Riskihaldus OÜ hagi X vastu hüpoteegiga tagatud kohustuse täitmiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 31.01.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Riskihaldus OÜ apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
40 320 €
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Riskihaldus OÜ (registrikood 12921484), lepinguline esindaja Mihkel Nukka Kostja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Silver Eensaar
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 31.01.2024 otsuse resolutsioon muutmata, aga muuta selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa p-le 10.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.
1.Riskihaldus OÜ (hageja) esitas 03.07.2023 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu 36 000 € ja alates hagi esitamisest viivise (VÕS § 113 lg 1 määras) nõudes. Hageja peamised väited on järgmised: -
-
-
-
hageja omandas kostja suhtes läbiviidud täiteasjas vara enampakkumisel Pärnus Karja 45-4 asuva korteriomandi (registriosa nr 2868705, edaspidi: korter); korter oli koormatud hüpoteegiga Eesti Panga (edaspidi: pank) kasuks, mis tagas panga ja kostja vahel 09.07.2014 sõlmitud laenulepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu. Hüpoteeki ei kustutatud, kui hageja kanti kinnistusraamatusse korteri omanikuna; pank esitas 23.07.2020 hagejale nõudeavalduse, milles nõudis laenulepingust tuleneva kostja võla 35 774,07 € tasumist hiljemalt 24.08.2020. Pank algatas hüpoteegi seadmise kokkulepe alusel täitemenetluse, milles taotles korteri sundmüüki; hageja esitas Pärnu Maakohtusse hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (tsiviilasi nr 2-21-260). Kohtuvaidlus lõppes 14.06.2023 kinnitatud kompromissiga, mille alusel kohustus hageja tasuma pangale kostjaga sõlmitud laenulepingust tulenevate nõuete katteks 36 000 € tingimusel, et pank loobub laenulepingust tulenevatest muudest intressi- ja viivisnõuetest; hageja tasus 23.06.2023 pangale 36 000 € ning AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2 alusel läks hagejale üle panga nõue kostja vastu hageja poolt rahuldatud ulatuses.
Täiendavalt märkis hageja, et tal ei olnud kostja vastu nõuet kostja pankrotimenetluse ajal, millest tulenevalt puudus hagejal alus nõudeavalduse esitamiseks. Hageja tasus kostja laenulepingust tuleneva võla pangale 23.06.2023. Pankrotimenetluses sõlmitud kompromiss ei ole hagejale siduv, sest hageja ei olnud kompromissi osapool ega saanud selle poolt hääletada. Seega ei välista pankrotimenetluses sõlmitud kompromiss hageja nõuet AÕS § 349 lg 3 alusel. Hageja nõue ei ole aegunud, TsÜS § 149 järgi on nõude aegumistähtaeg kümme aastat.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
hageja omandas kinnisasja turuhinnast oluliselt soodsamalt, sest see müüdi koos hüpoteegiga, teave hüpoteegi ja sellega tagatud kohustuse suuruse kohta oli hageja tegelikule kasusaajale ja esindajale kinnistu ostmise ajal teada; hageja, olles teadlik kostja pankrotistumisest, oleks pidanud esitama kostja pankrotimenetluses vähemalt tingimusliku nõudeavalduse, kuid ei teinud seda; pankrotimenetluses tunnustati panga nõuet kostja vastu 35 774,07 € ulatuses ja kompromissi järgi tasuti 17.05.2021sellest 552,96 €; seega on kohustus lõppenud; kostja ei olnud tsiviilasja nr 2-21-260 menetlusosaline, kompromissimääruses puudub viide, et täidetud oleks kostjaga seotud kohustust; kõigi nõuete aegumistähtaeg kostja suhtes saabus 06.05.2023 kell 15 – kolm aastat pärast kostja pankroti väljakuulutamist.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis hagi 31.01.2024 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määratakse kindlaks edaspidi.
3.1.Maakohus tuvastas, järgmised vaidlustamata asjaolud: -
kostja ja pank sõlmisid 09.07.2014 laenulepingu, millega pank andis kostjale laenu korteri soetamiseks 41 970 € eest, tähtajaga 30 aastat. Laenulepingu p 8.1 alusel kohustus kostja laenu tagatisena seadma korterile kinnistusraamatu esimesele järjekohale hüpoteegi panga kasuks ja kinnistusraamatusse kanti 29.07.2014 muutmiskande alusel hüpoteek summas 55 750 € panga kasuks; 2 (5)
-
-
hageja omandas 17.01.2019 kostja suhtes läbiviidud täiteasjas toimunud enampakkumisel korteri, kusjuures hüpoteeki ei kustutatud; kostja pankrot kuulutati välja 06.05.2020 kell 15 tsiviilasjas nr 2-20-5141 ja selle kohta avaldati samal päeval ka teade Ametlikes Teadaannetes; pank esitas 23.07.2020 hagejale nõudeavalduse, milles nõudis laenulepingust tuleneva kostja võla 35 774,07 € tasumist hiljemalt 24.08.2020; pank algatas hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluse ja taotles korteri sundmüüki; hageja esitas 07.01.2021 Pärnu Maakohtule hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 039/2020/740 (tsiviilasi nr 2-21-260); Harju Maakohtu 27.04.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-5141 lõpetati kostja pankrotimenetlus kompromissi kinnitamisega; kostja pankrotimenetluses tunnustati panga nõue summas 35 774,07 € ja kompromissi kohaselt pidi kostja rahuldama nõude 552,96 € ulatuses, mis tasuti 17.05.2021; tsiviilasja nr 2-21-260 menetlus lõppes 14.07.2023 kinnitatud kompromissiga, millega. hageja kohustus tasuma pangale kostjaga sõlmitud laenulepingust tulenevate nõuete katteks 36 000 €; hageja tasus selle summa 23.07.2023.
3.2.Hageja nõude õiguslik alus on AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2. Hageja pidi arvestama, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku vahetumisel kehtib uue omaniku suhtes nii tagatiskokkulepe (AÕS § 346 lg 2 ls 2) kui ka kinnistusraamatusse kantud kohese sundtäitmise kokkulepe (TMS § 2 lg 2). See ei tähenda, et korteri võõrandamisel oleks läinud laenulepingust tulenevad kohustused üle hagejale, kuid lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise korral on pangal kui hüpoteegipidajal õigus pöörata sissenõue ka hagejale kuuluvale hüpoteegiga koormatud korterile (AÕS § 325 lg 1). Samas ei puutu asjasse, kas enampakkumise tulemusel kujunenud kinnisasja müügihind vastas turuhinnale või mitte. Täitemenetluses sõltub müügihind sellest, kui palju ollakse tegelikult valmis maksma.
3.3.Samuti ei oma tähtsust, kas hageja oli või pidi olema teadlik kostja suhtes läbiviidavast pankrotimenetlusest. Kostja pankrot kuulutati välja 06.05.2020 kell 15 ja lõpetati 27.04.2021. Hageja tasus pangale 36 000 € alles 23.07.2023. Kui pangal oli kostja vastu nõue, sai see hagejale üle minna pärast pankrotimenetluse lõpetamist.
3.4.Maakohus tugines Riigikohtu praktikale PankrS § 184 lg 6 kohta ja leidis, et pärast kompromissiga võlgnevuse ümberkujundamist ning ümberkujundatud võla tasumist ei olnud pangal enam kostja vastu nõuet, mille katteks hageja kinnisasjale seatud hüpoteeki realiseerida. Hageja ei olnud panga ees solidaarvõlgnik, samuti puudus pangal hageja suhtes täitedokument, mis võimaldanuks sellest tuleneva nõude katteks hüpoteeki realiseerida. Seega ei pidanud hageja pangale laenulepingust tulenevat nõuet tasuma. AÕS § 349 lg 3 alusel nõude ülemineku eeldus on hüpoteegiga tagatud kohustuse (osaline) täitmine. Vastava kohustuse puudumisel 23.07.2023 pangale makse tegemise korral ei saanud vaidlusalune nõue hagejale üle minna. Hagejal võib olla alusetust rikastumisest tulenev nõue panga vastu, kuid hagejal ei ole AÕS § 349 lg 3 järgset nõuet kostja vastu.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks kohaldas maakohus valesti PankrS § 184 lg 6 ls 1. Tsiviilasjas nr 2-20-5141 sõlmitud kompromissiga kujundati ümber panga ja kostja vaheline võlasuhe üksnes pankrotimenetluse raames ning see omas õiguslikke tagajärgi pankrotivara realiseerimisest saadu jaotamisel. Korter ei kuulu pankrotivarasse ja sellega seotud õiguste realiseerimisele kompromiss ei ulatu. PankrS mõttest ja pandiga tagatud võlausaldaja prioriteetsusest tulenevalt 3 (5)
tuleb tagada, et ka pärast pankrotimenetluse lõppu jäävad pandipidaja õigused püsima, kui nõuet pankrotimenetluses täielikult ei rahuldatud. Kohtupraktika kinnitab, et pandipidaja ega kolmandast isikust pantija, kelle vara tagab pankrotivõlgniku kohustust, õiguseid ei tohiks pankrotimenetluses sõlmitav kompromiss kahjustada (TrtRnKo 17.06.2019, 2-18-8286, p 10). Maakohus ignoreeris neid põhimõtteid.
4.2.Teiseks rikkus maakohus otsuse põhjendamise kohustust, sest jättis arvestamata hageja oluliste faktiväidetega. Hageja leiab jätkuvalt, et pankrotimenetluses sõlmitud kompromissiga ei kujundatud hageja nõuet ümber, sest kompromissi resolutsioon ei kajasta hageja nõude vähendamise ulatust ega tagajärgi. Samuti ei olnud hageja pankrotimenetlusse kaasatud ja ta ei hääletanud sellise kompromissi kinnitamise poolt. Kompromiss ei saa ega tohi kahjustada ega vähendada pankrotimenetlusse kaasamata kolmandast isikust pantija õiguseid olukorras, kui ta soovib vältida tema varale seatud pandi realiseerimist, tasudes pandipidajale pandiga tagatud nõude. Asja- ja pankrotiõiguse põhimõtetest ning eesmärgist lähtuvat peab pandipidajale sõltumata kompromissist jääma õigus kasutada pandiõigust ja pandiõiguse realiseerumisel peab pantijal (hagejal) omakorda olema võimalus nõuda võlgnikult (kostjalt) tema eest täidetud kohustuse täitmist.
5.Kostja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga muudab osaliselt põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ka ringkonnakohtus.
7.Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu otsuse p-s 25 tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1).
8.Maakohus kvalifitseeris hageja nõude õigesti AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2 järgi hagejale üle läinud panga kui algse hüpoteegipidaja rahalise nõudena, mille täitmist saab põhimõtteliselt nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel. Õiged on maakohtu põhjendused vaidlustatud otsuse p-des 28–30 ja 32, millega ringkonnakohus nõustub neid kordamata (TsMS § 654 lg 6). Asjas ei oma tähtsust enampakkumise hind, millega hageja panga nõude tagatiseks olnud korteri omandas ega ka selle võrdlus korteri väärtusega (sarnaselt nt TlnRnKo 25.11.2022, 221-16954, p 8 ja selle alapunktid). Samuti ei takista hageja nõude rahuldamist tema nõudeavalduse puudumine kostja pankrotimenetluses. Lisaks maakohtu põhjendustele märgib ringkonnakohus selles osas, et PankrS § 167 lg 1 ls 1 lubab esitada pankrotimenetluses esitamata nõudeid pärast selle menetluse lõppemist üldises korras.
9.Samuti on õige vaidlustatud otsuse p 31 esimeses kuues lõigus väljendatud maakohtu seisukoht, et pärast kostja pankrotimenetluses kompromissi kinnitamist ja täitmist polnud pangal enam rahalist nõuet kostja vastu. Ka selles osas pole vaja põhjendusi korrata. Maakohus viitas asjakohasele Riigikohtu praktikale ja kohaldas PankrS § 184 lg 6 õigesti. Siinjuures on esiteks oluline, et AÕS § 349 lg 3 alusel üleläinud nõude omandaja saab algse hüpoteegipidaja asemel pankrotivõlausaldajaks, st tal on pankrotivõlgniku suhtes samasugused õigused ja kohustused nagu olid hüpoteegipidajal võlausaldajana (RKTKm 08.01.2014, 3-2-1-152-13, p-d 14–15). Teiseks tuleb märkida, et kuigi pank ei hääletanud kostja pankrotimenetluses kompromissi poolt (dtl 291–296), siis on pankrotimenetluses kompromissi tegemise erisusena teiste võlausaldajate ja võlgniku kokkulepe ka tema suhtes siduv. Kompromiss tehakse PankrS § 180 lg 1 järgi võlausaldajate üldkoosolekul kõigi võlgniku vastu suunatud nõuete kohta, mis olid olemas kompromissi tegemise ajaks (RKTKm 24.05.2005, 3-2-1-53-05, p-d 18 ja 30).
10.Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu järeldusega, et panga nõue hageja vastu lõppes kostja pankrotimenetluses kompromissi kinnitamise ja tasumisega ning et hagejal võib olla alusetust rikastumisest tulenev nõue panga vastu (vaidlustatud otsuse p 31 neli viimast lõiku). 4 (5)
Samuti pole õige põhjendus, et hageja viidatud senine kohtupraktika (TrtRnKo 17.06.2019, 218-8286, p-d 7–10) on täiesti asjakohatu. Need põhjendused tuleb otsusest välja jätta, aga hageja nõuete lahendus sellest ei muutu. Ringkonnakohus nõustus eespool p-s 9 maakohtuga, et kostja pankrotimenetluses kinnitatud ja täidetud kompromiss kujundas ümber panga ja kostja vahelise võlasuhte. Selleks, et sama kompromiss kujundaks täielikult nõude ümber ja omaks toimet pandipidajast võlausaldaja suhetes kolmanda isikuga, kes on pantija, peab pandiga tagatud nõude võlausaldaja hääletama kompromissi kinnitamise poolt. See tingimus ei ole käesoleval juhul täidetud. Järelikult pole kompromissil toimet panga ja hageja vahelises suhtes.
11.Küll aega ei tulene eelnevast omakorda, et hagejal võiks olla nõue kostja vastu. Ühelt poolt panga ja kostja ning teiselt poolt panga ja hageja õigussuhte eristamine tähendab käesoleval juhul, et hageja pidi küll täitma hüpoteegiga tagatud kohustust, aga ei saa omakorda nõuda endale sama kohustuse täitmist. See on hüpoteegiga koormatud kinnisasja omandamisel ette nähtav ja mõistlik risk. Hagejat ei olnud vaja ega võimalik kaasata kostja pankrotimenetlusse. Eespool p-s 8 märgitud kaalutlustel omandas hageja panga õigusliku positsiooni – sellele vastavalt pole tal enam rahalist nõuet kostja vastu pankrotimenetluses kinnitatud kompromissi tulemusel. Kompromissi kinnitamise määrus (dtl 97–101) kajastab piisavas ulatuses kompromissi tagajärgi. Määruse resolutsiooni p 2 kohaselt kujundati panga 35 774,07 € suurune tunnustatud nõue ümber nii, et nõude suuruseks kujunes 552,96 €. Selles osas on nõue täidetud ja seega on kogu nõue kostja vastu lõppenud. Järelikult ei saanud varem pangale kuulunud nõue enam hagejale AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2 järgi üle minna.
12.Maakohus otsustas vaidlustatud otsuse p-s 33 õigesti, et hageja nõude puudumise tõttu ei ole vaja kontrollida selle aegumist. Kokkuvõtvalt ei anna hageja kaebuse väited alust muuta maakohtu otsustust, et hagi jääb rahuldamata.
13.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus (TsMS § 177 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt)
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.