X hagi Y vastu täiteasjas nr 167/2022/231 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind
1124 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja X (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Aleksei Smelov Kostja Y (isikukood xxxxxxxxxx), seaduslik esindaja C (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Janika Drobot
Viimase kohtuistungi aeg
01.04.2024
RESOLUTSIOON
1.Määrata hagi hinnaks 1124 eurot.
2.Võtta vastu hageja avaldus hagist osalise loobumise kohta ning lõpetada osaliselt menetlus, s.o nõudes tunnistada täiteasjas nr 167/2022/231 sundtäitmine lubamatuks 1124 eurot ületavas osas.
3.Rahuldada hagiavaldus osaliselt ning tunnistada täiteasjas nr 167/2022/231 sundtäitmine 270 euro osas lubamatuks.
4.Jätta menetluskulud hageja kanda. Mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1080 eurot (käibemaksuta). Käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
5.Tühistada Harju Maakohtu 03.05.2022 määrusega hagi tagamise korras kohtutäitur Krista Järve menetluses olevas täiteasjas nr 167/2022/231 kohaldatud täitemenetluse peatamine 270 eurot ületavas osas.
6.Jätta otsuse täitmise tagamiseks jõusse Harju Maakohtu 03.05.2022 määrusega hagi tagamise korras kohtutäitur Krista Järve menetluses olevas täiteasjas nr 167/2022/231 kohaldatud täitemenetluse peatamine 270 euro osas. Edasikaebamise kord
Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (30.05.2024). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja poolte seisukohad
1.X (hageja) esitas 29.04.2022 Harju Maakohtule hagiavalduse Y (kostja) vastu, paludes tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 167/2022/231. Hageja palus jätta menetluskulud kostja esindaja kanda. Hagiavalduse kohaselt tegi Harju Maakohus 08.01.2019 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-18-7558, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja igakuine elatis 270 eurot kuus muutuva suurusena pooles Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras alates 01.01.2019 kuni kostja täisealiseks saamiseni, so kuni xx.xx.xxxx. Hagi kohaselt maksab hageja nimetatud kohtuotsuse alusel kostjale igakuiselt elatist seaduses sätestatud korras välja arvatud aja eest, mil kostja elas või elab hagejaga. Hageja kandis sel ajal kostja ülalpidamiseks vajalikke kulusid vahetult ning kostja seaduslik esindaja on sellega ka nõustunud. Hagi kohaselt on hageja seega ajal, mil kostja elas hageja juures, täitnud ülalpidamiskohustuse vahetult. Kohtutäitur Krista Järvet 11.04.2022 täitmisteate, millega on alustatud täitemenetlust nr 167/2022/231. Täitmisteatest nähtuvalt on kostja esitanud hageja vastu 10.03.2022 täitmisavalduse Harju Maakohtu 08.01.2019 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-7558 tunnustatud elatisraha nõudes. Hageja palus tunnistada sundtäitmine lubatuks summas kokku 1124 eurot, s.o juuli 2019 eest summas 270 eurot, oktoobri 2019 eest summas 270 eurot, juuli 2020 eest summas 292 eurot ja aprill 2021 eest summas 292 eurot. Hageja on seisukohal, et arvestades nimetatud ajavahemikud, mil kostja elas hagejaga ning oli tema ülalpidamisel, ei pea hageja eelnimetatud ajavahemike eest maksma kostjale elatist. Hageja väitel oli kostja seaduslik esindaja sellega nõustunud. Poolte vahel oli suuline kokkulepe, et ajavahemikul, kui laps elab hageja juures, siis ei tasu ta kostjale kohtutuotsusega määratud elatist. Hageja on täitnud kohtuotsusest tulenevat elatisnõuet. Hageja esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude tuginedes sellele, et ta on täitedokumendist tulenevad nõuded täitnud, sest laps elas vaidlusalusel perioodil täielikult hageja ülalpidamisel ning hageja täitis ülalpidamiskohustust vabatahtlikult.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja hagi ei tunnistanud ning leidis, et hageja eirab tahtlikult maakohtu 08.01.2019 lahendit, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja igakuine elatis. Kostja on seisukohal, et elatis on välja mõistetud kindla summana ning elatise osas tehtud kohtulahend ei näe ette erandeid, mille alusel saaks hageja omaalgatuslikult elatist vähendada. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et tsiviilasjas nr 2-18-7558 tehtud kohtuotsuse alusel tuleb hagejal tasuda kostjale igakuist elatist,
kuid mitte aja eest, mil kostja elas või elab hagejaga, sest sel ajal kannab hageja kostja ülalpidamiseks vajalikud kulud vahetult. Kostja pöördus huvide kaitseks kohtutäituri poole, sest hageja ei täitnud tsiviilasjas nr 2-18-7558 kohtuotsust nõuetekohaselt. Kostja on seisukohal, et täitemenetlus on algatatud seaduslikult ja ei esine aluseid selle lubamatuks tunnistamiseks. Kostja on seisukohal, et väljamõistetud igakuine elatise summa tuleb tasuda vaatamata sellele, kas hageja kohtus lapsega, tegeles temaga ja kas või kui kaua laps hageja juures külas viibis. Kohustused on vaja täita vaatamata sellele, kas hageja võtab last enda juurde või mitte, et säilitada lapse elutingimused ja vajadused (rendi tasu, kommunaalkulud, telefonikulud, internetikulud, TV-kulud, riided, kosmeetika, hügieenitarbed jne). Kostja väitel ei olnud poolte vahel kokkulepet, et hageja tasub elatist muul viisil kui Harju Maakohtu 08.01.2019 lahendiga on kindlaks määratud. Kostja hinnangul ei ole tõendatud, et laps viibis hagis väljatoodud perioodidel hageja juures, millised olid kantud kulud ja kuidas täitis hageja sel ajal oma kohustusi. Kostja kinnitas, et kolme aasta jooksul oli laps hagejaga maksimaalselt 5 nädalat: juulis 2019 oli laps 2 nädalat hagejaga (puhkus välismaal 13.07-27.07) ning enne seda oli kostja kaks nädalat vanaema (ema poolt) juures, oktoobris 2019 oli laps hageja juures ühe nädalavahetuse, juulis 2020 oli laps hageja juures alates 24.07.2020 ehk ainult nädala kuu lõpuni ning enne seda oli kostja kolm nädalat oma ema ja vanaema (ema poolt) juures; aprillis 2021 ja detsembris 2021 ei olnud laps hageja juures ning viibis kodus, ema juures. Kohtu põhjendused
3.Hageja esitas 12.04.2024 menetlusdokumendis avalduse hagist osalise loobumise osas. Avalduse kohaselt jättis hageja põhjendamatult tasumata elatisraha detsembri 2021 eest. Arvestades eeltoodut palus hageja tunnistada täiteasjas 167/2022/231 sundtäitmine lubamatuks kokku summas 1124 eurot, so juuli 2019 eest summas 270 eurot, oktoober 2019 eest summas 270 eurot, juuli 2020 eest summas 292 eurot ja aprilli 2021 eest summas 292 eurot. Ülejäänud osas loobus hageja oma nõudest.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse.
5.Kohus ei ole käesolevas tsiviilasjas tuvastanud TsMS § 429 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mistõttu tuleb hagist osaline loobumine vastu võtta ja asja menetlus osaliselt lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel. Kohus võtab vastu hageja avalduse hagist osalise loobumise osas ning lõpetab tsiviilasjas osaliselt menetluse, s.o nõudes tunnistada täiteasjas 167/2022/231 sundtäitmine lubamatuks 1124 eurot ületavas osas.
6.Kohus peab vajalikuks määrata kindlaks hagi hind (TsMS § 136 lg 1). Hageja esitas praeguses asjas hagi, milles taotles sundtäitmise lubamatuks tunnistamist täiteasjas nr 167/2022/231. TsMS § 132 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue hagihinna tähenduses mittevaraliseks. TsMS § 132 lg 1 kohaselt eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 3500 eurot. TsMS § 132 lg 2 järgi võib kohus määrata mittevaralise nõude puhul hagihinna erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid, muu hulgas asja ulatust ja tähtsust ning poolte varalist seisundit ja sissetulekut. Hageja esitas käesolevas asjas algselt nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, milles nõutakse temalt 1437 eurot. Arvestades, et hageja on hagist osaliselt loobunud ja nõuab sundtäitmise lubamatuks tunnistamist summas 1124 eurot, määrab kohus hagi hinnaks 1124 eurot.
7.Kohus leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
8.Hageja on esitanud kohtule nõude tunnistada täiteasjas 167/2022/231 sundtäitmine lubamatuks summas 1124 eurot. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguslik alus on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1, mille järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 2 kohaselt on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu) sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist.
9.Kohus on tuvastanud TsMS § 230 lg 1 ning § 231 lg te 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: − Harju Maakohtu 08.01.2019 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-18-7558 mõisteti hagejalt kostja kasuks välja igakuine elatis 270 eurot kuus muutuva suurusena pooles Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras alates 1.01.2019 kuni Y täisealiseks saamiseni, so kuni xx.xx.xxxx. Sama kohtuotsusega otsustati, et igakuine elatis tuleb tasuda kostja seadusliku esindaja (ema) C pangakontole selgitusega „elatis“ viitega kalendrikuule, mille eest elatist makstakse hiljemalt iga kuu esimeseks kuupäevaks (tl 5-8). Kohtuotsus jõustus 09.02.2019; − 11.04.2022 kostja avalduse alusel algatas kohtutäitur Krista Järvet täitemenetluse asjas nr 167/2022/231 hagejalt 1437 euro sissenõudmiseks. Täitedokumendiks on 08.01.2019 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-18-7558 (tl 10-11).
10.Poolte vahel on vaidlus selles, millistel perioodidel on kostja viibinud hageja juures ning kas poolte vahel oli kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmises teistsugusel viisil, kui see nähtub asjas nr 2-18-7558 tehtud kohtulahendist. Vaidluse all on küsimus kas täiteasjas nr 167/2022/231 on alust 1124 euro suuruse nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks põhjusel, et kostja viibis terve kuu juulis 2019, ühe nädala oktoobris 2019, terve kuu juulis 2020 ning terve kuu aprillis 2021 hageja juures, hageja kandis lapse (kostja) kulud vahetult ning võis seetõttu jätta kohtulahendiga väljamõistetud elatise nimetatud perioodide eest tasumata.
11.Hagi kohaselt elas kostja hageja juures terve kuu juulis 2019, ühe nädala oktoobris 2019, terve kuu juulis 2020 ning terve kuu aprillis 2021. Hageja väitel ei pea ta nimetatud aja eest elatisraha tasuma, sest poolte vahel oli vastav kokkulepe ja hageja täitis sel ajal oma ülalpidamiskohustust vabatahtlikult muul viisil (kandis lapsega seotud kulutused otseselt). Hageja tõi välja, et perioodil, mil kostja elas tema juures, on ta hageja ülalpidamiskohustust täitnud järgmiselt: juuli 2019 summas mitte vähem kui 475 eurot (300 eurot toidule, 100 eurot meelelahutustele, 25 eurot hügieenile); nädal oktoobri kuus 2019 - summas mitte vähem kui 90 eurot (60 eurot toidule, 30 eurot meelelahutustele, 10 eurot hügieenile); juuli 2020 - summas mitte vähem kui 475 eurot (300 eurot toidule, 100 eurot meelelahutustele, 25 eurot hügieenile); aprill 2021 - summas mitte vähem kui 475 eurot (300 eurot toidule, 100 eurot meelelahutustele, 25 eurot hügieenile). Perioodil, mil laps viibis hageja juures ei kandnud kostja seaduslik esindaja kulusid lapse toidule, hügieenile ja meelelahutusele. Kostja väitel ei olnud poolte vahel kokkulepet ülalpidamiskohustuse täitmises teistsugusel viisil, kui see nähtub tsiviilasjas nr 2-18-7558 tehtud kohtulahendist. Kostja ei elanud hagis toodud ajavahemikel hageja juures. Kostja seadusliku esindaja väitel oli kostja juulis 2019 (13.07.2019 – 27.07.2019) oma isaga (hagejaga) kaks nädalat (puhkus välismaal) ning enne seda viibis kostja kaks nädalat vanaema juures. Kostja seadusliku esindaja poolt väljatoodu kohaselt viibis kostja hageja juures oktoobris vaid ühe nädalavahetuse,
juulis 2020 viibis kostja hageja juures alates 24.07.2020 ehk ainult ühe nädala kuu lõpuni ning aprillis 2021 kostja hageja juures ei viibinud ning oli terve kuu emaga. Kostja esitas enda väidete tõendamiseks ning kostja väidete ümberlükkamiseks kostja viibimise kohta hageja ja kostja ema kirjavahetuse väljavõtted koos tõlgetega ning fotod (tl 80-99, 104-108).
11.1.Hageja väitel elas kostja 2019 aastal terve juuli kuu hagejaga, kostja väitel oli kostja juulis 2019 (13.07.2019 – 27.07.2019) oma isaga (hagejaga) kaks nädalat (puhkus välismaal) ning enne seda viibis kostja kaks nädalat oma emapoolse vanaema juures. Hageja taotles selles osas, kas ja kui pikalt viibis laps hageja juures tõendamiseks tunnistaja (hageja abikaasa) ülekuulamist. Tunnistaja Q avaldas 01.04.2024 kohtuistungil, et juulis 2019 oli kostja hagejal ja tunnistajal külas, käidi Lätis ja Leedus puhkamas. Tunnistaja sõnul on tal juulis 2019 esimene foto kostjast tehtud 14.07.2019 ja viimane 30.07.2019. Tunnistaja väidete kohaselt käidi 2019 juuli kuu keskel reisimas. Tunnistaja ei mäleta, kes tõi juulis 2019 kostja hageja juurde või kuidas laps tagasi läks. Kostja esitas hageja ja kostja seadusliku esindaja vahelise kirjavahetuse (tl 81,tõlge tl 105), millest nähtub, et 13.07.2019 sõitis kostja koos hagejaga Eestist välja puhkusele ning 27.07.2019 teatas hageja, et nad on kostjaga Tallinnasse jõudnud ning kostja ema teatas, et ta on parklas kohal ja ootab. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja viibis hageja juures vähemalt ajavahemikul 13.07.2019 – 27.07.2019. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas tõendamist leidnud, et kostja viibis juulis 2019 terve kuu hageja juures. Tunnistaja Q andis 01.04.2024 kohtuistungil ütlusi selle kohta, et juulis oli kostja hagejal ja tunnistajal (hageja abikaasa) külas ja koos käidi välismaal puhkamas, kuid täpsemalt tunnistaja kostja hageja juures viibimise kuupäevi, lapse tulemise või minemisega (üleandmise) seotud asjaolusid ei mäletanud. Samas ei ole kohtu hinnangul tõendamist leidnud ka see, kas kostja viibis kaks nädalat enne 13.07.2019 kuupäeva oma emapoolse vanaema juures. Nimetatu osas ei ole kostja esitanud kohtule tõendeid. Hageja ja kostja seadusliku ema kirjavahetus puudutab perioodi 13.07.2019 kuni 27.07.2019 ning selle üle, et nimetatud ajaperioodil viibis kostja hageja juures, ei ole.
11.2.Hagi kohaselt elas kostja hagejaga ühe nädala oktoobris 2019. Tunnistaja Q andis 01.04.2024 kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt viibis oktoobris 2019 kostja hageja juures kaks nädalat, mil oldi koos hageja kodus xxxs. Tunnistaja ei mäletanud täpseid kuupäevi, millal kostja tema ja hageja kodus viibis. Kostja seadusliku esindaja (ema) väitel viibis oktoobris 2019 kostja hageja juures vaid ühe nädalavahetuse. Kostja esitas kohtule kostja ema ja hageja vahelise kirjavahetuse (tl 80, tõlge 107), mille kohaselt 13.10.2019 hageja teatas, et võtab kostja reedel (s.o 18.10.2019) ning 19.10.2019 hageja juba küsis telefoninumbrit, kuhu teatada ette, kui kostja tagasi toob. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas tõendatud, kas ja millal viibis kostja hageja juures. Hageja ei ole välja toonud, millistel kuupäevadel oktoobris 2019 kostja hageja juures viibis. Hageja väitel viibis kostja hageja juures nädal aega, tunnistajana üle kuulatud hageja abikaasa Q sõnul viibis kostja hagejaga oktoobris 2019 kaks nädalat. Seega on nimetatud perioodi osas tekkinud vastuolud. Kostja esitas kohtule kirjavahetuse, millest on võimalik järeldada, et hageja võis võtta kostja enda juurde 19.10.2019, kuid kohtu hinnangul ei nähtu kirjavahetusest, kui pika perioodi hageja juures tegelikult viibis. Kirjavahetusest nähtub, et hageja küsis kostja emalt A ema telefoninumbrit, et helistada ette. Samas ei nähtu nimetatud kirjavahetusest, kelle või mille toomisest käib jutt. Kohtu hinnangul ei ole võimalik kirjavahetusest järeldada, et jutt käib kostja toomisest ega ka seda, et samal päeval, s.o 19.10.2019 kuupäeval tõi hageja kostja tagasi koju.
11.3.Hagi kohaselt elas kostja hagejaga terve kuu juulis 2020. Nimetatu tõendamiseks andis ütlusi tunnistaja Q, kelle sõnul oli juulis 2020 pikem periood, mil kostja viibis isaga (hagejaga). Tunnistaja sõnul viibisid nad xxxs, pidasid lapse sünnipäevapidu (lapse sünnipäev on 14.07), külastasid Noorus Spa-d, oli palju liikumist, mh käidi Jõhvis mingil üritusel. Kostja vaidles vastu, et terve kuu viibis kostja hageja juures. Kostja väitel viibis kostja hageja juures alates 24.07.2020 kuni kuu lõpuni ehk ühe nädala ning enne seda viibis kostja kolm nädalat juulis 2020 oma ema ja emapoolse vanaemaga. Nimetatu tõendamiseks esitas kostja kohtule kostja ja tema ema vahelise
kirjavahetuse (tl 84, tõlge 108 ), kus kostja teatas emale, et isa ei ole tema juures käinud ning fotod (85-87). Kostja selgituse kohaselt elab Järves kostja emapoolne vanaema (01.07.2020 foto) ning 03.07.2020 foto on teinud kostja oma vanaemast. Kohus asub seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et kostja viibis tema juures terve kuu juulis 2020. Tunnistaja poolt antud ütlused kinnitavad, et mingil perioodil viibis kostja hageja juures, kuid täpseid kuupäevi või kuuajalist perioodi tõendatud ei ole. Kostja poolt esitatud kirjavahetusest kostja ja tema ema vahel nähtub, et 14.07.2020 hageja kostja juures ei käinud. Poolte vahel ei ole vaidlust, et ühe nädala, s.o perioodil 24.07.2020 kuni juuli 2020 lõpuni, viibis kostja hageja juures.
11.4.Hagi kohaselt viibis kostja hagejaga ka terve kuu aprillis 2021. Tunnistaja Q avaldas, et kostja viibis aprillis 2021 hageja juures. Tunnistaja ei mäleta täpseid kuupäevi, millal kostja hageja ja tunnistaja kodus viibis. Tunnistaja sõnul oli selleks perioodiks 2-3 nädalat ning sel ajal viibiti xxxs. Kostja väitel viibis kostja terve aprilli kuu oma emaga ning kostja hageja juures ei viibinud. Oma väidete kinnitamiseks esitas kostja kohtule fotod (tl 88-93), mis on tehtud aprillis 2021 kostja kodus, mh ka fotod koos emaga. Kohtu hinnangul ei ole hageja käesolevas asjas tõendanud, et kostja viibis tema juures terve kuu aprillis 2021.
12.Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja oli õigustatud mitte maksma kostjale elatist vastavalt 08.01.2019 kohtuotsusele tsiviilasjas 2-18-7558 juuli 2019, oktoobri 2019, juuli 2020 ning aprilli 2021 eest, s.o perioodi eest, mil kostja viibis väidetavalt hageja juures. Kuigi kohus on eelnevalt leidnud, et hagis välja toodud perioodidel kostja viibimine hageja juures ei ole osaliselt tõendamist leidnud, ei ole poolte vahel vaidlust, et vähemalt ajavahemikul 13.07.2019 – 27.07.2019, ühe nädalavahetuse oktoobris 2019 ning perioodil 24.07.2020 kuni juuli 2020 lõpuni, viibis kostja hagejaga. Hageja väitel oli neil kostja emaga kokkulepe, et ajal, mil kostja viibib hagejaga, täidab hageja oma ülalpidamiskohustust vahetult ning nende perioodide eest ei maksa hageja kostja ülalpidamiseks elatist kostja emale. Kostja väitel vanemate vahel eelnimetatud kokkulepet sõlmitud ei olnud.
13.Kohus leiab, et tõendamist ei ole leidnud, et pooled on kokku leppinud ülalpidamiskohustuse täitmises muul viisil, kui see nähtub Harju Maakohtu 08.01.2019 kohtuotsuses.
14.Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus hagejalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, ei ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul viisil kui kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega. Elatise maksmise kohustus on lapsevanemal perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 2 esimesest lausest tulenevalt juhul, kui ta ei täida lapse ülalpidamise kohustust vahetult, s.o lapse kasvatamises osalemisega. Kui aga asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil rohkem tema kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Järelikult on võimalik, et kohtumäärusest nähtuv elatisenõue on vaidlusaluse perioodi osas rahuldatud, sest hageja ja kostja leppisid kokku (ajutiselt) ülalpidamiskohustuse täitmises teistsugusel viisil (vt RKTKo nr 3-2-1-120-14, p 13).
15.Kohtul tuleb tuvastada, kas hageja on kohustuse täitmise osaliselt asendanud ja kostja on sellega nõustunud. Poolte tahteavaldused võisid seejuures olla konkludentsed ning vajadusel tuleb poolte käitumist tõlgendada, lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 75 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 29. Poolte käitumist on võimalik mõista nii, et hageja asendas ülalpidamiskohustuse täitmisel VÕS § 89 lg 1 järgi elatise maksmise lapse kasvatamises vahetult osalemisega ning kostja kui kokkuleppe teine pool võttis täitmise vastu. Hageja on selgitanud (sh vande all 01.04.2024 istungil antud ütlustega), et hageja ja kostja seadusliku esindaja vahel oli 2017. a sõlmitud kokkulepe selle kohta, et kui laps (kostja) viibi hageja juures vähemalt kaks nädalat kuus, siis hageja ei maksa elatist. Hageja väitel kujunes pooltevaheline kokkulepe raha
maksmise osas välja pooltevahelise käitumise pinnalt. Hageja hinnangul näitab ka kostja seadusliku esindaja käitumine enne kohtutäituri poole pöördumist seda, et kokkulepe oli olemas, kuna kostja seaduslik esindaja ei ole hagejalt varasemalt elatisraha nõudnud selle aja eest kui laps elas hagejaga. Kostja jäi kogu menetluse kestel seisukoha juurde, et mingit kokkulepet poolte vahel elatise tasumata jätmise kohta ei olnud. Vastupidi, poolte vahel olid erimeelsused, elatise väljamõistmiseks tuli pöörduda kohtusse ning kostja on pidanud hagejale korduvalt meelde tuletama elatise tasumist. Kõiki seisukohti ja tõendeid kogumis hinnates asub kohus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid kokku leppinud ülalpidamiskohustuse täitmises muul viisil, kui see nähtub Harju Maakohtu 08.01.2019 kohtuotsuses. Kohtu hinnangul ei ole hageja esitatud seisukohtade ja tõendite pinnalt asuda seisukohale, et hageja on kohustuse täitmise (osaliselt) asendanud ja kostja on sellega nõustunud.
16.PKS § 100 lg 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis) ning kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. PKS § 100 lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Seega juhul, kui laps elab vanemaga koos, saab vanem elatise maksmise kohustust täita ka vahetult. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus hagejalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, on võimalik ülalpidamiskohustuse täitmine ka muul viisil kui kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega. Elatise maksmise kohustus on lapsevanemal juhul, kui ta ei täida lapse ülalpidamise kohustust vahetult, s.o lapse kasvatamises osalemisega ning üldjuhul tuleb juba elatise väljamõistmisel arvestada seda, kui suure osa ajast viibib laps lahuselava vanema juures, ning vastavalt elatise suurust vähendada või üldse elatis välja mõistmata jätta. Kui aga asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil rohkem tema kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada sundtäitmise (Riigikohtu 08.03.2017 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 11).
17.Kohus on tuvastanud, et kostja pöördus 11.04.2022 kohtutäitur Krista Järveti poole avaldusega Harju Maakohtu 08.01.2019 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-18-7558 täitmiseks (tl 48). Täitmisavalduse alusel algatati täitemenetlus ning koostati hagejale (võlgnikule) täitmisteade (tl 10). Täitemenetluses oli nõude sisuks elatise võlgnevus perioodi 01.01.2019 kuni 31.03.2022 eest summas 1437 eurot. Kostja esitas kohtule võlgnevuse kujunemise osas tabeli (tl 54). Kostja esitas kohtule ka hageja poolt kostja ülalpidamiseks tehtud maksete osas pangakonto väljavõtte (tl 55-60). Vastavalt Harju Maakohtu 08.01.2019 kohtuotsusele tsiviilasjas nr 2-18-7558 pidi hageja tasuma kostja ülalpidamiseks igakuist elatist muutuva suurusena pooles Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras alates 01.01.2019 kuni kostja täisealiseks saamiseni, so kuni xx.xx.xxxx. Kostja poolt väljatoodu kohaselt pidi hageja 2019 aastal tasuma kostja ülalpidamiseks igakuiselt 270 eurot ning 2020 ja 2022 aastal igakuiselt 292 eurot, kuid tasus perioodil 01.01.2019 kuni 31.03.2022 elatist vähem 1 437 euro võrra. Hageja leiab, et sundtäitmine 1 124 euro osas tuleb tunnistada lubamatuks, s.o juuli 2019 eest summas 270 eurot, oktoobri 2019 eest summas 270 eurot, juuli 2020 eest summas 292 eurot ning aprilli 2021 eest summas 292, sest nimetatud perioodil viibis kostja hagejaga ja oli tema vahetul ülalpidamisel.
18.Kohus asub seisukohale, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele vaatamata sellele, et kohus ei tuvastanud, et pooltel oleks olnud kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmises teistsugusel viisil, kui see nähtub asjas 2-18-7558 tehtud kohtulahendist. PKS § 100 lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Riigikohtu praktika kohaselt (nt RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160/42, p 15.6) saab eeldada, et kohustatud vanem kannab lapse vajaduste
rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib tema juures (RKTKo 09.06.2017, 3‐2‐1‐35‐17, p-d 23.3 ja 28.3). See tähendab, et kui kohustatud vanem on tõendanud, et laps viibib osa aega tema juures, on teisel vanemal (last esindades) võimalik kulude vahetu kandmise eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib kohustatud vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 23.3). Riigikohus on selgitanud, et kuna vanem peab PKS § 100 lg 2 kohaselt täitma ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises, ei pea ta elatist tasuma proportsionaalselt aja eest, mil laps tema juures viibib (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160/42, p 15.4). Riigikohus on täiendavalt selgitanud, et olukorras, kus hagejalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, on võimalik ülalpidamiskohustuse täitmine ka muul viisil kui kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega (RKTKm 08.03.2017, 3-2-1-177-16, p 11). Riigikohus sedastas, et kui asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil rohkem tema kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega ja seda ka siis, kui ei ole esitatud TsMS § 459 alusel hagi kohtulahendi muutmiseks (vt sama põhimõtte kohaldamise kohta nt TlnRnKo 22.03.2022, 2-20-7485, p-d 9.1–9.6; TlnRnKo 17.06.2020, 2-196317, p 13).
19.Hagejalt on kostja kasuks elatise väljamõistmisel lähtutud sellest, et hageja (lapse isa) ei ela kostjaga (lapsega) koos. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et perioodil 13.07.2019 – 27.07.2019, st 15 päeva ehk pool kuud järjest viibis kostja hageja juures. Kohtu hinnangul saab nimetatud perioodi osas asuda seisukohale, et kui kostja (laps) viibis pool kuud hagejaga (ühe vanemaga) ja pool kuud teise vanemaga (emaga), on mõlemad vanemad oma kohustused sel kuul lapse ees täitnud. Kostja seaduslik esindaja ei ole toonud välja, miks olukorras, kus kostja viibis pool kuud hagejaga, oleks hagejal pidanud olema täiendavalt elatise maksmise kohustus. Kostja väide, et vaatamata kostja viibimisele hageja juures tuli täita kohustusi ning säilitada lapse elutingimused ja vajadused ning väide, et elatise mittemaksmiseks puudus kokkulepe, ei anna kohtu hinnangul alust arvata, et lapsevanemal ei ole võimalust lapsega koos viibides täita tema ülalpidamist vahetult. Kohus leiab, et käesolevas asjas saab kostja poole kuu jooksul hageja juures viibimist võtta arvesse kui ülalpidamiskohustuse vahetut täitmist hageja poolt. Kohus viitab, et sarnastel asjaoludel on ka Tallinna Ringkonnakohus asunud seisukohale, et kui laps viibib pool kuud järjest ülalpidamiskohustust kandma kohustatud isiku juures, saab lugeda, et mõlemad vanemad on oma kohustused sel kuul lapse ees täitnud (Tallinna Ringkonnakohtu 03.07.2023 kohtuotsus tsiviilasjas 2-22-10050, p 36). Hagejal oli kohustus juuli 2019 kuu eest tasuda kostjale ülalpidamist summas 270 eurot. Kuivõrd kohtu hinnangul täitis juulis 2019 hageja kostja ülalpidamiskohustust vahetult ning täitemenetluses 167/2022/231 täidetakse ka nimetatud kuu eest tasumata jäänud elatise nõuet, tuleb summas 270 eurot sundtäitmine vaidlusaluses täitemenetluses lubamatuks tunnistada.
20.Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et tõendamist ei ole leidnud, et kostja viibis hageja juures ühe nädala oktoobris 2019, terve kuu juulis 2020 ning terve kuu aprillis 2021. Arvestades poolte esitatud seisukohti ning kostja poolt esitatud tõendeid (fotod ja kirjavahetused), saab asuda seisukohale, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja viibis hageja juures oktoobris 2019 vähemalt ühe nädalavahetuse. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et ühe nädala, s.o perioodil 24.07.2020 kuni juuli 2020 lõpuni, viibis kostja samuti hageja juures. Arvestades kostja vastuväiteid, poolte esitatud seisukohti ning tõendeid, ei ole käesolevas asjas tõendatud, kas ja millisel perioodil viibis kostja hageja juures aprillis 2021.
21.Hageja on käesolevas asjas selgitanud, et perioodil, mil kostja elas tema juures, on ta hageja ülalpidamiskohustust täitnud järgmiselt: nädal oktoobri kuus 2019 - summas mitte vähem kui 90 eurot (60 eurot toidule, 30 eurot meelelahutustele ja 10 eurot hügieenile); juuli 2020 - summas mitte vähem kui 475 eurot (millest 300 eurot toidule, 100 eurot meelelahutustele ja 25 eurot hügieenile); aprill 2021 - summas mitte vähem kui 475 eurot (millest 300 eurot toidule, 100 eurot meelelahutustele ja 25 eurot hügieenile). Ka tunnistaja Q andis 01.04.2024 toimunud istungil selgitusi selle kohta, et kui kostja viibis hageja juures, kandis hageja toidukulusid, sõidukulusid, kulutusi riietele, meelelahutuskulusid. Riigikohus on selgitanud, et ajal mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures olevate laste esmased kulud, nt söögikulud. Mõlemad vanemad kannavad eelduslikult ka eluasemekulusid, mida saab jagada laste vanemate juures oleku aja järgi. Kuna kulusid lapse majutamiseks teevad mõlemad vanemad, ei ole põhjendatud nõuda lahuselavalt vanemalt lapsega püsivalt koos elava vanema eluasemekulude katmist sama aja eest, kui tema peab eluasemekulusid laste huvides kandma. Vastasel juhul koormataks teda topelt, kuna ta peaks osalema teise vanema kulude katmises, kuid tema enda kulud jääksid arvestamata. Samas ei sõltu lastega seotud püsikulude, nagu sidekulud või kulud riietele, hügieenitarvetele, koolile või lasteaiale, laagritele, treeningutele, huvialaringidele, reisidele jms kandmine eeldatavasti sellest, kumma vanema juures laps on (vt RKTKo nr 3-2-1-35-17, p-d 23.3 ja 23.4). Kohtu hinnangul on hageja küll käesolevas asjas välja toonud iga hagis toodud perioodi osas, millises ulatuses on ta ülalpidamiskohustust vahetult täitnud, kuid asjaolude tõendamiseks ei ole hageja kohtule tõendeid esitanud. Tunnistaja Q on kulude kohta andnud ütlusi, kuid kohus asub seisukohale, et kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates ei saa pidada hageja poolt ülalpidamiskohustuse täitmiseks seda, kui hageja ostis kostjale tema juures viibimise ajal toitu, kandis sõidukulusid või tegi kulutusi riietele või meelelahutusele. Arvestades ka seda, et kostja viibis eelduslikult hageja juures oluliselt vähem aega kui hageja hagis väitis, tuleb kohtu hinnangul hageja poolt kantud kulutusi pidada tavapäraseks lapsega suhtlemisel tekkivateks kuludeks. Hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatise eesmärgiks on see, et ka lahuselav lapsevanem tagaks lapse igakuise ülalpidamise. Ülalpidamise andmine igakuiselt ja ettemakstult rahas võimaldab elatist lapse heaks vahetult kasvataval vanemal kulude planeerimisel laekuva elatisesummaga arvestada. Lapse ülalpidamise eesmärki ei täida lahusoleva vanema poolt erinevate teenuste (nt puhkusereisid, meelelahutus ja/või kaupade (riided) eest tasumine lahuselava vähema poolt, ilma, et selles oleks kokku lepitud teise vanemaga. Kohtu hinnangul on ilmne, et lapsega koos viibival vanemal tekivad kulutused, kuid lapsega seotud püsikulude (st eluasemekulud, sidekulud, kulud riietele, hügieenitarvetele, koolile, treeningutele jms) kandmine ei sõltu sellest, kas laps viibib aeg-ajalt lahus elava vanema juures. Kohtu hinnangul on tuvastamist leidnud, et kostja viibis hagejaga oktoobris 2019 ühe nädalavahetuse ja ühe nädala juulis 2020. Seega on kohus tuvastanud, et käesolevalt ei ole laps viibinud lahuselava vanema juures olulise ajast kuus. Kohus möönab, et hageja tegi ajal, mil kostja viibis hagejaga, kulutusi. Samas leiab kohus, et tegemist ei ole olukorraga, kus laps on viibinud olulise osa ajast (kuust) hagejaga ja hageja oleks täitnud vahetult oma ülalpidamiskohutust sedavõrd piisavalt, et ta oleks olnud õigustatud temalt kohtulahendiga väljamõistetud elatist mitte tasuma.
22.Riigikohus on leidnud, et juhul, kui elatisenõuet ei saa vaidlusalusel perioodil täidetuks lugeda, peab kohus kontrollima, kas sundtäitmise lubamatuks tunnistamist võiks õigustada muu erandlik asjaolu (Riigikohtu 26.10.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-11, p 11). Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole muid erandlikke asjaolusid kohtu ette toodud.
23.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning peab põhjendatuks tunnistada täiteasjas 167/2022/231 sundtäitmine lubamatuks 270 euro osas.
24.Hageja on hagis märkinud, et kuna täitemenetluses olev nõue on alusetu, tuleb kohtutäituri otsus selles osas tühistada. Kohus peab vajalikuks selgitada, et käesoleva tsiviilasja raames ei saa kohus lahendada hageja kaebusi kohtutäituri tegevuse või otsuste peale. Kohtutäituri otsuse ja/või tegevuse võib kohustatud isik vaidlustada täitemenetluse seadustikus kohtutäituri otsuse vaidlustamiseks ettenähtud korras.
25.Kohus rahuldas käesolevas asjas 03.05.2022 kohtumäärusega hageja taotluse ning peatas hagi tagamise korras kohtutäitur Krista Järve menetluses olevas täiteasjas nr 167/2022/231 toimuva täitemenetluse kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni. Kuna hageja nõue rahuldatakse osaliselt, tuleb TsMS § 386 lg 4 järgi vastavas ulatuses tühistada ka hagi tagamine. Kohus peab võimalikuks muuta kohaldatud hagi tagamist ja tühistada täitemenetluse peatamine 270 eurot ületavas osas. Ülejäänud osas jääb kohaldatud hagi tagamise abinõue (täitemenetluse peatamine 270 euro ulatuses) otsuse täitmise tagamiseks jõusse (TsMS § 442 lg 5).
26.Kohus rahuldab hagi osaliselt. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Kohus on seisukohal, et arvestades vaidluse asjaolusid, sh seda, et hageja on menetluse kestel osaliselt oma nõudest loobunud, hagi kuulub osaliselt ning kostjaks on alaealine laps, kelle ülalpidamiskohustuse rikkumise tõttu oli ta sunnitud algatama täitemenetluse, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
27.Kohus määrab kostja menetluskulud rahaliselt kindlaks TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 juhindudes.
28.12.04.2024 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja käesolevas tsiviilasjas kandnud menetluskulusid (õigusabikulusid) summas 1 080 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale käesolevas asjas osutatud õigusabiteenust kokku 9 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Kostja on palunud välja mõista menetluskulud summas 1 080 eurot. Kohtule ei nähtu, et kostja taotleks menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga.
29.Kohus, tutvunud kostja poolt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjaga, on seisukohal, et kostja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks kuulub rahuldamisele. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
30.Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt osutati kostjale käesolevas tsiviilasjas õigusabiteenust tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et arvestades käesoleva vaidluse sisu, mahtu ja keerukust, samuti esindaja kvalifikatsiooni, on kostjale õigusabi osutamisel rakendatud lepingulise esindaja tunnitasumäär mõistlik, põhjendatud ja vajalik. Kohus leiab, et tunnitasumäär on kooskõlas turu keskmise tasuga, on käesoleva vaidluse sisu arvestades mõistlik ning nimetatud tunnitasumäära on peetud mõistlikuks ka kohtupraktikas.
31.Hinnates ja analüüsides kostja menetluskulude nimekirjades välja toodud lepingulise esindaja menetlustoiminguid ja neile kulunud aega, samuti arvestades tsiviilasja keerukust, sisu ja mahtu ning kõikide tsiviilasjas tehtud menetlustoimingutega, esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahuga ning toimunud istungi kestusega, asub kohus seisukohale, et kõik kostja menetluskulude nimekirjas kajastuvad menetlustoimingud ning neile kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik menetluskulude nimekirjas kajastuval mahus.
32.Eeltoodust tulevalt määrab kohus kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1080 eurot (käibemaksuta), milline summa tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele hagejalt kostja kasuks välja mõista.
33.Kostja taotlusel märgib kohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda tema poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
34.Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.