Täitmine › Kaebus täituri tegevuse(tuse) peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumise peale

ASJAOLUD

MAAKOHTU LAHEND

formaliseerituse põhimõttest ei saa kohtutäitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see on kohtulahendis või muus täitedokumendis kirjas. Seega peab kohtutäitur kontrollima, et täitmiseks esitatud kohtuotsus oleks jõustunud. TsMS § 458 lg 1 sätestab, et otsuse jõustumist tõendava jõustumismärke väljastab menetlusosalise avalduse alusel ja kohtutoimiku põhjal asja lahendanud maakohtu kantselei. Märge kantakse kohtuotsuse ärakirjale või väljatrükile. Seega peab kohtutäitur lähtuma maakohtu kantselei poolt otsusele tehtud jõustumismärkest. Kohtutäitur ei saa ise hinnata seda, mis ulatuses on kohtuotsus jõustunud. Kohtutäituril ei ole endal võimalik kontrollida, kas ja millises ulatuses milline menetlusosaline on kohtuotsuse vaidlustanud. Kohtute infosüsteemi andmetel esitas sissenõudja alates 06.06.2023 tsiviilasjas nr 2-20-4986 taotlused otsusele jõustumismärke saamiseks. Kohtuniku 18.10.2023 juhiste kohaselt on otsusele tehtud jõustumismärge avaldajalt välja mõistetud menetluskulude osas. KIS-is on maakohtu otsus märgitud osaliselt jõustunuks. Seega on maakohtu otsus hoolimata solidaarsest kohustusest avaldajalt välja mõistetud menetluskulude osas jõustunud. Formaliseerituse printsiibist lähtudes ei saa täitur hinnata, kas solidaarkohustuse osas tuleks kohtuotsus jõustada. Kohus leidis eeltoodu alusel, et kohtutäitur algatas õigesti sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel täitemenetluse. Sissenõudjal tuleb arvestada võimalusega, et tsiviilasjas nr 2-20-4986 muudetakse uue kohtulahendiga ka menetluskulude jaotust või rahalist suurust.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

jõustumismärkega. Ebaõige märge kohtulahendil ei ole õigustloov. Kohus, tuvastanud ebaõige märke, pidanuks tuvastama ka õigusliku aluse puudumise täitemenetluse läbiviimisel. Kohus on kaebust kohtutäituri tegevusele hinnanud liiga kitsalt, kuna formaliseerituse printsiibist väljumiseks ja nõude kontrollimiseks peab nõue eksisteerima. Kui täiturile saab teatavaks, et kohtulahend ei ole tegelikult jõustunud mitte täitmisele esitatud osas, vaid üksnes põhinõude osas, on üheselt järeldatav, et sissenõutavaks muutunud nõuet võlgniku vastu ei ole.

VASTUSTAJATE VASTUVÄITED

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

TsMS § 456 lg-st 4 tuleneb põhimõte, et menetluskulude rahalist suurust ei saa lõplikult otsustada enne, kui on selge, kas ja mis ulatuses hagi rahuldatakse. TsMS § 174 lg-s 5 on ette nähtud, et kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb asjas ise uue lahendi, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine ei oleks võimalik, kui esialgne otsus oleks menetluskulude kindlaksmääramise osas jõustunud. Sellist seisukohta toetab ka õiguskirjandus (vt V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. § 456 komm 3.6.3.). Eeltoodust tulenevalt ei saa kohtuotsus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas jõustuda enne, kui vaidlus on sisuliselt lõplikult lahendatud. Seetõttu on põhjendatud C. Kallavuse seisukoht, et kohtutäitur alustas täitemenetlust ilma kehtiva täitedokumendita ning maakohus oleks pidanud rahuldama C. Kallavuse kaebuse kohtutäitur O. Kutšmei 24.11.2023 otsuse peale, millega kohtutäitur jättis rahuldamata C. Kallavuse 31.10.2023 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale täiteasjas nr 084/2023/6936.

TsMS § 168 lg-tes 4 ja 5 sätestatust tuleneb, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui hagist loobumine või tagasivõtmine oli tingitud kostja käitumisest (näiteks kostja rahuldas pärast hagi esitamist nõude). Nimetatud põhimõtted kehtivad ka hagita menetluse asjades. Seega sõltub menetluskulude jaotus ka kaebuse läbi vaatamata jätmise korral sellest, kes menetlusosalistest oli kohtuvaidluse põhjustanud. Praegusel juhul põhjustas kohtuvaidluse A. Zilinski, kelle eesmärgiks oli nõuda C. Kallavuselt kui ühelt solidaarvõlgnikult enne kohtuotsuse jõustumist sisse sundkorras menetluskulud. A. Zilinskit esindas vandeadvokaadist esindaja, kellele pidi olema teada TsMS § 456 lg-s 4 sätestatud põhimõte, et kohtuotsus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas ei saa jõustuda enne, kui vaidlus on lõplikult lahendatud (seda sõltumata maakohtu kantselei ebaõigest jõustumismärkest). Kuna A. Zilinski kui sissenõudja eesmärk jäi saavutamata, siis tuleb tal kanda enda põhjustatud kohtumenetlusega seotud kulud. Menetluskulude jaotusele kohalduvad praegusel juhul lisaks TsMS §-s 168 sätestatule ka TsMS § 172 lg 1 sätted, mille järgi on peamiseks lähtekohaks menetluskulude jaotamisel õigluse põhimõte. Kuivõrd ringkonnakohus muutis maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust, siis määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 22).

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.