Määruse tegemise aeg ja koht 02.02.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-176
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus X paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.01.2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus psühhiaatriakliinik
Põhja-Eesti
Regionaalhaigla
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 08.01.2024 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib
2-24-176 menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja, psühhiaatriakliinik) esitas 05.01.2024 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik, patsient) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.
2.Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus puudutatud isiku suhtes alates 04.01.2024 kell 20.00 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.
2.1.Esitatud taotlusest ja psühhiaatrite arvamusest nähtub, et patsient viibib psühhiaatriakliinikus ravil kolmandat korda. Patsiendil diagnoositi eelnevalt 2009. aastal segatüüpi ärevushäire ja ta oli seetõttu ambulatoorselt psühhiaatri jälgimisel. Esimest korda viibis ta psühhiaatriakliinikus haiglaravil 2010 ebaadekvaatse käitumise tõttu, kuna tahtis aknast alla hüpata ja avaldas jälgimis- ja enesesüüdistusmõtteid. Haiglaraviga seisund paranes ja luulumõtted jäid tahaplaanile. Patsiendil diagnoositi depressiivne skisoafektiivne häire. Patsient käis seejärel ambulatoorsetel vastuvõttudel ja talle osutati toetusravi. Aastate jooksul esines depressiivseid episoode ja psühhoosi ägenemisi, mis taandusid edukalt ambulatoorse raviga. Teistkordselt vajas patsient statsionaarset ravi 17.03–24.04.2021, mil ta avaldas paranoilisi luulumõtteid ja oli vanaema suhtes vägivaldne. Patsient oli omaalgatuslikult katkestanud talle määratud toetusravi. Haiglaravi jooksul patsiendi seisund paranes, kuid haiguskriitikat ei kujunenud. Diagnoos muudeti segatüüpi skisoafektiivseks häireks. Haiglast väljakirjutamise järgselt käis patsient vastuvõttudel kuni maikuuni 2022.
2.2.19.01.2023 toodi patsient psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabi ja politsei poolt, kuna ta oli muutunud ebaadekvaatseks, oli teadmata ajal lõpetanud toetusravi tarvitamise, keeldus abist, väitis politseile, et tema elu on ohus ja teda ähvardatakse ning lukustas end korterisse. Psühhiaatriakliiniku valvetoas vastas patsient küsimustele valikuliselt, mõttekäik oli inadekvaatsete avaldustega, dissimuleeris. Patsient viibis ravil kohtumääruse alusel 3 kuud. Patsient avaldas laiahaardelist religioossete varjunditega paranoilist kahjustus-, jälitus-, suhtumis- ja tähendusluulu, oli veendunud tema vastu suunatud süstemaatilises varguses ja esinesid kuulmishallutsinatsioonid. Raviga seisund mõneti stabiliseerus, spontaanselt luulumõtteid ta enam ei avaldanud, kuid haigustaju ei kujunenud, formaalselt nõustus toetusraviga ja lahkus haiglast 12.04.2023. Patsiendil diagnoositi paranoidne skisofreenia. Järgnevalt käis patsient vastuvõtul kahel korral. Oktoobris 2023 pöördus ta kahel korral erakorralise meditsiini osakonda ebaadekvaatsete avaldustega, kui kahtlustas enesel pahaloomulist kasvajat.
2.3.04.01.2024 toodi patsient kiirabi ja politsei poolt psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kuna omaste sõnul oli ta lõpetanud toetusravi, ei lasknud kedagi korterisse, keeldus suhtlemast, oli toimetulematu ja tal olid tekkinud võlad korteri eest tasumisel. Kiirabile avaldas patsient, et ei usalda kedagi, kordas, et talle ollakse võlgu ja nõudis kaamerate ees rääkimist. Puudutatud isiku korter oli pime, peegel oli kaetud, kõikjal olid teravad esemed ja uksel rippusid käärid. Patsiendi toimetulek oli alanenud. Ta kirjutas raviarstile e-kirja, milles soovis haigla poolt toitlustamist. Valvetoas oli patsient teadvusel, hüpomiimiline, kõhnunud ja avaldas, et pole kuu aega ravimeid tarvitanud. Ta vastas napilt, esitas paranoilisi luulumõtteid omaste suhtes, keda kahtlustas ravimite varastamises. Patsiendi avaldused olid stereotüüpsed ja adekvaatseid
2-24-176 selgitusi ta oma käitumisele ei andnud. Ta ütles, et käärid rippusid ukse küljes kaitseks tulekahju ja üleujutuse eest. Valvetoas viibides jälgis ta kaameraid ja tõlgendas olukorda ebaadekvaatselt. Patsiendi psüühilisest seisundist lähtuvalt alustas valvearst ravi tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 04.01.2024 kell 20.00.
2.4.Avalduse esitamise ajaks patsiendi seisund ei olnud muutunud. Patsient oli veendunud, et ei vaja ravi ja on terve. Ta avaldas, et lõpetas toetusravi, sest tädi varastas ravimid ja tema mütsi. Patsient avaldas vihjeliselt paranoilisi jälgimis- ja kahjustusmõtteid, on umbusklik ja formaalse kontaktiga, eitas meelepetteid, kuid jääb kahtlus nende esinemisele, ning mõttekäik on hüplik, inadekvaatsete seostega ja absurdsete selgitustega. Patsiendi arvates on ta mõjuvõimas ja tugev ning inimesed kardavad teda, sest keegi pole tänaval teda õlast müksanud. Patsient on oluliselt kõhnunud, selgitas, et raha sai otsa ja kõneles paastumise kasulikkusest.
2.5.Patsiendil esineb raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia (F20.02, RHK 10 järgi), puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel on ta psühhoosist tingitud ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumise tõttu ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Patsiendi seisundit ja senist ravikogemust hinnates ei ole tõenäoline tema seisundi paranemine 4-päevase raviga sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek väljaspool kontrollitud ravikeskkonda, mistõttu taotles avaldaja luba patsiendile tema tahtest olenematult ravi jätkamiseks ja temale psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi rakendamiseks haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.
3.Ärakuulamisel õiguskaitse esmasel rakendamisel avaldas arst, et patsiendi seisund ja ravivajadus ei ole kohtule saadetud kirjaliku arsti arvamusega võrreldes muutunud. Patsient on viimased kuud nälginud ja terviseandmed on kehvad. Ta soovib süüa saada, kuid ei oska endale toitu hankida. Korter on kellelegi panditud, kuid isegi see ei olnud kohalikule omavalitsusele piisav põhjus eestkoste taotlemiseks. Patsient ei ole ise ravimeid tarbima suuteline. Arst leidis, et diagnoosimine ja ravi võtab aega vähemalt 40 päeva. Haiglas on vajalik esmalt diagnoosi kinnitamine uuringutega, seejärel ravi määramine ja ravimine haigla tingimustes patsiendi seisundi jälgimisega.
4.Maakohus rahuldas 06.01.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas hoida puudutatud isikut tema tahtest olenemata psühhiaatriakliinikus ja kohaldada puudutatud isiku suhtes tema tahtest olenemata haiglaravi (rahustavat ja psühhoosivastast ravi ja muud vajalikku ravi arsti poolt valitud viisil) neli ööpäeva alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest, s.o alates 04.12.2023 kell 20.00 kuni 08.01.2024 kell 20.00.
5.Pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist 07.01.2024 kohtule edastatud täiendavas arvamuses leidis dr KE, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt ravisoostumus ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele isikutele.
6.Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et tunneb ennast hästi ja kaebusi ei ole. Ütles oma nime, vanuse ja elukoha, ta teab, kus ta praegu viibib, ja et kiirabi ja politsei tõid ta haiglasse. Küsimuse peale, miks ta haiglasse toodi ja mis juhtus, vastas, et tahab ka ise teada, miks ta toodi siia ja mis juhtus. Patsient selgitas, et on olnud siin üks kord kontrollis. Esimest korda töötas ta bussis, seal hakkas halb ja ema kutsus kiirabi. Puudutatud isik avaldas, et ta ei karda midagi. Tal on lähedasi, vennad ja õed, ise ei ole lähedane kellegagi. Tädi L vastu on negatiivsed tunded, kuna tädi varastab asju ja siseneb korterisse ilma loata. Kodus võttis ta ravimeid (nimetab 4 ja veel midagi), võttis niikaua, kuni hakkas halb. Viimati võttis ravimeid umbes kuu aega tagasi. Patsient avaldas, et töötab kodus (mängib spordiloteriisid, nimetab seda tööl käimiseks).
2-24-176 Varaste ja kurja eest kaitseks riputas ta korterisse teravad esemed ja käärid, selgitades, et ei karda, aga see on vajalik kaitseks, ning peegli katab öösel, et sealt halba ei juhtuks. Märkis, et tädi on varastanud ühe pakendi ravimeid. XXX, kus ta elas, varastati müts, kuid haiglas tunneb ennast hästi. Tänaval teda austatakse ja hoitakse distantsi. Patsient rääkis, et kui tal hakkas halb, jõi kuu aega vett ega söönud. Kodus teeb ta suppi, kartulit jm., valmistab toidu ise. Raha teenib ta spordipanustega, kuid raha sai otsa. Võlgu on patsiendile vanad tuttavad. Patisent soovib rääkida kaamerate ees, siis saab kohtusse pöörduda ja tõendada, et räägib puhast tõtt, ning vaidlustada ravi. Diagnoosi tal enda arvates ei ole, samuti pole nõus ravile jääma.
7.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamist. Maakohtu määrus
8.Maakohus rahuldas 08.01.2024 määrusega avaldaja avalduse ja pikendas Harju Maakohtu 06.01.2024 määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, s.o alates 04.01.2024 kell 20.00.
9.Tuginedes PsAS § 11 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 asus maakohus seisukohale, et eeldused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks tähtajaga kuni 40 päeva on täidetud.
10.Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia (F20.02, RHK 10 järgi). Ärakuulamisel veendus maakohus, et puudutatud isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud ning puudutatud isik ei mõtle selgelt. Seda ilmestasid puudutatud isiku poolt ärakuulamisel küsimustele antud vastused. Isik on ärev ja umbusklik. Isik kinnitab teravate esemete ja kääride riputamist ning peegli katmist vajaduse tõttu kaitsta ennast halva eest. Patsient avaldab tädi kohta negatiivset arvamust, kuna tädi olevat temalt asju varastanud. Lisaks märkis ta, et ta jõi kuu aega vett ja ei söönud. Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et on ühe korra veel käinud siin haiglas (tegelikult on kolm korda) põhjusel, et tal hakkas bussis halb, kuigi põhjused on olnud tegelikult psühhootilistest elamustest tekkinud olukorrad. Lisaks avaldas patsient kummalisi väiteid, et isikud ei müksa teda tänaval ja austavad teda. Samuti avaldas ta, et soovib kaamerate ees rääkida, et kohtusse pöörduda. Eeltoodust järeldas maakohus, et isik on ilmselgelt segasusseisundis, s.t ei saa aru oma käitumisest ega juhi seda.
11.Kuna puudutatud isiku käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, on ta haiglaravita jätmisel ohtlik nii talle endale kui ka ümbritsevatele isikutele. Kuna isik ei saa aru oma käitumisest ega suuda seda adekvaatselt juhtida, on ilmne, et isik ei suuda enda eest mistahes adekvaatseid otsuseid teha. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Isik on küll varasemalt olnud teatud perioodidel ka raviga nõus, kuid on katkestanud korduvalt ravi, mistõttu ei saa järeldada ravisoostumust. Seetõttu jääks isik tahtevastase haiglaravita ilma vajalikust ravist, mis on oluline tema tervise kaitseks. Asjakohase ravita jäämisel võib isiku haigusseisund halveneda, sh paranoidsed luulud süveneda. Ümbritsevatele võib puudutatud isik olla ohtlik, kuivõrd ta ei saa enda käitumisest aru ega juhi seda ning sellest tulenevalt võib olla ka agressiivne (on vanaema suhtes olnud varasemalt vägivaldne, on negatiivselt paranoidne enda tädi suhtes). Samuti võib luululiste paranoiade tõttu unustada muu eluks olulise, sh söömise. Arst avaldas, et isik on nähtavalt kõhnunud ning ta suust tuli atsetooni lõhna, mis viitab nälgimisele. Samuti rääkis patsient arstile paastumise vajalikkusest. Isik on 2010 üritanud luulumõtete tõttu aknast alla hüpata, mida ei saa ilmselt ka käesoleval ajal haigusseisundi süvenemisel välistada. Isik paneb teravaid esemeid igale poole „halva“ eest kaitseks ja võib seetõttu ka ennast või teisi vigastada. Maakohus leidis
2-24-176 arsti arvamusele ning isiku ja arsti ärakuulamisele tuginedes, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel.
12.Ärakuulamisel veendus maakohus, et puudutatud isik ei mõista ravivajadust ning seega ei oleks muu psühhiaatriline abi küllaldane. Puudutatud isik end ise haigeks ei pea ja on korduvalt katkestanud ravimite võtmise, mistõttu ei ole tagatud ega kontrollitav kodustes tingimustes puudutatud isiku poolt ravimite korrektne vabatahtlik manustamine. Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla tingimustes. Määruskaebus
13.Puudutatud isik esitas määruskaebuse ja riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel täpsustatud määruskaebuse, milles palub maakohtu 08.01.2024 määruse tühistada.
14.Puudutatud isik on seisukohal, et tema ravi ja kinnipidamine psühhiaatriakliinikus tuleb lõpetada. Puudutatud isiku hinnangul toodi ta haiglasse tõenäoliselt seetõttu, et talle on varem ekslikult skisofreenia diagnoos pandud. Arstid oleksid pidanud teda kaameratest jälgides mõistma, et ta on vaimselt terve ega vaja haiglaravi. Ravi pikendamine 40 päevani on pahatahtlik tegevus. Menetluse edasine käik
15.Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata, sest täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.
16.Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
17.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
19.Maakohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset kuni neli päeva 06.01.2024 määrusega ja pikendanud psühhiaatriahaiglasse paigutamist 08.01.2024 määrusega kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
20.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses välja toodud seisukohaga, et puudutatud isikul puudub raske psüühikahäire ja ta ei vaja seetõttu ravi. Puudutatud isiku haiglasse sattumisele eelnenud sündmusi on nii psühhiaatrid kui maakohus tõlgendanud õigesti. Puudutatud isikul diagnoositi ärevushäire juba 2009. aastal, esmakordsel haiglaravil viibides 2010. aastal raske psüühikahäire, diagnoos muudeti teistkordsel haiglaravil viibides 2021. aastal segatüüpi
2-24-176 skisoafektiivseks häireks ja seekordsel haiglas viibimise ajal on diagnoosi täpsustatud ning diagnoositud paranoidne skisofreenia. Kohtul puudub alus kahelda arstide pandud diagnoosides. Puudutatud isik on korduvalt vajanud haiglaravi. Asjas esitatud psühhiaatrite arvamused koosmõjus avalduse ning puudutatud isiku ja raviarsti poolt ärakuulamisel avaldatud asjaoludega kinnitavad, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, millest tuleneb nii teda ennast kui ka tema lähedasi ohustav käitumine, seejuures puudub puudutatud isikul toimunu suhtes kriitika ning ta ei ole võimeline mõistma ravi vajadust.
21.Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Psühhiaatrite eriteadmistest lähtuva hinnangu järgi häire ei möödu 4 päevaga ja ravi pikendamise taotluse esitamisel oli ette näha, et patsiendi seisundist tuleneva haiglaravi vajadus ületab 4 päeva. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades teadmisi puudutatud isiku haiguse kohta ning puudutatud isiku senist haiguskulgu, ei ole raskest psüühikahäirest paranemine nelja ööpäeva vältel realistlik. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Seda ei lükka ümber puudutatud isiku enda hinnang oma tervise kohta. Puudutatud isiku käitumine enne psühhiaatriosakonda suunamist viitas selgelt puudutatud isiku ebaadekvaatse psühhootilise käitumise süvenemisele. Psühhoosi tõttu oli tema käitumine ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Haiglaravita jätmisel ohustanuks puudutatud isik psüühikahäire tõttu enda elu ja tervist. Seejuures leidsid psühhiaatrid, et puudutatud isiku luulumõtetest ajendatud käitumine võis olla ohtlik ka teda ümbritsevatele. Maakohtu määrus on selles osas piisavalt põhjendatud. Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus seega pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1).
22.Riigikohus on leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus isik eitab jätkuvalt temal diagnoositud rasket psüühikahäiret ning ei mõista enda ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Puudutatud isiku senine käitumine ja tema seisukohad ärakuulamisel annavad alust kahelda, et puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtaks. Seega on maakohtu järeldused põhjendatud ja need vastavad tsiviilasjas esitatud tõenditele.
23.TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Kuna psühhiaatri arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset pikendada, hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund seda vajab. Kuna maakohus leidis, et puudutatud isiku tervislik seisund ei olnud piisavalt paranenud ja endiselt olid täidetud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset õiguskaitset pikendada.
24.Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused. Määruskaebus ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata.
25.Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
2-24-176
26.Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (TsMS § 541 lg 1 teine lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.