Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Määruse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-258
Kohtuasi
Sihtasutus Pärnu Haigla taotlus X suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni 40 päevani
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 9. jaanuari 2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Pärnu Haigla (registrikood 90004527) Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Laureana Telk Haapsalu linn (linnavalitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 9. jaanuari 2024 määruse resolutsioon muutmata, täiendades osaliselt kohtumääruse põhjendusi.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse võib esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks
kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 543). Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutuse Pärnu Haigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 06.01.2024 Pärnu Maakohtule taotluse, milles palus kohaldada esialgse õiguskaitse korras X (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematut ravi kuni 4 päeva ning pikendada seda 40 päevani. Avaldaja märkis, et palub puudutatud isikule edastada vaid kohtumääruse resolutiivosa, kuna seoses täieliku haigusteadvuse puudumisega ei ole soovitav isikule avaldada ravile paigutamise asjaolusid ning põhjendusi. Taotlusele on lisatud valvepsühhiaatri otsus tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta ja teise psühhiaatri arvamus tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta.
2.Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse osakonda 05.01.2024 kell 13.40 ning samal ajal kohaldati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Puudutatud isik saabus haiglaravile kiirabiga politsei saatel ning ta on psühhiaatriakliinikus korduv patsient, 21.12.2022 kuni 11.02.2023 vajas ta haiglaravi seoses ägeda psühhoosiga. Käesoleval nädalal toimusid puudutatud isiku suhtes korduvad kiirabi väljakutsed, sest ta käitus kodus agressiivselt, peksis rusikatega vastu seina, peksis kapi ust, takistas sugulase sissepääsu korterisse, hoidis jõuga ust kinni, öösiti ei maga, kuulab valju muusikat ja vaatab televiisorit. Puudutatud isik tõi koju võõra ja purjus inimese. Puudutatud isik helistab tihti oma ekselukaaslasele ja sugulastele, sest arvab, et ekselukaaslane on ohus. 02.01.2024 pöördus puudutatud isik erakorraliselt Haapsalu psühhiaatri vastuvõtule, arsti kirjeldusel tarvitab ta regulaarselt kanepit, avaldab luulumõtteid mürgitamisest, nägi oma kohvipaksul valget täppi, kirjutas kirja KKle, et peaminister talle raha annaks ja tema elu teeks korda. Psühhiaater kirjeldas võimalikke meelepetteid. Haiglaravile võtmisel keeldus puudutatud isik ütlemast enda nime, oli ebakohaselt rõõmsameelne ja naljatlev, muutus süüdistavaks ja ähvaradavaks, kehakeel läks pingesse, muutus agressiivseks, ähvardas valvearsti löömise ja topsiga näkku viskamisega.
3.Taotluse esitamise ajal oli puudutatud isik kontaktil dikteeriv, kohati üleolev, halvustav. Küsis telefoni, et tuttavatele helistada ja pilte saata, soovis kõlareid, et muusikat kuulata, soovis saata töötukassale kirja, soovis tellida suitsu ja pudelivett. Jõi küll kraanist vett, kuid tundis, et vesi on imeliku maitsega. Varasemate sündmuste kohta rääkis, et tööl tekkis kohvi joomise järgselt imelik tunne, eitas sugulase tuppa mitte lubamist, normaliseeris pere jaoks võõra inimese dušši alla lubamist. Vestlust arstiga nimetas ülekuulamiseks. Selgitustele telefonikasutuse korra suhtes reageeris pingesse minekuga: kallas laual olevad pliiatsi- ja muud karbid ümber. Käitumine on mõjutatud paranoilistest mõtetest ja võimalik, et ka
meelepettelistest elamustest. Kriitika seisundi suhtes puudub. Personaliga suheldes käitus manipuleerivalt, ägestus, kui ei saanud oma tahtmist. Valvearsti poolt määratud suukaudsest rahustavast ravimist keeldus, perioodil 05.-06.01.2024 on esinenud 4 vägivallajuhtumit.
4.Puudutatud isik vajab antipsühhootilist medikamentoosset ravi neuroleptikumidega, vajadusel ka elektrokonvulsioonravi. Psühhootilisest häirest tingitud ebaadekvaatse käitumise tõttu on ta ohtlik nii iseendale kui ümbritsevatele. Haiguskriitika puudumise tõttu ei suuda ta vastu võtta temale vajalikku ravi. Käesolev diagnoos: F23.2 Äge ja mööduv psühhootiline episood, äge skisofreeniataoline psühhootiline häire. Kuna puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu eelkõige iseenda elu, tervist ja julgeolekut ning kuna muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane, siis vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 vajab puudutatud isik tahtest olenematu ravi kohaldamist. Menetluse vahepealne käik
5.Pärnu Maakohus rakendas 07.01.2024 määrusega esialgset õiguskaitset ja kohaldas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 4 päeva s.o. alates 05.01.2024 kell 13:40 kuni 09.01.2024 kell 13:40. Maakohus märkis, et puudutatud isiku suhtes on lubatud kohaldada antipsühhootilist medikamentoosset ravi neuroleptikumidega, vajadusel elektrokonvulsioonravi.
6.Pärnu Maakohus võttis 08.01.2024 määrusega menetlusse avaldaja taotluse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravitähtaja pikendamiseks kuni 40 päevaks ning andis puudutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks käesolevas menetluses. Riigi õigusabi osutajaks määrati advokaat Laureana Telk.
7.Puudutatud isikule määratud esindaja esitas 09.01.2024 seisukoha, milles leidis, et taotlus puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni 40 päevaks on põhjendatud. Esindaja kohtus puudutatud isikuga Pärnu Haiglas 09.01.2024 ning on veendunud, et isikul on psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest täielikult aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu eelkõige ennast ümbritsevaid inimesi. Isiku käitumisest ei nähtu, et see oleks enam ägedast psühhoosist ja psühhootilisest elamustest juhinduv, kuid teades, et isikul puudub ravijärgimus, on alust eeldada, et ta seab haiglast välja saades ohtu enda lähedasi. Kuivõrd on teada, et psühhoosi ägenemised ei allu paaripäevasele ravile, siis tuleb eeldada, et tahtest olenematu haiglaravi vajadus ületab 4 päeva. Esindaja oli veendunud, et muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane. Kuigi isik avaldab soovi käia ambulatoorses psühhiaatri vastuvõtus, siis kuna isik on kategooriliselt vastu temale määratud rohtude võtmisele, siis ei ole küllaldane üksnes psühhiaatri vastuvõtul käimine, ta vajab medikamentooset ravi. Kuna tal puudub haiguskriitika, tema käitumine on olnud ebaadekvaatne koduses keskkonnas ja ka haiglas, siis on vajalik tagada isikule asjakohane ravi kinnises asutuses psühhoosi täieliku leevenemiseni ja alles tegeliku ravijärgimuse tekkimisel oleks võimalik jätkata ambulatoorse raviga.
8.Kohus kuulas 09.01.2024 puudutatud isiku ära tema viibimiskohas Pärnu Haiglas. Puudutatud isik oli ärakuulamisel püüdlikult positiivne ja ärev. Soovis esmalt, et haiglatöötaja ei viibiks kohtumise juures, sest milleks veel kedagi ja kaameratest saab kõike vaadata. Jutt kiire, pidev, hoiab kogu aeg silmsidet, naeratab sageli, olekult pinges, ärev. Puudutatud isik
selgitab oma haiglasviibimise põhjuseid: „Helistasin politseisse, et mind on rünnatud. Politsei kutsus mind kaasa Haapsalust ja tõi Pärnusse. Arst ütles, et mul on psühhoos, aga minu meelest arst ei ole pädev sellist diagnoosi panema. Arst K võtab minu sõnu ähvardusena. Diagnoositud on unetus. Täna magasin väga halvasti. Joon teed. Detsembri esimesel poolel oli kokkupuude narkootiliste ainetega. Võtan ravimeid äärmisel juhul, ilma nendeta võin ka 2 päeva üleval olla. Puhkus on vajalik. Töötan müügiagendina. Praegu olen ilmselt haiguslehel. Elan koos vanaemaga. Proovin emaga minimaalselt suhelda, et ei tekiks negatiivseid efekte. Siit välja saades tahaks olla üksi – võtan kas rendikorteri või lähen hotelli. Varem oli mul siin ka telefon, aga see võeti ära. Lahkuksin haiglast hea meelega kohe peale meie vestlust. Kõik vajalik on olemas, ei vaja edasist ravi. Mulle välja kirjutatud uinumist soodustavat retseptiravimit võtsin vastavalt vajadusele. Mõni päev püüan üldse mitte võtta, tunnetuse küsimus.“ Tervise osas avaldab arvamust, et muud ravi ei vaja, tal on muud probleemid, meeste probleemid. On üsna terve ja võiks koju minna. Osakonnas esinenud agressiivsusepisoodide osas selgitab, et põhjendab need ükshaaval kõik ära. Need olid pigem vaimne vägivald, terav keel.
9.Kohus kuulas 09.01.2024 ära raviarsti, kes selgitas, et patsiendil püsib äge psühhootiline episood, diagnoositud on äge skisofreeniataoline psühhootiline häire, samas ravinõustumus puudub. Tegemist on korduva episoodiga, ka varasemalt, eelmisel aastal oli haiguspilt sama, vajalik täpsustada diagnoosi, kahtlused on võimalikule skisofreeniale. Seega lisaks esialgsele diagnoosile vajab patsient diagnoosi täpsustamiseks jälgimist pikema aja vältel ning samaaegselt ka ravi. Patsient ei usalda raviarsti, on tõrges, ärvardanud kaudselt arsti. Ravikoostöö vähene, patsient kriitiline ravivajaduse ja arsti suhtes. Võtab küll ravimit suukaudselt, aga pikemaajalist ravi vajalikuks ei pea, soovib lahkuda. Haiglast lahkumise ja ravi katkestamise tulemusena on patsient ohtlik eelkõige enese tervisele ja elule, kuid ohustab oma agressiivsuse tõttu ka teda ümbritsevaid isikuid, sealjuures on olnud varasemalt vägivaldne temaga koos elava vanaema suhtes. Ka praegu patsient helistas haiglas viibides oma telefonilt vanaemale, edastas kõne ajal ebatõest infot vanaema seisundist eesmärgiga haiglast välja saada, suheldes vanaemaga selgus, et vanaema ei vaja abi, patsiendi telefonikõne tuli katkestada. Samuti on patsient personali suhtes kahtlustav, pani oma telefoni salvestamisrežiimile, samaaegselt pani ka muusika mängima ning salvestas õepostis toimuvat. Probleemi selles, et ta niimoodi õeposti vestlusi salvestab, patsient ei näinud. Kritiseerib personali, ähvardab, samuti on olnud personali ja kaaspatsientide suhtes episoodiliselt agressiivne nii verbaalselt kui ka füüsiliselt. Patsiendi suhtes on kõik muud raviviisid käesoleval ajal ebapiisavad.
10.Haapsalu linn (linnavalitsuse kaudu) oli arvamusel, et puudutatud isiku puhul on täidetud PsAS §-s 11 sätestatud eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ning on põhjendatud tema hospitaliseerimise jätkamine kuni 40 päevaks. Maakohtu määrus ja põhjendused
11.Pärnu Maakohus pikendas 09.01.2024 määrusega esialgset õiguskaitset ja kohaldas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 40 päeva, s.o. alates 05.01.2024 kell 13.40 kuni 14.02.2024 kell 13.40. Maakohus märkis, et puudutatud isiku suhtes on lubatud kohaldada antipsühhootilist medikamentoosset ravi neuroleptikumidega, vajadusel elektrokonvulsioonravi. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning muud menetluskulud riigi kanda.
12.Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1, TsMS § 534 lg-le 1 ja 5 ning asjas esitatud materjalidele ja leidis, et antud juhul on põhjendatud esialgse õiguskaitse korras viivitamatult isiku tahtest olenematu ravi kohaldamine neljakümneks päevaks.
13.Kohus tuvastas kohtule esitatud taotluse ja sellele lisatud haiglaravile võtmise teatise ning teise psühhiaatri arvamuse põhjal, et puudutatud isiku algseks diagnoosiks on uimastipsühhoos. Teise psühhiaatri arvamusest ning valvearsti tahtest olenematu ravi kohaldamise avalduse kohaselt on diagnoosiks: F23.2 Äge ja mööduv psühhootiline episood, äge skisofreeniataoline psühhootiline häire, mida saab hinnata raskeks psüühikahäireks.
14.Maakohus oli kohtule esitatud avalduse, esindaja ja raviarstide seisukohtade, haiguslooga tutvumise kui ka isiku endaga suhtlemise tulemusena veendunud, et puudutatud isik on haigusseisundist tulenevalt ja ravita jätmise korral ohtlik eelkõige iseendale, aga ka temaga kokku puutuvatele kõrvalistele isikutele, kelle suhtes isik on agressiivne nii verbaalselt kui ka füüsiliselt. Haiguskriitika ja ravikoostöö puuduvad täielikult, patsient ei tee vajalikku koostööd. Haigusseisund on välja kujunenud pikema aja vältel, sealjuures on tegu korduvalt tahtevastast ravi vajava isikuga (eelmine TOR episood sama haiguspildi ja diagnoosiga 2023. aastal). Maakohus märkis, et tema veendumus põhineb järgmistel asjaoludel: puudutatud isikul puuduvad haigusteadvus ja ravisoostumus, haiglaravita jäämisel esineb oht puudutatud isiku elule ja tervisele, võimalik on ka ohtlikkus teiste isikute turvalisusele. Puudutatud isik vajab jätkuvat jälgimist ja ravi kontrollitud ravikeskkonnas, et maandada võimalikku ohtlikkust enese tervisele ja elule kuni haigusseisundi leevenemiseni. Kuna vabatahtlik ravisoostumus on olematu, ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida. Ambulatoorne ravi ei ole isiku terviseseisundi ja puuduva ravisoostumuse tõttu võimalik. Diagnoosiks F23.2 Äge ja mööduv psühhootiline episood, äge skisofreeniataoline psühhootiline häire.
15.Täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 toodud eeldus, mille kohaselt muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane. Puudutatud isiku haigusteadvus ja ravisoostumus on puudulikud, haiglaravita jäämisel on oodata psühhootilise sihipäratu käitumise süvenemist, mille käigus isik paneb ohtu enda elu ja tervise ning ka ümbritsevate elu ja turvalisuse – on teda ümbritsevate isikute suhtes vägivaldne. Puudutatud isik vajab antipsühhootilist medikamentoosset ravi neuroleptikumidega, vajadusel ka elektrokonvulsioonravi. Psühhootilisest häirest tingitud ebaadekvaatse käitumise tõttu on ta ohtlik nii iseendale kui ümbritsevatele. Haiguskriitika puudumise tõttu ei suuda ta vastu võtta temale vajalikku ravi. Kuna vabatahtlik ravisoostumus on puudulik, ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida. Käesolevalt patsient ei ole suuteline andma nõusolekut raviks, samuti ei ole ambulatoorne ravi isiku terviseseisundi ja puuduva ravisoostumuse tõttu võimalik.
16.Kohus tuvastas ärakuulamisel, et isikul käesoleval ajal haiguskriitika puudub ning raviks nõustumust ei anna. Seega on täidetud eeldus, et puudutatud isik ei ole käesoleval ajal suuteline andma nõusolekut raviks, samuti ei ole ambulatoorne ravi isiku terviseseisundi ja puuduliku ravisoostumuse tõttu võimalik. Ta ei taju asju ja olukordi reaalselt ega otsi enesele abi. Eitab täielikult ravivajadust ning esineb reaalne oht, et ta võib ravita jäämise korral uuesti üritada ennast tappa. Äge ja mööduv psühhootiline episood, äge skisofreeniataoline psühhootiline häire (F23.2) ei taandu mõne päevaga ning patsiendi seisundist tuleneva haiglaravi vajadus ületab 4 päeva. Tegemist on korduva episoodiga. Haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu eelkõige iseenda elu, tervist ja julgeolekut. Isik ei ole suuteline iseseisvalt ravimeid tarvitama ega mistahes raviskeemi järgima. Haiguskriitika puudumise tõttu ei saa ka kindel olla, et isegi kui isik ühel hetkel nõustub raviavajadusega, siis järgmisel hetkel ei pruugi ta seda nõusolekut mäletada. Puudutatud isik vabatahtlikult raviga ei soostu, iseseisvalt end ei ravi. Kohus nõustus avaldaja seisukohaga, et ambulatoorne ravi isiku terviseseisundi ja puuduliku ravisoostumuse tõttu ei ole võimalik. Puudutatud isik vajab turvalist kontrollitud ravikeskkonda ning seisundi stabiliseerimist. Kuna muud võimalused psühhiaatrilise abi osutamiseks ei ole antud haigusseisundis võimalikud ega küllaldased, tuleb vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse
§11 lg 1 tema suhtes kohaldada tahtest olenematut ravi kuni tema tervenemiseni, kuid mitte kauem kui 40 päevani, alates tahtest olenematu ravi alustamisest, so. alates 05.01.2024 kell 13.40 kuni 14.02.2024 kell 13.40.
17.Kohus märkis, et toimetab puudutatud isikule kätte määruse resolutsiooni, sest määruse põhjenduste teadasaamine võib halvendada loodetavaid ravitulemusi (st tema tervist) (TsMS § 541 lg 4). Määruskaebus
18.Puudutatud isik esitas 16.01.2024 määruskaebuse, milles palub Pärnu Maakohtu 09.01.2024 määruse tühistada ja jätta kõik menetluskulud riigi kanda.
19.Puudutatud isiku arvates ei ole ta endale või teistele ohtlik. Ta on nõus ravil käima ambulatoorses korras ja kinni pidama arsti ettekirjutustest. Puudutatud isikul on olemas töökoht ja stabiilne elukorraldus, mis võimaldaks tal käia arsti vastuvõtul ja ta ei peaks viibima kinnises asutuses. Puudutatud isiku suhtes ei ole täidetud PsAS § 11 lg 1 p-des 2–3 sätestatud eeldused. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662/92, p 14). Käesoleval juhul ei ole kohus hinnanud ja analüüsinud iga juhtumi kohta eraldi isiku käitumisest võimalikku tulevikus tekkivat ohtu. Kohtumäärusest ei nähtu põhjendusi, mis annaks alust arvata, et väljaspool kontrollitud keskkonda võib puudutatud isik suure tõenäosusega põhjustada kahju enda tervisele või teistele ning ohtliku käitumise risk on pigem suur kui tõenäoline. Maakohtu määruse põhjendused on puudulikud. Menetluse edasine käik
20.Avaldaja oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Käesoleva hospitaliseerimise käigus on puudutatud isik psühhootilisest seisundist tulenevalt olnud enamusel päevadest meelestatud ning käitunud agressiivselt. Kui isikul on sedavõrd keeruline oma käitumist kontrollida kinnises raviasutuses väljaõppinud personali juuresolekul, siis ei ole kuidagi võimalik avaühiskonnas ohtliku käitumise riski madalaks pidada. Isikul diagnoositud raskele psüühikahäirele on muuhulgas iseloomulik haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine, mistõttu psüühikahäire ja käitumishäire seosed jäävad talle arusaamatuks.
21.Haapsalu linn (linnavalitsuse kaudu) oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
22.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
23.Avaldaja esitas 12.02.2024 maakohtule taotluse puudutatud isiku tahtest olenematu ravi lõpetamiseks, kuna tema tervislik seisund on sedavõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima, ning ta ei ohusta enam iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut. Ühtlasi saab ta aru edasise ravi vajalikkusest ning on andnud nõusoleku ravi ambulatoorselt jätkata.
24.Pärnu Maakohus lõpetas 12.02.2024 (määruses ekslikult märgitud 12.01.2024) määrusega puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu ravi.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus §-ga 659 tuleb osaliselt täiendada maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
26.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse.
27.PsAS § 11 lg 1 sätestab, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
28.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatri arvamusele ning puudutatud isiku raviarsti poolt ärakuulamisel avaldatule, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Avalduse kohaselt diagnoositi puudutatud isikul F23.2 - äge ja mööduv psühhootiline episood, äge skisofreeniataoline psühhootiline häire, mida saab pidada raskeks psüühikahäireks. Sealjuures on toodud esile, et puudutatud isiku käitumine oli mõjutatud paranoilistest mõtetest ja võimalik, et ka meelepettelistest elamustest. Eelnimetatud diagnoosi ja selle püsimist on 09.01.2024 ärakuulamisel kinnitanud puudutatud isiku raviarst. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli diagnoositud raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1).
29.Samuti leidis maakohus põhjendatult, et haiglaravita jäämisel võis puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. Isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Avalduse asjaoludest nähtuvalt oli puudutatud isik oma haigusseisundist tulenevalt äkiline, ettearvamatu ja agressiivne ning tal puudus oma seisundi suhtes kriitika. Tema käitumine oli ebaadekvaatne ja psühhootilistest elamustest lähtuv. Enne haiglaravile toomist peksis puudutatud isik kodus rusikatega vastu seina ja kapi ust ning takistas oma sugulase sissepääsu korterisse. Haiglaravile võtmisel oli puudutatud isik ähvardav, muutus agressiivseks ning ähvardas valvearsti löömise ja topsiga
näkku viskamisega. Ka haiglaravil olles käitus puudutatud isik agressiivselt ning tema suhtes registreeriti mitmeid vägivallajuhtumeid (dtl lk 11-14; dtl 124-127). Sealjuures viskas puudutatud isik veetopsi koos veega õe posti aknast sisse, lükkas kaaspatsienti ning ähvardas valveõde tulistamise liigutusega. Puudutatud isik oli kriitiline oma ravivajaduse ja arsti suhtes ning soovis haiglast lahkuda. Võttes arvesse puudutatud isiku eelnevat käitumist ning asjaolu, et psühhoosist mõjutatuna muutus ta ka haiglas agressiivseks ja tal puudus oma seisundi suhtes kriitika, oli alust arvata, et haiglaravita jäädes oli puudutatud isiku ohtlikkus tema enda ja teise isikute elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.
30.Kolleegiumi hinnangul oli täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi ei olnud küllaldane. Taotluse kohaselt vajas puudutatud isikul esinev psühhootiline häire antipsühhootilist medikamentoosset ravi neuroleptikumidega, vajadusel ka elektrokonvulsioonravi. Samas tõi raviarst ärakuulamisel esile, et puudutatud isiku ravikoostöö on vähene, ta on kriitiline ravivajaduse ja arsti suhtes. Ta võttis küll ravimit suukaudselt, kuid pikemaajalist ravi vajalikuks ei pidanud ning soovis lahkuda. Võttes arvesse, et puudutatud isikul puudus kriitika oma ravivajaduse suhtes, ei ole ringkonnakohtu hinnangul veenev määruskaebuse väide, et puudutatud isik oleks olnud valmis jätkama ambulatoorse raviga. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja tema raviarsti arvamust, ei nähtu ringkonnakohtule, et väljaspool raviasutust oleks olnud tagatud korrektne ravimite manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.
31.Eelnevast tulenevalt olid vaidlustatud määruse tegemise ajal täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad tingimused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamise tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus vaidlustatud määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
32.Kolleegium märgib, et maakohus jättis ära kuulamata puudutatud isiku lähedased. TsMS § 536 lg 2 p 1 sätestab, et enne isiku kinnisesse asutusse paigutamist peab kohus ära kuulama ka isiku abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea kohus esialgse õiguskaitse rakendamisel alati puudutatud isiku lähedasi ära kuulama, kuid selline kohustus tekib esialgse õiguskaitse pikendamisel (vt RKTKm 08.01.2021, 2-20-6730, p 17). Siiski sätestab eelnevast erandid TsMS § 536 lg 21. Lähedaste ära kuulamata jätmist tuleb määruses põhjendada (TsMS § 536 lg 22). Maakohus ei ole puudutatud isiku lähedaste ära kuulamata jätmist määruses põhjendanud, kuid ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, täiendades selles osas maakohtu määruse põhjendusi. Puudutatud isik on ärakuulamisel avaldanud, et ta elab koos oma vanaemaga, seega oleks võinud eelkõige olla põhjendatud puudutatud isiku vanaema ärakuulamine. TsMS § 536 lg 21 p 3 sätestab, et isiku abikaasat ja muid isikuga koos elavad pereliikmeid ei pea ära kuulama, kui nende ärakuulamine ei aita ilmselt kaasa asja lahendamisele. Kolleegium leiab, et kuna tsiviilasja materjalid sisaldavad käesoleval juhul piisavalt andmeid isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kontrollimiseks, ei oleks puudutatud isiku vanaema või teiste lähedaste ärakuulamine aidanud asja lahendamisele ilmselt kaasa. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et puudutatud isiku lähedaste ära kuulamata jätmine võis mõjutada asja lahendust.
33.Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (TsMS § 541 lg 1 teine lause).
34.TsMS § 172 lg 3 alusel tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.