M.T hagi H.S ja I.N vastu laenulepingu tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks
Apellatsioonkaebuse hind
35 000 eurot
Vastuapellatsioonkaebuse hind 9179,20 eurot Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 12. juuni 2025 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
M.T apellatsioonkaebus H.S ja I.N vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
25. november 2025
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): M.T (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Chirag Mody ja vandeadvokaat Anet Jaks Vastuapellandid (kostjad):
1.H.S (isikukood XXX)
2.I.N (isikukood XXX) Vastuapellantide lepinguline esindaja vandeadvokaat Hendrik Mühls
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 12. juuni 2025 otsus tühistada osas, milles maakohus tuvastas 9. märtsi 2022 laenulepingu tühisuse tervikuna ja jättis hagi 5000 eurot ületavas osas rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tuvastada 9. märtsi 2022 laenulepingu p-de 2.7 ja 2.8 tühisus, mõista H.S-ilt ja I.N-ilt solidaarselt välja 40 000 eurot M.T ja H.S ühisvarasse ning jätta menetluskulud, mis seonduvad hagiga laenulepingu tühisuse tuvastamiseks ja 1
hüvitise 40 000 eurot väljamõistmise nõudega 25% ulatuses M.T ja 75% ulatuses solidaarselt H.S ja I.N kanda, välja arvatud riigilõiv hagi hinnalt 40 000 eurot, mis jätta solidaarselt H.S ja I.N kanda. Ülejäänud osas (maakohtu otsuse resolutsiooni pd 5, 8–9) jätta maakohtu otsus muutmata.
2.2.Rahuldada M.T hagi 9. märtsi 2022 laenulepingu tühisuse tuvastamiseks lepingu p-de 2.7 ja 2.8 osas.
2.3.Välja mõista H.S-ilt ja I.N-ilt solidaarselt 40 000 eurot M.T ja H.S ühisvarasse. 5000 euro ulatuses on kohtuotsus selle nõude osas täidetud.
2.4.Rahuldada M.T hagi H.S vastu kahju hüvitamiseks ja mõista H.S-ilt välja kahjuhüvitis 1219,20 eurot M.T kasuks. Kohtuotsus on selles osas täidetud.
2.5.Jätta M.T poolt H.S vastu esitatud kahju hüvitamise nõudega seotud menetluskulud H.S kanda.
2.6.Menetluskulud, mis seonduvad laenulepingu tühisuse tuvastamise ja hüvitise 40 000 eurot väljamõistmise nõudega jätta 25% ulatuses M.T ja 75% ulatuses solidaarselt H.S ja I.N kanda, välja arvatud riigilõiv hagi hinnalt 40 000 eurot, mis jätta solidaarselt H.S ja I.N kanda.
2.7.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist.
3.M.T apellatsioonkaebus ning H.S ja I.N vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda, välja arvatud apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv, mis jätta solidaarselt H.S ja I.N kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M.T (hageja) esitas 3. jaanuaril 2023 kohtule hagi H.S (kostja I) ja I.N (kostja II) vastu tahteavalduse asendamiseks, sõiduki väljaandmiseks ja kahju hüvitamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja I abikaasad ning nende vahel kehtib varaühisuse varasuhe. Hageja ja kostja I omandasid 2022. a aprillikuus ühisomandisse sõiduki Renault Roelofsen Parados Sport (XXXXXX; VIN XXXXXXXXXXXXXXXXXX, sõiduk). Omanikuna kanti liiklusregistrisse kostja I. Kostja I müüs sõiduki 2022. a oktoobrikuus oma äripartnerile ja perekonnatuttavale kostjale II ning liiklusregistris tehti vastavad 2
omanikukande muudatused. Hageja ei andnud sõiduki võõrandamiseks ega omanikukande muutmiseks nõusolekut. Hageja ei kiitnud sõiduki võõrandamist heaks. Järelikult on sõiduki müügileping tühine. Sõiduki vastutavaks kasutajaks on märgitud kostja I ja temaga lähisuhtes olev L.R.. Sellise tehingu eesmärgiks oli ühisvaraks olnud sõiduki omakasuks pööramine. Hageja saatis 24. oktoobril 2022 kostjatele nõudekirja sõiduki valduse taastamiseks. Kostja I ja kostja II keeldusid ebaõiget omanikukannet muutmast. Hageja nõudis sõiduki kostja II valdusest väljaandmist hageja ja kostja I valdusesse. Lisaks palus hageja kohtul asendada kohtuotsusega kostjate tahteavalduse liiklusregistris sõiduki omanikukande muutmiseks tagasi hageja ja kostja I nimele. Viimasena palub hageja kohtul nõuda kostjalt I hageja kasuks välja kohtueelsete õigusabikulude näol tekkinud kahju 1219,20 eurot. Kostja I väide, et ta finantseeris sõiduki ostu ainuisikuliselt, on väär. Kõik kostja I arvelduskontolt liikunud vahendid kuulusid ühisvara hulka. Sõiduk osteti hageja tööülesannete täitmiseks. Hageja on diplomeeritud veterinaar, kes tegeleb hobuste seemendamise ja aretamisega. Abielu jooksul pühendas end hageja tööle ja hobidele ka kostja I. Asjaolu, et sõiduk osteti hageja kutsetegevuseks, on tõendatud sõiduki tunnustega – tegemist on B-kategooria sõidukiga, millega naisterahval on võimalik hobuseid turvaliselt transportida. Juhul, kui sõidukit oleks olnud vaja kostja I tööks, oleks ostetud C-kategooria sõiduk. Kostjate esitatud laenuleping, mille kohaselt kostja II andis kostjale I sõiduki ostmiseks 35 000 eurot laenu, ei ole ehtne. Hageja ei olnud laenulepingu sõlmimisest teadlik. Laenulepingul ei ole hageja allkirja. 9. märtsil 2022 ei elanud kostja I veel laenulepingusse märgitud aadressil. Kostja I on kostja II naise vend, seega tegemist on perekonnaliikmetega, kes ei vormistaks omavahel kirjalikku laenulepingut. Kostjate vahel on ka teisi tehinguid, millisel juhul on tehtud ülekandeid ebaõigete selgitustega. Kostjad ei ole selgitanud, millest tulenes vajadus anda 10 000 eurot sularahas ja 25 000 eurot ülekandega. Tulenevalt asjaolust, et 25. jaanuaril 2024 teatasid kostjad kohtule sõiduki võõrandamisest kolmandale isikule, asendas hageja 4. mail 2021 osaliselt hagis esialgu esitatud nõuded. Kohus luges 12. septembri 2024 määrusega menetluses olevateks järgmised nõuded:
tuvastada kostja I ja kostja II vahel 9. märtsil 2022 sõlmitud laenulepingu tühisus ning mõista kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt välja hüvitis 40 000 eurot hageja ja kostja I ühisvara hulka; alternatiivselt eelmisele punktile, mõista kostjalt I välja hüvitis 40 000 eurot ja arvata see hageja ja kostja I ühisvara hulka; alternatiivselt eelmistele punktidele, tuvastada kostja I ja kostja II vahel 9. märtsil 2022 sõlmitud laenulepingu tühisus ning mõista kostjalt II välja hüvitis 40 000 eurot ja arvata see hageja ja kostja I ühisvara hulka; mõista kostjalt I hageja kasuks välja kahjuhüvitis 1219 eurot 20 senti (käibemaksuga).
Tehinguga mitte nõustunud abikaasa saab tehingu teinud abikaasalt nõuda vara vähenemise hüvitamist. Hagejal on perekonnaseaduse (PKS) § 34 lg 3 alusel kostja I vastu hüvitisnõue. Kostja I peab hüvitama hageja ja kostja I ühisvara hulka kostja I lahusvara arvelt hageja nõusolekuta tehtud tehingu tõttu toimunud vara vähenemise. Nüüd, kus kostjalt II ei ole võimalik enam sõidukit tagasi nõuda, on selge, et kostja I tegi hageja nõusolekuta tehingu (sõlmis kostjaga II laenulepingu), mis oluliselt vähendas ühisvara väärtust. Kostja I sõlmis hageja nõusolekuta väidetava laenulepingu, millega kostja I: 1) võttis hageja teadmata laenukohustuse kostja II ees, mille kostja I jättis tähtaegselt täitmata; ja 2) nõustus abikaasade 3
ühisomandisse kuuluva sõiduki tagatisloovutamisega väidetava laenukohustuse täitmise tagamiseks. Kostja I tegevuse tulemusel sai võimalikuks olukord, kus kostja II võõrandas hageja ja kostja I ühisvara hulka kuulunud sõiduki kolmandale isikule. Ühisvara koosseis vähenes sõiduki väärtuse võrra. Hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda sõiduki väärtusest ajal, mil sõiduk hageja ja kostja I ühisvara koosseisust välja läks. Kostja I pidas 6. septembri 2022 nõudekirjas sõiduki väärtuseks 40 000 eurot ning vaid ca 3 nädalat hiljem andis kostja I sõiduki üle kostjale II. Saab eeldada, et sõiduki väärtus selle kostjale II üleandmise ajal oli vähemalt 40 000 eurot. Hageja nõuab enda ja kostja I ühisvara hulka kostjalt I hüvitist summas 40 000 eurot ning seda kostja lahusvara arvelt. Kostjate vaheline laenuleping ei olnud endiste abikaasade perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtud tehing. Väidetav laenuleping on PKS § 31 lg 1 järgi hageja nõusoleku puudumise tõttu tühine. Tehingu tühisuse tagajärjeks on tehingu alusel saadu tagastamine vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kuivõrd kostjal II ei ole võimalik tagastada hageja ja kostja I valdusesse sõidukit, siis tuleb kostjal II võlaõigusseaduse (VÕS) § 1032 lg 2 järgi hagejale ja kostjale I hüvitada sõiduki harilik väärtus tagasinõudmise õiguse tekkimise aja seisuga. Tagasinõudmise õigus tekkis hagejal ja kostjal I 1. oktoobril 2022, mil kostja I sõiduki väidetava laenu tagastamise kohustuse täitmise tagatisena kostjale II võõrandas, kuivõrd võõrandamine toimus laenulepingu tühisuse tõttu õigusliku aluseta. Sõiduki harilik väärtus selle kostjale II loovutamise ajal oli vähemalt 40 000 eurot. Seetõttu nõuab hageja kostjalt II enda ja kostja I ühisvara hulka hüvitist summas 40 000 eurot. Kostjatel on hageja ees samasisuline kohustus, mistõttu on nad solidaarvõlgnikud. Hageja nõuab mõlemalt kostjalt hüvitist tulenevalt asjaolust, et sõiduk läks hageja ja kostja I ühisvarast välja kostja I ja kostja II tühise laenulepingu sõlmimise tulemusena. Hageja ei saaks mõlemalt kostjalt nõuda teineteisest sõltumatute võlgnikena sõiduki väärtuse hüvitamist täies ulatuses, kuivõrd mõlema kostja suhtes eraldi hagi rahuldamisel tekiks olukord, kus hageja (ja kostja I) võiks alusetult rikastuda. Kostjate kohustus on sama sisuga VÕS § 65 lg 2 mõttes, kuivõrd mõlemad kostjad kohustuvad hüvitama konkreetse sõiduki väärtuse hageja ja kostja I ühisvarasse tulenevalt asjaolust, et kostja I ja kostja II sõlmisid väidetava laenulepingu ilma hageja nõusolekuta. Kui tegemist ei ole solidaarvõlgnikega, tuleb kostja I ja kostja II vastu esitatud hüvitisnõuded lahendada alternatiivsete nõuetena. Sellisel juhul taotleb hageja esmalt, et kohus mõistaks kostjalt I PKS § 34 lg 3 alusel välja ühisvara väärtuse vähenemise eest hüvitise 40 000 eurot, mis tuleb arvata hageja ja kostja I ühisvara hulka, ning alternatiivselt nõuab hageja kostjalt II hüvitise tasumist ühisvara hulka alusetu rikastumise sätete alusel 40 000 eurot. Juhul, kui mõlema kostja osas on nõude eeldused täidetud, kuid kohus peaks asuma seisukohale, et kostja I peab hüvitama ühisvara hulka vähem kui 40 000 eurot, palub hageja mõista kostjalt II välja hüvitise summas, milles seda ei mõistetud välja kostjalt I. Laenulepingu sõlmimine sõiduki omandamiseks ei olnud vajalik. Abikaasadel olid olemas piisavad rahalised vahendid sõiduki ostmiseks. Hagejale ja kostjale I kuulub rohkelt vara, sh kuus kinnistut ja osalused viies äriühingus. T.K. AS-i aktsiate eest saavad hageja ja kostja I dividende kaks korda aastas. 2022. aastal oli esimene dividendide makse märtsikuus ehk just sõiduki soetamise ajal. 2022. aastal tasuti kostja I arvelduskontole dividende 81 746,85 eurot ning aastatel 2022–2024 kokku 238 504,57 eurot. Hageja tasus sõiduki eest 10 000 eurot enda sularahast. Hageja tasus selle kostja I teadmisel 2022. a märtsis D.E. kätte, kes selle omakorda müüjale edastas. Kostja I esitas 6. septembril 2022 hagejale kompromissettepaneku, kus loetles üles poolte ühisvara ning ei toonud esile, et poolte ühisvara hulka kuuluvad laenulepingust tulenevad kohustused. Samuti oli enne 1. oktoobrit 2022 kostja I käsutuses piisavad vahendid 25 000 euro tasumiseks. Kostja I tõi kompromissettepanekus esile, et tema arvelduskontol on 6. septembri 2022 seisuga rahalisi vahendeid 25 000 eurot ning hageja 4
arvelduskontol 7000 eurot, st abikaasade arvelduskontodel oli kokku vähemalt 32 000 eurot. Laenuleping on näilik. Olukorras, kus kostja I sõlmis tõepoolest laenulepingu, mille teenindamine käis abikaasadele üle jõu, oli sellise koormava tehingu tegemiseks igal juhul vajalik hageja nõusolek. Rahaliste probleemide korral oleks sõiduk omandatud abikaasade äriühingusse OÜ XX, mille kaudu hageja tegeleb enda kutsetegevusega. OÜ-l XX olid piisavad rahalised vahendid sõiduki ostmiseks.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Sõiduki leidis, finantseeris ja transportis Eestisse kostja I ainuisikuliselt. Kostja I tegeleb igapäevaselt ratsutamise ja ratsaspordi edendamisega ning tal oli 2022. a alguses vaja sobivat autot hobuse transportimiseks. Kostja I sai D.E.lt B.H. kontakti, kellega vestluses lepiti kokku sõiduki müügihinnas 45 000 eurot. Esimese sissemakse 5000 eurot tegi kostja I sõiduki müüjale oma isiklikult pangakontolt. Kuna kostjal I ei olnud piisavalt rahalisi vahendeid, siis sõlmis kostja I
9.märtsil 2022 kostjaga II laenulepingu, mille alusel kostja II laenas kostjale I 35 000 eurot sõiduki ostmiseks. Laenusummast 25 000 eurot maksis kostja II kostjale I välja pangaülekandega ning ülejäänud 10 000 eurot andis kostja II üle sularahas. Vastavalt laenulepingule oli laenu tagastamise tähtaeg 1. oktoober 2022. Kui laen on tähtaegselt tagastamata, kohustus kostja I sõiduki omandiõiguse kostjale II üle andma ja liiklusregistris kostja II omanikuna sisse kandma. Kostja I tegi sõiduki müüjale 11. märtsil 2022, 12. märtsil 2022 ning 13. märtsil 2022 kolm järjestikust 10 000 euro suurust ülekannet ostuhinna tasumiseks. Järelejäänud 10 000 eurot, mille kostja I sai kostjalt II sularahas, andis kostja I Hollandisse kaasa H.E., kes raha sõiduki müüjale üle andis ja kes sõiduki Hollandist Eestisse tõi. Kostja I registreeris 13. aprillil 2022 sõiduki liiklusregistris enda nimele. 1. oktoobriks 2022 ei olnud kostjal I tekkinud piisavalt rahalisi vahendeid, et kostjale I laen tagasi maksta. Seetõttu vormistas kostja I sõiduki omandiõiguse liiklusregistris kostjale II. Vastavalt kostjate omavahelisele kokkuleppele jäi kostja I sõiduki vastutavaks kasutajaks. Hageja teadis, et valdav enamus sõiduki osturahast pärineb kostjalt II. Sõiduki ostmine kuulus hageja ja kostja I perekonna tavapäraste vajaduste katmise hulka. Ka sõiduki finantseerimiseks kostjaga II sõlmitud laenuleping kuulub perekonna tavapäraste vajaduste katmise hulka. Hageja vastutab solidaarselt kostjaga I kostja II ees laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Hageja ei ole kostjale II tagasimaksmiseks midagi teinud. Sõidukit on kasutatud peamiselt ratsutajate ja nende hobuste transportimiseks võistlustele, sh on sõidukit tasu eest välja renditud. Sõiduk oli mõeldud pere vajaduste rahuldamiseks, mistõttu ei oma tähtsust, kas hageja nõusolek 9. märtsi 2022 laenulepingu sõlmimiseks oli olemas või mitte. Kostjad teatasid 25. jaanuaril 2024 kohtule, et 4. jaanuaril 2024 sõlmis kostja II sõiduki müügilepingu Belgias asuva firmaga The Flying Dutchman BV. Sõiduki valdus anti ostjale üle ning sõiduk kustutati Eesti liiklusregistrist. Sõiduk müüdi turuhinnaga 30 000 eurot. Kostja I ja kostja II leppisid kokku, et sõiduki müügihinna võrra väheneb hageja ja kostja I ühine laenukohustus kostja II ees. Laenuleping ei ole tühine, seda on reaalselt täidetud. Sõiduki ostmise ajal ei olnud teada, kas T.K. AS dividende maksab või mitte. Sõiduki ostmiseks oli vaja lisaraha. Dividendide väljamakse otsus tuli pärast sõiduki ostmist. Hageja pole tõendanud, et analoogsete omadustega sõiduki turuhind oleks kõrgem kui 30 000 eurot. Hagejal ei saa olla nõuet summas 40 000 eurot kostjate I ja II vastu, kuna kostjad on tõendanud nii laenu andmist kostja II poolt kostjale I kui ka kokkulepet selle osalise 5
tagasimaksmise kohta. Hageja ja kostja I võlgnevad jätkuvalt kostjale II solidaarselt üle 10 000 euro. Kohus ei saa siinses menetluses lahendada PKS § 34 lg 3 järgset väidetavat hüvitisnõuet. Käesolevas menetluses ei jaga kohus hageja ja kostja ühisvara. Seda teeb tsiviilasja nr 2-23442 menetlev kohus. Kui hageja leiabki endal olevat kostja I vastu PKS § 34 lg 3 järgse hüvitisnõude, siis on kohane see esitada tsiviilasjas nr 2-23-442, mida hageja on tänaseks ka teinud. Hageja peaks siinses menetluses oma nõudest loobuma. Lisaks on hageja PKS § 34 lg 3 järgne hüvitisnõue ka sisuliselt alusetu. Kostjalt II laenu saamise fakt on tõendatud. Kuna hageja ei nõustunud tema ja kostja I ühisvarasse kuuluvat laenukohustust kostja II ees aktsepteerima, ei saanud kostja I üksinda seda laenu tagasi maksta. Kuna sõidukile leiti soodsatel tingimustel ostja, müüdi see maha. Kostja II sai enamuse oma rahast tagasi ning hagejal ja kostjal I vähenes 30 000 euro võrra ühiskohustus kostja II ees. Maksimaalselt saaks hageja teoreetiliselt heita kostjale I ette laenukohustuse võtmist ning sellega kaasnenud intressi- ja viivisekulu ja sedagi vaid 50% ulatuses. Kostjatele jääb arusaamatuks, mida kostja II valesti tegi, et temalt peaks alternatiivselt hageja ja kostja I ühisvarasse välja mõistetama 40 000 eurot. Kostja II andis kostjale I laenu sõiduki ostuks, laenu tähtajaks tagasi saamise tõttu teenis kostja II laenulepingus ette nähtud intressi ja hiljem viivist ning sai pärast sõiduki müüki 30 000 eurot oma raha tagasi. Kostja II ei ole tekitanud hagejale ja kostjale I 40 000 eurot kahju. Hageja õigusabikulude hüvitamise nõude osas on kostjad seisukohal, et kuna kõik hageja nõuded on alusetud, siis on alusetu ka hageja nõue kohtueelselt kantud õigusabikulude hüvitamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et tal oli vältimatu vajadus kohtueelselt õigusabikulude kandmiseks ja just sellises summas nagu hageja nõuab.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 12. juuni 2025 otsusega osaliselt hageja hagi kostja I ja kostja II vastu, tuvastas kostja I ja kostja II vahel 9. märtsil 2022 sõlmitud laenulepingu tühisuse ning mõistis kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt välja 5000 eurot hageja ja kostja I ühisvara hulka. Maakohus rahuldas hageja hagi kostja I vastu kahju hüvitamiseks ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja kahjuhüvitise 1219,20 eurot. Maakohus leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja I sõlmisid abielu 11. septembril 2002 (maakohtu otsuses ekslikult 2009) ning nende vahel kehtib varaühisuse varasuhe. Hageja ja kostja I ühisvara hulka kuulus hobuste transportimiseks mõeldud sõiduk Renault Roelofsen Parados Sport (XXXXXX; VIN XXXXXXXXXXXXXXXXXX), mis osteti Hollandist ning registreeriti Eesti liiklusregistris 13. aprillil 2022. Pooled vaidlevad selle üle, kas väidetavalt sõiduki ostmiseks kostja I ja kostja II vahel 9. märtsil 2022 sõlmitud laenuleping on tühine ning kas see kuulub tagasitäitmisele, samuti, kas väidetavalt tühise laenulepingu sõlmimise tõttu on hageja ja kostja I ühisvara vähenenud ning kas kostjal I tuleb vara vähenemine ühisvarasse hüvitada. Viimasena vaidlevad hageja ja kostja I hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise kohustuse üle. Maakohus leidis, et hageja ja kostja I ühisvara jagamise vaidlus (tsiviilasi nr 2-23-442) ei takista kohtul käesoleva asja lahendamist. Maakohus tuvastas, et vaidlusesemeks olev sõiduk osteti 45 000 euro eest märtsis 2022 ja et kostja I tasus 9. märtsil 2022 X.X. sõiduki eest esimese osamakse 5000 eurot. Ülejäänud ostuhinna tasumise võimekuse osas lähevad poolte seisukohad lahku. Hageja väitel oli temal ja kostjal I piisavalt rahalisi vahendeid sõiduki ostuhinna koheseks tasumiseks. Kostja I 6
väidab aga, et sõiduki ostu finantseerimiseks võttis kostja I kostjalt II 9. märtsil 2022 laenu 35 000 eurot. Maakohus leidis, et laenulepingu sõlmimine kostja I ja kostja II vahel ning saadud summa kasutamine sõiduki ostuks on tõendatud kostja II poolt kostjale I tehtud maksekorraldustega ja asjaoluga, et pärast raha laekumist tegi kostja I maksed sõiduki müüjale. Maakohus tuvastas, et sõiduki müüja X.X. andis sõiduki kostjale I üle 23. märtsil 2022. Maakohus leidis, et hageja väited laenulepingu näilikkuse kohta ei ole tõendatud. Ekspert ei pidanud laenulepingu vanuse hindamiseks dokumendiekspertiisi läbiviimist võimalikuks. Laenulepingu näilikkust ei tõenda hageja väited selle kohta, et kostja I ja kostja II on lähedalt seotud ega laenulepingus märgitud kostja I elukoht korteris, mis kuulub abikaasade ühisvara hulka. Samuti ei saa maakohtu hinnangul laenulepingu näilikkust tuletada asjaolust, et hagejal ja kostjal I oli rohkelt vara. Vara olemasolu ei välista vajadust võtta laenu konkreetse tehingu tegemiseks. Maakohus leidis, et kostjad ei ole tõendanud, et sõiduk oleks ostetud perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks, mistõttu oli 9. märtsi 2022 laenulepingu sõlmimiseks PKS § 29 lg 1 esimese lause alusel vaja ka hageja kui teise abikaasa nõusolekut. Samuti oli laenulepingu sõlmimiseks vaja hageja kui teise abikaasa nõusolekut ka seetõttu, et sellega võeti abikaasade ühisvarasse olulisi kohustusi ning kohustuste võtmisega kaasnes hageja solidaarvastutus PKS § 29 lg 4 alusel. PKS § 31 lg 1 kohaselt on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. Vaidlust ei ole, et laenulepingul on vaid kostja I ja kostja II allkirjad. Hageja allkirja laenulepingul ei ole ning hageja ei ole seda lepingut ka heaks kiitnud. Eeltoodust järeldas maakohus, et kostja I ja kostja II vahel 9. märtsil 2022 sõlmitud laenuleping on PKS § 31 lg 1 alusel tühine ja laenusumma tuleks kostjale II tagastada. Kuna laenuleping on tühine tervikuna, on tühine ka selle punkt 2.7, mille alusel kostja II sõiduki menetluse kestel omandas ja kostja II peaks sõiduki tagastama hagejale ja kostjale I. Kuna kostja II ei saa tagastada sõidukit, sest seda tema omandis enam ei ole, tuleb temal VÕS § 1032 lg 2 alusel hüvitada kostja I ja hageja ühisvarasse sõiduki harilik väärtus 40 000 eurot tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal 1. oktoobril 2022. Poole nõudeid tasaarvestades leidis maakohus, et hageja nõue kostja II vastu 40 000 euro väljamõistmiseks hageja ja kostja ühisvarasse on põhjendatud osaliselt, s.o summas 5000 eurot (40 000 – 35 000). Maakohus leidis, et hageja nõue kostja I vastu 40 000 euro väljamõistmiseks PKS § 34 lg 3 alusel on põhjendatud osaliselt, s.o 5000 euro ulatuses. Hageja nõusolekuta sõlmitud laenulepingu tõttu ei vähenenud abikaasade ühisvara 40 000 euro võrra, vaid 5000 euro võrra, kuna selles osas ületas sõiduki väärtus laenujääki (40 000 – 35 000). Maakohus nõustus hagejaga selles, et kostjal I ja kostjal II on hageja (ja kostja I) ees samasisuline kohustus, mistõttu on nad VÕS § 65 lg 1 tähenduses solidaarvõlgnikud. VÕS § 65 lg 2 kohaselt tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Hageja nõuab mõlemalt kostjalt hüvitist tulenevalt asjaolust, et sõiduk läks hageja ja kostja I ühisvarast välja tühise laenulepingu sõlmimise tulemusena. Hageja ei saa mõlemalt kostjalt nõuda sõiduki väärtuse hüvitamist täies ulatuses, kuivõrd mõlema kostja suhtes eraldi hagi rahuldamisel tekiks olukord, kus hageja (ja kostja I) võiks alusetult rikastuda. Seega, hageja on esitanud kostjate vastu nõuded erinevatel õiguslikel alustel, kuid
7
samadel faktilistel asjaoludel ning sõiduki väärtuse hüvitamist saab hageja nõuda vaid ühe korra. Hageja nõude kostjalt I kohtueelsete õigusabikulude kahjuhüvitise 1219,20 euro väljamõistmiseks rahuldas maakohus täielikult. Maakohus leidis, et õigusabi kasutamise vajadus tekkis kostja I tegevuse tõttu ja pidi olema kostjale ettenähtav. Menetluskulud jättis maakohus 12,5% ulatuses solidaarselt kostja I ja kostja II kanda ja 87,5% ulatuses hageja kanda. Kostja I vastu esitatud kahju hüvitamise nõudega seotud menetluskulud jättis maakohus kostja I kanda. Maakohus otsustas määrata menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas 14. juulil 2025 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse ulatuses, milles maakohus hagi rahuldamata jättis ning taotleb hagi kogu ulatuses rahuldamist ning kostjalt I ja kostjalt II täiendavalt 35 000 euro välja mõistmist hageja ja kostja I ühisvara hulka. Kõik menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Maakohus jättis olulise tõendi kogumata ning tuvastas tõendite pinnalt ebaõiged asjaolud. Hageja vaidlustab kohtule esitatud laenulepingu, maksekorralduste ja sõnumivahetuste pinnalt tuvastatud asjaolu, et kostja II andis kostjale I laenulepingu alusel üle 35 000 eurot. Juhul, kui maakohus oleks rahuldanud hageja taotluse ning kohustanud kostjat I esitama enda arvelduskonto väljavõtte, oleks tõendamist leidnud hageja väited, et kostja I arvelduskontol oli sõiduki eest tasumiseks ja ka väidetava laenu tagastamiseks piisavalt vahendeid. Lisaks oleks üheselt olnud tõendatud, et kostjad I ja II tegid regulaarselt ülekandeid selgitusega „laen“, mille pinnalt võib järeldada, et 11. märtsi 2022 ülekanne 25 000 eurot ei olnud tegelikult laen. Maakohus jättis arvesse võtmata, et sõiduki ostuks andis 10 000 eurot hageja. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ei olnud laenulepingust teadlik. Samas leidis kohus aga vastuoluliselt, et hageja poolt D.E. üle antud 10 000 eurot võis potentsiaalselt pärineda kostjalt II. Tallist võetud sularaha 10 000 eurot ei pärinenud kostjalt II, vaid see kuulus hagejale. D.E. ja hageja sõnumivahetusega on tõendatud, et sõiduki ostuks võttis D.E. kostja I palvel hageja käest 10 000 eurot sularaha. Lisaks on hageja ja kostja I vaheliste sõnumitega tõendatud, et 10 000 eurot sularaha andis hageja D.E. üle X. tallis ning seejärel andis hageja kostjale I teada, et tema kogutud raha on otsa saanud. Juhul, kui tegemist oleks olnud kostjalt II saadud laenuga (millega hageja ei nõustu), ei oleks hageja saanud seda D.E. üle anda, sest nagu kohus ka tuvastas, ei olnud hageja laenulepingust teadlik. Lisaks, kui tegemist oleks olnud kostjalt II saadud 10 000 euro laenurahaga, on arusaamatu hageja sõnum kostjale I viidates, et sularaha on otsa saanud. Maakohus jättis tuvastamata, et laenuleping on sõlmitud tagantjärele ja laenu tegelikult ei antud. Kui maakohus oleks kvalifitseerinud laenulepingu näiliku tehinguna, oleks kohus rahuldanud hageja nõude hageja ja kostja I ühisvara hulka hüvitise mõistmiseks täies, st 40 000 euro ulatuses. Maakohus jättis arvesse võtmata, et kostjad I ja II olid põhimõtteliselt pereliikmed ja lisaks ka äripartnerid, kes ei oleks kirjalikku laenulepingut sõlminud. Kostjad I ja II osalesid ühises äritegevuses ning kostja II on kostja I õemees. Kostjad vormistasid laenulepingu tagantjärele eesmärgiga tekitada õiguslikku alust sõiduki kostjale II võõrandamiseks. Seega on asjasse puutumatu, et laenulepingu punkt 1.2 nägi ette laenu andmise 25 000 euro ülekandmisega kostjalt II kostja I arvelduskontole ja 10 00 euro maksmisega kostjale I sularahas. Kuivõrd laenulepingu füüsiline dokument loodi hiljem 8
rahade liikumise järgi, on arusaadav, miks dokumendis toodu langeb ülekande ja sularaha vahekorraga kokku. Laenulepingu punkti 1.2 sisust nähtub vastupidiselt hoopis see, et dokument on kirjutatud alles hiljem, sest kui see oleks vormistatud enne rahade liikumist, ei oleks sedavõrd seotud osapooled laenu väljastamist niivõrd detailselt kirja pannud. Hageja esitas maakohtule taotluse kohustada kostjat I esitama arvelduskonto väljavõtte ajavahemiku 1. märts 2022 kuni 9. märts 2023 kohta muuhulgas selleks, et tõendada piisavate rahaliste vahendite olemasolu. Seeläbi oleks leidnud kinnitust, et sõiduki soetamiseks ei olnud vaja võtta kostjalt II laenu ning isegi, kui oleks laenu võetud, olid piisavad vahendid selle tagastamiseks 1. oktoobril 2022.
5.Kostja I ja kostja II vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta see rahuldamata. Kostja I ja kostja II vahel 9. märtsil 2022 sõlmitud laenuleping oli tegelik ja reaalselt täidetud tehing. Hageja väited selle kohta, et laenulepingu sõlmimiseks puudus vajadus, ei ole õiguslikult relevantsed. Asjas ei oma mingisugust tähtsust hageja süüdistused kostja I suhtes nö vara peitmise kohta. Poolte ühisvara koosseis on arutluse/kindlakstegemise all tsiviilasjas nr 2-23-442, mitte siinses menetluses. Käesoleva menetluse seisukohast omab tähtsust üksnes see, kas kostja I võis laenulepingut ilma hageja nõusolekuta/tema allkirjata sõlmida või mitte (kostjate arvates on vastus sellele jaatav) ning see, kas laenulepingut on päriselt täidetud või mitte (vastus sellele küsimusele on samuti jaatav). Samuti on oluline see, kas sõiduk soetati perekonna huvides laiemalt (vastus sellele küsimusele on samuti jaatav). Mistahes muud väited ja/või tõendid ei oma siinse hagi eseme seisukohast mingit tähendust. Laenuleping saab olla tühine ainult PKS § 31 lg 1 alusel, mitte ühelgi muul alusel. Hageja (ja kostja I) ei saa isegi mitte teoreetiliselt olla kandnud kahju suuremas summas kui 5000 eurot, mis maakohtu hinnangul oli sõiduki vääruse (40 000 eurot) ja hagejale II tagastamisele kuuluva laenusumma (35 000 eurot) erinevus. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et 35 000 eurot kostja II kontolt kostja I kontole laekus, siis kuulus see summa tagastamisele sõltumata laenulepingu kehtivusest. Vaidlus saaks olla ainult selles, kas lisaks laenusumma tagastamisele tuleb tasuda ka intressi ja viivist.
6.Kostja I ja kostja II esitasid maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus hagi rahuldas ja jätta hagi täielikult rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb rahuldatud osas tühistada, sest maakohus jõudis ebaõigesti järeldusele, et laenuleping on tühine. Kostjad esitasid piisavalt tõendeid selle kohta, et sõiduk soetati perekonna vajaduste rahuldamiseks, sh tulu teenimiseks. Samuti kasutas sõidukit hageja ja kostja I ühine tütar X. oma hobuse võistlusele transportimiseks. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et sõiduk soetati ainult tema tööga seotud vajadusteks. Riigikohtu praktika (RKTKo 09.04.2020, 2-17-14766/106, p 20) valguses oli üllatuslik maakohtu seisukoht, et kostja I ei saanud sõlmida nii iseenda kui (tol hetkel tema abikaasa) hageja nimel kostjaga II laenulepingut. Kostja II ei saanud ega pidanudki teadma, kas kostjal I selleks n-ö volitused olid või mitte. Kostja II poolt laenu andmine kostjale I oli reaalne tehing, mida reaalselt täideti ja mille kinnituseks on olemas tõendid nii pangaülekannete kohta kostjalt II kostjale I kui ka hiljem kostja I poolt sõiduki tolleaegsele müüjale. See, kas kostja I võis ilma hageja nõusolekuta kostjaga II laenulepingut sõlmida või mitte, on hageja ja kostja I vahelise nn sisesuhte küsimus. See ei tee laenulepingu sõlmimist tühiseks/kehtetuks ega laenu andmise, s.o raha ülekandmise fakti kostja II poolt olematuks.
9
Samuti palus kostja II mõista hagejalt ja kostjalt I solidaarselt välja alusetu rikastumise tulemusena saadud 5000 eurot. Kostja II maksis 15. juulil 2025 maakohtu otsuse täitmiseks kostja I kontole temalt hageja ja kostja I kasuks välja mõistetud summa 5000 eurot, sest arvas, et hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Kostja I palus mõista hagejalt välja alusetu rikastumise tulemusena saadud 1219,20 eurot. Kostja I maksis 15. juulil 2025 maakohtu otsuse täitmiseks hageja kontole temalt hageja kasuks välja mõistetud summa 1219,20 eurot, sest arvas, et maakohtu otsust ei ole vaidlustatud. Hageja advokaadist esindaja rikkus oma kohustust saata menetlusdokumendid teiste menetlusosaliste advokaadist esindajale, mistõttu ei saanud kostjad õigeaegselt teada apellatsioonkaebuse esitamisest.
7.Hageja vaidles kostjate vastuapellatsioonkaebusele vastu. Hageja palus jätta vastuapellatsioonkaebus läbi vaatamata resolutsiooni punktide 3.2 ja 3.3. osas ehk osas, milles kostjad nõudsid kohtuotsuse täitmise tagasipööramist. Menetlusõigus ei võimalda kostjatel viidatud nõudeid apellatsioonimenetluses esitada. Kostjate selgitused ja õigustused, miks peaks neile tehtud maksed tagastama, on asjakohatud. Kui kostjad jätsid enne kohtuotsuse täitmist kohtuotsuse jõustumise kontrollimata, on see kostjate vastutus. Hageja lepingulistel esindajatel ei olnud apellatsioonkaebuse esitamisel kohustust edastada apellatsioonkaebus kostjate lepingulisele esindajale. Nõue edastada menetluses menetlusdokument vastaspoole advokaadile kehtib menetluse kestel, mitte siis, kui kaebust ei ole veel menetlusse võetud. Ülejäänud osas palus hageja jätta kostjate vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Maakohtu otsuse vabatahtlikku täitmist tuleb käsitada vastavate nõuete omaksvõtuna ja nende vaidlustamine on vastuoluline käitumine. Laenulepingu näol oli tegemist näiliku tehinguga. Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse kostja pangakonto väljavõtte väljanõudmiseks ja tegi ülejäänud tõenditest ekslikud järeldused. Kostja II poolt 11. märtsil 2022 tehtud ülekanne 25 000 eurot ei olnud tegelikult laen, vaid ühise majandustegevuse raames kostjale I tehtud väljamakse. Hageja nõustub maakohtuga osas, milles kohus tuvastas laenulepingu tühisuse PKS § 31 lg 1 alusel. Maakohus leidis õigesti, et mitte ükski kostjate esitatud tõend ei tõendanud, et sõiduk osteti hageja ja kostja I perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ning et seetõttu oli laenuleping hageja nõusoleku puudumise tõttu PKS § 31 lg 1 kohaselt tühine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude tuvastada laenulepingu tühisus tervikuna ja jättis rahuldamata hageja rahalise nõude 5000 eurost suuremas ulatuses, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha ise ilma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude laenulepingu tühisuse tuvastamiseks üksnes lepingu p-de 2.7 ja 2.8 osas, mõistab kostjatelt solidaarselt hageja ja kostja I ühisvarasse välja 40 000 eurot ja muudab menetluskulude jaotust. Osas, milles maakohus rahuldas hageja kahju hüvitamise nõude kostja I vastu, tuleb maakohtu otsus jätta muutmata (otsuse p-d 5, 8–9). Nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt. 10
9.Pooled ei vaidle selles, et hageja ja kostja sõlmisid abielu 11. septembril 2002, nende vahel kehtis abielu ajal varaühisuse varasuhe ja nende ühisvara hulka kuulus ka hobuste transportimiseks mõeldud sõiduk Renault Roelofsen Parados Sport (reg nr XXXXXX) (sõiduk), mis osteti Hollandist ning registreeriti Eesti liiklusregistris 13. aprillil 2022. Sõiduki ostuhind oli 45 000 eurot. Pooled ei vaidle ka selle üle, et sõiduk on käesolevaks ajaks võõrandatud kolmandale isikule, mistõttu asendas hageja algses hagis esitatud sõiduki väljaandmisenõude ja sellega seotud tahteavalduste andmiseks kohustamise nõuded vara väärtuse vähenemise ühisvarasse väljaandmise nõudega.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja I võttis hageja teadmata sõiduki ostmiseks kostjalt II laenu 9. märtsil 2022 sõlmitud kirjaliku laenulepingu alusel 35 000 eurot tasumise tähtajaga 1. oktoober 2022, kuid jättis laenu tähtaegselt kostjale II tagastamata, mistõttu oli kostjal II laenulepingu p 2.7 alusel õigus saada tagatisloovutamise kaudu sõiduki omanikuks ja sõiduk võõrandada. Hageja leiab, et laenuleping on näilikkuse tõttu TsÜS § 89 lg 1 järgi tühine. Alternatiivselt leiab hageja, et laenuleping on tühine PKS § 31 lg 1 alusel hageja nõusoleku puudumise tõttu.
11.Kostjad on vastuapellatsioonkaebuses õigesti märkinud, et käesoleva menetluse seisukohast omab tähtsust see, kas kostja I võis laenulepingut ilma hageja nõusolekuta sõlmida või mitte. Samuti on oluline see, kas kostjale II võõrandatud sõiduk soetati ühisvarasse perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks või mitte. Maakohus on asjas õigesti tuvastanud, et sõidukit ei ostetud ja laenu ei võetud perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks PKS § 18 tähenduses (otsuse p 32). Hindamaks, kas tegemist on enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamisega PKS § 29 lg 1 viimase lause tähenduses, tuleb arvestada perekonna tavapärast elustandardit. Kohtul tuleb hinnata, kas konkreetse perekonna tavapäraseid elutingimusi arvestades oli vaidlusalune tehing ja selle hind vastavuses perekonna igapäevaste vajadustega (RKTKo nr 3-2-1-108-16, p 25). Seda on maakohus ka teinud ega ole rikkunud sealjuures menetlusõiguse norme. Nõustudes selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6). Perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ei saa praegusel juhul lugeda hobusõiduki ostu, milleks kostja I väitel oli vaja võtta 35 000 eurot laenu ja mida ei olnud võimalik ühisvarast tagasi maksta laenutähtaja jooksul. Kostjate vastuväited selles osas hagile, sh kostjate vastuapellatsioonkaebuses ja vastuses apellatsioonkaebusele on põhjendamatud.
12.Kostjate hinnangul on nende vahel sõlmitud laenuleping täitmiseks kohustuslik ka hagejale. Ka maakohus asus otsuse p-s 39 seisukohale, et laenukohustuse võtmisega kaasneb kohustusi ka hagejale. Hageja on esitanud nõude laenulepingu tühisuse tuvastamiseks terves ulatuses.
13.VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik pooltele, sh on leping siduv ainult lepingu pooltele, mitte kolmandatele isikutele (RKTKo 07.02.2008, 3-2-1-139-07, p 14). Selgitamaks seda, kas hagejal on õigus hageda kostjate vahel sõlmitud laenulepingu tühisust, tuleb kohtul kõigepealt tuvastada, kas ja millises ulatuses see leping mõjutab hageja õigusi. Riigikohus on selgitanud, et kui üks abikaasadest on tehingu teinud, vastutab ta üldjuhul kohustuse täitmise eest üksi enda lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga (PKS § 33 lg 3 esimene lause). See kehtib ka juhul, kui tehingust tulenevad õigused kuuluvad ühisvarasse (vt ka PKS § 25). Abikaasa vastutab teise abikaasa võetud kohustuste täitmise eest niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada (PKS § 19; RKTKo 13.12.2017, 2-15-15138/56, p 18.1; 11.12.2024, nr 2-23-9874, p 17).
11
Riigikohus on leidnud ka seda, et ühisvara hulka kuuluvate esemete ja ühisvaral lasuvate kohustuste erinev käsitlus võib kaasa tuua selle, et kuigi ese kuulub abikaasadele ühiselt, vastutab sellega seotud kohustuste eest vaid üks abikaasadest (RKTKo 13.12.2017, 2-1515138/56, p 35.3). Seega tuleb abikaasade vastutust võetud kohustuste eest hinnata eraldi ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste kuuluvusest. Seega kuigi üldjuhul vastutavad lepingus kokku lepitud kohustuste täitmise eest lepingu sõlminud isikud, võib abielusuhe osal juhtudel luua seaduse jõul kohustusi sellele abikaasale, kes ei osalenud lepingu sõlmimisel. Kehtivas õiguses reguleerib abikaasade vastutust varaühisuse varasuhte korral peamiselt PKS § 33. Mõlemad abikaasad vastutavad kolmanda isiku ees enda lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses peamiselt solidaarkohustuste (PKS § 33 lg 1 p 2) täitmise eest ning kohustuste eest, mis tulenevad lepingust, mille võib olla sõlminud üksnes üks abikaasadest, kuid mis on seotud ühisvara valitsemiseks või perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud kohustustega (PKS § 33 lg 1 p 1) (RKTKo 22.05.2019, 2-1616114/65, p 29).
14.Käesolevas asjas on kohus tuvastanud, et laenukohustus ei ole võetud perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks PKS § 18 ja § 29 lg 1 mõttes (käesoleva otsuse p 11). Kostja I ei ole hageja nõusolekut laenu võtmiseks menetluses tõendanud. Seega ei vastuta hageja laenukohustuse täitmise eest kostja II ees solidaarselt kostjaga I. Laenulepingust tulenevate kohustuste eest vastutab üksnes kostja I oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga vastavalt PKS § 33 lg-le 3. Maakohtu seisukoht, et laneulepinguga võeti abikaasade ühisvarasse olulisi kohustusi ja sellega kaasneb abikaasade solidaarvastutus PKS § 29 lg 4 järgi, ei ole õige. Sellest järeldub, et l9. märtsi 2022 laenuleping osas, milles see reguleerib laenu, selle üleandmist, intressi ja laenu tagastamist, hageja õigusi ei mõjuta ning hageja ei saa nõuda laenulepingu tühisuse tuvastamist selles osas. Hageja ei saa hageda tema abikaasa poolt laenusaajana sõlmitud laenulepingu märgitud osas tühisuse tuvastamist ka PKS § 31 lg 1 alusel, kuna tegemist ei ole ühisvara hulka kuuluva esemega tehtud mitmepoolse tehinguga, nagu leidis maakohus.
15.Maakohus (hinnates ebaõigesti laenulepingu võimalikku tühisust näilikkuse tõttu) tuvastas, et kostja I on sõiduki ostuks kostjalt II laenu saanud (otsuse p 39). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vastavad seisukohad tuleb maakohtu otsuse põhjenduste hulgast välja jätta. Ringkonnakohus ei hinda hageja nõude alusel laenulepingu kehtivust ega täitmist, sest see ei oma tähtsust hageja rahalise hüvitise nõude rahuldamisel. Varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused ja seda sõltumata sellest, kumma abikaasa vara arvel see soetati (PKS § 25).
16.Ringkonnakohus peab arvestades hageja apellatsioonkaebuse väiteid vajalikuks märkida üksnes seda, et ekslik on maakohtu järeldus otsuse p-s 28, et hageja pidi tõendama tallis olnud raha päritolu ja hageja võis tallist (sõiduki eest tasumiseks) tuua ka laenulepingu alusel üleantud sularaha. Hageja on selgitanud, et perekond E. (sõiduki vahendajad) üle antud 10 000 eurot tõi ta sularahas X. tallist vastavalt kostjaga I kokkulepitule. See hageja väide on kooskõlas hageja ja kostja I vaheliste sõnumitega (I kd lk 181). Kostja I ei ole vaidlustanud hageja väidet, et ta palus 21. märtsil 2022 sularaha 10 000 eurot hagejal kaasa võtta tallist, sest „H. jõuab poole h pärast“. Kostja I ei ole kunagi väitnud, et ta viis kostjalt II laenuks saadud sularaha talli ja andis hageja kätte, kes laenulepingu sõlmimisest midagi ei teadnud.
17.Kuivõrd asjas ei leidnud tuvastamist, et kostja I võttis laenu perekonna vajaduste rahuldamiseks, vastutab laenulepingust tulenevate kohustuste eest üksnes kostja I oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga vastavalt PKS § 33 lg-le 3. 12
Seetõttu on ebaõige ka maakohtu järeldus otsuse p-des 35 ja 41, et ühisvarast tuleb kostjale II tagastada laenuna saadud 35 000 eurot. Tegemist on kostja I isikliku kohustusega kostja II ees, mis ei mõjuta hageja ja kostja I ühisvara. Just nii on seda kohustust mõistnud ka kostja I ise, kui ta esitas 6. septembril 2022 hagejale ettepaneku abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks (I kd lk 79–81). Ettepanekus on arvestatud sõidukit turuväärtusega 40 000 eurot ühisvarana. Kostja I väidetavat laenukohustust selles arvestuses märgitud ei ole. Ringkonnakohtu istungil kostjate esindaja selle ettepaneku kohta midagi lisada ei osanud.
18.Maakohus tuvastas, et lisaks laenulepingule sõlmis kostja I ilma abikaasa (hageja) nõusolekuta samas lepingudokumendis kostjaga II ka ühisvarasse kuulunud sõiduki tagatisomandamise lepingu. Kokkuleppe kohaselt kui laenusaaja ei ole maksnud laenu täies ulatuses tagasi hiljemalt 1. oktoobriks 2022, on laenusaaja kohustatud andma laenu tagatiseks oleva sõiduki omandiõiguse üle laenuandjale. Laenusaaja kohustub sõiduki omandiõiguse üleandmisega registreerima auto laenuandja nimele kuni laenusaaja on laenu tagastanud. Laenusaaja annab sõiduki laenuandjale üle vastavalt suusõnalisele kokkuleppele (p 2.7). Laenuandja on kohustatud sõiduki omandiõiguse üle andma ja selle registreerima laenusaaja nimele esimesel võimalusel peale laenusumma täielikku tagastamist laenuandjale. Laenuandja annab sõiduki üle laenusaajale vastavalt suusõnalisele kokkuleppele (p 2.8). Abikaasa (hageja) nõusolekut nendeks tehinguteks ei ole kostja I tõendanud. Selline tehing on tühine PKS § 31 lg 1 alusel. Tühised on nii kohustus- kui ka käsutustehing. Tühine tehing ei loo õiguslikke tagajärgi, see on kehtetu algusest peale. Maakohus asus seega õigele seisukohale, et kostja I võõrandas sõiduki kostjale II tühise tehingu alusel (otsuse p 36). Kohus saab tuvastada praegusel juhul ka tehingu ühe osa tühisuse (lepingu p-d 2.7 ja 2.8) ning see ei ole vastuolus TsÜS §-s 85 sätestatuga. Ringkonnakohus muudab seetõttu maakohtu otsust resolutsiooni p-s 2 ja tuvastab 9. märtsil 2022 sõlmitud laenulepingu tühisuse üksnes p-de 2.7 ja 2.8 osas. Kostjate vastuapellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
19.Maakohus märkis õigesti, et kuivõrd kostja II on sõiduki võõrandanud kolmandale isikule ega saa seda ühisvarasse tagastada, tuleb tal VÕS § 1032 lg 2 alusel hüvitada ühisvarasse sõiduki harilik väärtus, mis on maakohtu hinnangul 40 000 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga sõiduki turuväärtusele. Kostja II ei ole väitnud ja asjas puuduvad ka tõendid, et kostja II oleks sõiduki eest tasunud. Kuivõrd maakohus tuvastas eelnevalt, et kostjal II ühisvara suhtes nõudeõigus 35 000 euro osas puudub, ei saa kostja II ka seda nõuet tasaarvestada alusetust rikastumisest tuleneva kohustusega. Kui kostja II leiab, et kostja I ei ole talle laenu tagastanud, siis saab ta seda nõuda kostja I lahusvarast ja temale langevast osast ühisvarast, aga mitte hageja ja kostja I ühisvarast. Hageja nõue kostja II vastu abikaasade ühisvarasse 40 000 euro väljanõudmiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Hageja apellatsioonkaebus kuulub selles osas rahuldamisele.
20.Maakohus on hüvitise nõude kostja I vastu põhjendatult rahuldanud PKS § 34 lg 3 alusel. Kuivõrd kostja I on võõrandanud sõiduki ilma teise abikaasa (hageja) nõusolekuta, peab ta ühisvara väärtuse vähenemise 40 000 eurot ühisvarasse hüvitama. Kostja I ja II vastutavad solidaarselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu selgitustega VÕS § 65 kohaldamisel (otsuse p 42) ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata (TsMS § 654 lg 6). Kostja II on maakohtu otsuse temalt välja mõistetud 5000 euro osas täitnud. Kostjate taotlusel märgib ringkonnakohus selle otsuse selguse huvides ka otsuse tervikresolutsioonis.
21.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega otsuse p-des 43–48 hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude 1219,20 eurot rahuldamise osas ja ei pea 13
vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6). Kostjate vastuapellatsioonkaebuses sisulised vastuväited maakohtu otsusele selles osas puuduvad. Kostja I poolse kohtuotsuse täitmisega ja 1219,20 euro tasumisega hagejale enne kohtuotsuse jõustumist ei ole hageja alusetult rikastunud. Maakohtu otsus tuleb jätta selles osas muutmata. Kostjate taotlusel märgib ringkonnakohus kohtuotsuse selles osas täitmise otsuse selguse huvides otsuse tervikresolutsioonis.
22.Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus ka seda, et maakohtu põhjendused hageja tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel ei olnud kooskõlas seadusega. Hageja taotles tõendina nõuda välja kostjalt I tema arvelduskonto väljavõtted perioodil 1. märts 2022 kuni 9. märts 2023 (I kd lk 100–101), st perioodil kui hageja ja kostja I olid abielus ja nende vahel kehtis varaühisuse režiim. Riigikohus on selgitanud, et kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (RKTKo 12.10.2016, nr 3-2-1-92-16, p 16; RKTKo 07.06.2006, nr 3-2-1-46-06, p 11). Kui konto kuulub abikaasade ühisvara hulka, siis peab teisel ühisomanikul olema õigus saada selle väljavõte üldjuhul ilma mingite piiranguteta. Tegemist ei ole tõendi kogumisel intensiivse kostja I eraellu sekkumisega nagu leidis maakohus. Tõendi väljanõudmisel on oluline tõendi asjakohasus (TsMS § 238 lg 1). Teadmata tõendi sisu (st tehinguid pangakontol) ei saanud maakohus hakata ka hindama seda, mida hageja selle tõendi abil tõendada ei saaks.
23.Seoses maakohtu otsuse osalise tühistamisega muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust. Hageja esitas kolm nõuet, millest kaks nõuet mõlema kostja vastu ja kolmanda nõude üksnes kostja I vastu. Kahest nõudest mõlema kostja vastu rahuldab ringkonnakohus esimese nõude osaliselt ja teise täielikult. Seega on tegemist hagi osalise rahuldamisega, millisel juhul kohaldub TsMS § 163. Ringkonnakohus peab arvestades hagi rahuldamise osakaalu põhjendatuks jätta TsMS § 163 lg 1 alusel mõlema kostja vastu esitatud hagis 25% menetluskuludest hageja ja 75% menetluskuludest solidaarselt kostjate kanda, välja arvatud riigilõiv, mis on tasutud hagihinnalt 40 000 eurot, mis tuleb seoses hüvitise nõude rahuldamisega jätta täielikult kostjate kanda solidaarselt. Menetluskulude jaotus üksnes kostja I vastu esitatud hagis tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt nii apellatsioonkaebuse kui ka vastuapellatsioonkaebuse, mistõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda, välja arvatud apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv, mis tuleb jätta solidaarselt kostjate kanda (TsMS § 171 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
14
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.