Määruse tegemise aeg ja koht 02.04.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-3131
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku suhtes tahtest olenematu ravi pikendamiseks 40 päevani
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.02.2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutuse psühhiaatriakliinik
Põhja-Eesti
Regionaalhaigla
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 28.02.2024 määrus muutmata.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja, psühhiaatriakliinik) esitas 26.02.2024 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik, patsient) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.
2.Taotluse kohaselt võeti puudutatud isik haiglasse ravinõusolekuga, kuid valvearsti otsusega rakendati tema suhtes alates 25.02.2024 kell 14.16 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.
3.Esitatud taotlusest ja psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isik psühhiaatriakliinikus ravil teist korda. Eelnevalt viibis ta haiglaravil 20.11.2023-27.11.2023, mil pöördus valvearsti poole seoses obsessiiv-kompulsiivse häire ja suitsiidsete mõtetega. Tal esines haiglasse vastuvõtmisel mitmeid somaatilisi kaebusi, isik kartis infarkti, kuid samas teatas, et plaanib kõrgvererõhu ravimiga suitsiidi teha. Haiglas puudutatud isik rahunes, nädala pärast soovis lahkuda ning eitas esinenud suitsiidmõtteid. Tal diagnoositi generaliseerunud ärevushäire ja paanikahäire. Pärast haiglast vabanemist kutsus puudutatud isik endale neljal korral kiirabi erinevate kehaliste kaebuste tõttu, millel puudusid objektiivsed alused. 06.02.2024 kutsus ta kiirabi kolm päeva esinenud suitsiidmõtete tõttu. Ta toimetati psühhiaatriakliinikusse, kuid ei hospitaliseeritud. 22.02.2024 pöördus puudutatud isik Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonda kaebustega hingamisraskustele. Tal diagnoositi kopsupõletik, määrati vastav ravi ja suunati kodusele ravile. Samast päevast oli tal ambulatoorse raviarsti saatekiri statsionaarsele ravile psühhiaatriakliinikusse. Saatekirjas öeldi, et viimase kahe kuu jooksul on isiku seisund olnud ebastabiilne ning ravimite võtmine ebaregulaarne. Uuesti pöördus isik psühhiaatriakliinikusse 23.02.2024. Ta oli ülikiire kõnega, alanenud meeleolus ning avaldas, et oli nädal tagasi elukaaslasest lahku läinud ja plaanib minna Nõmme metsa, et seal oma vererõhuravimid sisse võtta. Puudutatud isik võeti haiglasse ravinõusolekuga. Ta oli osakonnas väga ärev, nõudlik ega olnud rahul ravimitega, mis talle määrati. 25.02.2024 teatas isik, et lahkub osakonnast ning mõtles suitsiidiplaanid välja, et haiglasse saada. Kuna puudutatud isik oli väga ärev, muutlike avaldustega ja pöördus antud kuu jooksul teistkordselt suitsiidmõtetega valvetuppa, siis tegi valvearst tema suhtes tahtest olenematu ravi otsuse 25.02.2024 kell 14.16. Taotluse esitamise seisuga isiku seisund ei paranenud. Ta oli väga ärev, haiglaravi suhtes negatiivselt meelestatud ja kinnitas, et suitsiidmõtted olid väljamõeldis. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire – generaliseerunud ärevushäire (F41.1), millega kaasnes depressiivne kohanemishäire (F43.2). Kõrge ärevusefooni tõttu oli tema suitsiidirisk kõrge. Väljaspool haiglat puudus võimalus isiku jälgimiseks ning tal puudus Tallinnas tugivõrgustik. Varasemast kogemusest ja puudutatud isiku seisundist lähtuvalt ei olnud alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva jooksul, mistõttu taotles avaldaja kohtult luba puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ning talle antidepressiivse, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes.
4.Maakohus rakendas 26.02.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset neljaks päevaks alates 25.02.2024 kell 14.16 kuni 29.02.2024 kell 14.16. Samuti andis kohus loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
5.Ärakuulamisel jäi raviarst eelnevalt esitatu juurde ja märkis, et puudutatud isiku seisund oli ebastabiilne, ta kutsus endale korduvalt kiirabi ja käis 22.02.2024 enda psühhiaatri visiidil, kes saatis ta saatekirjaga haiglasse. Samal päeval pöördus puudutatud isik ise erakorralise meditsiini osakonda hingamisraskustega, tal tuvastati kopsupõletik ja kirjutati välja rohud, mida
ta välja ei ostnud. Järgmisel päeval (23.02.2024) pöördus puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse ja ütles, et kui teda vastu ei võeta, siis tapab end Nõmme metsas tablettidega ära.
6.Puudutatud isik selgitas ärakuulamisel, et tuli psühhiaatriakliinikusse ise, kuivõrd ta läks pruudist lahku ja tal oli paar päeva halb tuju. Ärakuulamise hetkel oli tuju normaalne ja depressiivseid mõtteid polnud. Isik tunnistas, et tal olid suitsiidmõtted, aga see oli ammu. Eelmisel korral viibis ta ravil 10 päeva ja oli koju minnes terve. Ta väitis, et tegi eelnevalt lolle asju, kuid tundis end hetkel normaalselt, otsis tööd turvatöötajana ja ootas kolimist.
7.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldaja taotlust.
8.Raviarsti 28.02.2024 esitatud täiendava arvamuse kohaselt puudutatud isiku seisund ei muutunud, kuivõrd tal puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel kujutaks ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtu endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus
9.Maakohus pikendas 28.02.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 05.04.2024 kell 14.16. Ühtlasi andis kohus loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus tutvus psühhiaatrite arvamusega, kuulas ära puudutatud isiku ja tema raviarsti ja kinnitas, et täidetud olid eeldused esialgse õiguskaitse korras isiku paigutamiseks tema nõusolekuta kinnisesse asutusse. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire – generaliseerunud ärevushäire (F41.1), millega kaasnes depressiivne kohanemishäire (F43.2) ja tema suitsiidirisk oli suurenenud ärevusefooni tõttu kõrge. Väljaspool haiglat puudus võimalus isiku jälgimiseks ja tal ei olnud Tallinnas tugivõrgustikku. Kohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isik ei ole psüühikahäirest tulenevalt suuteline juhtima oma käitumist ja on endale ohtlik. Arstide hinnangust tulenevalt puudus isikul ravisoostumus ja haiguskriitika. Seega ei olnud esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ära langenud. Kuivõrd puudutatud isiku seisund ei muutunud, oli põhjendatud rakendada tahtest olenematut ravi kauem kui neli päeva. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
10.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja tahtest olenematu ravi lõpetada. Isik tuli haiglasse vabatahtlikult, sest tundis ennast halvasti. Kuna ta oli pruudist lahku läinud, siis oli tal ka paha tuju. Kliinikus olles tuju ja enesetunne paranesid ja isik soovis koju minna.
11.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks.
12.Avaldaja hinnangul oli maakohtu määrus põhjendatud ning antud juhtumi puhul olid täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused vastavalt PsAS § 11 lg-le 1.
13.Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ja määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
15.Maakohus kohaldas 26.02.2024 määrusega esialgset õiguskaitset kuni neli päeva ja pikendas 28.02.2024 määrusega psühhiaatriahaiglasse paigutamist kuni 05.04.2024 kell 14.16. Puudutatud isik ei toonud määruskaebuses välja selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et maakohus eksis tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kohus järgmist.
16.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku väitega, et tema viibimine psühhiaatriakliinikus ei olnud vajalik. Asja materjalidest nähtuvalt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire – generaliseerunud ärevushäire (F41.1), millega kaasnes depressiivne kohanemishäire (F43.2). Ta viibis haiglaravil teistkordselt ja tema suitsiidirisk oli psühhiaatrite hinnangul kõrge. Psühhiaatriakliinikus oli puudutatud isik ärev, nõudlik ja haiglaravi suhtes negatiivselt meelestatud. Kohtul puudub alus kahelda isikule pandud diagnoosis. Asjas esitatud psühhiaatrite arvamused koosmõjus avalduse ja puudutatud isiku ja raviarsti poolt ärakuulamisel avaldatud asjaoludega kinnitavad, et isikul esines raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.
17.Isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15). Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab puudutatud isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Raviarsti hinnangul oli puudutatud isik ohtlik nii ümbritsevatele kui ka iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Isiku käitumine enne psühhiaatriahaiglasse pöördumist viitas selgelt psühhootilise käitumise süvenemisele. Asja materjalidest nähtuvalt plaanis puudutatud isik sooritada Nõmme metsas vererõhuravimeid võttes enesetapu. Eeltoodust tulenevalt ohustaks puudutatud isik haiglaravita jäämisel psüühikahäire tõttu eelkõige enda elu ja tervist. Tema ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline, kuivõrd suitsiidirisk oli suurenenud ärevusfooni tõttu kõrge. Samuti viitas puudutatud isiku ohtlikkusele tema puudulik haiguskriitika ja puuduv arusaam ravi vajalikkusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1).
18.Riigikohus on leidnud, et PsAS § 11 lg 3 kohane muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus puudutatud isik ei mõista enda ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik osutada talle psühhiaatrilist abi muul viisil kui tahtest olenematut ravi kohaldades. Puudutatud isiku senine käitumine annab alust kahelda selles, et ta on suuteline iseseisvalt ja korrektses koguses ravimeid manustama. Tema ravisoostumus ei ole pidev, kuivõrd ta kutsus pärast 27.11.2023 haiglast vabanemist endale korduvalt kiirabi suitsiidmõtete tõttu, pöördus 23.02.2024 psühhiaatriakliinikusse vabatahtlikult ja võeti haiglasse ravinõusolekuga, kuid määruskaebuses eitas endal esinevat psüühikahäiret ja esinenud suitsiidmõtteid. Väljaspool haiglat puudub võimalus puudutatud isiku jälgimiseks ja vajaliku ravi tagamiseks, sest tal puudub selleks vastav tugivõrgustik. Eelnevast tulenevalt on ebatõenäoline, et isik oleks suuteline end iseseisvalt väljaspool psühhiaatriakliinikut ravima.
19.TsMS § 534 lg 5 sätestab, et esialgset õiguskaitset võib pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Psühhiaatrite 26.02.2024 arvamuse kohaselt puudus alus prognoosida puudutatud isiku seisundi paranemist nelja ööpäeva jooksul. 28.02.2024 raviarsti arvamuse kohaselt ei muutunud puudutatud isiku seisund ka pärast esialgset haiglas viibimist, tal puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel kujutaks ta raske psüühikahäire tõttu ohtu endale ja ümbritsevatele. Kuivõrd raviarsti hinnangul oli esialgse õiguskaitse pikendamine vajalik, oli maakohtul õigus vastavalt isiku
tervislikule seisundile esialgset õiguskaitset pikendada. Asjaolu, et puudutatud isik psühhiaatrite ja raviarsti hinnanguga ei nõustu, ei lükka ümber hinnangut tema tervislikule seisundile ja ohtlikkusele ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.
20.Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused maakohtu määruse tühistamiseks ja määruskaebuse rahuldamiseks. Maakohus tuvastas õigesti, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused olid täidetud.
21.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
22.TsMS § 543 võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.