Määruse tegemise aeg ja koht 23. detsember 2025, Tallinn Kohtuasja number
2-25-11845
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23. juuli 2025. a ja 25. juuli 2025. a määrused
Kaebuse esitaja ja liik
I.S-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja: Sihtasutus (registrikood 90006399)
Põhja-Eesti
Regionaalhaigla
Puudutatud isik: I.S (isikukood XXX), määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta vastu I.S-i 15. augusti 2025. a määruskaebuse lisad. Jätta I.S-i 15. augusti 2025. a tõendite kogumise taotlused rahuldamata. Jätta Harju Maakohtu 23. juuli 2025. a määrus muutmata. Jätta Harju Maakohtu 25. juuli 2025. a määruse resolutsioon muutmata, täiendades osaliselt kohtumääruste põhjendusi.
5.Jätta I.S-i määruskaebused rahuldamata.
6.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, isiku abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed, isiku eestkostja, isiku nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.
2-25-11845 Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 23.07.2025 Harju Maakohtule taotluse I.S-i (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ja tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani.
1.1.Taotluse kohaselt viibis puudutatud isik alates 22.07.2025 psühhiaatriakliinikus ning tema suhtes rakendati kell 21.21 tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi. Varasema info kohaselt pöördus puudutatud isik 06.12.2024 erakorraliselt Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kui ta ei olnud ligikaudu nädala jooksul maganud öösel rohkem kui 2 tundi, oli kõrgenenud tahteaktiivsusega ja tavapärasest suurema sotsiaalsusega. Valvepsühhiaater diagnoosis patsiendil täpsustamata maniakaalse häire (F30.9) ning määras meeleolu stabiliseeriva (olansapiin) ja und soodustava (zopikloon) ravi. Puudutatud isik ostis ravimid välja 06.12.2024, edasisi kontakte vaimse tervise valdkonnaga ei nähtu.
1.2.Puudutatud isiku elukaaslane avaldas, et puudutatud isiku vaimne seisund on halvenenud. Varem väljastatud ravimitest võttis puudutatud isik vaid unerohtu. Kuna puudutatud isiku käitumine oli ebaadekvaatne ja elukaaslane kartis teda, kutsus elukaaslane puudutatud isikule 21.07.2025 politsei. Puudutatud isik oli politsei vastu agressiivne, mistõttu viidi ta arestimajja. Puudutatud isikule kutsuti 22.07.2025 arestimajja kiirabi, sest ta käitus jätkuvalt kummaliselt (riietas end lahti, tõstis jalgu üle pea). Puudutatud isik suunati Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku erakorralise meditsiini osakonda ja sealt edasi Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikusse, kus ta avaldas paranoilisi luulumõtteid oma elukaaslase kohta.
1.3.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire psühhootiliste sümptomitega maniakaalse episoodi (F31.2) näol. Tema käitumine on maniakaalsest seisundist juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne ning agressiivsete avaldustega, mistõttu ta ohustab nii enda (võib esile kutsuda enda vastast vägivalda; teinud endale mainekahju) kui ka ümbritsevate turvalisust (tekitab agressiivse hoiakuga lähedastes hirmu; on elukaaslase suhtes ahistav; politseile avaldas füüsilist vastupanu). Oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama.
1.4.Taotluse esitamise ajaks ei ole isiku seisund oluliselt paranenud. Ta avaldab jätkuvalt luulumõtteid enda elukaaslase suhtes (elukaaslane tahab temalt kinnisvara röövida, mürgitab teda, jälgib, kontrollib). Tema meeleolu on tõusnud, räägib katkematu monoloogina laialivalguvalt (juttu on raske jälgida). Puudutatud isikul ei ole haiguskriitikat ja ta ei mõista haiglaravi vajadust.
2
2-25-11845
2.Harju Maakohus rakendas 23.07.2025 määrusega (vaidlustatud määrus) esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 22.07.2025 kell 21.21 kuni 26.07.2025 kell 21.21. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.
2.1.Maakohus viitas psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tema tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras.
2.2.Maakohus viitas psühhiaatrite arvamuses toodud asjaoludele. Kohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire – psühhootiliste sümptomitega maniakaalne episood (F31.2). Tema käitumine on maniakaalsest seisundist juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne ning agressiivsete avaldustega, mistõttu ta ohustab nii enda kui ka ümbritsevate turvalisust. Puudutatud isik on fikseerunud sellele, et tema elukaaslane soovib talle halba, mistõttu esineb suur oht elukaaslase tervisele ja heaolule.
2.3.Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et ta ei näe vajadust haiglasse jääda. Tekkinud olukorra initsieeris tema elukaaslane, kes teeb kogu aeg kõik, et teda halvas valguses näidata. Elukaaslane ise provotseerib olukordi, et siis puudutatud isikule politsei kutsuda.
2.4.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotluse rahuldamist.
2.5.Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Puudutatud isiku raske psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseennast ja ümbritsevaid. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.
3.Avaldaja teavitas 25.07.2025 maakohut sellest, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.
4.Harju Maakohus pikendas 25.07.2025 määrusega (vaidlustatud määrus) puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 22.07.2025 kell 21.21 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus määras, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 31.08.2025 kell 21.21 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.
4.1.Kohus kordas 23.07.2025 määruses esitatud asjaolusid, seisukohti ja järeldusi.
4.2.Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, tema käitumine on psüühikahäirest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes 3
2-25-11845 püsib ta ohtlikuna nii iseendale kuid ka ümbritsevatele. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii puudutatud isikule endale kui ümbritsevatele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib puudutatud isik vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
5.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu 23.07.2025 ja 25.07.2025 määrused tühistada ja uue määrusega jätta avaldus rahuldamata. Menetluskulud palub puudutatud isik jätta avaldaja kanda.
5.1.Kaebuse kohaselt vabastati puudutatud isik 30.07.2025 psühhiaatriakliinikust ravi rakendamata, sest ilmnes, et sundravi kohaldamise alused puuduvad. Vaidlustatud määruste tegemiseks puudus alus, sest PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 1 eeldused ei olnud täidetud.
5.2.23.07.2025 psühhiaatrite arvamus, millele kohus tugines, põhines puudutatud isiku elukaaslase alusetutel väidetel. Sellest ei nähtu, et puudutatud isik oleks avalikkusele või iseendale ohtlik. Pelgalt väide, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida, ei ole piisav.
5.3.Arusaamatu on, miks kohus rakendas ravi maksimumperioodiks. Määruses viidatakse vanadele 2024. a toimunud sündmustele. Samuti ei põhjendanud kohus, milles seisneb puudutatud isiku ohtlikkus ning miks ei saanud kohaldada muid, leebemaid meetmeid.
5.4.Määruses puuduvad põhjendused, miks kohus ei nõustunud puudutatud isiku väidetega. Määruses viidatakse puudutatud isiku ärakuulamisele, aga jääb arusaamatuks, kes puudutatud isiku ära kuulas ja mis järeldused sellest tehti.
5.5.Puudutatud isik on korrektne ja õiguskorda lugupidavalt suhtuv isik, kellel on pikaajaliselt keeruline probleem ja kodune vaidlus kinnisvara üle enda elukaaslase ja lapse ema Qga. Puudutatud isik esitas ülevaate vaidlusest oma elukaaslasega.
5.6.Puudutatud isik palub kohtul tõenditena koguda 21.07.2025 Kiini 1-6 politseide vestikaamerate salvestised terves mahus, 21.–22.07.2025 Tallinna vangla kongi salvestis terves mahus, väljavõtte Q digiloost, puudutatud isiku 01.07.2025 politseile esitatud avaldus. Samuti palub puudutatud isik teostada Qle sõltumatu psühhiaatrilise ekspertiisi.
6.Q avaldas, et tema ja puudutatud isiku kooselu on lõppenud. Puudutatud isiku tervislik seisund hakkas halvenema novembris 2024. Q kinnitas, et puudutatud isik ohustas tema elu ja tervist. Puudutatud isik ei järginud kooselu ajal talle määratud raviskeemi. Q ja puudutatud isikul ei ole ühisvara ja osapoolte vahel ei ole vaidlust seoses kinnisvaraga.
7.Avaldaja ei toeta määruskaebust ja palub jätta selle rahuldamata. Puudutatud isiku tahtest olenematul ravil viibimine oli vajalik ja põhjendatud.
8.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
4
2-25-11845
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu 23.07.2025 määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 muutmata. Maakohtu 25.07.2025 määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus §-ga 659 tuleb osaliselt täiendada maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
10.Kuigi määruskaebuse lahendamise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus lõpetatud, saab ringkonnakohus ka tagantjärgi anda hinnangu maakohtu määruste seaduslikkusele ja põhjendatusele. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine määruskaebuse lahendamist.
11.Ringkonnakohus otsustab esmalt uute tõendite vastuvõtmise ning lahendab puudutatud isiku tõendite kogumise taotlused.
11.1.TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu siiski ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust. Tõendil on tähtsus eelkõige siis, kui see kinnitab menetlusosalise poolt kohtule esitatud väiteid (TsMS § 236 lg 1).
11.2.Arvestades määruskaebuses esitatud väiteid, võtab kohus määruskaebusele lisatud tõendid asja materjali juurde.
11.3.Põhjendatud ei ole aga täiendavate tõendite kogumise taotlused. Siinse vaidluse lahendamisel peab kohus hindama seda, kas täidetud olid eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Kohus ei anna hinnangut politsei tegevusele. Seetõttu jätab kohus rahuldamata puudutatud isiku taotluse nõuda politseilt välja 21.07.2025 politsei rinnakaameralindistused ja vanglakongi kaamera videosalvestused ajavahemikust 21.– 22.07.2025. Ka ei anna kohus siinses asjas hinnangut puudutatud isiku elukaaslase tegevusele ja tema tervislikule seisundile, mistõttu jätab kohus rahuldamata taotlused nõuda välja Q terviseportaali väljavõte ja 01.07.2025 politseile esitatud avaldus ning viia Q suhtes läbi psühhiaatriline ekspertiis.
12.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele, ning on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
5
2-25-11845
13.Maakohus kohaldas 23.07.2025 määrusega esialgset õiguskaitset kuni neli päeva ja pikendas psühhiaatriahaiglasse paigutamise 25.07.2025 määrusega kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus kokkuvõttes õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud tingimused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamiseks kuni 4 päeva ning ravi pikendamiseks kuni 40 päevani. Kohus nõustub maakohtu 23.07.2025 määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 ja § 659 alusel neid ei korda. Küll aga ei ole maakohtu 25.07.2025 määruse järeldused puudutatud isiku ohtlikkuse ja muu ravi võimalikkuse osas piisavalt põhjendatud. Sellega rikkus maakohus määruse põhjendamiskohustust (TsMS § 442 lg 8 koosmõjus § 463 lg-ga 2). Ringkonnakohus saab maakohtu määruse rikkumise kõrvaldada täiendades selles osas määruse põhjendusi siinse määrusega.
14.Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Maakohus tugines sellele järeldusele jõudmisel kinnisesse asutusse paigutamise avaldusele ja psühhiaatrite arvamusele, samuti puudutatud isiku ärakuulamisel avaldatule. Psühhiaatrite 23.07.2025 arvamusest nähtuvalt diagnoositi puudutatud isikul raske psüühikahäirena psühhootiliste sümptomitega maniakaalne episood (F32.2). Psühhiaatrid on puudutatud isiku rasket psüühikahäiret oma arvamuses ka kirjeldanud. Arvamusest nähtuvalt käitus puudutatud isik enne hospitaliseerimist ebaadekvaatselt – peksis pead vastu põrandat, karjus ja nuttis ning oli agressiivne politsei vastu. Puudutatud isik riietas end arestimajas lahti ja tõstis jalgu üle pea. Psühhiaatriakliinikus avaldas puudutatud isik paranoilisi luulumõtteid enda elukaaslase kohta (naine jälgib puudutatud isiku telefoni kaudu, üritab teda vaimuhaigeks tembeldada ja maja endale võtta) (dtl-d 6 ja 7). Samu paranoilisi luulumõtteid avaldas puudutatud isik ka maakohtunikule ärakuulamisel. Kuigi puudutatud isik seadis tema ärakuulamise määruskaebuses kahtluse alla, kinnitas puudutatud isikule määratud esindaja, et kohus kuulas puudutatud isiku ära 23.07.2025 esindaja ja psühhiaatrikliiniku arsti juuresolekul (dtl 207). Puudutatud isiku raviarst avaldas, et puudutatud isiku seisund ei paranenud ka pärast kahepäevast haiglas viibimist (dtl 39). Puudutatud isiku enda arvamus, et tal pole rasket psüühikahäiret ja ta ei vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei ole PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel määrav. Seejuures ei ole põhjendatud puudutatud isiku etteheide nagu oleks psühhiaatrite arvamus koostatud vaid puudutatud isiku elukaaslase alusetute väidete pinnalt. Psühhiaatrid on arvamuse koostamisel lähtunud nii puudutatud isiku digiloost saadud andmetest kui politsei ja raviarsti avaldatust.
15.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikuga selles, et psühhiaatrite 23.07.2025 arvamusest ei nähtu, et puudutatud isik oleks avalikkusele või iseendale ohtlik. Avaldaja avalduse, arstide arvamuse ja puudutatud isiku ärakuulamisel avaldatu põhjal oli piisav alus arvata, et puudutatud isik võib olla ohtlik teda ümbritsevatele inimestele (eelkõige puudutatud isiku elukaaslasele), kuid ka iseendale, et täidetud oleks PsAS § 11 lg 1 p-s 2 toodud kriteerium ja TsMS § 534 lg 1 p 1 tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks kuni neljaks päevaks ja selle pikendamiseks 40 päevaks.
15.1.Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui
6
2-25-11845 tõenäoliselt teha (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18; 14.02.2018, 2-15-3662, p 14; 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Samuti saab isiku ohtlikkus väljenduda kalduvuses vägivallale (vt nt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2).
15.2.Puudutatud isiku ohtlikkust hinnates tõid psühhiaatrid 23.07.2025 arvamuses esile, et puudutatud isik on maniakaalsest seisundist juhituna ettearvamatu, ebaadekvaatne ja agressiivne. Puudutatud isik peksis pead vastu põrandat ja oli agressiivne politsei vastu (dtl 7). Puudutatud isiku elukaaslane avaldas vastuses määruskaebusele, et puudutatud isik ohustas oma käitumisega tema elu ja tervist ning ta kardab puudutatud isikut (dtl 237). 22.07.2025 kiirabi väljakutse kokkuvõttest nähtub, et puudutatud isik kaebas valu nina piirkonnas ja vasakul pool rindkeres (dtl 350). Eriarsti vastuvõtu anamneesist nähtub, et puudutatud isik kurtis ka pea ja kaelavalu ning väitis, et ei tunne väga oma käsi (dtl 354). Samas keeldus puudutatud isik peaaju kompuuteruuringu tegemisest, sest kartis sellest kahju saamist (dtl 7). Kompuuteruuringu tegemiseks oli vajalik puudutatud isiku medikamentoosne sedeerimine (dtl 7; kasutatud ravimid, dtl 354). Nii 23.07.2025 psühhiaatrite arvamuse kui puudutatud isiku 25.07.2025 raviarsti arvamuse kohaselt ei mõistnud puudutatud isik enda ravivajadust ning tal puudus haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks (dtl-d 7 ja 39).
15.3.Eelnevat arvestades leidis maakohus 23.07.2025 määruses põhjendatult, et puudutatud isiku käitumine oli maniakaalsest seisundist juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne ning agressiivne, mistõttu ta ohustas nii enda kui ka ümbritsevate turvalisust (eelkõige oma elukaaslase). Kuna puudutatud isiku raviarsti 25.07.2025 seisukoha järgi puudutatud isiku seisund selleks ajaks paranenud ei olnud ning raviarst hindas puudutatud isikut jätkuvalt ohtlikuks nii endale kui ümbritsevatele, oli põhjendatud ravi pikendamine 40-päevani. Seejuures oli puudutatud isiku ohtlikkus enda või teiste elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isik oli juba enne hospitaliseerimist ennast vigastanud (peksis pead vastu maad), kuid keeldus abist (sh kompuuteruuringu tegemisest). Samuti osutas puudutatud isik füüsilist vastupanu ja oli agressiivne politsei vastu. Puudutatud isik oli äärmisel süüdistav oma elukaaslase suhtes, mistõttu esines tegelik oht, et puudutatud isik võis muutuda vägivaldseks ka oma elukaaslase vastu.
16.Täidetud oli ka PsAS § 11 lg-s 3 sätestatud eeldus.
16.1.Muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40).
16.2.22.07.2025, mil puudutatud isik raviarsti otsuse alusel hospitaliseeriti, ei saanud puudutatud isik aru ravivajadusest ja tal puudus haiguskriitika. Avalduse ja psühhiaatrite 23.07.2025 arvamuse ja raviarsti 25.07.2025 seisukoha järgi puudutatud isiku seisund, sh arusaam ravivajadusest ei muutunud. Vastuses määruskaebusele märkis avaldaja, et puudutatud isik oli sulgenud ligipääsu enda varasematele terviseandmetele ja keeldus terviseseisundi täpsustamiseks vajalikust koostööst (dtl 204).
16.3.Arvestades ühelt poolt, et puudutatud isik ei saanud aru ravivajadusest ja tal puudus haiguskriitika, ning teiselt poolt, et ravita jäämisel esines oht nii puudutatud isiku enda kui ka teiste isikute elule ja tervisele (eelkõige puudutatud isiku elukaaslase), ei olnud muu psühhiaatriline abi küllaldane ega võimalik.
7
2-25-11845
16.4.Asjaolu, et puudutatud isiku tervislik seisund haiglas viibides oluliselt paranes, viitab sellele, et ravi oli vajalik, mitte sellele, et tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused oleksid nende otsustuste tegemise ajal olnud täitmata. Haiglaravi kokkuvõttest nähtub, et tahtest olenematu ravi lõpetati 30.07.2025. Haiglast väljakirjutamise ajaks oli puudutatud isik rahuliku käitumisega, selgelt psühhootilisusele ja maniakaalsusele käitumine ei viidanud. Kuigi kokkuvõttest nähtub, et puudutatud isik keeldus medikamentoossest ravist, siis haiglas veedetud aja jooksul puudutatud isik sõi ja jõi korrapäraselt ning magas öösiti. Arstid leidsid, et puudutatud isiku seisund paranes haiglas viibides (dtl-d 372–374).
16.5.Asja materjalist nähtub, et puudutatud isik pöördus 06.12.2024 psühhiaatri vastuvõtule, kus tal diagnoositi täpsustamata maniakaalne episood. Diagnoosi põhjendas arst sellega, et puudutatud isiku unevajadus vähenes enam kui ühe nädala jooksul (ei maganud nädala jooksul rohkem kui kaks tundi), kuid samas on suurenenud tööalane sotsiaalsus. Arst määras puudutatud isikule meeleolu stabiliseeriva (olansapiin) ja und soodustava (zopikloon) ravi. Puudutatud isiku elukaaslase sõnul võttis puudutatud isik määratud ravimitest vaid unerohtu (dtl-d 6 ja 344). Sama diagnoos määrati puudutatud isikule ka 22.07.2025, kui ta kiirabiga psühhiaatriakliinikusse toodi (dtl 7). Elukaaslase selgituste kohaselt oli puudutatud isikul taaskord probleeme unega (dtl 6). Arvestades puudutatud isiku varasemat haiguskulgu, on usutav, et haiglas tagatud rutiin nii söömisharjumuste kui une osas aitas oluliselt kaasa puudutatud isiku paranemisele. Seda ei oleks olnud võimalik saavutada haiglavälistes tingimustes, sest puudutatud isikul puudus psühhoosist tingituna haiguskriitika (ta ei saanud aru oma tervislikust seisundist).
17.Maakohtu määruste tühistamiseks ei anna alust ka muud määruskaebuse väited.
17.1.Väär on puudutatud isiku arusaam nagu oleks maakohus määruste tegemisel tuginenud vaid 2024. aasta detsembris aset leidnud sündmustele. Maakohus kirjeldas 23.07.2025 määruses varasemaid sündmusi, sest need olid osaks psühhiaatrite 23.07.2025 arvamusest puudutatud isiku tervislikule seisundile. Maakohus arvestas määruste tegemisel nii arstide hinnangut puudutatud isiku tervislikule seisundile tema hospitaliseerimise ajal kui ka haiglas viibimise ajal. Samuti kuulas maakohus puudutatud isiku isiklikult ära.
17.2.Määruskaebuse väite kohaselt ei põhjendanud kohus, miks puudutatud isiku vastuväidetega ei arvestatud. Samas ei ole puudutatud isik määruskaebuses välja toonud, mis väidetele oleks maakohus pidanud vastama. Samuti on puudutatud isikule arusaamatu, miks kohus rakendas ravi maksimumperioodiks. Kohus pikendas tahtest olenematu ravi pikkust 40päevani avaldaja taotluse alusel, arvestades puudutatud isiku raviarstide prognoosi ravivajaduse osas. Samas märkis kohus määruse resolutsioonis, et ravi tuleb lugeda lõppenuks varem, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Praegusel juhul paraneski puudutatud isiku seisund enne 40 päeva täitumist määral, mis võimaldaski raviarstil teha otsuse ravi lõpetamise kohta.
17.3.Väär on puudutatud isiku arusaam nagu oleksid arstid 30.07.2025 tuvastanud, et puudutatud isikul puudusid psüühikahäired. Haiglaravi kokkuvõttes märkis arst puudutatud isiku diagnoosideks täpsustamata bipolaarse meeleoluhäire ja täpsustamata mitteorgaanilise psühhoosi (dtl 372). Haiglaravi tulemusel paranes puudutatud isiku seisund sedavõrd, et arstide hinnangul oli ta võimeline hakkama saama väljaspool haiglat. Sellest ei saa aga teha järeldust, et tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused ei olnud täidetud.
8
2-25-11845
18.Eeltoodut arvestades ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruseid tühistada ja määruskaebused jäävad rahuldamata.
19.Puudutatud isik palus lahendada määruskaebuse suulises menetluses. TsMS § 667 lg 3 esimese lause järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Maakohus kuulas puudutatud isiku isiklikult ära (TsMS § 534 lg 5). Puudutatud isik sai oma seisukohad esitada määruskaebuses. Ringkonnakohus saab asja lahendada asja materjali alusel ja ei pea puudutatud isiku täiendavat ärakuulamist vajalikuks.
20.Kohus ei vasta siinses asjas puudutatud isiku ulatuslikele väidetele ja etteheidetele oma elukaaslase ja tema tegevuse kohta, samuti etteheidetele politsei tegevuse kohta. Need väited ei oma siinse asja lahendamisel tähtsust.
21.Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt)
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.