2-19-20787/73 - Pärimisõigus - Testamendijärgne pärimine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.A.N. (hageja) esitas 28. detsembril 2019 Viru Maakohtule hagi M.A. (kostja 1) ja E.K. (kostja 2) vastu, milles palus tuvastada, et Ü.N. poolt 12. juulil 2019 tehtud notariaalne testament on tühine. Hageja palus jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja mõista hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus tagas 15. jaanuari 2020. a määrusega hagi. Hagi tagamise korras kanti kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX hageja kasuks käimasoleva kohtumenetluse kohta märkus. Hagiavalduse kohaselt tegi Ü.N. (isikukood XXXXXXXXXXXX) 12. juulil 2019 Rakvere notar Toomas Saaveri juures notariaalse testamendi, millega nimetas kogu oma vara pärijateks kostjad võrdsetes osades. Hageja hinnangul on alust arvata, et Ü.N. oli testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega ning testament on seetõttu tühine. Ü.N. põdes juba 2018. aastal dementsust. Arvestades et dementsus on süveneva kuluga haigus, on alust arvata, et Ü.N. ei olnud testamendi tegemise ajal võimeline kestvalt oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Hageja on üks Ü.N. lastest. Kui testamenti ei oleks tehtud, oleks hageja õigustatud pärima. Kostja 1 esitas 22. jaanuaril 2018 kohtule avalduse Ü.N. eestkostja määramiseks. Kohus menetles avaldust tsiviilasjas nr 2-18-1056, kuid lõpetas menetluse seoses avaldusest loobumisega. Ü.N. määratud esindaja Robert Sprengk, olles eelnevalt vestelnud Ü.N., oli seisukohal, et Ü.N. vajab eestkostet vara puudutavate ostuste tegemisel ja nende vormistamiseks ametiasutustes. Asjas viidi läbi kohtupsühhiaatriline ekspertiis. 3. aprillil 2018 koostatud ekspertiisiakti kohaselt põdes Ü.N. täpsustamata dementsust, tema mäluhäired vastasid 2/3 staadiumile 5-st (saadakse küll igapäevaselt hakkama lihtsamate igapäevatoimingutega, kuid keerukamad (nt arvete maksmised), käivad üle jõu; kõne on aeglustunud; halvenenud on otsustusvõime ja lühiajaline mälu on kustunud, kuigi mälestused

kaugemast minevikust võivad veel hästi meeles olla). Haljala vald leidis, et Ü.N. eestkoste seadmine on põhjendatud, kuna Ü.N. vajab lähtuvalt oma tervislikust seisundit igapäevaselt abi ravi, tervist ja vara puudutavate otsuste tegemisel, dokumentide vormistamisel ja ametiasutustega asjaajamises. Seega oli Ü.N. tervislik seisund juba 2018. aasta märtsis ja aprillis selline, et ta vajas abi, ta ei olnud võimeline tegema vara puudutavaid otsuseid ning tal oli vähemalt keskmine dementsuse seisund. Hageja taotlusel viidi käesolevas ajas Ü.N. suhtes läbi postuumne kohtupsühhiaatria ekspertiis. Hageja hinnangul ei ole põhjust arvata, et esitatud eksperdiarvamus ei kajastaks Ü.N. tervislikku seisundit testamendi koostamise hetkel. Kostjad pöördusid 16 kuud enne testamendi koostamist Ü.N. eestkoste seadmiseks avaldusega kohtu poole. Seega oli Ü.N. võimes oma tegusid juhtida ja nendest aru saada midagi sellist, mis sundis kostjaid pöörduma kohtu poole eestkoste seadmise taotlusega. Kuna Ü.N. enda haigusseisundit ei tunnistanud, puuduvad epikriisid tema haiguse kulgemise ja süvenemise kohta. Samuti ei saanud ta ka ravi dementsuse progresseerumise pidurdamiseks. Kostjate väide, et Ü.N. avaldas notarile, et määrab oma pärijateks kostjad, vältimaks et E.N. saaks tema varast kasu, on paljasõnaline. Kui kostjad viibisid testamendi tegemise juures, tekib küsimus, kas Ü.N. on testamendis avaldanud oma vaba tahet. Hageja on panustanud Ü.N. kuuluvasse XXXXX kinnitusse nii aega kui raha, sh nii kinnistu erastamisesse kui ka kinnistu korrahoidu kogu Ü.N. eluaja. Kinnistu erastamiseks vajalikest vahenditest rohkem kui poole andis hageja. Kuna hageja oli Ü.N. varasse panustanud, oli Ü.N. korduvalt avaldanud, et soovib jätta XXXXX kinnistu hagejale. Kostjate väide, et Ü.N. ei vajanud igapäevases elus ja asjaajamises kõrvalist abi ning et ta sai sellega ise hakkama, ei vasta tõele. Kui Ü.N. ei oleks kõrvalist abi vajanud, siis oleks puudunud vajadus teha Sotsiaalkindlustusametile avaldus Ü.N. pensioni kandmiseks kostja 1 arvelduskontole.

3.Viru Maakohus tegi 18. detsembril 2023 otsuse, millega rahuldas hagi ja tuvastas Ü.N. 12. juuli 2019. a testamendi tühisuse. Menetluskulud jäid kostjate kanda. Maakohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist. Maakohus tühistas otsuse jõustumisel 15. jaanuari 2020. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Pärimisseaduse (PärS) § 88 lg 7 järgi kui testamendi tegemisel esines asjaolu, mis annab vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele aluse testamendi tühistamiseks, võib pärast pärandaja surma testamendi tühistada ka isik, kes oleks õigustatud pärima testamendi või selle osa kehtetuse korral. Testamendi tühistamiseks tuleb esitada hagi kohtusse. Hageja on Ü.N. poeg, seega oleks ta õigustatud Ü.N. vara pärima, kui Ü.N. ei oleks testamenti teinud. Hageja on PärS § 88 lg 7 esimese lause alusel testamendi tühistamise nõude esitamiseks õige isik. Arvestades Ü.N. surmaaega 9. oktoober 2019 ning hagiavalduse kohtusse esitamise aega 28. detsember 2019, on hagiavaldus PärS § 88 lg 7 teises ja kolmandas lauses sätestatu alusel kohtusse esitatud õigeaegselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg-st 2 tuleneb, et isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS § 13 lg 1 järgi on tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsustusvõimetus), tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. PärS § 19 lg sätestab, et testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Maakohus leidis, et Ü.N. 12. juuli 2019. a testament on tühine, kuna Ü.N. ei olnud testamendi tegemise ajal võimeline oma tegudest aru saama ning neid juhtima.

Maakohus tuvastas, et tsiviilasjas nr 2-18-1056 oli Viru Maakohtu menetluses kostja 1 avaldus Ü.N. eestkoste seadmiseks. 22. mai 2018. a istungil selgitas kohus, et Ü.N. puhul on tekkinud küsimus isikuhoolduse üle ning see ei ole eestkostega lahendatav. Isikuhooldusega seotud probleemidega tegelemine ei eelda alati eestkoste seadmist. Tsiviilasjas nr 2-18-1056 leidis kinnitust asjaolu, et Ü.N. vajab igapäevaeluks vajalike toimingute teostamisel mõningast abi, s.o poest söögiks vajalike asjade toomise, koristamise ja muude sarnaste toimingute juures. Nii Haljala vald kui ka Ü.N. määratud esindaja leidsid, et Ü.N. eestkoste seadmine on põhjendatud. Sealjuures on riigi õigusabi korras määratud esindaja tsiviilasjas nr 2-18-1056 toiminud kohtuistungil märkinud, et notariaalsete tehingutega Ü.N. kindlasti hakkama ei saa. Istungil jõuti arusaamisele, et Ü.N. vajab abi mõningate toimingute juures, kuid nendega saavad aidata kohalik omavalitsus või lähedased. Kohus ei tuvastanud, et Ü.N. puhul esineksid probleemid, mida ei saaks volituste andmisega lahendada. Seega lõpetas kohus menetluse. Maakohus leidis, et tsiviilasjas nr 2-18-1056 Ü.N. eestkoste seadmata jätmine ei anna alust eeldada, et ta oli 12. juulil 2019 testamendi ajal võimeline enda tegudest aru saama ning neid eesmärgistatult juhtima. Riigikohus on selgitanud, et kuna TsÜS § 8 lg-st 3 tulenev eeldus isiku teovõime piiratuse kohta ei kohaldu eestkostemääruses nimetamata isiklikkuse vorminõuetega tehingutele, tuleb iga sellise tehingu kehtivust üksikjuhtumil eraldi hinnata. Sealjuures ei ole tehingu kehtivuse hindamiseks võimalik üldreeglit anda, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal üksikjuhtumil eraldi välja selgitada. Eestkostetava arusaamise ja enda tegude juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga. Eestkostetava teovõimele hinnangut andes saab lähtepunktiks võtta eestkostemenetluses käsitletud asjaolud ning eestkostemäärus ja eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiis saavad olla testeerimisvõime hindamisel dokumentaalseks tõendiks (RKTKo 2-17-1453, p-d 16-17). Hageja esitas Ü.N. testeerimisvõime puudumise tõendamiseks 3. aprillil 2018 koostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 17-18. Ekspert leidis, et Ü.N. põeb täpsustamata dementsust, tal esinevad mäluhäired, saab küll igapäevaselt hakkama lihtsamate igapäevatoimingutega, kuid keerukamad toimingud käivad üle jõu; kõne on aeglustunud; halvenenud on otsustusvõime ja lühiajaline mälu on kustunud, kuigi mälestused kaugemast minevikust võivad veel hästi meeles olla. Kognitiivsed funktsioonid orientatsiooni, mõtlemise, taiplikkuse, asjaoludega arvestamise ja otsustusvõime osas, mälu ning uue informatsiooni omandamise osas on süvenevalt kustumas. Ü.N. ei ole dementsusest tulenevalt võimeline iseseisvaks elukorralduseks, ta vajab igapäevaselt elukorralduslikku kõrvalabi ja hooldust. Samuti ei ole ta võimeline oma elu iseseisvalt korraldama ning vajab eestkostet kõigi toimingute puhul, millede eeldatavates tagajärgedes võib sisalduda oht tema enda tervisele ja elule, teistele isikutele või varale. Kuivõrd tegemist on elukestva ravimatu raske psüühikahäirega, vajab ta eestkostet elu lõpuni. Käesoleva menetluse raames koostatud postuumse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt nr 25 kinnitab tsiviilasjas nr 2-18-1056 koostatud ekspertiisiaktis nähtuvaid järeldusi. Ekspertiisiakti nr 25 kohaselt teostati postuumne kohtupsühhiaatria ekspertiis eranditult dokumentide alusel ja on oletatava iseloomuga. Ekspert jõudis järeldusele, et suure tõenäosusega esines Ü.N. testamendi tegemise ajal nõrgamõistuslikkus, mille tõttu ta ei suutnud kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Maakohus leidis, et tsiviilasjas nr 2-18-1056 koostatud ekspertiisiaktis märgitud diagnoosis puudub alus kahelda. Vaatamata sellele, et ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiis tehti ühe vestluse tulemusel, ei saa sellest järeldada, et ekspertiisi käigus jõutud järeldused ei vasta tõele

või ekspert ei suuda selle käigus patsiendile tõest diagnoosi panna. Ei ole välistatud, et asjaolud, kas isikul esinevad probleemid mäluga, uue info omandamisega või igapäevatoimingutega, on võimalik välja selgitada ka just niisuguse vestluse käigus. Maakohtu hinnangul ei ole asjakohane ekspertiisakti õigsuse kahtluse alla seadmine põhjusel, et ekspertiisi tulemus ei vasta ootustele. Asjaolu, et ekspert ei ole mh välja toonud alternatiivseid põhjuseid, miks isiku tegevuses võivad häired esineda, ei too kaasa valediagnoosi. Ei saa asuda seisukohale, et Ü.N. oli pandud valediagnoos, kuna dementsus ei progresseerunud tema surma hetkeks staadiumini, kus ta enda elu korraldamisega enam üldse hakkama ei saaks. Seega ei ole ekspertiisi teostamise osas tuvastatud selliseid puuduseid, millest kohus saaks järeldada, et tsiviilasjas nr 2-18-1056 tehtud ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi tulemusel pandud diagnoos ei vasta tõele. Samuti ei ole alust kahelda käesolevas menetluses tehtud ekspertiisi tulemuse õigsuses. Ekspert on kohtule esitanud selge vastuse, mis ei anna alust seda kaheti mõista. Ekspert kasutas ekspertiisi tegemisel tsiviilasja nr 2-19-20787 materjale ja jõudis järeldusele, et Ü.N. oli testamendi tegemise ajal suure tõenäosusega nõrgamõistuslikkus. Ü.N. dokumendi taotlemine ning Sotsiaalkindlustusametis taotluse tegemine selleks, et tema pension laekuks kostja 1 kontole, ei viita kuidagi, et Ü.N. oli nimetatud toimingute teostamise ajal otsustusvõimeline. Kehtiva dokumendi taotlemise käigus ei uurita, kuidas isik igapäevaselt hakkama saab, kas tema mälu on halvenenud või kuidas on tema tervislik seisund viimase aja jooksul muutunud. Dokumendi taotlust vastuvõtvalt ametnikult ei saa eeldada, et ta tõstatab küsimuse isiku teovõime kohta, kui see ei ole dokumendi taotlemisel asjakohane ning temaga on kaasas isik, kes teda abistab. Samuti ei viita Sotsiaalkindlustusametis taotluse kohta otsuse tegemine, et ametnik on hinnanud, kas isik on testeerimisvõimeline. Ei ole midagi ebatavalist selles, kui juba pensioniealine isik soovib, et pension laekuks mõnele tema lastest. Kui perekonnas on usalduslikud suhted, siis on loomulik, et lapsed aitavad enda vanemaid toimingutes, mis on vanemate jaoks rasked või tülikad. Sellest on võimalik järeldada, et Sotsiaalkindlustusametile jäi sellel hetkel mulje, et isikule osutatakse abi igapäevatoimingutega hakkama saamisel. Maakohtu hinnangul ei olnud kostjate väide, et Ü.N. määras enda pärijateks kostjad põhjusel, kuna ta ei soovi, et E.N. saaks tema varast kasu, tõendamist leidnud. Kostjad on küll märkinud, et neile oli omavahelistest suhetest teada, et Ü.N. kindlaks sooviks oli, et E.N. ei saaks tema varast mittemingisugust otsest ega ka kaudset kasu, kuid kostjad ei ole välja toonud, kuidas on neile teatavaks saanud, et Ü.N. tegi testamendi just selle ajendil ning Ü.N. väljendas seda ka notarile.

lahendada. Kostja 1 loobus kohtu soovitustel avaldusest Ü.N. eestkostja määramiseks, sest kohus avaldas, et Ü.N. ei vaja eestkostet. Kostjatele jääb arusaamatuks maakohtu otsuse p 17, milles kohus annab edasi Riigikohtu seisukohta, see ei haaku eelneva ega järgmise kohtuotsuse punktiga. Postuumne kohtupsühhiaatria ekspertiis viidi läbi eranditult dokumentide alusel ja see on oletusliku iseloomuga. Ekspert jõudis järeldusele, et Ü.N. esines testamendi tegemise ajal suure tõenäosusega nõrgamõistuslikkus, mille tõttu ta ei suutnud kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Kostjad leiavad, et postuumse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktile ei saanud hagi rahuldamisel tugineda. Kostjad on kogu menetluse vältel tuginenud ekspertiisiakti puudustele ja esitanud korduvalt taotluse kordusekspertiisi tegemiseks. Ekspertiisiakt tugineb puudulikele andmetele ja olulised asjakohased andmed on jäetud arvesse võtmata. Ekspert jätab sidumata haiguse iseloomulikud tunnused Ü.N. Kostjad seavad kahtluse alla ka Ü.N. eestkostemenetluses läbi viidud ekspertiisi tulemuste õigsuse. Kostjate hinnangul ei pruugi ekspertiisiaktis kajastatud diagnoos olla korrektne, dementsuse diagnoosimiseks ei piisa põgusast vestlusest, vaid selleks on oluline teha neuropsühholoogilised testid. Vastavad juhised on andnud ka Eesti Kohtuekspertiisi Instituut. Kostjad ei nõustu kohtuga, et puudub alus kahelda tsiviilasja nr 2-18-1056 ekspertiisiaktis märgitud diagnoosis ning käesolevas menetluses tehtud ekspertiisi tulemuse õigsuses. Ü.N. ei ole kunagi dementsust diagnoositud ja ta pole saanud selles osas mingit ravi. Tsiviilasjas nr 218-1056 viis ekspert ekspertiisi läbi põgusa vestluse tulemusena ja tema koostatud ekspertiisiaktid kõigis eestkoste asjades on sisuliselt ühesugused, selles asjas vestles kohtunik ise Ü.N. tema kodus ja veendus, et Ü.N. on täie mõistuse juures ja ei vaja eestkostet. Üldjuhul määratakse dementsuse diagnoosiga inimestele eestkostja just eesmärgiga ära hoida tehinguid, mida ei võiks teha. Kostjad ei nõustu maakohtu järeldusega, mis puudutab poolte väiteid seoses Ü.N. poolt dokumendi taotlemise ning Sotsiaalkindlustusametis taotluse tegemisega selleks, et tema pension laekuks kostja 1 kontole. Kohtu väited on meelevaldsed ja tegemist on oletustega. Kohtu hinnangul ei olnud kostjate väide, et Ü.N. määras enda pärijateks kostjad, kuna et ta ei soovinud, et E.N. saaks tema varast kasu, tõendamist leidnud. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et eelnimetatud asjaolu ei ole tõendanud. Ü.N. avaldas seda testamendi tegemisel notarile. Kohus ei nõustunud notarit üle kuulama.

viimasel ajal oluliselt halvenenud, ta on igapäevaelus ja eneseteeninduses sõltuv kõrvalabist. Ü.N. ei ole adekvaatne vastutama oma tervisliku olukorra eest, tal on diagnoositud südamerütmihäired ja suunatud haiglaravile, kuid Ü.N. keeldus sellest. Lisaks leidis kostja 1, et kuna Ü.N. ei ole nõus psühhiaatri juurde minekuga, siis ei ole tehtud talle ka uuringuid dementsuse osas. Ü.N. vajas kostja 1 hinnangul abi ravi, tervist ja vara puudutavate otsuste tegemisel, dokumentide vormistamisel ja muude ametiasutustega asjaajamises. Kohus on menetlusosalised tsiviilasjas nr 2-18-1056 ära kuulanud, protokollist nähtuvalt on kostja 1 leidnud, et „isa ei taju seda ilmaelu“, kostja 1 soovis isa kaitsta. Praeguses menetluses leiavad kostjad aga, et Ü.N. elas elu lõpuni üksinda ning sai enda elukorraldusega hästi hakkama. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja 1 praegune seisukoht vastuolus sellega, mida ta ise avaldas kohtule Üle Niinele eestkostja seadmise menetluses. Apellatsioonkaebuse kohaselt pole Ü.N. kunagi diagnoositud dementsust, ta pole saanud selles osas mingit ravi, samas leidis kostja 1 eestkoste seadmise menetluses, et uuringuid ei ole tehtud Üle Niinele, kuna ta keeldub psühhiaatri juurde minekust. Tsiviilasjas nr 2-18-1056 viidi Ü.N. suhtes läbi ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiis (kostjate väitel 15 kuud enne testamendi tegemist), mille akti nr 17-18 kohaselt on Ü.N. täpsustamata dementsus (F03), südamekahjustusega hüpertooniatõbi ja südamepuudulikkus. Akti koostamisel on ekspert kasutanud tsiviilasja nr 2-18-1056 materjale, e-tervise digiloo ja retseptikeskuse andmeid ning psühhiaatrilise intervjuu ja läbivaatuse käigus kogutud vaatlusandmeid. Ekspert leidis, et näiliselt asjaliku uuritava juhtivaiks sümptomeiks on nii mälu käepärasusehäired varasemalt fikseeritud informatsiooni taasmeenutamisel (laste nimed, sünniaasta, pensionile jäämise vanus ja aasta, naise surma aeg) kui ka uudsest informatsioonist arusaamisel ning fikseerimisel. Paludes meelde jätta 4 kohalist arvu, püüdis Ü.N. seda kiviga majaseinale kirjutada, kuid eksis nii kirja pannes kui ka korrates. Taipamatuse korral muutus ärevaks, hakkas kuuldut kordama, ilma, et oma eksimusest sisuliselt aru saaks. Selle käigus väljendus ka mõtlemise aeglus ja inertsus. Oma seisundi ja toimetuleku osas oli Ü.N. haigusteadvuse ja -kritiikata. Ü.N. riigi õigusabi korras määratud esindaja arvamuse kohaselt oli esindaja isiku ärakuulamise järel seisukohal, et Ü.N. ei saa hakkama ametkondliku asjaajamisega ja oma varaga seotud ostuste tegemisega (I kd, tl 15). Ringkonnakohus leiab, et hageja on oma tõendamiskoormise menetluses täitnud. Eestkostetava teovõimele hinnangut andes saab eestkostemenetluses käsitletud asjaolud võtta lähtepunktiks. Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab see olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalseks tõendiks (RKKTm 2-17-1453, p 17).