(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm
Määruse tegemise aeg ja koht 04.04.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-1413
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.01.2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (vastustaja): Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399, aadress J.Sütiste tee 19, Tallinn, 13419, e-post:XXX) Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood XXXXXXXXXX, elukoht XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar (epost:XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 29.01.2024 määrus jätta muutmata. X määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata
2-24-1413 abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud, menetluse käik
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas 26.01.2024 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks nii esmase õiguskaitse korras neljaks päevaks kui selle pikendamist ning luba psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi manustamiseks haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.
1.1.Avalduse kohaselt esineb Xl raske psüühikahäire, veel täpsustamata ägeda psühhootilise episoodi (F23.9) näol. Tema käitumine on psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu ta ohustab nii enda kui ka ümbritsevate turvalisust. Ta on tekitanud endale majanduslikku kahju, ähvardanud lähedasi ja meditsiinipersonali, plaaninud soetada relva, lõhkunud võõrast vara, tunginud sisse võõrastele territooriumitele ja käitunud vägivaldselt; samuti ei tule ta enam toime igapäevaelu korraldamise ja töölkäimisega. Oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole patsient võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. X seisundit ja varasemat ravikogemust hinnates pole tõenäoline tema paranemine 4- päevase ravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas.
2.Harju Maakohus määras 26.01.2024 määrusega Xle esindaja. Määratud esindaja avaldusele vastuväiteid ei esitanud. Maakohus kuulas 26.01.2024 ära Dr CR ja puudutatud isiku.
3.Harju Maakohus rahuldas 26.01.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 25.01.2024 kuni 29.01.2024. Lisaks andis kohus loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
4.Avaldaja esitas Harju Maakohtule 28.01.2024 täiendava arsti arvamuse, mille kohaselt ei ole
puudutatud isiku seisund muutunud. Temal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus ja põhjendused
5.Harju Maakohus pikendas 29.01.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 25.01.2024 kell 12.35-st psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest ning andis loa isikule tahtevastaselt psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi
2-24-1413 manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus määras lugeda esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 04.03.2024 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus jättis menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
5.1.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, tuginedes PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ning esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilist ravi tähtaega tuleb pikendada kuni 40 päevani alates 25.01.2024 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.
5.2.Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel ning pikendada seda 40 päevani. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire veel täpsustamata ägeda psühhootilise episoodi (F23.9) näol. Tema käitumine on psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu ta ohustab nii enda kui ka ümbritsevate turvalisust. Ta on tekitanud endale majanduslikku kahju, ähvardanud lähedasi ja meditsiinipersonali, plaaninud soetada relva, lõhkunud võõrast vara, tunginud sisse võõrastele territooriumitele ja käitunud vägivaldselt; samuti ei tule ta enam toime igapäevaelu korraldamise ja töölkäimisega. Temal esinevast psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline täielikult mõistma ravivajadust ega korrigeerima oma käitumist. Eeltoodut tõendab asjaolu, et varasemast on teada, et tal esinesid depressiooni ja üldistunud ärevushäire sümptomid. Aastate jooksul on raviks määratud erinevaid antidepressante, rahusteid ning lühiajaliselt väikeses doosis antipsühhootikume. Patsiendi vaimne tervis on halvenenud eeskätt viimase aasta jooksul. Ta avaldas paranoilise sisuga mõtteid jälgimisest ja jälitamisest (näiteks keeldus pealtkuulamise hirmus telefoni teel lähedastega suhtlemisest), rääkis erinevatest vandenõuteooriatest, ebaadekvaatsetest äriplaanidest. Mõttekäik oli segane ja hüplev. Siiski allkirjastas patsient esialgu ravinõusoleku, kuid nõusolek oli vaid formaalne (uuringuteks). Puudutatud isiku mõttekäiku on raske jälgida, kohati esineb liigset detailsust, ühelt teemalt teisele hüppamist. Märgatavad on paraloogilised seosed, paranoilise sisuga mõtted, suurusmõtted. Vestluse ajal on patsient kahtlustava olekuga, kohati piidleb meeskonnaliikmeid altkulmu. Räägib monoloogina, vajab pidevat suunamist, muidu valgub kergesti teemast kõrvale. Ta keeldub kõigist pakutavatest ravimitest peale unerohu. 25.01.2024 esines episood, kus puudutatud isik tungis ootamatult osakonnajuhataja kabinetti, oli verbaalselt agressiivne ning ähvardava kehahoiakuga, nõudis vastuseid elekterimpulssravi tõenduspõhisuse kohta (sellest ei ole patsiendiga varem räägitud ega seda ravimeetodit talle pakutud). Korrale kutsumisele ei allunud, ta vahetas järsult teemat ning alustas uut verbaalset rünnakut. Vajalik oli personali sekkumine. Hilisemal vestlusel raviarstiga keeldus samuti ravimitest, psühhoosidiagnoosiga ei nõustunud, hakkas arsti süüdistama kokkumängus pere ja politseiga, oli ähvardava tooni ja kehahoiakuga, ründav. Käskis arstil tõestada, et tema poolt räägitu pole reaalne, vaid tegemist on paranoiliste mõtetega. Lubas arsti kohtusse kaevata, selgitusi ei kuulanud.
5.3.Kohus leidis, et puudutatud isiku seisundit arvestades pole tõenäoline tema seisundi paranemine ega tema iseseisev, ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes 4-päevase ravi järgselt. Tema käitumine on täiel määral haiguslikest elamustest juhitud, mistõttu on ohtlik nii endale (on tekitanud endale majanduslikku kahju, ei tule toime igapäevaelu korraldamise ja töölkäimisega) kui ümbritsevatele (ähvardanud lähedasi ja meditsiinipersonali, plaaninud soetada relva, lõhkunud võõrast vara, tunginud sisse võõrastele territooriumitele ja käitunud
2-24-1413 vägivaldselt). Oma haigusest tulenevalt ei ole ta võimeline hindama enda tervislikku seisundit, tegevuse tagajärgi ega ravivajadust. Kohtu hinnangul ei ole puuduliku haiguskriitika tõttu võimalik puudutatud isiku ravi väljaspool haiglat. Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus
6.Puudutatud isik esitas isiklikult ja oma esindaja kaudu määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.
6.1.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei vaja puudutatud isik psühhoosi vastast ravi kinnises asutuses. Määruskaebuse esitaja selgitab, et tal nagu igal inimesel oli viimasel ajal probleeme tööga, rahaga, kriminaalmenetlustega, võlgadega, kuid seda ei saa hõlmata diagnoosiga psühhoos ja seetõttu ei ole põhjendatud tema ravi. Puudutatud isik on tutvunud vastava brošüüriga, ta peab tegelema töö otsimisega ja rahaliste probleemide lahendamisega. Puudutatud isik alustas selleks rahvusvahelise margiäriga, mille arvas olevat lihtne ja tulus. Puudutatud isik loodab saada oma erialal proviisorina tööd ning alustab erialase kirjanduse tõlkimisega. Puudutatud isik arvab, et ega ta kaevata otseselt ei taha, kuid vajab vastuseid ja kahjutasu. Puudutatud isik on seisukohal, et kaevatav kohtumäärus ei ole seaduslik ning tahtevastase ravi kohaldamine ei ole põhjendatud. Puudutatud isik ei vaja ravi seisundi vastu, mida tal ei ole. Ta ei ole ohtlik ei endale ega teistele. Puudutatud isiku puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu ning tema suhtes haiglasse paigutamise pikendamine tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamisega ei ole põhjendatud. Kuna puudutatud isikut ei ole psühhiaatria haiglasse paigutamise osas ära kuulatud, siis nõuab ta kahjutasu psühhiaatria haiglas viibitud päevade eest mis on/oli võrdne tema igakuise palgaga arvutades tööpäevadesse 2400 eurot bruto/20 = 120 eurot x 0,8= 96 eurot päev alates 22.01.2024 kuni psühhiaatria haiglast vabanemiseni. Menetlusosaliste seisukohad
7.Avaldaja oli seisukohal, et määrus puudutatud isiku tahtest olenematul ravil viibimise kohta on vajalik ja põhjendatud, kuna antud haigusjuhu puhul on Harju Maakohtule 26.01.2024 esitatud arstide arvamuses täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused vastavalt PsAS § 11 lg-le 1. Menetluse edasine käik
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
2-24-1413
10.Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu määruse seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud kõik TsMS 534 lg 5 teises lauses ja PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ning maakohtule ei ole materiaalõiguse väär kohaldamine ega menetlusõiguse normide rikkumine ette heidetavad.
11.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
12.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas avaldaja 26.01.2024 maakohtule psühhiaatrite arvamuse, mille kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire veel täpsustamata ägeda psühhootilise episoodi (F23.9) näol, millest tulenevalt ei ole ta võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama ning kuna tema käitumine on psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne, ohustab ta nii enda kui ka ümbritsevate turvalisust. Maakohus kuulas puudutatud isiku isiklikult ja vahetult ära 26.01.2024 ning rakendas samal päeval asjas esialgset õiguskaitset. 28.01.2024 esitas avaldaja maakohtule psühhiaatri täiendava arvamuse, mille kohaselt esineb puudutatud isiku tahtest olenematu haiglaravi jätkamise vajadus, kuna tema seisund ei ole muutunud, temal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.
13.Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Psühhiaatrite eriteadmistest lähtuvate hinnangute järgi puudutatud isiku seisundit hinnates pole tõenäoline tema paranemine 4-päevase ravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas ning ta vajab jätkuvalt ravi. Toodust johtuvalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et arvestades teadmisi puudutatud isiku haiguse kohta ning puudutatud isiku senist haiguskulgu, ei ole raskest psüühikahäirest paranemine 4 ööpäeva vältel realistlik.
14.Ringkonnakohus osundab, et kohtul puudub alus asjas esitatud psühhiaatrite arvamustes kahelda. Seda seisukohta ei lükka ümber ka puudutatud isiku selgitused selle kohta, et tal nagu igal inimesel on olnud viimasel ajal probleeme töö, raha, kriminaalmenetluste ja võlgadega ning hinnang oma tervise kohta, mis on kujunenud psühhoosi kirjeldava brožüüriga tutvumise järgselt. Kuigi puudutatud isik väidab, et temal psühhoosi ei esine ning ta selle vastast ravi psühhiaatriakliinikus ei vaja, ei ole ta neid väiteid põhistanud. TsMS § 235 kohaselt on väite põhistamine kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Määruskaebemenetluses ei ole puudutatud isik esitanud tõendeid, et eelnimetatud psühhiaatrite arvamused oleksid väärad ja puudutatud isikul diagnoositud seisundi osas ekslikud.
2-24-1413
15.Puudutatud isiku käitumine enne psühhiaatriosakonda paigutamist viitas selgelt tema ebaadekvaatse psühhootilise käitumise süvenemisele. Psühhoosi tõttu oli tema käitumine ebaadekvaatne ja ettearvamatu ning haiglaravita jätmisel ohustanuks puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii enda kui ka ümbritsevate turvalisust. Psühhiaatrite hinnangul ei ole puudutatud isik oma psüühikahäirest tulenevalt võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Psühhiaatri täiendava arvamuse kohaselt esineb puudutatud isiku tahtest olenematu haiglaravi jätkamise vajadus, kuna tema seisund ei ole muutunud, tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu (endiselt) ohtlik endale ja ümbritsevatele. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1), tuvastas maakohus õigesti, et puudutatud isiku ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.
16.Kohtupraktikas on sedastatud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus puudutatud isik eitab jätkuvalt temal diagnoositud rasket psüühikahäiret ega mõista enda ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Puudutatud isiku senine käitumine ja tema seisukohad ärakuulamisel annavad alust kahelda, et puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtaks. Seega on maakohtu järeldus, et puuduliku haiguskriitika tõttu ei ole võimalik puudutatud isiku ravi väljaspool haiglat, põhjendatud.
17.Puudutatud isikule määratud esindaja on avaldaja taotlust puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esmase õiguskaitse korras 4 päevaks kui selle pikendamist 40 päevaks toetanud. Arvestades eeltoodut olid vaidlustatud määruse tegemise ajal puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse pikendamiseks vajalikud seaduses sätestatud kõik eeldused täidetud, mistõttu tuleb jätta maakohtu määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
18.Seoses määruskaebuse esitaja kahju hüvitamise nõudega selgitab ringkonnakohus, et on seadusest tulenevalt seotud vaidluse esemega. Käesoleval juhul on selleks puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse pikendamine, mistõttu ei saa ringkonnakohus menetleda puudutatud isiku kahju hüvitamise nõuet avaldaja vastu. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
19.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.
20.TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.