Tallinna Linnavalitsuse avaldus X hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaja pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22. veebruari 2024. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Tallinna linn (Tallinna Linnavalitsuse kaudu) Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Anti Aasmaa Sotsiaalkindlustusamet
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 22. veebruari 2024. a määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda.
4.Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult). Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates praeguse määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
2-10-61401 lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna linn (Tallinna Linnavalitsuse kaudu) (avaldaja) esitas Harju Maakohtule avalduse täisealise isiku X (edaspidi puudutatud isik) kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks. Avaldaja palub pikendada puudutatud isiku tema nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaega ühe aasta võrra. Avaldaja palus menetluskulud jätta riigi kanda. Avalduse kohaselt on puudutatud isik sügava puudega vanaduspensioniealine isik, kellel on diagnoositud vaimuhaigus – raskekujuline püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00). Puudutatud isik viibib SA Viljandi Haigla hoolekandekeskuses kinnises hoolekandeasutuses ööpäevaringsel erihooldusteenusel tähtajaga kuni 23. veebruar 2024. Paigutamise aluseks on Harju Maakohtu 23. veebruari 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-61401, millega pikendati puudutatud isiku nõusolekuta tema hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaega ühe aasta võrra, s.o kuni 23. veebruarini 2024. Puudutatud isiku eestkostja on Tallinna Linnavalitsus. Puudutatud isik on viibinud alates 2001. aastast kohtumääruste alusel kinnises hoolekandeasutuses, kuna tema tervislik seisund on ebastabiilne ning ta on ettearvamatu käitumisega, ohustades nii teisi kui ka ennast. Puudutatud isiku suhtes on erinevate kohtumenetluste käigus aastate jooksul läbi viidud mitmeid kohtupsühhiaatrilisi ekspertiise. Erinevad kohtueksperdid on korduvalt jõudnud järeldusele, et puudutatud isik põeb kroonilist vaimuhaigust, mis kestvalt piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isik vajab järjepidevat psühhiaatrilist ravi. Ravivajadusest ta ise aru ei saa. Puudutatud isikule on Sotsiaalkindlustusameti 30. oktoobri 2019. a otsusega määratud sügav puue, kuna terviseseisundist tulenevalt vajab ta pidevat kõrvalabi, juhendamist ja ööpäevaringset järelevalvet, kehtivusega kuni 11. november 2024. Piiranguna esineb sügavale puude raskusastmele vastav vaimse funktsiooni (psüühikahäire) kõrvalekalle. Haigus on raske kuluga, ravile raskesti alluv, püsiva sümptomaatikaga. SA Viljandi Haigla hoolekandekeskuse psühhiaatri 13. novembri 2023. a hinnangust nähtub, et viimase aasta jooksul on puudutatud isiku seisund olnud jätkuvalt ebastabiilne ja lainetav. Puudutatud isik avaldab pidevalt paranoilise sisuga mõtteid, mis mõjutavad tema käitumist ja meeleolu. Isik on luulumõtete tõttu sageli ärev, agiteeritud ja aeg-ajalt agressiivne. Ta on lõhkunud inventari, nõudnud enda Ameerikasse viimist, löönud ja ähvardanud töötajaid. Puudutatud isiku suhtes on vormistatud mitu ohujuhtumiraportit ning ta on vajanud korduvalt eraldusruumi paigutamist. Puudutatud isik on püsivalt saanud lisaks antipsühhootilisele ravile ka rahusteid, lisaks vajanud tihti rahusteid lisaannustena või rahustava toimega antipsühhootikumi süsteid rahutuse kupeerimiseks. Puudutatud isikule käib vajadusel süsteid tegemas akuutosakond või teeb seda osakonna õde. Isik ei ole viimase aasta jooksul akuutosakonda ravile sattunud, siiski on tema seisund jätkuvalt ebastabiilne, isik on luulumõtetest mõjustatud käitumisest agressiivne ning vajab ka edaspidi viibimist tugevalt kontrollitud keskkonnas. SA Viljandi Haigla hoolekandekeskuse iseloomustusest nähtus, et puudutatud isiku ravimite manustamine peab olema kontrollitud keskkonnas jälgitud, sest iseseisvalt ta ravi järjepidevust tagada ei suuda. Arvestades avaldusele lisatud ekspertide hinnanguid, on põhjendatud ja hädavajalik pikendada puudutatud isiku määruse alusel hoolekandeasutusse ööpäevaringse erihooldusteenuse paigutamise tähtaega, sest jätkuvalt esinevad kõik sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 105 lg-s 1 toodud asjaolud. Eestkostja taotleb tähtaja pikendamist maksimaalses võimalikus ulatuses, s.o ühe aasta võrra. 2 (10)
2-10-61401
2.Maakohus võttis avalduse 23. jaanuaril 2024 menetlusse ning määras puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja ja kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi.
3.Kohtule esitatud ekspertiisiaktist selgub, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire püsikululine paranoidne skisofreenia. Psüühikahäire halvendab oluliselt isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Isik vajab järjepidevat psühhiaatrilist ravi psühhootiliste elamuste ja käitumishäirete kupeerimiseks. Ravita jäämisel intensiivistuvad tal esinevad psühhootilised elamused ning suureneb impulsiivse ja agressiivse käitumise risk. Väljaspool tugevdatud järelevalvega ööpäevaringse hoolduse teenust ei ole võimalik tagada isikule vajalikke ravi- ja sotsiaalteenuseid. Sellest tulenevalt halveneb tema tervislik seisund ja toimetulek. Ilma tugevdatud järelevalveta ei ole võimalik juhtida isiku võimalikku agressiivset käitumist, millega ta võib kahjustada nii ennast, teisi kui ka inventari. Psüühilisest seisundist tulenevalt on sisuline kontakt isikuga oluliselt raskendatud. Tema käitumine võib olla impulsiivne ja ettearvamatu. Isiku tahteavaldused on mõjutatud tema kognitiivse tegevuse häiretest, püsivast psühhootilisest seisundist ning vähesest kriitikast oma seisundi ja toimetuleku osas ning on enamuses irratsionaalsed ja isiku huve kahjustavad. Isik on võimeline avaldama arvamust mõningatel tavapärastel olmelistel teemadel.
4.Isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja oli seisukohal, et avaldus tuleb rahuldada, kuid puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamine tuleb TsMS § 540 lg 1 alusel peatada. SHS § 105 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldused on täidetud. Erinevad kohtueksperdid on korduvalt jõudnud järeldusele, et puudutatud isik põeb kroonilist vaimuhaigust püsikululist paranoidset skisofreeniat ulatuses, mis kestvalt piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Asja materjalide alusel on võimalik täheldada isiku ohtlikust SHS § 105 lg 1 p 2 tähenduses. SA Viljandi Haigla iseloomustuse p-dest 1 ja 2 nähtub erinevaid juhtumikirjeldusi ja eraldusruumi paigutamisi. Neid on viimase aasta jooksul olnud korduvalt. Seega on oht puudutatud isiku käitumises viimase aasta jooksul realiseerunud. Siiski tuleks kaaluda, kas puudutatud isikule on võimalik anda võimalus elada tavarežiimiga hoolekandeteenusel. Ei pruugi olla välistatud, et turvaline ja kontrollitud keskkond suudetakse puudutatud isikule tagada ka tavapärasel ööpäevaringsel erihooldusteenusel. Isik on juba aastaid viibinud tugevdatud järelevalvega teenusel. Juhul kui kohus rahuldab avalduse, tuleb kaaluda TsMS § 540 lg 1 kohaldamist. Puudutatud isik selgitas esindajale, et vaatamata haigetele jalgadele sooviks ta minna tööle ja elada iseseisvalt.
5.Sotsiaalkindlustusamet oli arvamusel, et puudutatud isiku tema nõusolekuta kinnisesse asutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise alused ei ole ära langenud. Isiku huvides on jätkata tema tahtest olenematut viibimist ööpäevaringsel erihooldusteenusel. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida ning millest tulenevalt ta vajab regulaarselt kõrvalabi. Puudutatud isikul esineb püsivalt raskesti mõistetavat käitumist, tal puudub haigusteadlikkus ja võimekus oma tegude tagajärgedest aru saada. Esineb püsiv oht tema ohtlikuks käitumiseks. Lisaks sõltub puudutatud isik püsivalt talle sobivast ööpäevaringsest kõrvalabist. Praegu puuduvad olemasolevatel teenuseosutajatel vabad kohad, mistõttu ei ole muude abinõude rakendamine võimalik.
6.Kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 kuulas Tartu Maakohus Harju Maakohtu erinõude alusel
26.jaanuaril 2024 puudutatud isiku isiklikult ära ja esitas Harju Maakohtule ärakuulamise protokolli. Protokollist on tuvastatav, et isiku vaimne seisund ei ole paranenud. Maakohtu määrus ja põhjendused
7.Maakohus rahuldas avalduse ja pikendas puudutatud isiku tema nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaega ühe aasta võrra, s.o kuni 22. veebruarini 2025. Kohus jättis TsMS § 172 lg 3 alusel menetluskulud riigi kanda. 3 (10)
2-10-61401 Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt paigutatakse isik SHS § 105 lg 1 järgi hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta (edaspidi nõusolekuta hooldamine), kui esinevad kõik järgmised asjaolud: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama ning varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik. TsMS § 538 lg 2 ja SHS § 105 lg 5 järgi võib kohus anda loa isiku nõusolekuta hooldamiseks hoolekandeasutuses kuni üheks aastaks. Kui nimetatud tähtaja möödumisel ei ole isiku kinnisesse asutusse paigutamist tinginud asjaolud ära langenud, võib kohus isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse või seadusliku esindaja taotluse alusel pikendada isiku hoolekandeasutuses nõusolekuta hooldamise tähtaega kuni ühe aasta kaupa. Kohus leidis, et puudutatud isiku puhul esinevad jätkuvalt kõik kolm seaduses sätestatud eeldust kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks. SHS § 105 lg 1 p 1 järgi leidis tõendamist, et isikul esineb jätkuvalt psüühikahäire, mille tõttu ta ei saa aru oma tegude tähendusest, ei tule ravi ja igapäevase elu ning selle juhtimisega toime. SHS § 105 lg 1 p 2 järgi oli tuvastatav, et isik on viimase aasta jooksul olnud konfliktne ja vägivaldne. SA Viljandi Haigla iseloomustuse p-dest 1 ja 2 nähtus erinevaid juhtumikirjeldusi ja eraldusruumi paigutamisi, mida on viimase aasta jooksul olnud korduvalt. Seega ei ole jätkuvalt tegemist pelgalt hüpoteetilise ohuga, vaid oht on puudutatud isiku käitumises viimase aasta jooksul realiseerunud. Isiku käitumine näitab, et oma psüühilisest seisundist tulenevalt on ta ohtlik nii teistele kui ka iseendale. Isiku suhtes muude abimeetmete kasutamine SHS § 105 lg 1 p 3 järgi ei ole võimalik. Küsimus ei ole ravimite manustamises. Isik ei saaks iseseisvalt elada, vaid vajaks mingil kujul hooldekoduteenust. Arvestades isiku ohtlikku käitumist, ei oleks kergema režiimiga hooldekodusse paigutamine võimalik nii isiku enda kui ka teiste rahumeelsemate patisentide huvide, elu ja tervise kaitseks. Puudutatud isiku tervislik seisund ei võimalda püsivat teisi ja ennast mitteohustavat toimetulekut väljaspool tugevdatud ööpäevase järelevalvega erivajadustega isikutele mõeldud kinnist hooldekodu. Eeltoodud põhjusel ei näinud kohus ka võimalust kohaldada paigutamise pikendamist koos peatamisega. Kõike eelnevat arvesse võttes pikendas kohus puudutatud isiku tema nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaega ühe aasta võrra, s.o kuni 22. veebruarini 2025. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
8.Puudutatud isik esitas talle määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles kohus jättis kohaldamata TsMS § 540 lg 1. Puudutatud isik soovib, et kinnisesse asutusse paigutamine peatatakse.
8.1.Määruskaebuse kohaselt ei ole asja materjalide alusel võimalik täheldada puudutatud isiku ohtlikkust SHS § 105 lg 1 p 2 tähenduses käesoleval ajal. SA Viljandi Haigla iseloomustuse pdest 1 ja 2 nähtub erinevaid juhtumikirjeldusi ja eraldusruumi paigutamisi. Neid on viimase aasta jooksul olnud korduvalt. Järelikult on oht puudutatud isiku käitumises viimase aasta jooksul korduvalt realiseerunud. Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisel tuleb ennekõike hinnata isiku käitumist viimase aasta jooksul. Tugineda ei saa kauges minevikus aset leidnud asjaoludele. Kohus ei hinnanud piisavalt viidatud vahejuhtumite olemust. Puudutatud isik selgitas ärakuulamisel, et vaatamata haigetele jalgadele sooviks ta minna tööle ja elada iseseisvalt. Ta selgitas ka toimunud vahejuhtumeid: tema tuppa tullakse sisse ja tema on ennast ainult kaitsnud. Puudutatud isik pole ise konflikte algatanud.
4 (10)
2-10-61401
8.2.Isik on juba aastaid viibinud tugevdatud järelevalvega teenusel. Ei pruugi olla välistatud, et turvalise ja kontrollitud keskkonna suudab puudutatud isikule tagada tavapärane ööpäevaringne erihooldusteenus. Isiku ravimite võtmist on võimalik kontrollida ka tavapärasel ööpäevaringsel erihooldusteenusel ning tugevdatud järelevalvega teenus oma olemuselt mingit täiendavat garantiid anda ei saa. Kohtul on võimalik panna puudutatud isikule kohustusi, nt kohustuse elada Sotsiaalkindlustusameti määrataval teenusel ning järgida asutuse režiimi ja kodukorda ning täita asutuse korraldusi, mitte lahkuda asutusest ilma loata; alluda arsti ettenähtud raviplaanile ning mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume.
8.3.Tartu Maakohus kuulas Harju Maakohtu erinõude alusel puudutatud isiku ära. TsMS § 536 lg 1 kohaldamine võis viia väära lahendi tegemiseni. Siseveendumuse kinnisesse asutusse paigutamise eelduste täidetuse kohta peab kujundama otsuse tegev, mitte erinõude alusel tegutsev kohtunik. Kinnisesse asutusse paigutamisel saab erinõude alusel ärakuulamine toimuda üksnes juhul, kui on ilmne, et isik ei suuda arvamust avaldada. Vastasel korral tuleb isik vahetult ära kuulata. Kohtunikul on isikuga vahetult kohtudes (samas ruumis viibides) võimalik saada lisateavet puudutatud isiku, tema käitumise, tervisliku seisundi ja psüühikahäire laadi kohta, et kujundada siseveendumus, kas kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on täidetud või mitte (RKTKm 21.04.2021, 2-20-11920, p 12.2; 23.04.2021, 2-20-10639, p 13.2). Vahetul ärakuulamisel saanuks kohus vahetult hinnata, kas on võimalik kinnisesse asutusse paigutamise peatamine.
9.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Avaldaja jääb avalduse juurde. Arvestades avaldusele lisatud ekspertide hinnanguid ja menetluse käigus kogutud materjale, on põhjendatud ning hädavajalik puudutatud isiku jätkuv kohtumääruse alusel nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamine ilma paigutamise peatamiseta. Puudutatud isik on viibinud alates 2001. aastast kohtumääruste alusel kinnises hoolekandeasutuses põhjusega. Tema tervislik seisund on ebastabiilne ning ta on ettearvamatu käitumisega, ohustades nii teisi kui ka ennast. Vastupidiselt määruskaebuses toodule ei anna asjaolu, et puudutatud isik on viibinud pikalt kinnises asutuses, alust eeldada, et inimese tervislik seisund on paranenud sedavõrd, et tuleks kohaldada kinnisesse asutusse paigutamise peatamist. Asjaolu, et puudutatud isiku kohta on viimase aasta jooksul registreeritud mitmeid ohujuhtumiraporteid, viitab selgelt, et puudutatud isik vajab just kohtumäärusega määratud teenuse kohast tuge. Vähema kontrolli ja toega teenuste puhul saab puudututud isiku seisund ainult halveneda, sest teistel teenustel ei ole võimalik tagada kohtumäärusega määratud teenusele kohast reageerimise kiirust ja asjakohasust. Kinnisesse asutusse paigutamise peatamise võimaluse kaalumisel on kõige pädevamaks hindajaks puudutatud isikuga pika perioodi vältel igapäevaselt kokkupuudet omavad inimesed. Kindlat veendumust selle osas, kas isiku seisund on sedavõrd paranenud, et oleks põhjendatud kinnisesse asutusse paigutamise peatamine, ei ole võimalik kujundada ühe või paari kohtumise pinnalt. Avaldaja usaldab kohtumenetluses esitatud spetsialistide hinnanguid, et arvestades puudutatud isiku seisundit, on parim viis tema huve kaitsta ja tervislikku seisundit parandada kohtumäärusega nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamine. Kohtumenetluse materjalid viitavad üheselt, et puudutatud isiku puhul ei ole võimalik kohaldada kinnisesse asutusse paigutamise peatamist, kuna puudutatud isiku tervislik seisukord seda ei võimalda. Paigutamise peatamine kahjustaks suure tõenäosusega nii puudutatud isiku vaimset kui ka füüsilist seisundit. Puudutatud isik ei oma haiguskriitikat määral, mis võimaldaks aru saada ja järgida määruskaebuses viidatud paigutamise peatamise võimalikke täiendavaid tingimusi.
10.Sotsiaalkindlustusameti seisukoha kohaselt esinevad puudutatud isiku suhtes kõik määruse alusel kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise eeldused. Isiku seisund on jätkuvalt ebastabiilne, tema ohtlikkus psüühikahäirest lähtuvalt 5 (10)
2-10-61401 püsib. Puudutatud isiku suhtes 28. veebruaril 2024 läbiviidud abi- ja toetusvajaduse hindamisest selgus, et isiku seisund on jätkuvalt ebastabiilne ning luulumõtetest mõjustatud käitumisest agressiivne. Tulenevalt isiku tervislikust seisundist ning vajadusest tagada aktiivne toetus ja kõrvalabi igapäevaelu tegevustes osalemiseks, on puudutatud isikule sobivaks sotsiaalhoolekandeteenuseks ööpäevaringne erihooldusteenus ebastabiilse remissiooniga isikule, mis on vähem vabadust piiravam teenus. Seoses vabanenud teenusekohaga on Sotsiaalkindlustusametil võimalik suunata puudutatud isik ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele ebastabiilse remissiooniga isikule. Kaaluda võib puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamist järgmistel tingimustel: puudutatud isik on kohustatud elama Sotsiaalkindlustusameti määrataval teenusel ja järgima asutuse režiimi ja kodukorda ning täitma asutuse korraldusi; mitte lahkuma asutusest ilma loata; alluma arsti poolt ettenähtud raviplaanile ning mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume.
11.Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Menetluse edasine käik
12.Ringkonnakohus palus 29. aprilli 2024. a kohtunõudes SA-l Viljandi Haigla ja puudutatud isiku raviarstil avaldada oma seisukoht Sotsiaalkindlustusameti pakutud võimaluse kohta, täpsemalt selle kohta, kas ööpäevaringne erihoolekandeteenus ebastabiilse remissiooniga isikule võiks puudutatud isikule sobida ning kas on alust arvata, et puudutatud isik mõistaks temale kinnisesse asutusse paigutamise peatamiseks seatavaid tingimusi ning oleks motiveeritud ja suuteline oma käitumist kontrollima, et neist tingimustest kinni pidada.
13.SA Viljandi Haigla esitas ringkonnakohtule 30. aprillil 2024 psühhiaatri arvamuse, mille kohaselt puudutatud isik põeb püsikululist ja ravile kehvasti alluvat paranoidset skisofreeniat, mistõttu ta on püsivalt psühhootiline. Puudutatud isiku käitumine on juhitud temal esinevatest paranoilistest luulumõtetest, mistõttu see on ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Luulumõtete ajendil on ta rünnanud osakonna töötajaid ja lõhkunud haigla inventari. Tegemist on püsiva seisuga, millest tervistumist pole alust prognoosida. Puudutatud isik peab viibima rangelt kontrollitud keskkonnas, kus toetatakse tema raviplaani järgimist (sest tal puudub endal haiguskriitika ja arusaam ravi vajadusest) ning kus on piisavalt töötajaid ja muid meetmeid (nt eraldusruumi paigutamine) tema vägivaldse käitumise ennetamiseks, kupeerimiseks ning teda ümbritsevate inimeste turvalisuse tagamiseks. Käesolevalt ei saa tema vägivaldse käitumise riski enam täiendavalt läbi farmakonide langetada, sest puudutatud isiku haiguse vorm on püsikululine ning raviresistentne (ravimid muudavad teda vaid mõnevõrra rahulikumaks, kuid luulumõtted sisuliselt püsivad). Seetõttu peab puudutatud isik viibima tugevalt kontrollitud keskkonnas. Psühhiaater jäi oma arvamuse juurde, et kohtumääruse alusel ööpäevaringset erihooldusteenust ei saa lõpetada. Leebema järelevalvega ja vähempiirava iseloomuga erihoolekandeteenusel viibides võivad puudutatud isiku vägivaldse käitumise tagajärjed olla suuremad. Puudutatud isikuga ei saa tulenevalt tema püsivast psühhootilisest seisundist sõlmida ambulatoorse ravirežiimi kohta teadvaid kokkuleppeid. Ta ei mõista ravimite tarvitamise vajadust ega suudaks kinni pidada lubadusest teenusekohast mitte lahkuda, sest temal esinevate paranoiliste luulumõtete tõttu soovib ta põgeneda välismaale.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. 6 (10)
2-10-61401
15.Maakohus leidis õigesti ning määruskaebuses ei vaidlustata maakohtu tuvastatut, et puudutatud isiku puhul on täidetud SHS § 105 lg-s 1 sätestatud tingimused täisealise isiku ilma tema nõusolekuta kinnisesse asutusse paigutamise pikendamiseks ühe aasta võrra. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 ja § 659 alusel neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
16.Määruskaebuses heidetakse maakohtule ette puudutatud isiku ärakuulamist erinõude korras. Puudutatud isik on veendumusel, et asja sisuliselt lahendanud maakohtunik oleks pidanud puudutatud isiku isiklikult ära kuulama, et hinnata vahetult tema tervislikku olukorda ja mh kaaluda, kas puudutatud isiku suhtes on võimalik kinnisesse asutusse paigutamise peatamine. Puudutatud isiku arvates võib isiku erinõude korras ära kuulata vaid juhul, kui on ilmne, et isik ei suuda arvamust avaldada. Ringkonnakohus nende seisukohtadega ei nõustu.
16.1.TsMS § 536 lg 1 sätestab, et enne isiku kinnisesse asutusse paigutamist peab kohus isiku isiklikult ära kuulama ja selgitama talle menetluse kulgu. Vajaduse korral kuulab kohus isiku ära isiku jaoks tavalises keskkonnas. Muus osas kohaldatakse vastavalt seaduses piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja seadmise menetluses isikute ärakuulamise kohta sätestatut. Seega tuli puudutatud isik menetluses ära kuulata. Isiku ärakuulamise korda piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja seadmise menetluses reguleerib TsMS § 524. Nimetatud paragrahvi 3. lõikest tuleneb, et asja lahendav kohus võib ärakuulamise anda erinõude alusel ka teisele kohtule, kuid üksnes juhul, kui on ilmne, et asja lahendav kohus võib ärakuulamisega saadud teavet ka isikliku kogemuseta hinnata.
16.2.Siinses asjas tegi maakohus 23. jaanuari 2024. a määrusega puudutatud isiku ärakuulamise erinõude korras ülesandeks Tartu Maakohtule. See oli TsMS § 536 lg 1 kaudu kohalduva TsMS § 524 lg 3 järgi lubatav. Seadus ei sätesta isiku erinõude korras ärakuulamisele muid tingimusi peale selle, et peab olema ilmne, et asja lahendav kohus võib hinnata ärakuulamisega saadud teavet ka isikliku kogemuseta.
16.3.Määruskaebuses on viidatud Riigikohtu lahenditele, milles on käsitletud isiku ärakuulamist videosilla vahendusel. Nendes lahendites on leitud, et videosilla vahendusel ärakuulamine on oma olemuselt sarnane telefoni teel ärakuulamisega, mida ei ole vähemalt üldjuhul võimalik isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses kasutada (RKTKm 23.04.2021, 2-20-10639, p 13.2). Ringkonnakohus leiab, et erinõude korras ärakuulamist, mil kohus isikuga vahetult kohtub, ei saa samastada videosilla vahendusel ärakuulamisega. Siinses asjas täitis erinõude Viljandi Maakohtu kohtunik, kes kohtus puudutatud isikuga vahetult, s.o ilma tehnoloogiliste abivahenditeta, ning koostas sellest kirjaliku ärakuulamise protokolli, mille edastas asja lahendanud Harju Maakohtu kohtunikule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu 9. aprilli 2024. a määruskaebuse edastamise kirjas avaldatud seisukohaga, et kohus sai ärakuulamisel saadud teavet hinnata ka isikliku kogemuseta.
16.4.Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et maakohus ei rikkunud puudutatud isiku ärakuulamisel menetlusõiguse norme, mis annaks alust maakohtu määruse tühistamiseks või puudutatud isiku korduvaks ärakuulamiseks.
17.Määruskaebuses leiab puudutatud isik ka seda, et maakohus jättis põhjendamatult TsMS § 540 lg 1 kohaldamata ja puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise peatamata. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks ka selles osas.
17.1.TsMS § 540 lg 1 kohaselt võib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrusega kuni üheks aastaks isiku enda või tema eestkostja või tema elukohajärgse valla- või linnavalitsuse taotlusel või omal algatusel peatada. Kohtupraktikast tulenevalt saab kinnisesse 7 (10)
2-10-61401 asutusse paigutamise peatamise määrata siis, kui kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on iseenesest täidetud, kuid arvestades konkreetse isiku tervislikku seisundit oleks võimalik tema vabadusse jätmine kohtuliku kontrolli all. TsMS § 540 lg 1 eesmärk on võimaldada kohtutel kohaldada isiku õigusi oluliselt vähem piiravat alternatiivi isiku kinnisesse asutusse paigutamisele või tema sealt vabastamata jätmisele (RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 19). Riigikohus on ka selgitanud, et isiku kinnisesse asutusse paigutamisel tuleb kontrollida, kas konkreetsel juhul on kinnisesse asutusse paigutamine põhjendatud ja vältimatult vajalik, võrreldes isiku suhtes mõjutusvahendite kohaldamisega väljaspool kinnist asutust (RKTKm 216-10435, p 19.2). Seega on kohtumenetluses iseenesest võimalik tuvastada puudutatud isiku ohtlikkus, kuid samas leida, et isiku ohtlikkuse prognoos ei tingi kohe vabaduse võtmist kinnisesse asutusse paigutamise teel. Kinnisesse asutusse paigutamise avalduse eesmärkide saavutamiseks võib piisata sellest, kui isikule seatakse tingimused ja kohustused, mis distsiplineerivad teda oma raviga tegelema ja paremini käituma ning mille täitmisel ei kujuta ta endast ohtu iseendale ega teistele (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 15.6).
17.2.Maakohus leidis vaidlustatud määruses, et puudutatud isiku tervislik seisund ei võimalda püsivat teisi ja ennast mitteohustavat toimetulekut väljaspool tugevdatud ööpäevase järelevalvega erivajadustega isikutele mõeldud kinnist hooldekodu. Seetõttu ei näinud kohus võimalust kohaldada puudutatud isiku suhtes kinnisesse asutusse paigutamise pikendamist koos peatamisega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist.
17.3.Arvestades menetluses esitatud teavet puudutatud isiku raske psüühikahäire kohta, mis halvendab oluliselt tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida, samuti haiguskriitika täielikku puudumist (vt eelkõige 11. jaanuari 2024. a avaldusele lisatud SA Viljandi Haigla hoolekandekeskuse 13. novembri 2023. a psühhiaatri hinnangus ja iseloomustuses ning psühhiaatri 30. aprilli 2024. a täiendavas arvamuses avaldatud teave puudutatud isiku kohta), ei ole põhjendatud kohaldada TsMS § 540 lg-st 1 tulenevat võimalust isiku kinnisesse asutusse paigutamise peatamiseks, kuna pole alust arvata, et peatamine oleks tulemuslik.
17.3.1.Asja materjalidest nähtuvalt ärritub puudutatud isik luulumõtetest mõjutatud käitumisest tulenevalt kergesti ja muutub füüsiliselt agressiivseks ja ohtlikuks nii kaasklientide kui ka töötajate suhtes. 11. jaanuari 2024. a avaldusele lisatud SA Viljandi Haigla iseloomustusest (dtl-d 1296–1299) nähtuvalt on puudutatud isik tulnud viimase aasta jooksul korduvalt paigutada eraldusruumi (neli juhtumit) ning ta on korduvalt olnud teenusel olles agressiivne (välja on toodud üheksal eri päeval toimunud juhtumid), lõhkudes mh inventari, kakeldes kaasklientidega ja rünnates töötajaid. Nende olukordade lahendamiseks on tulnud manustada puudutatud isikule rahustavaid ravimeid (milleks on kutsutud appi akuutravi osakond) ja/või paigutada ta eraldusruumi. Sellistele intsidentidele viitas oma iseloomustuses ka puudutatud isiku raviarst, kes tõi välja, et puudutatud isik on saanud püsivalt lisaks antipsühhootilisele ravile ka rahusteid, lisaks vajanud tihti lisaannuseid rahusteid või rahustava toimega antipsühhootikumi süsteid rahutuse kupeerimiseks, mida on vajadusel käinud tegemas akuutosakond (dtl-d 1301–1302). Raviarsti hinnangul on puudutatud isiku seisund ebastabiilne, olles viimase teenuseaasta jooksul muutusteta, ta on püsivalt ohtlik ning vajab teenuse jätkumist. Kohtuliku ekspertiisi aktis on viidatud, et puudutatud isikule on kiire erakorralise psühhiaatrilise eriarstiabi kättesaadavus olnud võimalik tänu samas asuvale psühhiaatriakliinikule (dtl 1350). Eksperdi hinnangul väheneb puudutatud isikul tugevdatud järelevalvega teenuse vajadus, kui enam ei esine agressiivse käitumise episoode, mis nõuavad täiendavate meetmete rakendamist (samas). Praegusel ajal ei ole eksperdi hinnangul väljaspool tugevdatud järelevalvega ööpäevaringse hoolduse teenust võimalik tagada puudutatud isikule vajalikke ravi- ja sotsiaalteenuseid ning tema võimalikku agressiivset käitumist juhtida (dtl 1351). Seejuures leidis maakohtu menetluses ka Sotsiaalkindlustusamet, et vaatamata 8 (10)
2-10-61401 puudutatud isiku suhtes kasutatud meetmetele ei ole tema teenusel viibimise ajal märgatavaid edusamme olnud, mis võiks õigustada tema liikumist vähem vabadust piiravale teenusele. Sotsiaalkindlustusameti arvates vajas puudutatud isik kindlasti püsimist ööpäevaringsel erihooldusteenusel kohtumääruse alusel (dtl-d 1339–1340). Nii SA Viljandi Haigla iseloomustuse, raviarsti arvamuste kui ka kohtupsühhiaatria ekspertiisiakti kohaselt puudub puudutatud isikul haigusteadlikkus. SA Viljandi Haigla iseloomustusest nähtuvalt peab puudutatud isiku ravimite manustamine olema kontrollitud keskkonnas jälgitud, sest iseseisvalt ta ravi järjepidevust tagada ei suuda (dtl 1298). Raviarsti arvamuse kohaselt on puudutatud isik ravi osas täielikult kriitikata, ta on vahel ravimitest keeldunud ja väljaspool kontrollitud keskkonda tal ravisoostumust ei ole (dtl 1301). Puudutatud isik on ka endale määratud esindajale avaldanud, et ta ei vaja ravimeid (dtl 1329). Eelnevat arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust arvata, et puudutatud isik suudaks peatamise tingimustes ettenähtavat režiimi järgida ning hoiduda ennast ja teisi ohustavast käitumisest. Asja materjalid kinnitavad puudutatud isiku raviarsti 30. aprilli 2024. a täiendavas arvamuses antud hinnangut, et puudutatud isik peab viibima rangelt kontrollitud keskkonnas, kus toetatakse tema raviplaani järgimist ning kus on piisavalt töötajaid ja muid meetmeid (nt eraldusruumi paigutamine) tema vägivaldse käitumise ennetamiseks, kupeerimiseks ning teda ümbritsevate isikute turvalisuse tagamiseks. Ilma tugevdatud järelevalveta ei ole võimalik puudutatud isiku agressiivset käitumist piisavalt tõhusalt juhtida, mistõttu ta võib kahjustada nii ennast kui ka teisi.
17.3.2.Ringkonnakohus märgib, et kohus peab kinnisesse asutusse paigutamise peatamise tingimuste kehtestamisel veenduma, et puudutatud isik saab kehtestatud tingimuste sisust aru ja suudab neid järgida. Arvestades puudutatud isiku ärakuulamisel avaldatut ning muid kohtule esitatud kirjeldusi puudutatud isiku tervislikust olukorrast ja tema võimest asjadest aru saada, ei teki kohtul sellist veendumust. Ärakuulamise protokollist nähtuvalt ei saanud puudutatud isik aru, miks ta SA Viljandi Haigla hoolekandekeskuses viibib, ning ta soovis sõita ära Austraaliasse või Eestis asuvasse sõjaväeossa; ta avaldas, et tema tütar on surnud, kuna ta mürgitati. Ärakuulamise korraldanud kohtunik märkis, et puudutatud isiku vastuste andmise viis ja sisu ei andnud alust eeldada, et ta on suuteline avaldama selget ja mõistetavat arvamust asja tõendamisesemega seotud asjaolude kohta; puudutatud isik ei saa ilmselt piisavalt aru kohtu selgitustest seoses menetluse kuluga ja muu menetlust puudutavaga ning seega ei olnud võimalik tulemuslikult arutada tema ärakuulamise tulemusi (dtl-d 1324–1325). Ka SA Viljandi Haigla iseloomustusest nähtub, et puudutatud isiku mõtlemisprotsessid on ebaselged, temaga ei saa pidada vestlust, ta ei saa küsimustest aru ning tema vastused on ebaselged ja luululised (dtl 1297). Ka kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nähtub, et puudutatud isik vastas vaid väga üksikutele eksperdi küsimustele sisukohaselt; ta rääkis enamasti monoloogina luululistel teemadel; tema mõttekäik oli hüplev, laialivalguv ja mittejälgitav; tema mõtlemise sisu oli püsivalt luululine ning ta tõlgendas kogu maailma ja suhteid ümbritsevatega luulust lähtuvalt (dtl 1349). Ekspert järeldas, et puudutatud isiku otsused ja käitumine on mõjutatud tal esinevatest püsivatest luulumõtetest ning ravi efektiivsus on vähene tulenevalt puudutatud isiku psüühikahäire iseloomust, ravimite talutavuse probleemidest ja isiku vähesest ravikoostöövalmidusest (dtl 1350). Ekspert tõi välja, et kognitiivse funktsiooni halvenemisest ja luulumõtetest tingituna on sisuline kontakt puudutatud isikuga pealiskaudne ning temaga on võimalik sõlmida vaid lühiaegseid kokkuleppeid elementaarsetel olmelistel teemadel (samas). Oma 30. aprilli 2024. a täiendavas arvamuses oli puudutatud isiku raviarst seisukohal, et puudutatud isikuga ei saa tulenevalt tema psühhootilisest seisundist sõlmida ambulatoorse ravirežiimi kohta teadvaid kokkuleppeid ning ta ei suudaks kinni pidada ka lubadusest teenusekohast mitte lahkuda. Eeltoodu põhjal ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust arvata, et kinnisesse asutusse paigutamise peatamine omaks puudutatud isikule distsiplineerivat mõju 9 (10)
2-10-61401 oma raviga tegelemiseks ja paremini käitumiseks ning sellest võiks piisata kinnisesse asutusse paigutamise avalduse eesmärkide saavutamiseks.
18.Eelnevat arvestades on maakohtu järeldused põhjendatud. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
19.Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega.
20.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.(allkirjastatud digitaalselt)
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.