Määruse tegemise aeg ja koht 26.04.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-982
Kohtuasi
Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) avaldus X tahtest olenematu ravi kohaldamise eesmärgil psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.02.2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Tallinna linn Tervishoiuameti kaudu)
(Tallinna
Sotsiaal-
ja
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Annemarie Kunila Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Harju Maakohtu 26.02.2024 määruse resolutsiooni menetluskulude jaotuse osas, jättes menetluskulud maakohtus Eesti Vabariigi kanda. Jätta muus osas Harju Maakohtu 26.02.2024 määrus muutmata.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Harju Maakohtu 19.01.2024 määrusega paigutati X (puudutatud isik) esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile psühhiaatriakliinikusse kuni 22.01.2024 kell
11.00.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (psühhiaatriakliinik) raviarsti taotlusel pikendas maakohus 22.01.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, st kuni 27.02.2024 kell
11.00.Maakohus märkis, et annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
2.Puudutatud isiku elukohajärgne kohalik omavalitsus Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu; avaldaja) esitas 20.02.2024 maakohtule avalduse, paludes jätkata puudutatud isiku tahtest olenematut ravi psühhiaatriahaiglas ja paigutada ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks haiglatingimustesse kuni kolmeks kuuks.
2.1.Avalduse kohaselt esitas psühhiaatriakliinik avaldajale taotluse puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi jätkamiseks orienteeruvalt kuni kolmeks kuuks. Avalduse ja psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil kuuendat korda elus. Tal on diagnoositud raske vaimuhaigus paranoidne skisofreenia (F20.0), mis avaldub tajumise ja mõtlemise häiretes, tahte- ja tundeelu muutustes ning kognitiivses defitsiidis. Viimati oli puudutatud isik statsionaarsel ravil 11.11.–14.12.2023 psühhoosi ägenemise tõttu, kui ta toodi Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnast. Puudutatud isik väitis tol korral, et on inimese ära tapnud, kuid ei mäleta täpselt millal. Ema sõnul on puudutatud isiku seisund halvenenud viimase 2 päeva jooksul, ilmnedes rahutuses, sagedastes jalutuskäikudes õues ning luulumõtetes naabrite sekkumisest, laseriga tulistamisest ja muust. Erakorralise meditsiini osakonnas diagnoositi puudutatud isikul keskkõrvapõletik, milleks määrati antibiootiline ravi ja ta suunati seejärel psühhiaatriakliinikusse. Psühhiaatriakliiniku valvetoas väljendas puudutatud isik meelepettelisi elamusi ja paranoilist luululist mõtlemist naabrite osas, samuti tõlgendas keskkõrvapõletikust põhjustatud valu üleloomulikuks-luululiseks. Puudutatud isik oli ravil kohtumääruse alusel ning raviga stabiliseerus tema seisund mõneti, määrati ambulatoorne toetusravi. Siiski katkestas puudutatud isik paar nädalat tagasi toetusravi, väites, et pole haige.
2.2.Hiljem kutsus puudutatud isik ise koju kiirabi, kaevates naabrite mõjutamist laseriga, mikrofonide kuulamist ning surmaähvardusi. Valvetoas teatas puudutatud isik, et lõpetas ravimite võtmise maohappesuse ja kõhuvalude tõttu. Ta väljendas paranoilisi luulumõtteid, kirjeldas nägemismeelepetteid ning tõlgendas kehalisi vaevusi luululiselt. Haigustaju puudus ja ravi ei pidanud puudutatud isik vajalikuks. Psühhiaatriakliiniku valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku 18.01.2024 kell 11.00 tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi korras psühhoosi ägenemise tõttu. Järgneva päeva jooksul ei muutunud puudutatud isiku seisund oluliselt. Osakonnas oli ta omaettehoidev, korrale allunud, kuid hüpomiimiline, düsfooriline ja murelik. Kontaktis oli formaalne, esitades rigiidseid avaldusi. Ta kirjeldas viha naabrite suhtes, keda ta süüdistas laseriga kõrvetamises, elektrivooluga mõjutamises ja ähvardamises. Puudutatud isik nõudis korduvalt politsei kutsumist, et teha naabrite suhtes avaldus.
2.3.Praeguseks ei ole puudutatud isiku terviseseisund senise haiglaraviga piisaval määral paranenud. Haiguskriitika puudub ja ta on endiselt veendunud, et tal puudub psühhiaatriline häire. Antipsühhootilise ravi korrigeerimisest hoolimata püsib tema seisund muutusteta. Ta veedab päevad üksinduses, ei suhtle kaaspatsientidega ning tema emotsionaalne reageerimine arstiga on tuhmunud. Ta on jätkuvalt paranoiliselt meelestatud naabrite suhtes ja usub, et
2-24-982 naabrid mõjutavad teda ka haiglas. Vestluse käigus soovitas puudutatud isik arstil pöörduda naabrite poole ja küsida neilt, mis temaga toimub. Puudutatud isik avaldab aktiivseid kuulmismeelepetteid, mis takistavad tal oma kehalisi vajadusi rahuldada. Puudutatud isik väljendab paranoilist mõjustus- ja kahjustusluulu, väites, et tema naabrid paigaldasid tema ureetrasse metalltraadi, mis kitsendab tema ureetrat ja seetõttu ei suuda ta urineerida. Ta hakkas tundma paranoiat ka politseinike suhtes, süüdistades neid naabrite poolt toime pandud kuriteo ignoreerimises. Samuti hakkas ta kahtlema oma raviarsti pädevuses, kahtlustades seost politseiga. Puudutatud isik on kindlalt veendunud, et haiglas saadavad ravimid kahjustavad tema magu. Ta eitab enda psüühikahäirete esinemist, ei pea ravi vajalikuks ning usub, et ravita jäämise korral on suur oht tema tervise järsule halvenemisele.
2.4.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, paranoidne skisofreenia (F20.0), mis takistab tal mõistmast ravivajadust ja kontrollimast oma käitumist. Puudutatud isik saab ravi tugevdatud järelevalvega keskkonnas, kuid tema seisund on endiselt ebastabiilne ja pooleli olevad raviskeemi muudatused ei ole tulemusi toonud. Varasem kogemus näitab, et haiglaravita puudutatud isiku seisund destabiliseerub kiiresti ning muutub koheselt ohtlikuks eelkõige tema enda jaoks. Arvestades puudutatud isiku rasket psüühikahäiret ja varasemaid ravikogemusi, ei ole tõenäoline et tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes oleks võimalik 40-päevase haiglaravi järel. Ravimata jätmise korral püsib suur oht psühhoosi kiireks eskaleerumiseks. Seetõttu vajab puudutatud isik pikaajalist psühhiaatrilist haiglaravi ja pidevat viibimist kontrollitud ning turvalises ravikeskkonnas.
3.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 19.01.2024 esialgse õiguskaitse kohaldamisel. Puudutatud isik avaldas, et ta ei tahaks haiglasse ravile jääda, kuna igav on. Isik leiab, et ilma tablettideta on temal normaalne olla. Puudutatud isik sattus haiglasse, kuna helistas kiirabisse ja esitas kaebuse naabrite peale. Ta elab esimesel korrusel. Naabrid elavad teisel korrusel. Selles toas, kus on rõdu, puurisid nad teise korruse põrandasse augu. Naabrid puurisid enda põrandasse augu, mida on laes näha. Seal augus on ilmselt kõlarid ja mikrofon. Naabrid räägivad puudutatud isikuga läbi mikrofoni ja ta kuuleb seda juttu. Nad räägivad, et maksavad kätte selle eest, et üks inimene palus temal seksiga tegeleda ja andis viagrat. Läks nii, et ei olnud seal seksi, sisestas ja kõik. Puudutatud isik kinnitas, et temale on varasemalt määratud psühhiaatrilisi ravimeid. Puudutatud isik arvab, et need rikuvad tema magu. Tal on maoga probleemid. Naabrid elavad 7. ja 8. korteris.
4.Maakohus kuulas 19.01.2024 ära ka raviarsti PT, kes selgitas, et puudutatud isik on kuuendat korda ravil, sama mustriga, haiglas suudetakse seisund stabiliseerida. Isikul on elavad paranoilised luulud. Ta on veendunud, et naabrid ähvardavad teda, ta kuuleb ülevalt hääli. Naabrid on isikule tekitatud kõrvavalu. Puudutatud isik väidab, et tal on urineerimise takistus, tõlgendab kehalisi vaevusi luululiselt. Puudutatud isik näitas psühhiaatriakliinikus enda tallaalust, et seda on laseritega kõrvetatud, kuid tegelikkuses oli jalatald korras. Puudutatud isik väidab, et ei ole haige. Puudutatud isik käib politseis ja kutsub kiirabi, et teda on vaja naabrite eest kaitsta. Ka psühhiaatriahaiglas üritab kirjutada avaldust politseile. Haiguskriitikat tal ei ole. Tal on ilmselt laes mõra ja selle mõra kaudu käib mõjutamine. Puudutatud isik ägeneb igakord ja võib rünnata.
5.Maakohus määras 20.02.2024 puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise vajaduse kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatria ekspertiisi. Ekspert esitas arvamuse 26.02.2024. Ekspertarvamuse kohaselt on puudutatud isiku eluloost teada, et alates 2020. a aprillist on puudutatud isik tundnud, et keegi jälgib teda ning on käitunud seetõttu ebaadekvaatselt: karjunud ema peale, lõhkunud tehnikat. Esmakordselt viibis puudutatud isik statsionaarsel ravil
2-24-982 psühhiaatriakliinikus 29.09.2020–08.01.2021 tahtest olenematult kohtu loal. Puudutatud isik hospitaliseeriti kiirabiga politseijaoskonnast, kuhu ta oli viimastel päevadel korduvalt pöördunud, väites, et oli kellegi ära tapnud. Valvetoas oli ta umbusklik, formaalse kontaktiga, avaldas kommenteerivaid ja käskiva sisuga kuulmismeelepetteid. Raviga psühhoos taandus visalt ning puudutatud isik kirjutati ambulatoorsele ravile. Puudutatud isikul diagnoositi äge skisofreeniataoline psühhootiline häire F23.2. Peale haiglat tarvitas esialgu ravimeid korrapäraselt, kuid 2021. a septembris katkestas ravi ning seisund halvenes taas. Käesolevalt hospitaliseeriti puudutatud isik kiirabiga, mille kutsus ta endale ise ja kurtis, et naabrid mõjutavad teda laseriga, kuulavad mikrofonidega ja tahavad tappa. Toetusravi olevat lõpetanud seetõttu, et ravimid tekitavad maos happesust ja kõht plahvatab. Puudutatud isik avaldas paranoilisi luulumõtteid, kirjeldas nägemismeelepetteid ja tõlgendas oma kehalisi kaebusi luululiselt. Vaatamata ravile ei ole puudutatud isiku seisund käesolevaks ajaks paranenud, ta on jätkuvalt luululine naabrite suhtes ja veendunud, et need mõjutavad teda ka haiglas. Puudutatud isik on isoleerunud, ei suhtele kaaspatsientidega. Ta on veendunud, et naabrid paigaldasid tema ureetrasse metalltraadi, mis takistab tal korralikult urineerimast. 20.02.2024 tekkis puudutatud isikul palavik ja valu parema roidekaare all. Ta suunati täiendavateks uuringuteks erakorralise meditsiini osakonda ja sealt kirurgia osakonda. Puudutatud isikul diagnoositi sapikivi ägeda koletsüstiidiga (K 80.0). Luululistel ajenditel puudutatud isik operatsioonist keeldus, mistõttu jätkati ravi konservatiivselt. Kuna puudutatud isik muutus kirurgia osakonnas agressiivseks, siis suunati ta 21.02.2024 tagasi psühhiaatriakliinikusse. Ekspertiisil oli puudutatud isik pinges, eemalolev ning halva kontaktiga. Oma elulugu puudutavatele küsimustele vastas sageli, et ei mäleta, millal mingi sündmus toimus. Haiglasse sattumise põhjust ei teadnud. Puudutatud isik väitis, et naabrid kõrvetasid läbi lae laseriga tema jalgu nõnda ja ta kartis, et luud võivad ära põleda. Ta helistas 112, et kutsuda politsei, kuid selle asemel tuli kiirabi ja tõi ta haiglasse. Ka haiglas need naabrid mõjutavad teda, räägivad talle igasuguseid imelikke jutte. Puudutatud isik kahtlustab, et raviarst räägib talle valet juttu või ei usu teda. Ise puudutatud isik ennast haigeks ning ravi vajalikuks ei pea. Psüühiliselt on puudutatud isik teadvusel, orienteerub ajas, kohas, kuid mitte olukorras. Kontakt puudutatud isikuga on halb, küsimustele vastab napisõnaliselt ja vastumeelselt, väldib pilkkontakti. Mõttekäik on stereotüüpne. Avaldab paranoilist jälitus-, mõjustus- ja kahjustusluulu. Esinevad mõjustuselamused ja kuulmismeelepetted. Olulist meeleolu alanemist ei tähelda. Emotsionaalselt on puudutatud isik tuimenenud, eemalolev. Tahteaktiivsus madal. Mälu ja intellekt vastab saadud haridusele ja elukogemusele. Haiguskriitika puudub. Ekspert määras diagnoosiks püsikululise paranoidse skisofreenia (RHK-10 järgi F 20.00). Ekspert leidis, et puudutatud isikul esineb vaimuhaigus, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. On väga tõenäoline, et isik asub vabaduses viibides ründama teisi isikuid või provotseerib endavastast vägivalda. On väga tõenäoline, et isik asetab end vabaduses viibides enda elule ja tervisele ohtlikku olukorda. Käesolevalt ei ole võimalik isiku suhtes kohaldada peale haiglaravi muud psühhiaatrilist abi. Puudutatud isik vajab tahtest olenematu ravi kohaldamist orienteeruvalt kolmeks kuuks. Seejärel tuleks tema seisundit uuesti hinnata. Maakohtu määrus ja põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 26.02.2024 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse ja paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks
2-24-982 kolmeks kuuks kuni 26.05.2024. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 26.05.2024 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohus andis psühhiaatriakliinikule loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
6.1.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgset õiguskaitset tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel. Kuivõrd isiku seisund ei ole sedavõrd paranenud, et tema ravi haiglas oleks võimalik lõpetada, lahendas maakohus avaldust isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks TsMS § 533 lg 1 alusel.
6.2.Maakohus ei pidanud vajalikuks kuulata puudutatud isikut uuesti ära, kuna oli seda teinud 19.01.2024 esialgse õiguskaitse kohaldamisel ja ekspertiisist nähtuvalt ei ole puudutatud isik võimeline enda seisundit ise adekvaatselt hindama. Maakohus ei pidanud vajalikuks avaldaja arvamuse suulist ärakuulamist, kuivõrd avaldaja on oma seisukohad kohtule avaldanud kirjalikes menetlusdokumentides. Maakohus leidis, et avaldaja kohtule esitatud andmed ja seisukohad on arvamuse kujundamiseks piisavad. Samuti ei pidanud maakohus vajalikuks muude isikute ärakuulamist, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
6.3.Maakohus leidis psühhiaatrite arvamusele, eksperthinnangule ja puudutatud isiku ärakuulamisel tuvastatule tuginedes, et avaldus kuulub rahuldamisele. Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Haiglasse paigutatav isik põeb vaimuhaigust püsikululise paranoidse skisofreenia kujul (RHK-10 F20.00), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Isiku tunde- ja tahteelu on otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest, mistõttu on tema käitumine jätkuvalt ettearvamatu. Vaatamata ravile on kontakt isikuga jätkuvalt halb, küsimustele vastab napisõnaliselt ja vastumeelselt, väldib pilkkontakti, mõttekäik on stereotüüpne. Avaldab paranoilist jälitus-, mõjustus- ja kahjustusluulu, esinevad mõjustuselamused ja kuulmismeelepetted. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ravisoostumus on väga halb. Esineb jätkuvalt suur tõenäosus, et puudutatud isik võib vabaduses viibides rünnata teisi isikuid või asetab end vabaduses viibides enda elule ja tervisele ohtlikku olukorda. Oma seisundist lähtuvalt pole puudutatud isik võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Arvestades eeltoodut ei ole tema suhtes võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale tahtest olenematu ravi psühhiaatriahaiglas. Maakohus veendus ärakuulamisel tuvastatu, arstide arvamuse ja ekspertiisiakti põhjal, et isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud ning ta ei mõista ravivajadust. Eksperdi arvamusele tuginedes leiab kohus, et põhjendatud on isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamine kolmeks kuuks. Eksperdi arvamusest ja isiku ärakuulamisest nähtuvalt puudub isikul haiguskriitika oma psüühilise seisundi suhtes. Seega puudub tal ka ravisoostumus. Eeltoodust tulenevalt vajab isik ravi haiglas. Määruskaebus
7.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt leiab puudutatud isik, et tema tervislik seisund on juba paranenud ja oli seda juba siis, kui esialgse õiguskaitse korras kohaldatud ravi 27.02.2024 lõppes. Lisaks mittevajalikule haiglas kinnipidamisele peab ta taluma haiglapoolset ajalist piirangut oma loomulike vajaduste rahuldamise kordades ja pidevat jälgimist tundmatute isikute poolt vastasmaja siniste raamidega akendest. Puudutatud isik leiab, et temale kui vaimselt tervele
2-24-982 inimesele määratud tahtevastane ravi on ebaseaduslik, mistõttu palub vaidlustatud määruse tühistada ja mittevajalik haiglaravi lõpetada. Menetlusosaliste seisukohad
8.Psühhiaatriakliiniku juhataja esitas seisukoha, mille järgi on täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused.
9.Avaldaja palub määruskaebuse jätta rahuldamata ja menetluskulud puudutatud isiku kanda. Menetluse edasine käik
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruse resolutsiooni tuleb täiendada menetluskulude jaotuse osas, kuid ülejäänud osas tuleb maakohtu määrus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
12.Kohus menetleb TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamist isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
13.Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei ole tema suhtes täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et viidatud eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on isiku paigutamisel tahtest olenematule ravile olnud täidetud. Avalduse esitas puudutatud isiku elukohajärgne linnavalitsus (PsAS § 13 lg 11), avaldusele oli lisatud PsAS § 13 lg-s 3 nimetatud psühhiaatri arvamus, samuti oli maakohus enne vaidlustatud määruse tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1 ja § 5391 lg 2 analoogia; RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16) ning maakohus määras kooskõlas TsMS § 537 lg-ga 1 ekspertiisi. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.
14.Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Põhjendatud ei ole puudutatud isiku määruskaebuse väide, et ta on juba esialgse õiguskaitse määruse alusel kohaldatud raviga terveks saanud. 26.02.2024 kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud püsikululine paranoidne skisofreenia (RHK-10 järgi F20.00), mis avaldub puudutatud isikul paranoiliste luulumõtete ja meelepetteliste elamustena. Nii käesolevas asjas esitatud
2-24-982 psühhiaatrite ja eksperdi arvamustest nähtub, et puudutatud isik avaldab paranoilist jälitus-, mõjustus- ja kahjustusluulu ning tal esinevad mõjustuselamused ja kuulmismeelepetted. Haiglaravil viibimise ajal on eksperdiarvamusest nähtuvalt puudutatud isikul jätkuvalt luulumõtted ja meelepettelised elamused. Puudutatud isik on veendumusel, et naabrid paigaldasid tema ureetrasse metalltraadi, mis takistab tal korralikult urineerimast. Puudutatud isikul diagnoositi sapikivi ägeda koletsüstiidiga K 80.0, kuid luululisel ajendil keeldus puudutatud isik operatsioonist. Puudutatud isik avaldas eksperdile, et naabrid, kes teda kodus läbi seina laseriga kõrvetasid, mõjutavad teda ka haiglas viibides. Puudutatud isik on asjas esitatud arvamustest nähtuvalt seega endiselt hõivatud psühhootilistest elamustest ning tema käitumine on neist mõjutatud. Puudutatud isikul ei ole kujunenud haiguskriitikat, mistõttu ei saa ta ravivajadusest aru. Ringkonnakohtu hinnangul oli psühhiaatri ekspertiis küllaldane kinnitamaks puudutatud isikul raske psüühikahäire esinemist. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul oli määruse tegemise seisuga raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses.
15.Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest ja eksperthinnangust nähtub, et ta on ohtlik eelkõige endale, kuid ka ümbritsevatele. Kuivõrd puudutatud isiku käitumine on psühhootilistest elamustest mõjutatud, ei ole ta käesoleval hetkel võimeline iseseisvalt hakkama saama ega enda eest vastavalt esinevale vajadusele hoolitsema. Puudutatud isiku puhul esineb oht, et ta paneb end tal esinevate luulumõtete ja meelepetete tõttu väljaspool haiglakeskkonda olukordadesse, mida ta ei suuda adekvaatselt hinnata ja seab sellega ohtu eelkõige iseenda tervise ja toimetuleku. Asjas esitatud tõendite põhjal on põhjendatud arvata, et puudutatud isikul ei ole ohutu endaga iseseisvalt toime tulla enne, kui tema psüühiline seisund ei ole paranenud. Maakohus leidis põhjendatult, et kuna isiku tunde- ja tahteelu on otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest, on tema käitumine jätkuvalt ettearvamatu. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ravisoostumus on väga halb. Lisaks nähtub ekspertiisiaktist, et puudutatud isik muutus esialgse õiguskaitse määrusega kohaldatud tahtevastase ravi ajal kirurgia osakonnas agressiivseks, mistõttu ta suunati tagasi psühhiaatriakliinikusse. Psühhiaatriakliiniku juhataja on vastuses määruskaebusele märkinud, et raviga on puudutatud isiku psüühiline seisund paranenud vaid minimaalselt – alanes kuulmismeelepetete intensiivsus, aga püsivad jälitusluulumõtted (patsient on veendunud, et teda jälgitakse naabermajast) ja võõrmõju elamused (patsiendi sõnul paigaldati talle magnet kuseteede sisse ja tema naabrid juhivad patsiendi urineerimist). Puudutatud isik on negatiivselt ja paranoiliselt oma naabrite suhtes meelestatud, mistõttu võib puudutatud isik olla nende suhtes ohtlik. Puudutatud isik on psühhiaatriakliinikus juba mitmendat korda ning ta on talle määratud toetusravi varasemalt iga kord pooleli jätnud. Eksperdile on puudutatud isik avaldanud, et ta ei pea end haigeks ja ravi ei vaja. Samuti nähtub määruskaebusest, et puudutatud isik eitab tal esinevat psüühilist häiret ja sellest tulenevat ravivajadust. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Kuivõrd puudutatud isikul puudub käesolevalt haiguskriitika ja puudutatud isik on korduvalt ambulatoorse ravi pooleli jätnud, ei ole tõenäoline ravi jätkamine väljaspool haiglat. Kuna käesolevalt ei ole puudutatud isiku ravi toonud veel soovitavaid tulemusi, on ravi jätkamine puudutatud isiku ohutuse tagamiseks vajalik. Varasemalt on psühhoos raviga taandunud. On alust arvata, et ravi katkemisel võib puudutatud isiku seisund veelgi halveneda, mille tulemusel võib ta ebaadekvaatse käitumisega panna ennast ohtu. Ringkonnakohtu arvates on tõenäoline, et ravimite võtmata jätmine ja kinnisesse asutusse paigutamata jätmine toovad kaasa puudutatud isiku tervise olulise halvenemise. Ravisoovituste järgimata jätmisel on tal korduvalt võimendunud meelepetted ja
2-24-982 luulumõtted, mis on tinginud tema hospitaliseerimise. Kuna puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest ning tema reaalsustaju on oluliselt häirunud, võib ta kujutada ohtu teda ümbritsevatele ja iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes.
16.Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on talle määratud korduvalt ambulatoorset ravi, kuid puudutatud isik on selle erinevatel põhjustel pooleli jätnud. Psühhiaatriakliiniku juhataja märkis vastuses määruskaebusele, et puudutatud isikul puudub senini haiguskriitika ja ta ei mõista ravivajadust. Arvestades puudutatud isiku varasemat ravisoovituste järgimata jätmist, ei ole alust arvata, et ta jätkaks raviga kodustes tingimustes. Ekspert on hinnangus toonud esile, et käesoleval ajal ei ole võimalik kohaldada puudutatud isiku suhtes muud psühhiaatrilist abi peale haiglaravi. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei ole võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).
17.Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
18.Maakohus jättis vaidlustatud määruse resolutsioonis ekslikult märkimata menetluskulude jaotuse. Kolleegium saab selle vea kõrvaldada. TsMS § 172 lg 3 sätestab, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud kannab riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda. Maakohtu määrusest ei nähtu, et kohus oleks pidanud põhjendatuks jätta menetluskulusid puudutatud isiku kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul alust menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmiseks, mistõttu tuleb maakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 3 järgi riigi kanda. Ringkonnakohus täiendab vaidlustatud määrust otsustusega, et menetluskulud maakohtus jäävad riigi kanda.
19.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel samuti riigi kanda.
20.TsMS § 543 lg 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.