Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus V.B paigutamiseks tema tahtest olenemata raviks psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.11.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
V.B määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja) V.B , riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 07.11.2025 määrus jätta muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Harju Maakohtu menetluses oli Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) Psühhiaatriakliiniku (kliinik) taotlus V.B (puudutatud isik, patsient) paigutamiseks tema tahtest olenemata raviks psühhiaatriahaiglasse.
2.Avaldaja märkis, et patsient hospitaliseeriti kliiniku valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 03.11.2025 kell 15.25.
2.1.Kliiniku raviarstid avaldasid, et patsient on kliinikus ravil teist korda. Varasemast on teada, et ta haigestus esmase psühhoosiga 2008. a, mil viibis Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinikus. Järgnevalt on teda psühhoosi ägenemistega Tartus hospitaliseeritud veel viis korda ja alates 2022. a Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus viis korda, seda viimati 14.06.– 04.07.2025. Kuni 2024. a oli põhidiagnoos paranoidne skisofreenia (F20), siis hinnati ümber maniakaalseks skisoafektiivseks häireks (F25.0). Patsient on olnud püsivalt puuduva haiguskriitika ja ravisoostumusega – talle määratud meeleolu stabiliseeriva ja psühhoosivastase ravi on ta korduvalt omavoliliselt katkestanud. Haiguse ägenemisel tekivad tal paranoilised luulumõtted (jälitamisest, kahjustamisest, mõjutamisest, tagakiusust), suhtumis-, suurus,- ja tähendusluulumõtted, mõttekäigu vormilised häired, kergesti ärritumine, unetus, hirmutunne, meeleolu ning tahteaktiivsuse kõrgenemine.
2.2.Eelmine hospitaliseerimine kliinikusse toimus tahtest olenematu ravi korras 24.02.– 03.04.2025, kui ta kutsus endale kiirabi, sest kahtlustas, et teda tahetakse tappa. Haiglasse saabudes oli situatsioonis desorienteeritud, pinges, laialivalguva ja hüpliku mõttekäiguga, kõrgenenud ning düsfoorilises meeleolus, kõneles kiire monoloogina, avaldas laiahaardelist paranoilist kahjustus-ja jälitusluulu (Tõrva linnas tegutseb kuritegelik rahapesu organisatsioon, mis soovib teda tappa) ja võimekusluulu (uskus endal olevat selgeltnägija võimed). Ravi foonil luulumõtete aktuaalsus taandus, käitumine muutus tasakaalukamaks, meeleolu stabiliseerus, kuid sisulist haigustaju ei kujunenud.
2.3.Patsient helistas 02.11.2025 õhtul häirekeskusesse ja kaebas rahutust, närvilisust, suutmatust rahuneda, pingelist perioodi elus. Saabunud kiirabile esitas sarnased mured, küsis rahustit. Hospitaliseerimist vajalikuks ei hinnatud. Uuesti võttis ta häirekeskusega ühendust 03.11.2025 pärastlõunal, tõi probleemidena esile tugeva ärevuse, suitsiidmõtted. Kiirabile ütles, et tal pole motivatsiooni midagi teha ja tahab psühhiaatriahaiglasse, sest seal saab süüa. Ise oli neli päeva söömata olnud. Kliiniku valvetoas kõneles patsient valjuhäälse monoloogina, žestikuleeris elavalt, oli psühhomotoorselt rahutu ja pinges. Tema mõttekäik hinnati raskesti jälgitavaks, laialivalguvaks, raskesti suunatavaks. Ta oli kõrgenenud ning düsfoorilises meeleolus, avaldas paranoilisi luulumõtteid tagakiusamisest ja kahjustamisest (ta sai Ameerikast 100 miljoni euro suuruse päranduse, kuid see võltsiti notari juures ümber, politsei ei tegele sellega, kõik vaikiti maha; teda on 2 relvaga meest jälitanud).
2.4.Avalduse esitamise ajaks patsiendi seisund ei paranenud. Ta on jätkuvalt maniakaalse afektiga, kõrgenenud meeleolu ja tahteaktiivsusega. Kõneleb monoloogina, vestluse juhtimine on raskendatud, vahele segamisel ärritub. Avaldab paranoilisi luulumõtteid ja suurusluulumõtteid. Haiguskriitika puudub, ravi vajalikuks ei pea. Ravimite jagamise ajal muutub äärmiselt agiteerituks, keeldub talle pakutavast rahustist, kõnnib rahutult mööda osakonda ringi, karjub täiest kõrist, vibutab rusikaga, ähvardab esimesel inimesel, kes talle läheneb, hambad sisse lüüa.
2.5.Raviarstid leidsid, et patsient põeb rasket psüühikahäiret maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0), mis on käeolevalt ägenenud. Tema käitumine on psühhootilisest seisundist ning kõrgenenud meeleolust juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu ta ohustab nii enda (põgenes psühhootilistel ajenditel enda elukohast; viimased neli päeva olnud söögi ja joogita; ei ole maganud; provotseeriva käitumisega võib esile kutsuda enese vastast vägivalda) kui ka ümbritsevate (anamneesis haiguse ägenemisel verbaalne agressioon ja ümbritsevate vägivallaga ähvardamine) turvalisust. Oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole patsient võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Patsiendi seisundit ja varasemat ravikogemust hinnates pole tõenäoline tema paranemine neljapäevase ravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas. 2 (5)
2.6.Eeltoodud põhjustel taotles avaldaja kohtu luba patsiendi ravi jätkamiseks nii esmase õiguskaitse korras neljaks päevaks kui selle pikendamist ning luba psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi manustamiseks haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.
3.Maakohus kuulas ära raviarsti, patsiendi ja talle määratud esindaja.
3.1.Raviarst avaldas, et patsiendi seisund ega ravivajadus haigla tingimustes ei ole võrreldes kohtule saadetud kirjaliku arvamusega muutunud. Diagnoosimine ja ravi võtab aega vähemalt 40 päeva. Haiglas on vajalik esmalt diagnoosi kinnitamine uuringutega ja seejärel ravi määramine ja ravi haigla tingimustes patsiendi seisundi jälgimisega ning seisundi paranemine enne, kui isik on valmis koju minema.
3.2.Patsient rääkis oma elust nagu filmis. Elavalt ja emotsionaalselt – kuidas teda on süstitud varguse eesmärgil narkootikume täis jms. Ta kinnitas ise kliinikusse tulekus soovi, esitas erinevaid kahtlustusi ja eitas enda ravivajadust.
3.3.Esindaja toetas taotlust, leides, et patsient on ilmselgelt segaduses ja vajab abi.
4.Maakohus rakendas 05.11.2025 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada patsiendi suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, st alates 03.11.2025 kell 15.25 kuni 07.11.2025 kell
15.25.Kohus andis loa patsiendile tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi manustamiseks haiglatingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui ta vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse määrus oli viivitamata täidetav.
5.Peale esialgse õiguskaitse kohaldamist 06.11.2025 kohtule edastatud täiendavas arvamuses leidis raviarst, et patsiendi seisund pole muutunud, tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.
MAAKOHTU MÄÄRUS
6.Maakohus tegi 07.11.2025 määruse (vaidlustatud määrus), millega -
pikendas patsiendi suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega 40 päevani alates tema 03.11.2025 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest; esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuli lugeda lõpetatuks 13.12.2025 kell 15.25 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtest olenematu ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega; - andis loa patsiendile tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi manustamiseks haiglatingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui ta vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu; - jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Seegi määrus oli viivitamata täidetav.
6.1.Maakohus kohaldas PsAS § 11 lg 1, § 13 lg-d 1 ja 2, TsMS § 534 lg-d 1 ja 5 ning leidis, et nende järgi saab taotluse ravi pikendamiseks rahuldada. Patsiendil on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (maniakaalne skisoafektiivne häire – F25.0).
6.2.Patsiendi käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Ärakuulamisel kohus 3 (5)
veendus, et patsiendi käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, ta ei mõtle selgelt ega mõista ravivajadust. Ta on ilmselgelt segasusseisundis ega suuda teha adekvaatseid otsuseid. Patsiendi käitumine on psühhootilisest seisundist ja kõrgenenud meeleolust juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu ta ohustab nii enda (põgenes psühhootilistel ajenditel enda elukohast; olnud kodus söögi ja joogita; ei ole maganud; provotseeriva käitumisega võib esile kutsuda enese vastast vägivalda) kui ka ümbritsevate (anamneesis haiguse ägenemisel verbaalne agressioon ja ümbritsevate vägivallaga ähvardamine) turvalisust. Ärakuulamisel kohus veendus, et patsient oli tige ja väga võitlusvalmis, väga ärritunud, kuigi sai võimaluse ise vabalt rääkida sellest, mis talle muret teeb (ei olnud isegi ärritada võivaid küsimusi vms). Patsiendi seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et patsiendil on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu nii ennast kui ka ümbritsevaid isikuid. Arsti arvamuse ja ärakuulamiste põhjal hindas maakohus, et patsiendi ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma seisundist on patsient psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle.
6.3.Patsiendi seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole kodustes tingimustes tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Ise ta end haigeks ei pea ja ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama ei soostu. Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla tingimustes.
6.4.Arvestades patsiendi psüühikahäiret, samuti ravi muul viisi läbiviimise võimatust, vajab patsient pikaajalist hospitaliseerimist ja seega esialgse õiguskaitse korras seaduses ette nähtud maksimumtähtaja kohaldamist. Taotlusest nähtuvalt vajab patsient ravi ja ravimite manustamist, mistõttu tuleb anda luba talle tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui ta vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
6.5.Maakohus toimetas patsiendile kätte määruse väljavõtte ilma põhjendusteta (TsMS § 541 lg 1), põhjendades, et põhjendustega tutvumine võiks patsiendi seisundist tulenevalt tekitada olulist kahju tema tervisele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA MENETLUSE EDASINE KÄIK
7.Puudutatud isiku soovile vastavalt esitas esindaja 18.11.2025 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada osas, milles ravi pikendati.
7.1.Esindaja märkis, et ta külastas patsienti kliinikus. Patsient selgitas, et tuli haiglasse ise vabatahtlikult, sest raha oli otsas ja ei jätkunud söögi jaoks. Närvid vajasid ka puhkust nii rahapuuduse, kui selle politseiga suhtlemise pärast seoses temalt pärandi välja petmise asjaajamisega politseis. Tema diagnoos on tegelikult seotud sellega, et tahab tõestada oma pärandi saamist ja asjaolusid sellest ilma jäämisega, see on näilik. Nüüd on ta närvid jälle korras ja saab ise hakkama.
7.2.Patsient leidis, et vaidlustatud määrus pole seaduslik ja tahtevastase ravi kohaldamine ei ole põhjendatud. Patsient on veendunud, et tema ohtlikkus ise enda ja teiste suhtes ei ole tõendatud ega õige vaid soovitakse, et ta lõpetaks oma õiguste kaitsmise. Kuivõrd patsiendi arvamuse kohaselt ei ole tema puhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu, siis on ta seisukohal, et tema suhtes haiglasse paigutamine tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ei ole põhjendatud ega seaduslik.
8.Avaldaja vaidles kaebusele vastu, aga teatas 11.12.2025 maakohtule, et patsiendi psüühilise seisundi paranemise tõttu lõpetati ravi kliinikus samal päeval.
4 (5)
9.Puudutatud isiku elukoha omavalitsusüksus (Tõrva vald) esitas arvamuse, mille kohaselt puuduvad tal andmed, mis viitaks patsiendi seisundi olulisele paranemisele võrreldes vaidlustatud määruses ja arstide arvamustes kirjeldatuga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).
11.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse nappide väidetega. Maakohus leidis õigesti, et patsiendi puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0). Patsiendi enda arvamus haiguse kohta ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Pigem kinnitavad patsiendi soovil kaebusesse märgitud väited raviarsti arvamust, et tal puudub haiguskriitika. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.
12.Patsiendi ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega. Kliiniku vastusest nähtub, et patsiendi käitumine on mõjutatud psüühikahäirest, millele on mh iseloomulik haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine. Seetõttu jäävad psüühikahäire ja käitumishäire seosed patsiendile arusaamatuks. Patsiendi käitumine on psühhootilisest seisundist ning kõrgenenud meeleolust juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu ta ohustab nii enda (põgenes psühhootilistel ajenditel enda elukohast; oli vähemalt neli päeva söömata-joomata; ei ole maganud ja provotseeriva käitumisega võib esile kutsuda enese vastast vägivalda) kui ka ümbritsevate (anamneesis haiguse ägenemisel verbaalne agressioon ja ümbritsevate vägivallaga ähvardamine) turvalisust. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et ravita jäämisel võib patsient oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele.
13.Samuti ei ole muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Määruskaebusest nähtub, et patsient ei nõustu psühhiaatrite pandud diagnoosiga ja leiab, et ta ei vaja mingit ravi. Varasemalt on patsient talle määratud meeleolu stabiliseeriva ja psühhoosivastase ravi korduvalt omavoliliselt katkestanud. See näitab, et väljaspool raviasutust ei ole tagatud ravimite korrektne manustamine ja terviseseisundi paranemine.
14.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja pikendamiseks. Menetlusnorme maakohus oluliselt ei rikkunud.
15.Kuivõrd puudutatud isiku ravivajadus on praeguseks möödunud, ei näe ringkonnakohus alust piirata tänase määruse talle tervikuna saatmist.
16.Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 3 ls 1 järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Resolutsioonis märgitakse menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Puudutatud isiku esindaja tasutaotluse lahendas maakohus 18.11.2025 määrusega.
17.TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) 5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.