Eesistuja Margit Vutt, liikmed Kai Kullerkupp ja Vahur-Peeter Liin
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2023. a otsus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium lahendab kõigepealt hageja kassatsioonkaebuse. Hageja heidab ringkonnakohtule ette esiteks seda, et ringkonnakohus on valesti leidnud, et üldtingimuste p 76 ei ole tüüptingimusena tühine osas, milles see võimaldab lepingu põhjendusteta üles öelda. Hageja on seisukohal, et selline tingimus kahjustab teda ülemäära ja on seetõttu tühine. Hageja teine etteheide on, et olles lepingu ülesütlemisel tuginenud korralisele ülesütlemisele, ei saanud kostja hiljem enam tugineda asjaoludele, mis oleksid andnud aluse leping erakorraliselt üles öelda. Seetõttu ei saanud kohus hageja arvates hakata hindama selliste asjaolude esinemist, mis võinuksid anda kostjale õiguse öelda leping üles erakorraliselt.
14.Kolleegium nende etteheidetega ei nõustu ja on seisukohal, et ringkonnakohus on kooskõlas Riigikohtu varasema praktikaga leidnud, et makseteenuse pakkuja kehtestatud tüüptingimus, mis annab õiguse kliendiga sõlmitud leping korraliselt üle öelda, ei ole iseenesest tühine. Makseteenuse osutajal on õigus makseteenuse leping VÕS § 720 lg 2 alusel korraliselt üles öelda, kui klient ei vasta makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele ja kui makseteenuse osutaja ja klient on korralise ülesütlemise õiguses kokku leppinud (vt RKTKo 22.03.2023, 2-21-3552/52, p 18; RKTKo 16.02.2022, 2-18-5450/71, p-d 11-15). Võimalus, et esineb lepingu erakorralise ülesütlemise alus, ei välista seega iseenesest korralist ülesütlemist.
15.Olukorras, kus makseteenuse pakkuja ütleb kliendiga sõlmitud makseteenuse lepingu korraliselt üles, on kliendil õigus lepingu ülesütlemine kohtus vaidlustada, esitades tuvastushagi ja nõudes sellega lepingu kehtivuse tuvastamist, või nõuda sooritushagiga lepingu täitmist. Sellise hagi rahuldamiseks peavad klient ja tema taotletavad lepingutingimused vastama seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud tingimustele. Kliendi suhtes, kes vastab neile tingimustele ja kellega makseteenuse pakkuja peaks viimase taotlusel sõlmima VÕS § 7101 lg 1 järgi uue
2-20-19001 makseteenuse lepingu, võib lepingu korraline ülesütlemine olla vastuolus hea usu põhimõttega (vt RKTKo 16.02.2022, 2-18-5450/71, p 14). Eeltoodu kohaldub selliselt siiski vaid olukorras, kus makseteenuse lepingu teiseks pooleks on ettevõtja VÕS § 1 lg 6 mõttes, mitte tarbija VÕS § 1 lg 5 mõttes (vt tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemise kohta RKTKo 22.03.2023, 2-21-3552/52, p-d 19-21).
16.Kuna korraline ülesütlemine ei eelda mõjuva põhjuse olemasolu, siis tulnuks kostjal tõendada, et tal ei oleks lepingu korralise ülesütlemise ajal olnud kohustust sõlmida hageja õiguseellasega uut lepingut.
17.Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtuga selles, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui ei osutanud kostjale kaasabi asjassepuutuvate tõendite kogumisel. Nimelt leidis kostja, et tal ei ole õigust esitada vajalikke tõendeid põhjusel, et need sisaldavad pangasaladust. Sel põhjusel taotles kostja, et maakohus kohustaks teda kohtumäärusega esitama pangasaladust sisaldavad tõendid. Maakohus jättis selle taotluse rahuldamata, asudes seisukohale, et kostjal on õigus kõnealused tõendid ise esitada.
18.Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 88 lg 1 järgi käsitatakse pangasaladusena kõiki andmeid ja hinnanguid, mis on krediidiasutusele teatavaks saanud tema või teise krediidiasutuse kliendi kohta. KAS § 88 lg 4 sätestab, et krediidiasutuse aktsionärid, liikmed, juhid, töötajad ja muud isikud, kellel on juurdepääs pangasaladusele, on kohustatud hoidma neile teada olevat pangasaladust tähtajatult, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.
19.Pangasaladuse hoidmise kohustus tuleneb krediidiasutuse ja tema kliendi vahelisest erilisest usaldussuhtest ning selle eesmärk on kaitsta krediidiasutuse klienti. Klient peab saama eeldada, et krediidiasutus kaitseb nii pangatoimingute tegemisel kui ka väljaspool seda tema majandusliku ja informatsioonilise enesemääramise õigust, aga ka ärisaladust ning eraelu. Kõnealuse usaldussuhte kaitsmine on põhjendatud mh sellega, et krediidiasutusel on tulenevalt selle suhte iseloomust oma kliendi kohta märkimisväärses koguses teavet, mis võiks anda krediidiasutusele laiaulatusliku võimaluse sekkuda kliendi õigushüvedesse. Panga ja kliendi vahelise suhte eripäraks on lisaks asjaolu, et tavaliselt on see suhe väga pikaajaline ja püsiv ning vajab seetõttu erilist kaitset. Siiski ei ole pangasaladus absoluutne ja osal juhtudel on see sunnitud muude õiguskorras kaitstud hüvede ees tagasi astuma. Üheks niisuguseks juhtumiks on olukord, kus krediidiasutuse jaoks osutub vajalikuks kaitsta oma õigusi kohtumenetluses.
20.Pangasaladust sisaldavate andmete väljanõudmist reguleerib KAS § 88 lg 5 ja andmete esitamist sama paragrahvi lg 9. KAS § 88 lg 5 p 1 kohaselt peab krediidiasutus kirjalikus või elektroonilises vormis esitatud järelepärimise vastusena avaldama pangasaladuse kohtule kohtumenetlust reguleerivates seadustes ettenähtud juhtudel ja korras. Erandi pangasaladuse avaldamise kohta sätestab ka KAS § 88 lg 9, mille järgi on krediidiasutusel õigus avaldada pangasaladust sisaldav teave kohtule oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitsmiseks seadusega kindlaksmääratud korras. Viimati nimetatud säte tähendab, et krediidiasutus võib esitada pangasaladust sisaldava tõendi kohtule, kui selles sisalduva tõendusliku sisu tõttu on see tõend vajalik selleks, et krediidiasutus saaks kaitsta oma õigusi kohtuvaidluses kliendiga hagejana või tõrjuda tema vastu esitatud kliendi nõuet kostjana. Praegusel juhul oli kostjal kui krediidiasutusel tulenevalt tema vastu esitatud lepingu kehtivuse tuvastamise nõudest hageja nõudele vastu vaidlemiseks vaja tõendada, et hageja õiguseellane ei vastanud lepingu ülesütlemise ajal kostja kehtestatud tingimustele ja et kostjal ei olnud VÕS § 7101 lg 1 järgi kohustust temaga kohe uut lepingut sõlmida.
2(5)
2-20-19001
21.Maakohus kuulutas menetluse 2. juuli 2021. a määrusega kostja taotlusel kinniseks. Menetluse kinniseks kuulutamise korral ei ole avalikkusel juurdepääsu menetluse materjalidele, istungitele ega seal avaldatule. TsMS § 59 lg 3 teise lause järgi ei ole kolmandatel isikutel õigust tutvuda kinniseks kuulutatud asja toimikuga ka pärast menetluse lõppu. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kui krediidiasutus esitab pangasaladust sisaldava tõendi niisuguses kohtuvaidluses kliendiga, mille menetlus on kuulutatud kinniseks, ei riku ta sellega pangasaladuse hoidmise kohustust. See tähendab, et praegusel juhul ei olnud kostjal takistust esitada tõendeid, millest nähtunuks tema õigus keelduda uue makseteenuse lepingu sõlmimisest hageja õiguseellasega. Seega on õige maakohtu seisukoht, et kostja pidanuks tõendid ise esitama, mitte taotlema nende kohtu abil väljanõudmist.
22.Kui krediidiasutus soovib minimeerida riski, et ta võib mingi tõendi esitamisega rikkuda pangasaladuse hoidmise kohustust, võib ta taotleda kohtult menetluse või selle osa kinniseks kuulutamist. TsMS § 38 lg 1 p 6 kohaselt kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik ärisaladuse või muu sellesarnase saladuse hoidmiseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole saladuse kaitse huvist suurem. Pangasaladuse hoidmise kohustus tuleneb krediidiasutustele seadusest ja seega on pangasaladus „muu saladus“ TsMS § 38 lg 1 p 6 mõttes. Kohtul tuleb seejuures kaaluda ühelt poolt krediidiasutusest menetlusosalise huvi pangasaladuse kaitse vastu ja teiselt poolt üldist huvi kohtumenetluse avalikkuse vastu. Seejuures tuleb arvestada, et TsMS § 38 lg 1 järgi saab kohus tunnistada kinniseks kogu menetluse või ainult menetlustoimingu, esmajoones kohtuistungid või mõne neist, aga nt ka lahendi või tõendid. Menetluse kinniseks kuulutamine mõjutab ka toimiku ja lahendi avalikustamist (vt TsMS §-d 59 ja 452). Kuigi kinniseks kuulutamine saab toimuda vaid üldsuse suhtes ja kaitstavat saladust sisaldavaid menetlusdokumente ei saa varjata teise menetlusosalise eest, on menetlusosalistel keelatud kinnises asjas arutatut ja seal uuritud dokumente avaldada ulatuses, milles see on vajalik pangasaladuse kaitseks. Samuti võib kohus kohustada teist menetlusosalist saladust hoidma (TsMS § 41).
23.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohus pidanuks osutama kostjale tõendite kogumise abi põhjusel, et kostja esitas menetluses väärteoasjas tehtud Finantsinspektsiooni otsuse, milles Finantsinspektsioon on väljendanud seisukohta, et krediidiasutus ei või ise pangasaladust sisaldavaid tõendeid esitada, vaid võib üksnes taotleda kohtult selliste tõendite väljanõudmist. Finantsinspektsiooni selgituse kohaselt on krediidiasutusel küll KAS § 88 lg 9 kohaselt õigus avaldada pangasaladust mh kohtule oma õiguste kaitsmiseks, kuid üksnes kooskõlas sama paragrahvi lg-tega 5 ja 6 ehk ainult kohtu sellekohase nõude alusel. Finantsinspektsiooni seisukoha järgi ei ole krediidiasutusel endal seega õigust esitada kohtule pangasaladust sisaldavaid tõendeid.
24.Kolleegiumi hinnangul ei tulene KAS § 88 lg-st 9, et pangasaladust sisaldava tõendi esitamine kohtule oleks lubatud üksnes sama paragrahvi lg-tes 5 või 6 sätestatut järgides ehk üksnes seda avaldama kohustava kohtumääruse alusel. „Seadusega kindlaksmääratud kord“, millele KAS § 88 lg 9 viitab, tähendab asjaomast menetlust reguleerivaid menetlusõiguse norme, milleks praegusel juhul on tsiviilkohtumenetluse seadustikus tõendite esitamist ja kogumist reguleerivad sätted.
25.TsMS § 236 lg 1 järgi on tõendi esitamine menetlusosalise poolt kohtule taotluse esitamine, et kohus hindaks menetlusosalise väidet taotluses nimetatud tõendi vastuvõtmise ja uurimise alusel. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa tõendit ise esitada, võib ta taotleda kohtult selle kogumist. Tõendite kogumine on kohtu tegevus menetluses tõendite kättesaadavaks tegemiseks ja nende uurimise võimaldamiseks. TsMS § 236 lg 3 esimese lause järgi peab menetlusosaline nii tõendi esitamisel kui ka tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite 3(5)
2-20-19001 kogumist taotleb. TsMS § 238 lg 1 esimese lause järgi võtab kohus vastu ja korraldab ainult sellise tõendi kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.
26.Seega on menetlusosalistel kohustus esitada menetluses vaid asjakohaseid tõendeid ja kohus peab asjakohatud tõendid jätma vastu võtmata. Samuti jätab kohus asjakohatute tõendite kogumise taotluse rahuldamata. Ka lubamatu tõendi puhul on kohtul kohustus (TsMS § 238 lg 2) või õigus (TsMS § 238 lg 3) jätta see vastu võtmata või keelduda selle kogumisest. Seega olenemata sellest, kas tõendi esitab krediidiasutus ise või taotleb ta selle kohtumääruse alusel väljanõudmist, on õiguslikud tagajärjed üldjoontes samad.
27.Eeltoodust tulenevalt ei rikkunud maakohus kostja tõendite väljanõudmise taotlust rahuldamata jättes menetlusõiguse norme, mistõttu saatis ringkonnakohus asja põhjendamatult tagasi maakohtusse uueks läbivaatamiseks. Uusi tõendeid saaks kostja praegusel juhul esitada üksnes juhul, kui selleks oleks mõjuv põhjus (vt maakohtu menetluse kohta TsMS § 329 lg 1 ja apellatsioonimenetluse kohta TsMS § 652 lg 3). Kolleegiumi hinnangul sellist mõjuvat põhjust praegu aga ei ole. Selleks ei saa pidada kostja esitatud väärteootsuses väljendatud Finantsinspektsiooni tõlgendust, et krediidiasutusel ei ole kliendiga kohtuvaidlust pidades õigust esitada ise oma õiguste kaitsmiseks vajalikke pangasaladust sisaldavaid tõendeid ja et ta saaks need esitada vaid teda selleks kohustava kohtumääruse alusel.
28.Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks nende tõendite alusel, mis menetluses on esitatud.
29.Kolleegium on seisukohal, et kostja kassatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata. TsMS § 682 lg 1 kohaselt jätab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatud määrusega läbi vaatamata, mh kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud nõuetele. Kostja ei vaidlusta oma kaebuses ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni, vaid üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste p 45, milles ringkonnakohus märkis, et kostja üldtingimuste p 76 on tühine osas, mille kohaselt tuleb ärikliendile lepingu ülesütlemisest ette teatada üks kuu. Kostja palub muuta põhjendusi selliselt, et üldtingimuste p 76 ei oleks üheski osas tühine.
30.Olukorras, kus ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, saaks kostja kolleegiumi arvates esitada kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale otsuse resolutsiooni vaidlustamata vaid siis, kui ta vaidlustaks õigusnormi tõlgendust, mille ringkonnakohus on maakohtule asja uueks läbivaatamiseks andnud ja mis on maakohtule asja uuel läbivaatamisel TsMS § 658 lg 2 järgi siduv. TsMS § 671 lg 3 p 3 järgi tuleb kassatsioonkaebuses mh märkida, millist materiaalõiguse normi on ringkonnakohus oma otsuses ilmselt valesti kohaldanud ja kuidas selle normi vale kohaldamine võis kaasa tuua ebaõige otsuse. Selliseid asjaolusid ei ole kostja oma kaebuses esile toonud. See osa ringkonnakohtu otsusest, mille peale kostja kaebab, ei sisaldanud õigusnormi tõlgendust, mis olnuks asja uuel läbivaatamisel maakohtule siduv ja millest sõltunuks asja lahendamise tulemus, sest see, kas ülesütlemistähtaja pikkust sätestav tingimus kehtib või mitte, ei oleks praeguses asjas mõjutanud ülesütlemise kehtivust. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostjal õigust ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust esitada ja tema kaebus tuleb jätta läbi vaatamata.
31.Õiguse ühetaoliseks kohaldamiseks märgib kolleegium aga järgmist. Tarbijaks mitteoleva isikuga sõlmitud makseteenuse lepingu võib makseteenuse pakkuja VÕS § 720 lg 2 esimese lause alusel korraliselt üles öelda, kui leping on tähtajatu ja pooled on lepingu ülesütlemise õiguses kokku leppinud. VÕS § 720 lg 2 teise lause kohaselt ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui kaks kuud. Samas võimaldab VÕS § 73314 lg 6 leppida mittetarbijast kliendiga mh kokku selles, et VÕS § 720 lg 2 teist lauset ei kohaldata osaliselt või täielikult. Seega lubab seadus makseteenuse 4(5)
2-20-19001 pakkujal leppida mittetarbijast kliendiga kokku ka VÕS § 720 lg 2 teises lauses sätestatud kahekuulisest tähtajast lühema ülesütlemistähtaja. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.