kiirabi. Valvetuppa saabudes nuttis patsient lohutamatult, karjus „tapke mind, te niikuinii ei usu mind, piinate ja tapate mind, keegi ei usu, ei vaja eestkostjat, kes varastab minu tagant“. Süüdistas ema varguses ja epilepsia põhjustamises. Patsient oli katkestanud enda sõnul depoosüstidel käimise augustis 2025. Valvetoas esitas paranoilisi luulumõtteid ema ja meditsiinitöötajate suhtes, ravivajadust ei tunnistanud ja keeldus koostööst.
2.5.Kohtule avalduse esitamise ajaks patsiendi seisund ei muutunud. Ta on ärritunud, agiteeritud, kõneleb monoloogina esitades samu süüdistusi ema suhtes. Arstide suhtes on ta paranoiline, on veendunud, et on terve ja ravi ei vaja, kõneleb erutatud elavalt žestikuleerides, on ähvardav, impulsiivne ja ettearvamatu. Emotsionaalselt on düsfooriline, afektlabiilne, keeldub kategooriliselt ravist ja peab seda emapoolseks sihilikuks plaaniks. Haigustaju puudub, epilepsia ravimeid on tarvitanud omaalgatuslikult skeemi reguleerides.
2.6.Raviarstid märkisid, et patsiendil on raske kombineeritud psüühikahäire orgaanilise luululise häire (F06.2) ja epilepsiast põhjustatud orgaanilise isiksushäire (F07.0) näol. Tal esinevad nii luululine vaenulikkus lähedaste, meditsiinitöötajate ja sotsiaaltöötajate suhtes kui ka isiksushäirest tulenev ärrituvus ja kergesti vallanduv agressiivsus, millest tulenevalt ohustab ümbritsevate elu ja turvalisust. Temal esinevatest häiretest tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust (keeldub kategooriliselt ravist, ei kasutanud ravi ka ambulatoorselt) ega kontrollima oma käitumist. Patsiendi seisundit hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine neljapäevase haiglaravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema turvaline 2 (5)
toimetulek väljaspool tugevalt kontrollitud ravikeskkonda, mistõttu taotleb avaldaja kohtult luba patisendile tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja temale psühhoosivastase, epilepsiavastase ja rahustava toimega ravi manustamiseks haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.
3.Maakohus kuulas ära raviarsti ja patsiendi.
3.1.Raviarst avaldas, et patsiendi haigestumistel on alati sama muster. Esineb tüli emaga, süüdistused väga halbade sõnadega. Patsient on korduvalt paigutatud kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamise peatamisega. Paigutamise ajal on ta käinud nõuetekohaselt ravil, samas nii kui paigutamine lõpeb, siis lõpeb ka ravi. Praegu on patsient väga pahur. Süstid on viimasel ajal tegemata. Põhiline oht on see, et ta läheb emaga tülitsedes füüsiliseks, tõukab ema.
3.2.Patsient oli kohe kurja olemisega ja muutus ärakuulamisel üha vihasemaks. Ta leidis, et tal on kohe vaja haiglast välja saada, sest peab tööle minema. Ta töötab mitteametlikult ega soovi avaldada tööandja nime. Elab koos emaga (kuigi see polevat mingi elu). Vahepeal, 2008-2017 elas ema õe „lossis“, aga siis tuli tagasi ja nad elavad koos. Ema viskas ta kodust välja ja varastas koos nende pättidega (näiteks korteriühistu jt) tema asjad ära. Tal oli kolmetoaline korter hinnalisi asju täis, mida ta oli oma sissetuleku eest ostnud. Sissetuleku kohta selgitusi ei taha anda. Ema andis kõik asjad ära, nüüd elab koos emaga ühetoalises korteris. Neil on ka kolmetoaline, aga ta ei saa seal enam elada, pärast seda mida temaga seal tehti. Psühhiaatrilisi haiguseid enda sõnul tal ei ole, saab kõigiga haiglas hästi läbi ja meeldib paljudele. Mingeid psühhiaatrilisi ravimeid pole vaja võtta. Süstidel on rasked kõrvaltoimed. Ema valetab, et patsient peksab teda. Ema kinkis tema vara teistele ära. Täpsema selgituse nõudele selgitab, et emal oli vara, mille kinkis teisele tütrele, kes olevat ema lemmik. Patsient vaenab ema seetõttu, et maksab seeläbi kätte tema isale. Haiglaravi ei aita, vaid teeb üha vihasemaks.
4.Patsiendile määratud esindaja ei esitanud taotlusele vastuväiteid.
5.Peale esialgse õiguskaitse kohaldamist 03.12.2025 kohtule edastatud täiendavas arvamuses leidis raviarst, et patsiendi seisund pole muutunud, tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.
MAAKOHTU MÄÄRUSED
6.Maakohus tegi 01.12.2025 määruse (määrus I), millega rakendas esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada patsiendi suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, st alates 30.11.2025 kell 13.37 kuni 04.12.2025 kell
13.37.Kohus andis loa patsiendile tahtevastaselt psühhoosivastase, epilepsiavastase ja rahustava toimega ravi manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse määrus oli viivitamata täidetav.
7.Maakohus pikendas 03.12.2025 määrusega (määrus II) ravi samadel tingimustel 40 päevani (kuni 08.01.2026) või varasema ajani, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jäid TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Ka see määrus oli viivitamata täidetav.
8.Maakohus kohaldas PsAS § 11 lg 1, § 13 lg-d 1 ja 2, TsMS § 534 lg-d 1 ja 5 ning leidis, et nende järgi saab taotlused ravi kohaldamiseks ja pikendamiseks rahuldada. Patsiendil on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. 3 (5)
8.1.Patsiendi ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tal esineb raske kombineeritud psüühikahäire, mis avaldub orgaanilise luululise häirena (F06.2) ja epilepsiast põhjustatud orgaanilise isiksushäirena (F07.0). Tema käitumine on psühhootilistest elamustest mõjutatud. Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Eeltoodut tõendab asjaolu, et tal on väljendunud psüühikahäired (käitumishäired, viha, agressiivsus). Praegune ja varasemad hospitaliseerimised on seotud ebaadekvaatse, impulsiivse ja teiste isikute vastu suunatud agressiivse käitumisega, sh ema ründamisega. Eelmisel vastuvõtul oli patsient samuti ründav, sõimlev ja süüdistav nii ema, politsei kui meditsiinitöötajate suhtes, ravivajadust ei tunnistanud, keeldus koostööst. Praeguse menetluse põhjustanud vahejuhtumi käigus oli ta ema suhtes kodus füüsiliselt agressiivne ja karjus. Valvetuppa saabudes oli patsient hüsteeriline, paranoiline ja süüdistav. Patsient ise leiab, et on vaimselt terve ja möönab senise ravi katkestamist. Kliinikus oli patsient nii enne kui pärast esialgse õiguskatise rakendamist ärritunud ja agiteeritud.
8.2.Neil asjaoludel leidis maakohus, et patsiendi seisundit arvestades pole tõenäoline tema seisundi paranemine ega iseseisev, ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes kohe ega ka neljapäevase ravi järgselt. Ravita jäämisel võib ta ebaadekvaatse, impulsiivse, ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu olla ohtlik nii iseendale (omavoliline ravikuuri korrigeerimine) kui ka teistele (olnud agressiivne ema vastu, paranoiline ka arstide suhtes). Oma haigusest tulenevalt ei ole ta võimeline hindama enda tervislikku seisundit, tegevuse tagajärgi ega ravivajadust. Kohtu hinnangul ei ole puuduliku haiguskriitika tõttu võimalik patsiendi ravi väljaspool haiglat.
8.3.Taotlusest nähtuvalt vajab patsient ravi ja ravimite manustamist. Maakohus leidis, et tuleb anda luba patsiendile tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui ta vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Puudutatud isiku taotlusel esitas esindaja 07.12.2025 määruskaebuse, milles palub määrused I ja II tühistada ning taotleb patsiendi vabastamist raviasutusest.
9.1.Kinnisesse asutusse paigutamise alused puuduvad. Patsient kinnitab, et tal pole psüühikahäiret, sh rasket, vaid ta on täiesti terve. Haiglasse sattumiste taga on ema ülimalt negatiivne suhtumine. Ema on teda õega võrreldes väga halvasti kohelnud ja püüdnud tekitada tema suhtes „haige inimese“ fooni. Ema on tekitanud olukordi, et tema materiaalne toimetulek oleks halvem, samal ajal õde toetab kõigiti. Kuna ilmselt politsei näeb väljakutsete puhul tema nime puhul mingit märget, siis ta tuuakse kohe ilma pikema jutu või põhjuseta psühhiaatriakliinikusse.
9.2.Patsient pole kunagi olnud ohtlik endale või teistele, ta pole kedagi rünnanud. Kõik võimalikud füüsilised kokkupuuted on olnud enesekaitse. Lisaks sellele takistab kinnises asutuses viibimine tööle asumast, mis omakorda takistab materiaalselt sõltumatut elamist.
10.Avaldaja vaidles kaebusele vastu, aga teatas 21.12.2025 maakohtule patsiendi ravi lõpetamisest 19.12.2025 seose tema psüühilise seisundi paranemisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus jätab määrused I ja II muutmata ning määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega mõlemas määruses ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).
12.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuste nappide väidetega. Maakohus leidis õigesti, et patsiendi puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles 4 (5)
toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb patsiendil raske kombineeritud psüühikahäire, mis avaldub orgaanilise luululise häirena (F06.2) ja epilepsiast põhjustatud orgaanilise isiksushäirena (F07.0). Patsiendi enda arvamus haiguse kohta ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Pigem kinnitavad patsiendi soovil kaebusesse märgitud väited raviarsti arvamust, et tal puudub haiguskriitika. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.
13.Samuti ei ole muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Määruskaebusest nähtub, et patsient ei nõustu psühhiaatrite pandud diagnoosiga ja leiab, et ta ei vaja mingit ravi. Samuti on patsient kinnitanud, et katkestas depoosüstidel käimise augustis 2025, mis näitab, et väljaspool raviasutust ei ole tagatud ravimite korrektne manustamine ja terviseseisundi paranemine.
14.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja pikendamiseks. Menetlusnorme maakohus oluliselt ei rikkunud.
15.Kuivõrd puudutatud isiku ravivajadus on praeguseks möödunud, ei näe ringkonnakohus alust piirata tänase määruse talle tervikuna saatmist.
16.Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 3 ls 1 järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Resolutsioonis märgitakse menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Puudutatud isiku esindaja tasutaotluse lahendab kohus täna eraldi määrusega.
17.TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt)
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.