Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Kai Kullerkupp ja Urmas Volens
Kohtuasi
Õnnemari Sule hagi Bogest OÜ vastu võla ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Bogest OÜ kassatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Õnnemari Sule, lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius Kostja Bogest OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Eve Selberg
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt Bogest OÜ kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-1758.
3.Saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles hageja nõuab kostjalt 116 euro suuruse põhivõla ja sellelt arvestatava viivise tasumist. Muus osas teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
1.Õnnemari Sule (hageja) esitas 3. veebruaril 2021. a Harju Maakohtule Bogest OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 6329,20 eurot koos seadusjärgse viivisega alates hagi menetlusse võtmisest, kuid mitte suuremas ulatuses, kui põhivõlg. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22. oktoobril 2020. a müügilepingu, millega kostja müüs ja hageja ostis 2011. a registreeritud sõiduauto Volkswagen Passat Variant (sõiduk). Hageja tasus kostjale ostuhinna 5650 eurot ja kostja andis hagejale sõiduki otsese valduse. Kuna päev pärast müügilepingu sõlmimist ilmnes sõidukit käivitades, et autol vajab vahetamist hooratas, on kostja müügilepingut oluliselt rikkunud, andes hagejale üle lepingutingimustele
2-21-1758 mittevastava asja. Volkswageni esinduses selgitati hagejale, et hooratta õigel ajal välja vahetamata jätmise tõttu tuleb peatselt välja vahetada ka käigukast.
15.detsembril 2020. a edastas hageja kostjale sõiduki müügilepingust taganemise avalduse ja nõudis sõiduki ostuhinna tagastamist ning asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Hageja nõudis sõidukile tehtud korralise hoolduse maksumuse 563,20 eurot hüvitamist ja vastavalt müügilepingu sõlmimisel kostja antud lubadusele hüvitist 116 eurot rooli juhtnuppude tarkvarasüsteemi liidestamise eest.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Sõiduki müügikuulutuses avaldas kostja, et sõiduki läbisõit on 279 950 kilomeetrit ning läbisõidu 230 000 kilomeetrit saavutamise järel vahetati sõidukil hammasrihm. Sõiduki hoorattaga ei olnud probleeme ajal, mil kostja sõidukit kasutas. Hageja ei ole tõendanud, et hooratas vajab vahetamist. Hooratta vahetamise kulu koos materjalidega on 465 eurot. Kostja lubas hagejale müügilepingu sõlmimisel hüvitada rooli juhtnuppude tarkvarasüsteemi liidestamise kulud, kuid leidis, et selline töö maksab maksimaalselt 30 eurot. Kui sõidukil oleks esinenud puudus, mille tõttu soovis hageja sõiduki tagastada, pidanuks hageja jätma sõiduki seisma, mitte tegema sõidukile hooldust 563,20 euro eest. Kuna hageja sõitis sõidukiga ajavahemikus 30. oktoober 2020 – 17. november 2020, ei olnud sõidukil tegelikult midagi viga. Sõidukil ei olnud selliseid puuduseid, mille tõttu ei saanud seda kasutada. Hagejal ei olnud alust lepingust taganeda.
3.Harju Maakohus rahuldas 1. juuli 2022. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 6329,20 eurot koos viivisega seadusjärgses määras, kuid mitte rohkem kui 6329,20 eurot. Maakohus leidis, et tarbija võib kasutatud sõidukite müügi puhul tavapäraselt eeldada, et kui teda ei ole teavitatud vastupidisest, on sõiduk tehniliselt korras, seda saab kasutada tavapäraselt ohutuks liiklemiseks ning sõidukil ei ole selliseid puuduseid, mis vajaksid viivitamatult kõrvaldamist ning mille kõrvaldamise kulu võib moodustada märkimisväärse osa sõiduki müügihinnast. Kostja ei avaldanud müügikuulutuses, et sõiduk oli kulunud ja sellel on vaja lähiajal kulumise tõttu vahetada hooratas. Vastupidi, kostja avaldas, et sõiduk on heas korras. Tõendamata on see, et sõidukil vahetati hammasrihm 230 000 kilomeetri suuruse läbisõidu saavutamisel. Seetõttu ei ole tõendatud ka see, et sõiduki hammasrihma ei olnud vaja vahetada. Samuti ei ole tõendatud, et hooratta vahetamise vajadus oli tingitud hagejast. Vastupidi, eksperdiarvamusega on kinnitust leidnud see, et sõiduki hooratas vajas sellisel sõidukil vahetust läbisõidul 300 000 kilomeetrit. Kostja esitatud tõenditel hooratta vahetamise väiksema kulu kohta ei ole sisulist tähendust, sest kostja ei ole teatanud hagejale, et hooratta vahetamise hind on 1434,75 eurost väiksem või et hageja on valmis kandma hooratta vahetamise kulud. Kostja ei tõendanud, et roolinuppude liidestamise arvel märgitud toimingud ja hooldustööd ei olnud sõidukile vajalikud. Maakohtu hinnangul taganes hageja 15. detsembri 2020. a avaldusega kehtivalt sõiduki müügilepingust.
2(6)
2-21-1758
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palus viidatud otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kui hageja ostis sõiduki müügikuulutuses märgitud läbisõiduga 279 950 kilomeetrit ja maksis selle eest analoogsete sõidukite keskmisest hinnast odavama summa, pidi ta ka arvestama hooratta vahetuse vajadusega paarikümne tuhande kilomeetri pärast. Samuti ei olnud sõidukil puuduseid, mille tõttu ei saanud seda kasutada. Hageja on loonud teadvalt vale ettekujutuse sõiduki tegelikust läbisõidust. Arvestades sõiduki läbisõidumõõdiku näitusid müügilepingu sõlmimise ja Volkswageni esinduses tehtud tehnilise kontrolli ajal, oli sõiduki läbisõit ekspertiisi tegemise ajaks oletuslikult suurenenud 126 120 kilomeetri võrra. Samas oli ekspertiisi tegemise ajal sõiduki läbisõidumõõdiku näit suurenenud üksnes 615 kilomeetri võrra. Seetõttu ei ole põhjendatud arvata, et ekspertiisi tegemise ajal tuvastatud puudused esinesid sõidukil selle võõrandamise hetkel.
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. juuni 2023. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kuigi sõidukiga oli võimalik sõita ja hooratta kulumine on tavapärane, ei saa iseenesest eeldada, et kasutatud sõiduki hooratas vajab vahetust. Maakohtu seisukoht kasutatud sõidukite tarbijalemüügi suhtes on õige. Kostja väide, et hageja pidigi hooratta vahetuse vajadusega arvestama peale paarikümne tuhande kilomeetri läbimist, ei lükka ümber maakohtu tuvastatut, et hooratta vahetuse vajadus ilmnes vahetult peale müügilepingu sõlmimist ja hooratta vahetuse vajadust sai eeldada sõiduki hagejale üleandmise ajal. Enne lepingust taganemist tehtud kulutused sõiduki hooldusele ja hammasrihma vahetusele olid vajalikud ja mõistlikud. Kostja müügikuulutus ei tõenda, kas või millal sõidukil hammasrihm vahetati, mistõttu ei ole asjakohased kostja etteheited, et hageja tegi sõiduki hooldamiseks ja hammasrihma vahetamiseks tarbetuid kulutusi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus viidatud otsuse täies ulatuses tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kohtud on vääralt kohaldanud materiaalõigust. Kostja müüs hagejale korraliku sõiduauto, mis vastas lepingu tingimustele. Seejuures on loomulik, et sõiduautol läbisõiduga 280 000 kilomeetrit võib varem või hiljem tekkida vajadus varuosade järele. Eksperdiarvamusega on tõendatud, et vaidlusalune hooratas kulub 300 000 kilomeetrise läbisõidu juures. Sellega peab ostja arvestama. Samuti ei vastuta müüja sama põhimõtte kohaselt remondi vajaduse tekkimise eest tulevikus. Ühtlasi kajastus hooratta vahetamata jätmine ka sõiduki hinnas, mis oli vahetatud hooratastega samaväärsete autode hinnast madalam. Hooratta vahetamise võimalik vajadus ei tähenda, et sõidukiga ei saanud sõita ega seda kasutada otstarbekohaselt. Vahetult pärast sõiduki müüki ei heitnud hageja midagi ette hooratta heli aspektist. 3(6)
2-21-1758 Samuti ei anna eksperdiarvamus kinnitust sellele, et hooratta vahetuse vajadus oli selge sõiduki müügilepingu sõlmimise hetkel. Vaatamata lepingust taganemisele ja esitatud nõuetele on kostja sõidukit kümne kuu jooksul intensiivselt kasutanud, samal ajal ka sõiduki tehnilist ja üldist seisukorda halvendanud ning seega kostja hinnangul tema arvel rikastunud. Eksperdiarvamusest nähtub, et hageja on sõiduki läbisõidumõõdikuga manipuleerinud, keerates seda tagasi. Tegelikkuses oli sõiduki läbisõit suurem ja seetõttu on ka sõiduki kuluvdetailide eluiga jõudnud veelgi enam oma lõpu lähedale. Neile asjaoludele ei ole kohtud tähelepanu pööranud. Kohtud ei ole põhjendanud, miks peab arvestama mitu korda kallima remondi hinnaga, kui sama tööd on võimalik tellida palju odavamalt. Kuna hooratta vahetus maksab hinnanguliselt 500 eurot koos käibemaksuga, on kostjale ette heidetava probleemi lahenduse maksumus vähem kui 10% lepingu eseme müügihinnast, mistõttu ei ole tegemist olulise lepingurikkumisega VÕS § 223 lg 1 mõttes.
8.Hageja vaidles kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Kolleegium saadab TsMS § 691 p 2 alusel asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule osas, milles hageja nõuab kostjalt 116 euro suuruse põhivõla tasumist koos seadusjärgse viivisega, kuid mitte suuremas ulatuses, kui põhivõlg. Muus osas teeb kolleegium TsMS § 691 p 5 alusel asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
10.Ringkonnakohus asus sõiduki võõrandamise ajal kehtinud VÕS § 217 lg 2 p-le 6 viidates seisukohale, et kasutatud sõidukite müügi puhul võib tarbija tavapäraselt eeldada (kui teda ei ole teavitatud vastupidisest), et sõiduk on tehniliselt korras, seda saab kasutada tavapäraselt ohutuks liiklemiseks ning sõidukil ei ole selliseid puudusi, mis vajaksid viivitamatult kõrvaldamist ning mille kõrvaldamise kulu võib moodustada märkimisväärse osa sõiduki müügihinnast. Sellest lähtudes pidas ringkonnakohus hagi täies ulatuses põhjendatuks. Kolleegium sellega ei nõustu.
10.1.Sõiduki võõrandamise ajal kehtinud VÕS § 217 lg 2 p-s 6 sisaldunud põhimõte, mille kohaselt pidi müügilepingu ese olema „seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga“, sarnaneb VÕS § 77 lg-tes 1 ja 2 sätestatud reeglitele. Seetõttu saab selle kohaldamisel lähtuda samadest põhimõtetest, mida kohaldatakse keskmise kvaliteedi määramisel VÕS § 77 lg-te 1 ja 2 alusel. Sellisele seisukohale on asutud ka õiguskirjanduses (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn, 2019, dr. iur. M. Käerdi ja S. Kärson, § 217 komm 3.3.6).
10.2.Kolleegium on seisukohal, et kasutatud sõidukite võõrandamise puhul ei ole sarnaselt muudele vanadele esemetele õige VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 kohaldamisel lepingutingimustele vastavuse hindamisel lähtuda samalaadsete uute sõidukite omadustest (vt RKTKo 31.03.2023, 2-19-19586/85, p 14). Lepingutingimustele vastavaks võib osutuda ka asi, millel on tuvastatud selle vanusele tavapärane kulumine või vananemine. Seega tuleb müügilepingu eseme lepingutingimustele vastavuse hindamiseks asja omadusi puudutava kokkuleppe puudumisel hinnata, mida võis ostja eseme vanust, kasutusotstarvet ja senist tegelikku kasutust arvestades müügilepingu eseme seisukorra kohta mõistlikult oodata. Kui müügilepingu eseme seisukord on halvem sellest, mida võis ostja eseme vanust, kasutusotstarvet ja senist tegelikku kasutust arvestades müügilepingu eseme seisukorra kohta 4(6)
2-21-1758 mõistlikult oodata, võib tegemist olla müügilepingu eseme lepingutingimustele mittevastavusega VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 tähenduses.
11.Küll tuleks ka kasutatud asjade puhul nende lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 järgi hinnata nii, nagu tegemist oleks uue asjaga, kui müüja on müügilepingu eset reklaamides jätnud mulje, et tegemist on uue asjaga. Sõnadest „heas korras, sõidab hästi“ ei saa aga kolleegiumi hinnangul järeldada, et kostja on sõidukit reklaaminud uue sõidukina.
12.Maakohus tuvastas otsuses, et vaidlusaluse sõiduki hooratast oli vaja vahetada 30. oktoobril 2020. a ehk kaheksa päeva pärast sõiduki ostmist. Samuti märkis maakohus eksperdiarvamusele tuginedes, et sellise sõiduki hooratas vajab tavapäraselt vahetust ca 300 000 kilomeetri suuruse läbisõidu saavutamisel. Kuigi müügikuulutuse kohaselt oli sõiduki läbisõit 279 950 kilomeetrit, ei olnud eksperdi ega maakohtu hinnangul võimalik sõiduki tegelikku läbisõitu kindlaks teha. Viidatud asjaoludele tuginedes leidsid kohtud, et kostja müüdud sõiduk ei vastanud lepingutingimustele.
12.1.Kolleegium leiab, et hooratta vahetamise vajadust saab pidada harilikust kulumisest tingituks, kui see vajadus ilmneb ligikaudu sellelähedasel ajal, mil hooratas ka ootuspäraselt vahetamist vajaks. Kuna müügikuulutuse kohaselt oli sõiduki läbisõit 279 950 kilomeetrit, võis sõiduki kasutamise mahu tõttu sõiduki hooratas selle tavapärast eluiga arvestades juba müügilepingu sõlmimise ajal või peatselt peale seda vahetust vajada. Kuna kostja ei viidanud müügikuulutuses, et sõiduki hooratas on välja vahetatud, pidi hageja mõistlikult ette nägema, et soetatud sõiduki hooratas võib juba müügilepingu sõlmimise ajal või vahetult pärast seda vajada vahetust. Ehkki sõiduki hooratta vahetuse vajadus ilmneski müügilepingu sõlmimisest kaheksa päeva möödumisel, ei olnud sõiduki seisukord hooratta seisukorra tõttu halvem sellest, mida võis müüja avaldatud sõiduki läbisõitu ja sõiduki müügihinda arvestades mõistlikult oodata. Järelikult ei tähendanud hooratta vahetamise vajadus seda, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele VÕS § 217 lg 2 p 6 ja VÕS § 77 lg-te 1 ja 2 tähenduses.
12.2.Hageja tugines menetluses läbivalt sellele, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele ka hooratta õigeaegse vahetamata jätmise tõttu kahjustusi saanud käigukasti pärast. Kohtud sõiduki lepingutingimustele vastavust hinnates käigukasti kahjustusi ei käsitlenud. Kuna hageja väidab, et käigukasti kahjustused olid tingitud väljavahetamist vajanud hoorattast, võis hageja järelikult sõiduki läbisõitu arvestades mõistlikult oodata, et asendamist vajanud hooratta tõttu võis ka käigukast olla kahjustatud. Seetõttu ei saa võimalikest käigukasti kahjustustest järeldada, et sõiduk ei vastanud VÕS § 217 lg 2 p 6 ja VÕS § 77 lg-te 1 ja 2 tähenduses lepingutingimustele.
12.3.Kuivõrd hooratta vahetamise vajadus ja käigukasti võimalikud kahjustused ei olnud käsitatavad sõiduki lepingutingimustele mittevastavustena, ei rikkunud kostja sõidukit hagejale müües VÕS § 217 lg 1 kohaselt müügilepingut.
13.VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Kui taganemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud, on taganemisavaldus tagajärjetu (vt RKTKo 30.04.2013, 3-2-1-5-13, p 18 ja RKTKo 21.12.2011, 3-2-1-136-11, p 23). Kuivõrd kostja ei ole müügilepingut rikkunud, puudus hagejal õigus müügilepingust taganeda. Seetõttu on tagajärjetu ka hageja taganemisavaldus. Järelikult ei kohaldu ka VÕS §-d 189 jj hageja kulutuste hüvitamise nõude aspektist (vt RKTKo 19.04.2006, 3-2-1-29-06, p 27). Sõiduki hoolduseks ja hammasrihma vahetamiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõuet ei tule tuvastatud asjaoludest tulenevalt rahuldada ka mõnel muul õiguslikul alusel.
5(6)
2-21-1758 Kolleegiumi hinnangul ei pruugi iseenesest välistatud olla rooli juhtnuppude tarkvarasüsteemi liidestamise kulude hüvitamise nõue. Kuna kostja kinnitas hagivastuses nende kulude tasumise kohustuse võtmist, võis poolte vahel olla sõlmitud iseseisev leping kulude hüvitamiseks VÕS § 2 lg 1 alusel. Samas ei saa kolleegium TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt võtta käesoleval juhul seisukohta hageja nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise suhtes. Seda peab tegema ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel. Juhul kui ringkonnakohus peab hageja nõuet põhjendatuks, tuleb vastavas osas rahuldada ka hageja VÕS § 113 lg 1 alusel esitatud viivisenõue.
14.Vastuseks kassatsioonkaebuses esitatud seisukohale, et müüjat ei tuleks lugeda müügilepingut oluliselt rikkunuks olukorras, kus vaidlusaluse puuduse kõrvaldamise maksumus on alla 10% lepingu eseme müügihinnast, märgib kolleegium järgmist. Sõiduki võõrandamise ajal kehtinud VÕS § 223 lg 1 kohaselt loeti müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui asja parandamine või asendamine ei olnud võimalik või ebaõnnestus või kui müüja keeldus õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei teinud seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Sõiduki võõrandamise ajal kehtinud VÕS § 222 lg-s 1 oli sätestatud, et kui asi ei vastanud lepingutingimustele, võis ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see oli võimalik ja sellega ei põhjustatud müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Müüja võis parandamise asemel asendada asja lepingutingimustele vastava asjaga. Viidatud sättest nähtub, et müügilepingu eseme parandamise nõue oli välistatud üksnes piiratud juhtudel. Ainuüksi põhjusel, et puuduse kõrvaldamine maksaks vähem kui 10% müügilepingu hinnast, ei saanud müügieseme parandamise nõue olla välistatud. Sama põhimõte tuleneb ka kehtivatest VÕS § 222 lg-st 1 ja § 223 lg-st 1.
15.Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja saadab osaliselt asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teisest lausest tulenevalt ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.