Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kairi Piirisild ja Kaija Piirmets
Määruse tegemise aeg ja koht 23.12.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-25-17663
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus esialgse õiguskaitse korras T.K-le tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.10.2025 määrus (esialgse õiguskaitse rakendamine) Harju Maakohtu 24.10.2025 määrus (esialgse õiguskaitse pikendamine)
Kaebuse esitaja ja liik
T.K määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399), psühhiaatriakliiniku valvearst Maria Volkmann Puudutatud isik T.K (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta T.K määruskaebus rahuldamata. Jätta Harju Maakohtu 22.10.2025 määrus muutmata. Jätta Harju Maakohtu 24.10.2025 määrus muutmata. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb
2-25-17663 määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 22.10.2025 Harju Maakohtule taotluse kohaldada T.K-le (puudutatud isik) esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 21.10.2025 ning kell 16.16 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Puudutatud isik on psüühikahäirest tingitud ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu endale ja teistele ohtlik ega suuda hinnata oma ravivajadust. Harju Maakohtu 22.10.2025 määrus
2.Harju Maakohus kohaldas 22.10.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ning paigutas puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse alates 21.10.2025 kell 16.16 kuni 25.10.2025 kell 16.16, ning andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka teistele. Kohus leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht puudutatud isikule endale ja teistele isikutele. Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi ja ravimite manustamist. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Psühhiaatrite arvamus
3.Psühhiaatrite 22.10.2025 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00), millest tulenevalt on tema käitumine psüühikahäirest mõjutatud, ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu ohustab ta nii enda kui ka ümbritsevate turvalisust. Puudutatud isik on korduvalt viibinud Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil. Puudutatud isik haigestus 16-aastaselt depressiivse sümptomaatikaga, millega kaasnesid suhtumismõtted ja alkoholi kuritarvitamine. Esmakordselt viibis puudutatud isik psühhiaatriakliinikus haiglaravil 2000. 2
2-25-17663 aastal, diagnoositi püsikululist paranoidset skisofreeniat (F20.00). Haiglaravi järgselt püsis tema seisund vaatamata pidevale toetusravile ebastabiilsena ning ta tarvitas sagedasti alkoholi, vabanemaks luulumõtetega seotud hirmutundest. Alkoholijoobes oli ta väga vägivaldne, lõi isa pähe, tekitades teadvusekaotuse, ja rindkere piirkonda, mille tulemusena tekitas roidemurrud, sageli nõudis vanematelt raha, ähvardades neid tappa. Puudutatud isik vajas korduvalt haiglaravi ja tema hospitaliseerimised olid alati seotud alkoholitarvitamisest tuleneva vägivaldse käitumisega. Püsiva ohtlikkuse tõttu algatati tema suhtes erihooldusteenusele suunamise menetlus. 2011. aastal läbis ta haiglaravikuuri nii Põhja-Eesti Regionaalhaigla kui Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus, mille tulemusena puudutatud isiku seisund oluliselt paranes. 2012. aasta augustist ravi katkemise ja alkoholi tarbimise foonil hakkas tema psüühiline seisund taas süvenevalt halvenema, käitumine muutus ettearvamatuks ja vägivaldseks. Aastatel 2012–2015 vajas ta haiglaravi 15 korral, järgnevalt viibis ta kohtumääruse alusel tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusel kuni 2016. aastani, kui ta ema taotluse alusel vabastati. Koju naasmise järel oli puudutatud isiku käitumine taas tasakaalutu, ta hakkas tarbima alkoholi, müüs kodust maha mitmeid esemeid, ähvardas venda ja elukaaslast noaga, hulkus ringi ja huligaanitses joobnuna nii kodus kui ka elukaaslase elukohas. Puudutatud isik viibis haiglaravil kokku seitsmel korral hospitaliseerituna vägivaldse käitumise tõttu ja ta paigutati 2016. aasta septembris taas erihoolekandeteenusele, kus ta viibis 2017. aasta märtsikuuni. 19.03.2017 pani toime vägivallateo võõra naiskodaniku kallal (peksis rusikaga näkku, oli vastu kannatanu tahet kannatanuga anaalselt, vaginaalselt ja oraalselt seksuaalvahekorras), mille eest teda karistati 2-aastase vabadusekaotusega. Ajavahemikul 08.02.2018–08.03.2019 viibis ta statsionaarsel sundravil, edasi suunati ambulatoorsele sundravile, kus puudutatud isik käis kohal vaid paaril päeval. Järgnevalt viibis statsionaarsel psühhiaatrilisel sundravil 05.04.2019–08.06.2022, kus ta seisund psühhoosivastase depoopreparaadi foonil paranes. 2023. aastal vajas psühhiaatrilist ravi kahel korral, kust suunati viimasel korral ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Viimati oli puudutatud isik hospitaliseeritud 06.06–04.07.2025, kui puudutatud isiku isa kutsus talle kiirabi, kuna puudutatud isik käitus lähedaste suhtes agressiivselt. Praegul juhul hospitaliseeriti puudutatud isik kiirabi ja politsei poolt kodust. Puudutatud isikule kutsus kiirabi tema isa, kelle sõnul on puudutatud isiku haigus viimase paari nädala jooksul uuesti ägenenud. Puudutatud isik on kodus rahutu, loobib asju, tõmbab elektroonikat vooluvõrgust välja, tammub sihitult toas ringi, sõimab pereliikmeid, sülitab nende peale ja käitub agressiivselt (proovis oma isa kägistada). Valvepsühhiaatri vastuvõtul oli puudutatud isik kuri, üleoleva olekuga ja ei tahtnud küsimustele vastata. Ütles, et Inglismaa politsei helistas tema vennale, et vend on puudutatud isikule raha võlgu. Puudutatud isik avaldas valvetoas paranoilisi luulumõtteid suurusluulumõtteliste elementidega ja tema mõttekäik on arusaamatute seostega. Puudutatud isiku seisund ei ole praeguseks paranenud. Puudutatud isik on pahur, tõrges, avaldab, et läks perega tülli, sest jäi neile ette, usub, et tema eest varjatakse mingeid summasid, mille pere on saanud, ja peab kahtlaseks, et vend tahtis talle jalgratta osta. Vestlusel on puudutatud isiku mõttekäik laialivalguv, veidrate seostega ja avaldab paranoilisi luulumõtteid. Tunnistab, et ta ei ole pikalt võtnud ravimeid, ühekordselt võttis 2 päeva tagasi ning usub, et kõik probleemid algasidki sellest, et ta võttis neid uuesti. Puudutatud isiku psüühilisest seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku seisundit arvestades ei ole tõenäoline tema paranemine ja iseseisev ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes neljapäevase haiglaravi jooksul. Seetõttu taotleb avaldaja kohtult luba puudutatud isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ka pärast seda ning temale psühhoosivastase ja meeleolu stabiliseeriva ravi 3
2-25-17663 manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusest. Puudutatud isiku seisukoht
4.Puudutatud isik vastas 22.10.2025 ärakuulamisel kohtu küsimustele hospitaliseerimisele eelnenud sündmuste kohta ja kinnitas avalduses toodud asjaolusid, st konflikte kodus ja ravimite korrektselt võtmata jätmist. Pärast kohtu küsimusi hakkas edasi rääkima seosetut juttu tähti lugevatest masinatest ja et me niikuinii vihkame teda ja miks siis talle veel mõtteid pähe paneme. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust. Arvamus esialgse õiguskaitse pikendamise kohta
5.Psühhiaater BM esitas 24.10.2025 arvamuse, mille kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul ei ole jätkuvalt koostöövalmidust raviks ning ravita jätmisel on ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele. Harju Maakohtu 24.10.2025 määrus
6.Harju Maakohus pikendas 24.10.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi kuni 40 päevani alates psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o alates 21.10.2025 kell 16.16. Kohus määras, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpeb 30.11.2025 kell 16.16 või varem, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa manustada puudutatud isikule tahtevastaselt ravimeid ja rakendada vajalikke ravimeetodeid arsti poolt valitud viisil juhul, kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – püsikululine paranoidne skisofreenia, puudutatud isiku käitumine on psüühikahäirest mõjutatud, ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu on ta ohtlik iseendale ja teda ümbritsevatele. Oma psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Kohus tuvastas ärakuulamisel, et isik ei mõtle selgelt ega adu ümbritsevat adekvaatselt. Isik kinnitas avalduses esitatud asjaolusid ja oli ka ärakuulamisel veel nähtavalt pinges. Kohtu hinnangul ei ole isik praegu võimeline oma psüühilise seisundi tõttu iseenda eest hoolt kandma ja võib käituda ebaadekvaatselt ning ettearvamatult ja seega ravita jäädes seab ohtu nii iseenda (haiguse süvenemise tõttu) kui ka ümbritseva (eelkõige pereliikmed kodus). Kohus tugines määruses PsAS § 11 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud. Ärakuulamise juures viibinud arst avaldas, et puudutatud isiku psüühiline olukord ei ole võrreldes hospitaliseerimise ajaga muutunud. Pärast ärakuulamist avaldajalt saadud info kohaselt ei ole puudutatud isiku tervislik seisund paranenud, tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsejatele.
4
2-25-17663 Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi ja ravimite manustamist. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
7.Puudutatud isik esitas 30.10.2025 määruskaebuse (täiendatud 06.11.2025), milles palus Harju Maakohtu 22.10.2025 ja 24.10.2025 määruse tühistada ning teha uue määruse, millega jätta avaldaja 22.10.2025 esialgse õiguskaitse taotlus puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks rahuldamata. Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole tõendatud puudutatud isiku ohtlikkus iseenda ega teiste suhtes. Puudutatud isik oli rahulikult kodus, kuid ilmselt ei meeldinud tema kohalolek isale ja teistele kodustele ning nad saatsid ta haiglasse. Kindlasti ei olnud puudutatud isik ohtlik endale ega teistele. Puudutatud isikul ei ole kodustega head suhted ja nad kasutavad puudutatud isiku haigust ja varasemat ravil viibimist temast vabanemiseks. Kuivõrd puudutatud isiku puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu, ei ole puudutatud isiku haiglasse paigutamine tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks põhjendatud ega seaduslik. 06.11.2025 määruskaebuses selgitab puudutatud isik enda hospitaliseerimise asjaolusid, märkides, et 21.10.2025 ta puhkas enda kodus Õismäel ja probleeme ei olnud, ent järsku tekkis mingi otsitud probleem, ta jättis akna lahti või midagi sellist, ning kutsuti politsei ja kiirabi. Asi oli hoopis selles, et Y-le tehti ruumi, et ta saaks Keila-Joalt linna tulla ning puudutatud isik oli tema tee peal ees.
8.Avaldaja jäi vastuses psühhiaatrite arvamuse ja ärakuulamisel antud arsti arvamuse põhjal seisukohale, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtevastase psühhiaatrilise ravi määramiseks olid täidetud. Avaldaja lisas, et puudutatud isiku hinnang enda ohtlikkusele on tugevalt moonutatud, sealjuures eitab ta eelnevaid vägivaldseid episoode, kuigi nende varasem esinemine on korduvalt dokumenteeritud. Lisaks normaliseerib ta enda haiglaravile eelnevat käitumist täielikult – kirjeldab enda käitumist ilustavas alternatiivses võtmes, milles haiglaravi vajadus on põhjendamatu ning pereliikmete pahatahtlikkusest tingitud. Puudutatud isiku enda roll olevat vaid teiste pereliikmete varjatud plaanidele jälile jõudmine. Selline asjaolude normaliseeriv ümbertõlgendamine on osa psüühikahäirest ning ei vähenda algselt hinnatud ohtlikkust ega PsAS § 11 lg 1 alusel määratud tahtevastase ravi põhjendatust. Puudutatud isiku arvamus, et pereliikmed tahavad talle halba, kahju ning temast vabaneda ning et käigus on rahaliste motiividega varjatud kavatsused, on raskele psüühikahäirele omane paranoidse luulusüsteemi avaldumine, mitte reaalsusele vastav tõlgendus. Arvestades pikaajalist haiguskäiku, varasemaid korduvalt ebaõnnestunud katseid säilitada ambulatoorset või poolkontrollitud ravi ning haiguskriitika puudumist on ravi edukas läbiviimine võimalik üksnes statsionaarses ja kontrollitud keskkonnas. Puudutatud isikul esinev raske psüühikahäire, haiguskriitika puudumine ning kaasnev oht iseendale ja teistele endiselt püsivad, mistõttu on hospitaliseerimise alguses vajalikuks peetud tahtest olenematu statsionaarse ravi jätkamine endiselt vältimatult vajalik. Menetluse edasine käik
9.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 5
2-25-17663
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata, sest määruskaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu määruste seaduslikkuses ja põhjendatuses.
11.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud TsMS § 534 lg 1 ning PsAS § 11 lg 1 kohaldamisel, esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamisel ega selle pikendamisel kuni 40 päevani. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud, 2) viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning 3) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
12.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid ilmselt täidetud esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile paigutamise ja esialgse õiguskaitse pikendamise tingimused TsMS § 534 lg-te 1 ja 5 ja PsAS § 11 lg 1 tähenduses.
12.1.Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00), millest tingituna on tema käitumine psüühikahäirest mõjutatud, ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Raske psüühikahäire esinemist puudutatud isikul kinnitavad psühhiaatriakliiniku arstide 22.10.2025 arvamus ja puudutatud isiku seisundile antud hilisemad hinnangud. Psühhiaatriakliiniku arstide 22.10.2025 arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isik haiglasse saabudes valvepsühhiaatri vastuvõtul kuri, üleolev ja ei tahtnud küsimustele vastata, ütles, et Inglismaa politsei helistas tema vennale, et vend on puudutatud isikule raha võlgu. Puudutatud isik avaldas valvetoas paranoilisi luulumõtteid suurusluulumõtteliste elementidega ja tema mõttekäik oli arusaamatute seostega.
12.2.Kolleegiumi hinnangul ohustas puudutatud isik oma psüühikahäirest ajendatuna viivitamatu haiglaravita PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses nii iseenda kui teiste isikute elu ja tervist. Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-2-1-151-16, p 14). Kolleegiumi hinnangul on tsiviilasja materjalide põhjal võimalik järeldada, et puudutatud isik kujutas reaalset ohtu teiste isikute elule ja tervisele. Praegusel juhul hospitaliseeriti puudutatud isik kiirabi ja politsei poolt enda kodust, kus ta oli vägivaldne, üritades enda isa kägistada. Kalduvus vägivallale on ka puudutatud isiku pikaaegses haiguspildis sagedaseks ilminguks ning kohtul puudub alus kahelda asjas dokumenteeritud faktis, et puudutatud isik 6
2-25-17663 oli hospitaliseerimisele eelnevalt enda isa suhtes vägivaldne. Seetõttu ei ole põhjendatud määruskaebuse väide, et puudutatud isiku ohtlikkus ei ole asjas tõendamist leidnud. Puudutatud isiku enda arvamus, et tema hospitaliseerimine on tingitud tema pereliikmete soovist temast vabaneda ja teha ruumi kellelegi teisele, ei vasta asjas kogutud tõenditele ega kajasta tegelikke asjaolusid. Avaldaja on ka vastuses määruskaebusele selgitanud, et puudutatud isiku arvamus, et pereliikmed tahavad talle halba, kahju ning temast vabaneda ning et käigus on rahaliste motiividega varjatud kavatsused, on raskele psüühikahäirele omane paranoidse luulusüsteemi avaldumine, mitte reaalsusele vastav tõlgendus. Asjaolude normaliseeriv ümbertõlgendamine on avaldaja selgituse kohaselt osa psüühikahäirest. Arvestades lisaks eeltoodule, et puudutatud isiku käitumine oli psüühikahäirest mõjutatuna ettearvamatu ja ebaadekvaatne, oli puudutatud isiku varasema käitumise alusel pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik võib haiguse ägedas faasis agressiivse käitumisega lisaks iseendale seada ohtu ka teisi, eelkõige enda pereliikmeid. Asjaolu, et puudutatud isik enda ohtlikkust ja hospitaliseerimise vajadust eitab, ei anna põhjust selles kahelda.
12.3.Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule oleks olnud piisav muu psühhiaatriline abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Puudutatud isik ei olnud psühhiaatrite 22.10.2025 arvamusest nähtuvalt oma psüühilisest seisundist tulenevalt võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku seisundit arvestades ei olnud tõenäoline tema paranemine ja iseseisev ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes neljapäevase haiglaravi jooksul, mistõttu taotles avaldaja kohtult luba puudutatud isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks. Psühhiaater BMi 24.10.2025 esitatud arvamusest esialgse õiguskaitse pikendamise kohta nähtub, et puudutatud isikul ei olnud jätkuvalt koostöövalmidust raviks. Avaldaja on ka vastuses määruskaebusele selgitanud, et arvestades pikaajalist haiguskäiku, varasemaid korduvalt ebaõnnestunud katseid säilitada ambulatoorset või poolkontrollitud ravi ning haiguskriitika jätkuvat puudumist on ravi edukas läbiviimine võimalik üksnes statsionaarses ja kontrollitud keskkonnas. Puudutatud isikule ei olnud seega võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel kui talle psühhiaatriahaiglas tahtest olenematut ravi osutades.
13.Neil kaalutlustel asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt täidetud ja puudutatud isik tuli paigutada esialgu kuni neljaks ja seejärel kuni 40 päevaks või ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata.
14.Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
15.Määruse peale, millega ringkonnakohus lahendab määruskaebuse maakohtu esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamise määruse peale, saab TsMS § 543 lg 2 järgi esitada Riigikohtule määruskaebuse. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.